Shanghai ja Suzhou

Kui vähegi võimalik on, siis hommikuti armastame me kaua magada. Mis ei ole tegelikult eriti teretulnud nähtus, sest kõik vaatamisväärsed kohad avatakse umbes kella üheksast hommikul ja suletakse kell viis õhtul. Pluss-miinus pool tundi ühest või teisest otsast, kui uskuda Lonely Planet'it ning tegelikkust. Teisel Shanghai-päeval alustame muuseumiga. Konkreetsemalt Shanghai Museum, asub Renmin Square' lähistel ja sinna saab sisse täiesti TASUTA. Selle jaoks tasub loomulikult rohkem aega varuda, kui meil oli (vabandust saab lugeda kohe postituse alguses), sest vaadata on küllaga. Neli korrust pigem kunsti kui otsest ajalugu. Mina isiklikult vaimustusin enim kohalike hõimude rahvarõivist, aga ka hiinlaste traditsioonilised punkt-joon-maalid ning mööbel on täiesti vapustavad. Kolm tundi selle kõige jaoks oli häbemata vähe.

Üksildane valge tuvi Shanghai muuseumi ees

Muuseumi sissepääs, Renmin Square' suunalt tulles sootuks teisel pool maja

Fragmendid traditsioonilisest Hiina maalikunstist

Kellade rida pronksisaalist (Ancient Chinese Bronze Gallery)

Mis see on?* - arvake ära!

Oroqeni hõimu (Heilongjiangi provints) neiu nahkrüü 20.sajandi lõpust

Tiibeti naise pidurüü 20-nda sajandi algusest

Jingpo hõimu naise rõivastus

Aga täpselt kell viis pandi muuseumi uksed kinni ja kõik lõpmata õnnetud kultuurihuvilised, meie nende hulgas, olid sunnitud otsejoones French Concessionisse shoppama minema. Mis nägi reaalsuses välja sedaviisi, et tüdrukud läksid mingisse prantsuse päritolu poodi sügavalt sisse (no ei mäleta kaubamärki, mingi A& ... oli) ning mina vahtisin enamuse ajast tänaval mööduvaid kohalikke. Esmalt käisin korra solidaarsuse mõttes ka natuke müügisaalis ringi ja hindasin natuke neid ihukatteid, mida noorem põlvkond endale välja valis ja riietuskabiinidesse tassis. Lisaks leidsin sealt ka tervelt ÜHE kleidi, mis mulle paras oli. Mis ei tähenda, et see mulle meeldinud oleks (siinkohal tervitused kõigile neile, kelle unistuseks on 0-size). Ma ei saagi aru, kust kõik need miniatuursed hiinlannad endale riided selga ostavad, sest tõenäoliselt on oluline osa neist minust veel väiksemad!
Iseenesest on hiinlaste elukorraldus suhteliselt pragmaatiline - kultuuri ja kunsti tuleb nautida valgel ajal, mida lõunaosariikides on Eestiga võrreldes suhteliselt vähe ning pärast kella viite saab pühenduda maistele naudingutele nagu shoppamine ja toit. Me õppisime selle ka õige pea ära, taibukad nagu me oleme.

Killuke linnapildist French Concessionis

Öö saabub Shanghais varakult

Kolmandal hommikul pidime suhteliselt vara tõusma, ikka selleks, et jõuda Suzhou rongile. Targu otsustasime siiski, et hommikusel tipptunnil enam Shanghai metroosse trügida ei tasu. Sellest hoolimata selgus, et poolteist tundi oli Pudongist ShanghaiNan'i algselt planeeritud rongile jõudmiseks liiga lühike aeg. Õnneks on Suzhou lähedal ja sinna läheb ronge iga poole tunni tagant. Ühepäevane põige Suzhousse sai reisiplaani võetud eelkõige linnaümbruse kuulsate watervillage'te tõttu. Seda piirkonda kutsutakse muuseas hellitavalt ka Hiina Veneetsiaks. Minu Suzhou-unistused said alguse siit. Tegelikkus osutus hoopis proosalisemaks, aga mitte lootusetuks. Juba raudteejaamas püüdsid mingid tüübid meile suht agressiivselt linnaekskursiooni pähe määrida. Keeldusime kategooriliselt ja püüdsime uurida, kuidas omapäi igatsetud paikadesse jõuda. Neid vesiseid väikelinnu on Suzhou ümbruses tegelikult päris mitu, aga kohalike väidete kohaselt oleks näiteks üks ots taksosõitu Tongli'sse maksnud umbes 100RMB ja võtnud aega rohkem, kui meil reaalselt oli (kehvade teede tõttu nimelt). Jah, veebilehtedel pakutakse ka ühepäevaseid reise Shanghaist Suzhousse ja sealhulgas ka vähemalt ühte neist kuulsatest lähilinnadest, aga taoliste reiside hinnad on astronoomilised (üle 100USD päev).

Teekond linna ...

Orienteerusime siis kiirelt ümber ja vaatasime seda, mida Suzhoul meile pakkuda oli. North Temple Pagoda kõigepealt - see oli raudteejaamale kõige lähemal, siis Silk Museum. Kummaski erilisi rahvahulki liikvel polnud - meile see muidugi meeldis-, aga vaadata oli enam kui küll:

Elu Suzhou katustel (vaade pagoodist)

Paradiisiaed:

Sõnum bambusetüvel - tõlge kahjuks puudub

Anna Tao õpetlase turvalises rüpes

Üks paljudest sildadest

Anna ja Madli liitusid kanali ääres tantsivate kohalike elanikega

Linnale laskub öö

Imelikul kombel ei tekkinud Suzhous erilist miljonilinna-tunnet (minu 2007.a. LP ütleb, et linnas elab 5, 7 miljonit inimest); rahumeeles kulgesime õhtuks kanalini, külastades vahepeal ka üht aeda, kus Madli pikalt ülikonnastatud hiina vanahärraga juttu vestis ning põigates vahepeal läbi kohalikust Starbucks'ist (Hiinas nõuab PÄRIS kohvi saamine muu kõhutäitega võrreldes hulga kaalukamaid investeeringuid). Ilus oli. Ma neid pilte siia ei pane, mis Madli Hiina-teemalises postituses on. Nii häid pildiallkirju nagu temal, ei suudaks ma kindlasti lähema kümne aasta jooksul välja mõelda. Aga selle 'Veneetsia' võtame plaani siis, kui Madli (loodetavasti) Hiina vahetusaastal on. Mingid asjad tuleb alati ka tulevikku jätta.