Gutšipraada !!!!

Pealkirja kirjapilt vastab tegelikkusele enam-vähem sama palju kui Shanghai tänavatel müüdavad rahvusvaheliselt tuntud kaubamärkidega tooted originaalidele. Rolex peaks ka muidugi nimekirjas olema. Aga kuna me osutusime suhteliselt viletsateks shoppajateks, siis sel teemal esialgu pikemalt ei peatu.
Shanghaisse jõudsime suhteliselt varahommikul. Meie tähendusliku nimega Beehome Hostel asus Pudongis, mis on Shanghai finantskeskus, täis pikitud vähem ja rohkem uhkeid klaas-betoonhooneid, sealhulgas ka maakeeli pilvelõhkujateks hüütud taevakriipijaid. Otse loomulikult õnnestus meil metroojaamast (mis asus miskis uhke nimega finantskeskuses) väljapääsu valikul esimese katsega joonelt puusse panna ning jõuda mingi asutuse köögipoolele. Hiina keelt kõnelev tädi juhatas meid aga kenasti õigele tänavale välja. Nüüd ja edaspidi - hiinlased on reeglina kenad ja abivalmid ning sulavad täiega üles siis, kui suured valged turistid (Madli ja Anna) nende emakeelt räägivad!

Street food! Hooajakaup hommikustele tööleruttajatele ja eksinud turistidele otse metroojaama ees. Maitseb hää ja maksab imevähe (ei soovita neile, kes kardavad värsket koriandrit, kuigi maitseainete lisamise osas võib julgelt oma eelistused ja hirmud toiduvalmistajale teatavaks teha - uskuge, neid arvestatakse!)

Ja meie hosteli kiituseks ka paar sõna. Metroojaamast kümme minutit jalutuskäiku. Kuigi aadressi kohaselt peaks asuma tiheda liiklusega tänava ääres, on ta peidetud kusagile kvartali sügavustesse. Mis tähendas ühtepidi vaikust ja rahu ning teistpidi võimalust kiirelt kohalikesse kauplustesse hommikusöögi või õhtuse õlle järele lipata (kuigi ametlikult oli hosteli territooriumil alkoholitarbimine keelatud). 15 minutit internetti oli ka tasuta. See oli ühtlasi esimene ja viimane koht Hiinas, kus ma oma eesti aadressiga meilikontodele ligi pääsesin.

Pääle kiiret värskendust duši all suundusime spontaansele linnatuurile. Alustades loomulikult sellest, mis esimesena silma alla sattus:

Vaade Pudongile maapinnalt. Selline udune pilt oligi, senikaua, kui päris sadama hakkas.

Hetkeseisuga veel maailma kõrguselt neljas pilvelõhkuja - Jin Mao Tower. Sisevaade seepärast, et väljaspool ei olnud hetkel võimalik selget kaadrit saada. Ei lõhu need pilvelõhkujad tegelikult ainsatki pilve! Ja kui keegi arvab, et Shanghai kõrgeima hoone ülesleidmine on imelihtne - vaatad aiva ülespoole ja valid selle kõige-kõigema välja ... siis see ei ole hoopiski nii. Sest samas üle tee valmib paari kuu pärast uus klaasmonstrum, mis on Jin Maost jupi jagu kõrgem. Selle tähtaja ütles meile töömees, kes peaaegu-valmis-ilmega objektil toimetas. (Küllap on hiinlastel salajane soov Taipeile kõrguses ära teha - maailma kõrgeim hoone asub justnimelt Taiwani pealinnas). Aga sedapalju veel, et Jin Mao tippuronimine on 70RMB väärt ilmselt vaid väga ilusa ilmaga. Nii et sellest võiks tegelikult päris kerge südamega loobuda. Kui te just ei fänna pisikesse klaasanumasse pressitud elusaid pärlikarpe, millest valitud pärli võite tornipileti ostuga tasuta kaasa saada.

Vahepeal hakkas vihma sadama. Ja otsekui maa alt ilmusid tänavatele vihmavarjumüüjad. Teinud sundostu 2x20RMB vihmavarjude eest, jätkasime oma rännakut Pudongis:

Jupike Pearl Tower'it tüdrukute taustal (sees ei käinud).

Teekond kaldapealsel - ikka sadama otsinguil. Olime nimelt otsustanud 'meritsi' teisel kaldal asuvasse vanalinna jõuda.

Teel teisele poole. Lõpuks õnnestus meil leida praamide randumispaik. Mitte nende, mis turistidele huvireise teevad, vaid selliste, mis kohalikke inimesi koos kaherattalistega teisele kaldale veavad. 1RMB reisija pealt. Aga elamus oli ehe.

Teispool jõge nägi ka Shanghai sootuks teisiti välja (erinevalt Hong Kongist on siin olemas vanalinn):

Tuleb välja, et draakonid sülgavad lisaks tulele aeg-ajalt ka vett:

Peaaegu nagu filmistaar. Tarvitses Madli vaid hetkeks omapäi jätta, kui ta koheselt sattus kohalike paparatsode tule alla. See, mis minul õnnestus kinni püüda, oli vaid kaduvväike osa edukast fotosessioonist.

Ja nüüd natuke eksirännakuid päris vanalinna südames.

Esimene kaader rubriigist 'China under construction'. Neid tuleb edaspidi veel.

Tegelikult otsisime miskit templit (Jade Buddha Temple, kui ma nüüd ei eksi), aga siis kohtasime tüüpi, kes soovitas meil kõik templid unustada ja selle asemel külastada Yuyuan Garden'it. Ja see soovitus sündis siira entusiasmiga ning konkreetsete juhistega soovitud paika jõudmiseks. Esimene tõeline Hiina aed koos veesilmade, sildade, labürintide ja rohelusega:

(Need ei ole Pekingi pardid)

Kuna me juba 'sealpool kallast olime', lõpetasime õhtu meeleoluka jalutuskäiguga Shanghai kuulsal kaldapealsel Bundil:

Midagi neile, kes mäletavad nõukogude aega. See 'deja vu' saatis mind kogu Hiina reisi kestel. Mis teha, kahe suurriigi kunagised liidrid on omal ajal lausa silmnähtavalt ja käegakatsutavalt lähedased olnud.

Suurlinna tuled. Tagasi oma kaldapealsele sõitsime taksoga, sest Bund'i tunneli eest 50RMB maksta tundus liiast. Takso oli pea kolm korda odavam.
Ja sel ajal, kui me õhtuks endale salaõlut varusime, külastas Anna kodutänava juuksurit. Kõik see juhtus umbes kella kümne paiku õhtul.

Ka Madli on värskelt oma Hiina-kaleidoskoobi üles riputanud. Mina oma äraneetud põhjalikkusega jõuan terrakotasõdalaste juurde ilmselt alles saja aasta pärast mais.