Magic 40: pidu meie auulis!

Me oleme nüüd mõnda aega jälle rahvusvahelised olnud. Jocelyn Hong Kongist on külas. Nädalavahetusel korraldasime RMK kaartide tänuväärsel toel oma külalisele (iseendale loomulikult ka!) telkimisega Lõuna-Eesti tuuri. Sihtmärk number üks - Suur Munamägi. Sinna jõudmiseks tuli kõigepealt sügavalt remondis Tartu-Põlva maanteel kõiksugu kraave ja valle ületada. Aga vanal postiteel oli jätkuvalt vahva sõita. Loodetavasti seda veel niipea plaanis üles kaevata ei ole. Tee peale ette jäänud Maanteemuuseumisse põikasime ka korraks sisse. Meie Eesti-reiside filosoofia ongi tavapäraselt selline olnud, et kui kusagil punakaspruun viit silma jääb, on kõigil kaelad õieli ja tavaliselt viidatud objekti ka vaatama minnakse. Ja põhimaanteed on võimalusel täiesti 'out'. Madli seletas asja külalisele lahti ka - et ta arvama ei hakkaks, et Eestis ongi kõik teed sellised, nagu need, mida mööda meie enamasti sõitsime. Võru linna tänavatel oli samuti kaevamis- ja kõplamistööde hooaeg. Ja seal, kus parasjagu ei kaevatud, oli seda arvatavasti kunagi varem tehtud (võis järeldada aukude rohkuse põhjal).
Suur Munamägi oli hulga väiksem kui ma seda viimasest külastusest (millal see veel oli?) mäletasin. Maailma veidrustest ka (kohapeal elades ei saa sellest arugi):
"Kus see mägi siis on?" - tõepoolest, metsaga kaetud Munamägi ei tõuse ümbritseval maastikul mitte kuidagi eriliselt esile, iseäranis lähedalt vaadates.
"Ratastooliga inimestel on siit vist päris raske üles minna?" - vaatetornini viiva kaldtee kohta. Täitsa õige, kusjuures. Ilmselt on neil ülesminekuks vaja paari jõulist abimeest.

Vaated Haanjamaa metsastele kuplitele olid aga endiselt kaunid. Ning lõpuks tegi Jocelyn külalisraamatusse hiina tähemärkides sissekande (ingliskeelse tõlkega muidugi).
Edasi siirdusime Kavadi järvedele, sest selle paiga olid tüdrukud isekeskis RMK matkaradade-telkimiskohtade seast välja valinud. Esmalt kiire sääsetõrje ja paar esmaabi-võileiba (kaua sa ikka maalt kaasapandud maasikatest toitud), siis kaart tagataskusse ning matkarajale.

Neli ja pool kilomeetrit ilusat aega sai üllatavalt ruttu läbi. Laagripaika tagasi jõudes avastasime, et me enam niiväga omapäi ei olegi. Meie väljavalitud lõkkeplatsil käis intensiivńe elutegevus - kaks mootorratturit, vene keelt kõnelevad mees ja naine olid sinna oma telgi üles löönud ja tegelesid usinasti toiduvalmistamisega. See osa õhtust seisis meil aga veel ees. Nimelt uue telgi pidulik esmapüstitus. Teoreetiliselt oleks pidanud uus varjualune olema põhimõtteliselt sama konstruktsiooniga kui vana, mis mul pidevalt auto pagasiruumis reisib, ainult mõnevõrra täiuslikum. Praktikas asjad samavõrra libedalt ei kulgenud. Esiteks tuli tuvastada, kumb sinist värvi komponentidest on sisemine, kumb välimine pool. See oli lihtne (first level done!). Seejärel selgus, et meie varjualuse sisemisel osal on kaks väljapääsu. Kuna need olid absoluutselt identsed, siis paigutasime nad oma parema äranägemise kohaselt. Ülemise kestaga oli natuke keerulisem. Selle pinnalaotiselt ei andnud esialgu kuidagi ära arvata, kumb see peasissepääs (esikuga) peaks olema. Tõstsime teise siis üles ja nihutasime katse-eksituse meetodil õigesse suunda. Kõige aeganõudvam osa oli esiku kandekonstruktsiooni toppimine selleks ettenähtud pilusse (kanaliks on seda vist korrektsem nimetada). Esikut kandvale 'vardale' sobiva vormi otsinguil olid taibukad insenerid mingil põhjusel jõudnud järeldusele, et loomulikust kaarest ei piisa ning kahele jäigale varda ühenduselemendile on vaja sisse konstrueerida nürinurkne jõnks. Selle kõveruse kanalissetoppimine osutus igatahes kõige tõsisemaks katsumuseks kogu operatsiooni käigus. Aga loomulikult saime sellega lõpuks edukalt hakkama! Tõe huvides tuleb öelda, et sama varda väljakiskumine hommikul võttis vähemalt sama palju aega.
Kuna meie lõkkeplats oli hõivatud, siis kolisime oma toidukraamiga teise platsi veerde. Õhtune menüü koosnes Vastse-Kuuste toorvorstidest lambasooles ja makaronisalatist. Punkti meie ebatervislikule menüüle pani sefiir šokolaadis. Tegelikult küll mitte punkti, vaid koma(d), sest seda tarbisime juba siis, kui vorstide valmimist ootasime. Lõkketegemises olime hoolimata vihmamärgadest puudest tüki maad osavamad kui telgipüstitamises.
Hommik algas rubriigiga 'tüüpilised eestlased'. Ehk siis, kui ma silmad lahti sain ja telgist välja ronisin, olid meie naabrid juba hommikueinet lõpetamas. Läksin uurima, kas me saaksime neist jäetud sütel oma kohvivee keetmisega alustada. Kehvas, aga püüdlikus eesti keeles öeldi, et otse loomulikult - ja et me oleksime võinud juba eile õhtul vabalt nende lõkke ääres istuda. Natuke häbi oli küll, et varem ei küsinud. Aga teistpidi - olime vist õhtul juba liiga väsinud, et kolmes kohalikus keeles suhelda. Igatahes toodi meile lõkkeärgitamiseks veel lisapuid (väga armas neist).
Hommikuse kohvivee keemaajamine lõkketulel on minu mälestustes üks igavikulisemaid protsesse üldse. Selle kiirendamiseks sai kevadel muretsetud piiritusel töötav priimus. Mida meil aga laupäeval Tartust enam ei õnnestunud saada, oli piiritus. (Kes oli küll see, kes mulle väitis, et sobivat kütet on võimalik osta IGAST ehituspoest?). Seega kuumutasime vett tavalisel, aeganõudval viisil. Ja ainus instrument, mis meie elukvaliteeti tõstis, oli priimusekomplekti kuuluv käepide, millega sai keedunõud ja selle kaant põletuskartuseta liigutada.
Ooteaja lühendamiseks läks esmakordselt käiku autojuhi kõrvalistmel reisinud kitarr (legendaarne, Hong Kongist tulnud). Tegelikult polnud meil ju kiiret kusagile.
Järgmine sihtpunkt - Vastseliina linnuse varemed. Ikka sihilikult mööda käänulisi kruusateid. Läksime rõõmuga, sest minagi polnud seal varem käinud. Põige torni ja jalutuskäik pargis. Muuseas, sissepääs linnusesse on tasuta!

Ega see meie reis nii pilvitu ka polnud nagu esialgu paistab. Ma ei mõtle hoopiski neid rünkpilvi, mis Eestimaa taevas rahulikul moel oma teed kulgevad, vaid hoopis miskit muud. Minu kaks rahvusvahelist tüdrukut, kes justnagu olid kooli lõpetanud ja juba ülikoolidesse sisse saanud, ei teadnud tegelikult veel oma IB (International Baccalaureate) eksamite tulemusi. Eksamid ise lõpevad maikuu viimase nädalaga, tulemused pannakse ametlikult välja aga rohkem kui kuu aega hiljem - 6.juulil, kohaliku aja järgi täpipealt kell viis pärastlõunal. Lisaks sääskedele oli see 'IB results' meie reisil üks häirivamaid faktoreid. Eriti teisel päeval. Vastseliina mõisapargis võttis närvipinge eriti tuure üles (hoolimata mu igati ratsionaalsest väitest, et teod on tehtud ja muuta enam nagunii midagi ei saa) - stiilis 'meid ootab vahuvein või köis'. Lisaks oli Jocelyn Hong Kongi maha unustanud oma IB-konto kasutajatunnuse ja parooli. Ning Tartusse oma mobiiltelefoni, mille abil oleks saanud kasvõi metsast kännu otsast vanematele helistada ja vajaliku info kätte saada. Mis tähendas seda, et pidime hiljemalt kella kuueks tagasi linnas olema (meie suvine ajavahe Hong Kongiga on viis tundi ja hiljem kõik normaalsed lapsevanemad ju juba magavad!). Tagasiteele mahtusid Madli tungival soovil siiski veel sel aastal taasavatud Piusa koopad. Õigupoolest olen selle külastuse kirjeldamisel tõsise dilemma ees. Kunagi on neis koopais sisuliselt roomatud, see, mida tänasel päeval turistidele näidatakse on .... Jah, nahkhiirte talvitumispaiga säilitamise nimel tehtu on ju suurepärane ning kindlasti hädavajalik. Ja 'guided-tour' on tavaturisti jaoks ka kahtlemata väga informatiivne - igatahes Jocelyni nahkhiire-hirmud said juba sissejuhatavas osas elimineeritud, sest need süütud elukad ju suviti koobastes ei ela. Aga allpool maapinda nähtu oli õige pisku ammusest tegelikkusest. Õnneks ei saanud tüdrukud minu koopa-pettumusest põrmugi aru. Ja las jääbki nii. (See on vist see taak, mida kõik kunagised diplomeeritud bioloogid kandma peavad, sest erikohtlemist ei ole meile ette nähtud). Ja piletihinnad ei kannatanud ka kauplemist - üliõpilastele polnud soodustust ette nähtud ja perekonna alla me ka ei kvalifitseerunud. Ma väga loodan, et see piletiraha läheb selle hüvanguks, et kooparetki pikemaks teha ja inimestele asjast õiget maiku anda :).
Nüüd siis ringrajareportaaž:
Madli tagaistmel: "Pane turvavöö kinni, emps hakkab nüüd rallit sõitma." (Järgneb põhjalik selgitus selle kohta, miks lahtise kruusaga kaetud kurvilised teed on ohtlikud). Mitte et ma mõistusevastaselt kihutaksin, aga linnajõudmisega on juba suhteliselt kiire. Sest kurjad keeled on kunagi kõnelenud, et ka Tartu-Räpina tee on ka sel suvel remondis. Õnneks lõpeb see remont täpipealt Leevaku teeristis, seal, kus meie põhimaanteele jõuame. Ja 18:01 jooksevad koolilõpetajad juba päästva internetiühenduse suunas. Kaks tuba, kaks arvutit. Ja täiesti defineerimatud kriisked:
"I passed!!!!"
"I can't believe it!!!"
Paanikatuba on likvideeritud. Ja nagu arvata oli, seab emps sammud lähimasse Selverisse vahuveini järele. Köiest ei räägi enam keegi. Kool on AMETLIKULT läbi.

Ja väike illustreeriv dialoog ka:
"Sa oled paanikatekitaja. Ma juba arvasin, et on läbipõrumist oodata."
"Nojah. Mul kadus vahepeal täiesti usk oma akadeemilistesse võimetesse."
"Mispärast ometi?"
"No Ivy ju ei tahtnud mind."
"Ivy ei tahtnud ju Annat ka, mis sest, et tal oli sust kõrgem 'predicted grade'."
"Aga Anna sai ju Cambridge'."
"Sa oleks ka saanud, aga sa ei proovinudki."
.....
Cambridge mitteproovimisel oli puhtpraktiline põhjus. Euroopas õppimine on liiga kallis. Ameerikas õppimine on tegelikult palju kallim, aga sealt on võimalik stipendiumi saada. Õnne kõigile värsketele IB-diplomi omanikele (diplomi enda kättesaamisega läheb muidugi veel aega)!