Ticket to Fly

Enam-vähem täpselt kaks nädalat tagasi (paari tunniga võin eksida) oli põhjust mõtiskleda peoloomade raske elu üle. Väga hea põhjus oli, muuseas. Alustasin tantsupõrandal umbes kell üheksa reede õhtul ja lõpetasin viie paiku laupäeva varahommikul. Siis, kui meid Maasikast välja visati. Löntsisime jalgsi läbi lörtsise linna koju, jalad loomulikult läbimärjad. Kõigest eelnenust tulenevalt leidis hommikusöök aset umbes kell neli õhtul. Ning mitte keegi ei tuletanud mulle meelde, et minu parempoolsele põlvele ei mõju kestvad koormused just eriti toniseerivalt. Nõnda ma siis hommikukohvi juues endamisi arutlesingi, et kuidas nende tüüpide tervis vastu lööb, kes pidevalt klubitamas käivad. Äkki nad teevad seda kuidagi mõõdukamalt? Või olen mina klassikalise peoloomaga võrreldes lihtsalt ülemäära kirglik (koos kõigi kaasnevate tagajärgedega)?
Ja nüüd juhtus see taas. Ega ma ei oskagi miskit kosta. Jalg sedakorda õnneks ei valuta, auto tõin kontori juurest ka juba ära (tänud Annelile, kes mu poole ühe paiku üles äratas). Järeldus: vorm on paranemas.

Ülehomme hakkan korralikuks.

Ahjaa, uudishimulikud võivad ka pealkirjal klikkida :P

Selle metsa taga. Ei ole mets. On meri.

Otsustasin talvituda. Täiesti spontaanselt ja egoistlikult. Aga ärge mind parem uskuge. Tegelikult jätkasin ma meie kunagist Ida-Virumaa reisi. Selle koha pealt, kus onu Rauli fotoka ainus aku tühjaks sai. Tervitused Toilast !

Muinasjutumets

Üks väike .... oli rannal maas :P

Suisa suhkrune

Selge ja särav

Härmalõngad

Valaste juga

Vesi ja jää

Ontika mõis. Aeg ringivaatamiseks oli napivõitu, aga mõisavalvur Uku andis lahkesti telefoninumbri ja kutsus tagasi.

Varemetel on oma võlu.

Fantoomlend marsruudil Stockholm-Riga

.... toimub tõenäoliselt järgmise aasta 10.mail. Ja see on kõige tagumine osa ühest ookeaniülesest lennust, mis peaks alguse saama Ohio pealinnast Columbusest. Lend ise on broneeritud süsteemis Amadeus ja esimene pool sellest on juba sajaprotsendiliselt ära kasutatud.

Loomulikult ei saanud keegi eelnenud sonimisest aru. Olin minagi üsna hämmingus, kui mulle eelmise reede õhtul kella kaheksa paiku helistati ning naishääl teatas, et minu lend marsruudil Stockholm-Riga on ära jäetud. Sest enda teada pole ma elu seeski euroopasisestele lendudele pileteid ostnud. Hetk hiljem taipasin, et see on osa Madli tagasilennust. Naishääl, kes esindas ettevõtet nimega Bookinghouse (mille kaudu ma need piletid broneerisin), andis mulle Rootsi suunakoodiga telefoninumbri, kuhu asenduslennu saamiseks helistada. Ja kui ma palusin teate lennu ärajätmise ja kontakttelefoni kohta oma e-mailile saata, keeldus üsna kategooriliselt.

SASi infotelefon on nähtus omaette. Nagu korralik vanaaja inimene filtreerisin kiirelt oma ajust välja paar elementaarset lauset rootsi keeles (stiilis ’jag heter .... och jag ringer fran Estland’ ja nii edasi, et edaspidises vestluses viisakalt ning sujuvalt inglise keelele üle minna). Aga mulle ei antudki võimalust oma keeleoskusega plusspunkte teenida. Heakene küll, automaatvastaja esimene lause oli tõepoolest rootsikeelne ja andis mulle pisukese edumaa järgneva ingliskeelse lause mõistmiseks, aga edasine koosnes ainult õigetele nuppudele vajutamisest (umbes seitse korda kokku?). Ning ainus valik, mille puhul mul kõhklusi ei tekkinud, oli ’between domestic and international flights’. Muidu oli erakordselt viisakas automaatvastaja. Ütles kohe, et ooteaeg on üle minuti ja kui ma oodata ei viitsi, siis võin pigem hiljem uuesti helistada. Õigluse huvides tuleb öelda, et selle ooteaja sisustas SASi automaatvastaja kenasti võimalike teemavalikutega-nupulevajutustega, nii et praktiliselt kohe, kui olin viimase võimaliku valiku teinud, oligi kohe operaator teispool toru otsas. Rääkisin oma jutu ära. Tütarlaps oli hämmingus, et minu „travel agency“ selle asjaga ei tegele. Selgitasin, et tegemist on netibroneeringuga ja checkmytrip.com ütleb, et mu lend on tühistatud. Siis tuvastasime kenasti broneeringu numbrit, mis koosnes umbes kahest numbrist ja viiest tähest ning pani proovile mu geograafia-alase leidlikkuse (stiilis ’V like Vienna’ ja nii edasi – üsna ebameeldivad tähed olid). Igavesti tore äraarvamismäng. Broneering oli täiesti olemas. Ning operaatori väitel oli ka kõnealune lend SASi süsteemis absoluutselt olemas. Vahemärkusena tuleks öelda, et tegemist on SASi lennuga, mida opereerib AirBaltic ning ka AirBalticu kodulehe andmetel peaks konkreetne lend toimuma. Ainus institutsioon, mis kinnitas, et ’flight is canceled’ oli Amadeus veebilehe checkmytrip.com kaudu. SASi teenindaja julges seepeale arvata, et uuel aastal võivad muutuda hoopis lennuajad. Ja oletas, et kui veebilehel muutusi ei toimu, peaksin uue aasta alguses uuesti SASi helistama. Nii jäigi.

Lehed kuulutavad, et Estonian Air hakkab pankrotti minema ja SASil enamusosanikuna ei ole selles teps mitte väike osa. Air Baltic toimib vähemalt tänaseni (näiliselt) tõrgeteta, aga sellest hoolimata ei teata seal, et firma lennugraafikus on lende, mida tegelikult ei enam toimu. Ning Lufthansa ei tahtnud hiljuti SASi üles osta.

Mida veel? Ma olen selle lennu eest maksnud ja teist korda ei tahaks seda enam teha.
Paanikatekitajate parteisse ma ei kuulu. Ja lendamist lähemate aastate jooksul paraku vältida ei õnnestu. Äkki tuleks asutada mittetulundusühistu ’yellow zeppelin’?

I don’t like it. I just love it!!!

Mmmm ..... mõnus. Lumi ja tuisk. Pühapäeval tormas ilma umbe ja mu köögiakna värviline vitraažkala ujus üksikuna lõputus valges lumeookeanis. Tädid-onud telekast käskisid autodel paagid täis tankida ja telefonid tee peale kaasa võtta. Sättisin oma masina tagasi tulles ületee parkimistaskusse, kenasti diagonaalis, taguotsaga pisut äärekivist eemal, lootuses, et hea õnne korral (kui tuul öö jooksul ei pööra) on vähemalt üks esiratas kindlal pinnal ning suudan hommikul kõrvalise abita tööle jõuda.

Aga oh armast üllatust! Õue astudes pidin esimese asjana tõdema, et kui kurja ilma vastu on end võimalik kaitsta, siis inimnäoliste idiootide vastu paraku mitte. Sest keskmise trepikoja rohelise lehega oopelvektra oli otsustanud end kenasti risti minu auto nina ette parkida. (Siinkohal kuumad tervitused kõigile debiilparkijatele! Ja seejärel: laena mulle buldooserit, Vanemuine!) Ja loomulikult polnud mul halli aimugi, kus täpselt see tüüp elab, kes mind nii nahaalselt ära blokkinud oli. Õnneks oli kell umbes kolmveerand kaheksa hommikul ja keskmises trepikojas on meil ainult viisteist korterit. Valisin siis esimese, kus tuli akendes oli. Tükk aega kutsus, siis tuli mingi venekeelne tädi toru otsa. Esimese raksuga ei osanud ta midagi kosta, aga tundus, et tal oli konsultant kõrval. Küsis veelkorra autonumbrit ja siis teatas, et omanik elavat korteris 24. Aplaus penskaritest majanaabritele nende tähelepanelikkuse eest – mina küll ühegi meie maja elaniku auto numbrit peast ei tea (välja arvatud enda oma muidugi, sest see on nii vastikult meeldejääv). Tüüp korterist 24 sai täna hommikul igatahes erakordselt pika äratuse osaliseks. Sest ma lihtsalt ei lahkunud enne ukse tagant, kui ta toru võttis (no milline kretiin arvab, et tal hommikul magada lastakse, kui ta teiste inimeste autod lihtlabasel kombel kinni pargib? Liiatigi keset esmaspäeva hommikut.)

Aga kui unine kodanik lõpuks õue jõudis, ei läinud see auto äralükkamine tal sugugi mitte libedalt. Või noh, vägagi libedalt läks, rattad käisid ringi ja vaene Opel kaevas ennast järjest sügavamale lumme. Muidugi oli see talle väga paras ja enamgi veel, aga kuna ühel meist oli vaja tööle jõuda, ei olnud lõpuks üldse enam naljakas. Siblis seal pea pool tundi, enne kui oma masina mul eest ära sai.
Ma igaks juhuks ei julenud üle Toome tööle sõita, mine tea, kuidas neid mägesid Tartus lahti lükatakse. Riiamägi oli õnneks päris lahti ja keegi jalus ka ei koperdanud. Kihutajaid ka milllegipärast silma ei torganud :)
Kõik oli tore kuni hetkeni, mil ma taipasin, et meie uus kontoora on ehitatud puhta põlla pääle. Ja sinna viiva tänava tagumine ots oli samuti suisa lagedal ja silmini täis tuisanud. Ja pikitud vähem ja rohkem teeservadesse kinnijäänud rekkadega. Õnneks oli rekkadevaheline labürint sõiduautole suhteliselt läbitav. Hullem oli seal, kus rekkasid enam polnud – mõistata siis selles tuisus, kus tee algab ja põld lõpeb. Või vastupidi.

Lõuna ajal polnud kellelgi suuremat soovi taas teeolusid katsetama minna. Niisiis võttis parem osa inimkonnast kätte ja tellis praed-pitsad Taverna-nimelisest toidukohast. Kohaletoomisega muidugi. Kui meie toit oli juba umbes poolteist tundi teel olnud, läksid jututeemad juba sujuvalt selle peale, et ’küll pitsapoiss kevadel koos autoga lume alt välja sulab’. Kuni õnnetu kulleri telefonikõneni, et ’täna vist teie tellitud toit kohale ei jõua’. Selgus, et pitsapoiss on tõepoolest umbes 500 meetri kaugusel meie kontorist autoga lumes kinni. Kuna me tavaliselt erilised julmurid ei ole (isegi tühja kõhuga mitte), siis võeti parklast esimene ettejuhtuv neliveoline ja mindi sellega hangejäänud toidu järgi. Pitsapoiss tõmmati ka möödaminnes lumest välja.

Tänud tuisueidele, kes elust etenduse tegi. Mis sest, et tragikomöödia.

Ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada

Tegelikult olen ma hoopis suhteliselt haige. Sellest hoolimata endiselt maksumaksjate üha lühenevas nimekirjas ning mul peaks (mitte ainult teoreetiliselt) olema õigus riig poolt vahendatavale arstiabile. Ilma et ma selle eest, et abist tõepoolest ka abi oleks, mingeid miljoneid juurde maksma peaksin.

Ühesõnaga, juhtus see, mis oleks ehk võinud juhtumata jääda. Üks minu vähestest põlvedest otsustas üles öelda. Nimelt see vasakpoolne, millega mul siiani ainsatki probleemi polnud. Sedakorda tekkis väike kangestus ja valu eelaimdus kohe samal õhtul pärast jooksu. Nojah, ma sain vett ja vilet ka – viis viimast kilomeetrit päris korralikus vihmas ja venitusi tegin alles kodus, sest seisvas seisundis ei tahtnud enam kuidagi edasi õue ligunema jääda. Esmaspäeva hommikul olin igatahes mõlemast jalast lombakas. Panin ikka salvi ja sidet - glükoosamiini preparaati tarbin nagunii regulaarselt - ning käisin teisipäeval Anneliga isegi jooksmas. Neljapäeval enam ei läinud. Reedel olime kahekesi sulgpalliplatsil. Invaliidi õigusega jooksutasin Annelit enda eest ka. Ise ei saanud nahka niipaljugi märjaks, et pärast duši alla minna. Ikka selle vasaku põlve pärast. Parem oli selleks hetkeks juba keskmiselt hea tervise juures. Kahte jalga korraga ongi natuke keeruline longata.

Laupäeval läksin jahti (loe: metsa alla riietega ujuma). Hoolimata ilmaennustajate ähvardustest, et meid ootab ees tuul, torm, taevast sajab rahet, riisiteri, pussnuge ja väikseid poisse, oli tegelikkus tüki maad leebem. Vihma sadas, võsa oli kohati päris-päris tihe, jalgealune lausvesine, pauku tehti ka ja üks põgenev kits pidi mind peaaegu jalust maha jooksma ning pimedaks läks hiigla vara nagu lumeta novembrile kohane. Ja ma suutsin oma vigasel jalal ning natuke liiga suurte roheliste kummikutega kõik need kilomeetrid edukalt läbi liibata! Pühapäeval olin eneselegi üllatuseks suhteliselt elus ja üsna lootusrikas. Et jalale puhkust anda, otsustasin jooksmise ajutiselt ujumisega asendada. Ning farmatseudist sugulane, keda juhuslikult Selveris kohtasin, soovitas võimaliku põletiku vastu kümnepäevast ibuprofeenikuuri. Enda arust tegin ma absoluutselt kõik, et mitte arsti juurde minna. Ma ei julge väita, et sellest üldse midagi abi ei olnud (vastupidist pole ka keegi tõestanud), aga lõpuks sai mu kannatus ikka otsa. Helistasin perearstikabineti registratuuri. Rääkisin lühidalt oma mure ära.

- Millal te viimati oma arsti juures käisite?
- Ei mäleta. Aga eelmise aasta augustis käisin kooli jaoks arstitõendit võtmas. Siis oli tööl asendaja.

Väike vaikus telefonitorus. Huvitav, kas kõik mu andmed on täiega juba arhiivi kantud? Ei, siiski mitte, lõpuks pakutakse lahkelt perearsti vastuvõttu 1.detsembriks – see on siis täpselt kümne päeva pärast. Püüdkem siinkohal ette kujutada, et teil valutab hammas ja hambaarst ütleb, et tulge aga, ainult et kümne päeva pärast ... Proovin versiooni number kaks – väidet, et mul on vaja AINULT saatekirja ortopeedi juurde. Seejärel leitakse aeg järgmiseks kolmapäevaks. Olen järjekindel (aga mitte veel meeleheitel) ja toon mängu oma kannatused – kuulge, see jalg valutab väljakannatamatult, ma ei saa ometi kolmapäevani oodata. Väljakannatamatult küll veel ei valuta, aga pidev näriv valu võib sama kurnav olla, uskuge mind. Lisaks liikumisraskused. Ja ma parem ei hakka kirjeldamagi, kuidas mu süda verd tilgub, kui ma õhtuti Tähtvere jooksurajast mööda sõites pilguga üksikuid jooksjaid seiran ...

Õnneks osutub valu siiski piisavaks argumendiks ja mind ühendatakse perearstiga. Telefoni teel diagnoosi panek on asi, mida minuga varem pole ette tulnud. Kahjuks on niipidi, et arst rohkem küsib ja mina rohkem vastan, nii et seda, mida ta kõige selle juures mõtles, saan teada alles siis, kui pärastlõunal registratuuri retsepti järele lähen. Ma isegi usun, et telefoninõustamine võiks teatud juhtudel töötada. Teoreetiliselt peaks perearst minu tervise kohta ju kõike teadma. Või noh, tal on vähemalt kõik mu haiguslood tuleviku tarbeks kusagile tallele pandud. Tegelikult ei tea ta must kaugeltki kõike. Ja mina omakorda ei tea, mida ta teab ja mida mitte. Kui ma internetist oma ravimi toimeaine vastunäidustusi loen, tunnen igatahes suurt kergendust, et ma seni suhteliselt terve inimene olen olnud (sülitab mõttes kolm korda üle õla).

Eks mul ole võimalus neid asju oma arsti käest otse küsida, kui ma kolmapäeval kohale lähen. Lisaks sain teada, et järjekorrad ortopeedi juurde on umbes kaks kuud. Ning et ka ujumisest võiks praegu loobuda (selle üle ma veel mõtlen). Ja lõpuks meenus ka see eelmine kord, mil arstiabi vajasin. See pidi olema kusagil 2005.aasta suvel ja toona lõppes lugu sellega, et läksin ikkagi eraarsti juurde (sest riikliku süsteemi järjekord oli 2-3 kuud) ning umbes neli kuud hiljem (taaskord riikliku süsteemi ooteaeg) lõpetasin operatsioonilaual. Et lugu daatumitega kirgastada, sobrasin natuke oma vanades kaustades – täpipealt 22.novembril 2005 on mind haiglast välja kirjutatud. Et on nagu põhjust tähistamiseks?! Kolm aastat on möödas, aga muutunud ei ole mitte midagi. Solidaarsus on tore asi ning teatud asjades põhimõtteliselt ka õigustatud, aga siiski ..... mille kuradi pärast maksan ma teenuse eest, mida ma tegelikult ei saa?

Aga vahetevahel tahaks küll. Kohe kangesti.

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MADLI!

Hooajalisi harjutusi lennulihastele

Et kõik uus on unustatud vana, tõestas tänane EMT sõnum „Tere tulemast Soome!“ Ja mis iganes seal edasi kirjas oli. Põhiliselt ikka see, palju maksab helistamine Soomest Eestisse ja kui palju kõnede vastuvõtmine kohapeal. Iseenesest ju vajalik informatsioon. Mis seal salata, sama sisuga sõnumeid tuli koguni kaks tükki järjepannu ja ma olin seepeale suhteliselt hämmingus. Eee-emm-tee saadab analoogseid sõnumeid iga kord, kui juhtud laekuma mingisse välisriiki, kus neil roamingupartner on. Kõnehindadega nad nõnda lahked ei ole. Näiteks Hiinasse saabumisel soovitati roaminghinnainfot vaadata EMT infomenüüst (see vaatamine on tasuta). Hong Kongi hindu nad ka une pealt ei teadnud. Mida veel? Guatemalas ja Belizes vähemalt aasta tagasi EMT-l koostööpartnerit ei olnud. Mehhiko hindu enam ei mäleta. USA number võttis kohe peaaegu jalust maha ja sundis telefoni välja lülitama. Aga Lätiga seevastu on lugu tunduvalt parem – hinnanumbrid suisa sõnumis ja ühe operaatori korral oli isegi kõnede vastuvõtmine tasuta. Ja muuseas, Soome ja Läti on võrreldes suviste hindadega nõks odavamaks läinud. Oletan, et sellised sõnumid on automaatsed. Ja Soomes olin ma viimati kolm nädalat tagasi. EMT sai ise ka vist aru, et ta sõnum oli seekord lootusetult hiljaks jäänud. Umbes viis tundi hiljem saabus numbrilt 123 viisakas vabandus. No mida sa seepeale ikka kostad. Anname andeks.

Õigupoolest tahtsin hoopis sporditegemisest rääkida. Sellest on viimasel ajal ajakirjanduses päris kuum teema saanud. Evelin Ilvesest kirjutama ei hakka, sest tema rullamine on minu läbitungiva pilgutagi juba lausa röntgeni alla sattunud. Paraku. Spordi (isegi tervisespordi) puhul kehtib tegelikult sama reegel nagu kõigi muude asjade juures – kes teemat ei valda, võiks oma suumulgu kinni hoida ning mitte meelevaldseid seoseid otsides vabal teemal filosofeerima kukkuda. Päris ausalt öeldes, veel aasta tagasi poleks ma isegi ette kujutanud, et ka kõige tavalisemast metsajooksust võib sõltuvusse sattuda. No jooksmine tundus lihtsalt igav. Täna pakin tööle minnes seljakotti vahetusriided, et juhul, kui vähegi ilma on, õhtul rajale minna. Sest see on mõnus. Kehvem lugu on nende radadega. See, et metsarajad vihmaga mudaseks muutuvad, on ju teada tõde. Nagu ka see, et sügisõhtutel läheb varakult pimedaks. Kell keerati ka nädal aega tagasi tund aega vasakule ja nii me pidimegi endale uut jooksurada otsima hakkama. Sellist, mis oleks valgustatud ja jalale sõbralik. Esimeses järjekorras pöörasime pilgud linna staadionite suunas. Anneli vaatas mõned paigad üle ning mina samuti paar tükki. OK, võib-olla oli meil kodutöö tegemata, aga tulemused olid üsna masendavad. Tõsine üllatus oli tasulised staadionid. Tamme staadion kõigepealt. Mis minu teada kuulub ikka veel Tartu linnale ja on seega maksumaksja raha eest renoveeritud. Kuna seal käis Anneli, siis ma ei tea, mitu raha meie jooksurõõm seal maksma oleks läinud. Ise hüppasin töölt tulles läbi ülikooli staadionilt. Ikka sellelt, mis samanimelise tänava servas asub ja kus veel vähemalt mõned aastad tagasi vabalt (loe: tasuta) jooksmas võis käia. Nüüd selgus, et staadioni kasutamine maksab 35 krooni kord. Huvitav, milline geenius neid hinnakirju kokku paneb? Lihtne peastarvutus ütleb, et kui kolm korda nädalas jooksmas käia, siis ühes kuus läheks see harrastus maksma 3*35*4 = 420 krooni! Heakene küll, ma mõistan, et staadionil on teatud halduskulud, aga ..... peeglisse vaadates tuleb tunnistada, et mina ei ole teps mitte see mees, kes sellise hinna-kvaliteedi suhtega teenust ostaks. Ja miskipärast ei näinud ma noil radadel erilisi rahvamasse tunglemas. Tegelikult staadionid sakivadki. Tavaline staadioniring on nii lühike, et seal joostes hakkab pea ringi käima.

Lõpuks leidsime laululava aluse puhkepargi (i did!!). Valgustus on olemas, radade pikkused teada, pinnas jalasõbralik (seal madalamates kohtades lausa lirtsub) ja erilist tunglemist samuti ei ole. Ja mis põhiline – kõik see ilu on suisa ilma rahata. Huvitav, kas see on ainus valgustatud jooksurada Tartu linnas? Saja tuhande elanikuga asunduse kohta nagu natuke vähevõitu. Ja mis seal salata, suurematest magalatest asub ta ka päris kaugel. Sedapalju siis sportimisest värskes õhus pimedamal hooajal (ehk enne lume tulekut).

Fakte ka. Kuna Anneli jäi teisipäeval natuke hiljaks, siis alustasin omapäi ja tegin talle nelja ringiga sisse. Lohutasin end sellega, et Paide-Türi rahvajooksust me sel aastal osa võtta ei saanud ja kunagi pidi ju see 14 kilomeetrit ka esimest korda ära tulema. Neljapäevane saak oli kaksteist kilomeetrit. Täna õhtul käisime sulgpalli mängimas (kilomeetreid ei lugenud). Homme vaatame suures valges taas metsarajad üle.

Jooksurajal näeme, rsk.

Improvisatsioon ...

.... on risk, ütles Rein Rannap just äsja OPi saates. Ja lisas, et nimelt seepärast tänapäeval PÄRIS improvisatsiooni praktiliselt ei kohta. See ehtne oli vanasti, siis kui džäss alles sündis ning kõik liigutused polnud ilmtingimata mingi rahaühikuga mõõdetavad. Kuigi. Ma olen suhteliselt kindel, et kusagil sünnivad ka täna need ehtsad improvisatsioonid. Jah, plaadile neid küll vist reeglina ei kõrvetata. Aga no mida mina sellest ka tean. See teine r-tähega asi, rõõm, peaks ka vist ühe õige improvissi juurde kuuluma. Või kurbus, kuidas kunagi. Igatahes üks vürtsikas emotsioon.

Ma siis ka pillun spontaanseid killukesi möödunud päevadest. Ja iseenese lohutamiseks nimetan seda improvisatsiooniks. Teemal "nädalavahetusel Helsinkis, Vellil külas". Autot sedapuhku kaasa ei võtnud. Ja ma olen ilmselt umbes eel-eelviimane eestlane, kes esimest korda elus spetsiaalselt Helsinkisse sattus (seni olen seal ainult läbisõidul olnud).
Ega siis üks teiseta jää. Stockmanni hulludel päevadel pole ma ka varem osalenud. Kuna laupäeval oli ilm üsna vihmane, siis loobusime vaatamisväärsuste külastamisest ja keskendusime kaubandusele. Nii see juhtus. Ma ei ole elus varem kordagi näinud NII suures koguses NII masendavalt üksluist kraami NII suure raha eest pakutavat. Selle üritusega on minu poolt igatahes finito. Paaris poes käisime veel, seal oli õnneks tavaline laupäev. Kell kuus õhtul pannakse Helsinkis poed kinni (umbes kaks pool tundi kaubandust on ju päris kõrge taluvuspiir – eriti kui olla nii vilets shoppaja kui mina?) ja kõik tüübid, kes linnas enam hängida ei viitsi, lähevad joonelt koju. Unistuste tramm (see uus ja ilus) pani meil nina alt minema ja järgmise poole tunni jooksul teist samaväärset ei saabunud. Seega leppisime tavalise vana trammiga. Kõht oli ka juba tühi ja Velli oli mõnusa koduse õhtusöögi valmis komponeerinud. Ja kui linnale laskus öö, oli kogu vaba põrandapind magajatega kaetud (hea küll, duširuum, panipaik ja koridor siiski ei olnud).
Järgmisel päeva lõuna paiku lasi vanajumal päikeseketta taevakaarele vabalt veerema. Sõitsime kaks peatust trammiga (selle uue ja ilusaga ikka) ning seejärel jalutasime südalinna. Ilus oli. Natuke pilte ka:





Päev kulmineerus väikese kiirendusega Läänesadama suunas. Sadamahoonesse jõudsime täpipealt hetkel, mis infost teatati, et check-in Superstarile on lõppenud. Aga nagu ei ole näha juuresolevatelt piltidelt, õnnestus meil kõigest hoolimata tagasi Eestisse jõuda.
Muuseas, need Viking Line’ sooduskupongid, mis lubati kõigile sügisjooksul osalejatele hiljemalt 9. ja 10.oktoobril postitada, pole tänaseni veel kohale jõudnud.

Esimesed kümme kilomeetrit

Uudiseid jooksurindelt. Pole teised enam kuigi värsked, sest kirjutamine on septembris kuidagi kehvasti välja kukkunud. Aga see-eest oleme jooksmises tublid olnud. Esimene avalik väljaastumine toimus Tallinnas SEB sügisjooksul. Urmas jooksis poolmaratoni, meie Anneliga kümmet kilomeetrit. Stardikohad olid meil päris-päris lõpus. Mis tähendas, et vahetult pärast stardipauku tuli tükk aega paigal tammuda, seejärel sai jalutama hakata ning esimese kilomeetri lõpus oli jänesehaake tehes isegi juba joosta võimalik. Aga me teadsime seda ette, nii et ei mingit põdemist kaotatud minutite pärast. Alguses oli seda auru ikka päris kõvasti üle ja tuli end arvatava lõpuni kestmise nimel tublisti tagasi hoida. Lisaks olin ma suht veendunud, et sõltumata jooksutempost jõuab MINU ISIKLIK RASKE HETK kätte umbes-täpselt pärast kaheksa kilomeetri läbimist (väga enesekindel uskumus inimese kohta, kes vaid korra varem nii pikka maad jooksnud on). Aga nii see täpselt oligi. Et asi veel lõbusam oleks, hakkas umbes samast kohast rajal ka tõus. Nojah, aga teine teadmine, mis mul esmasest jooksust kõrvade taga oli, ütles seda, et kui tempot natuke järele anda, on päris lõpus jälle lõbus. Nõnna see kümme kilomeetrit otsa saigi. Hoolimata kehvavõitu lõpust parandasin oma stardikohta julgelt enam kui 3000 koha võrra. Oma vanuseklassis olin 32.kohal, aga enamuse eespoololijate stardinumbrid olid minu omaga võrreldes ulmeliselt väikesed (OK, sai ju lubatud, et stardikoha tõttu kaotatud minutite üle ei nurise). Ning pisike sportlik eesmärk - läbida distants alla tunni aja - sai ka täidetud. Energiat ja hasarti oli pärast jooksu veel ülegi. Anneliga olime ka sama minuti sees, tema loomulikult eespool. Ühesõnaga, me oleme tegijad. Jee. Urmas tegi poolmaratonis supertulemuse - 83.koht üldarvestuses, aga rahul ta oma jooksuga ei olnud. Jooksmise juures ongi lahe see, et puhta lehena alustades on areng tohutu, aga hiljem tuleb edu tunduvalt raskemini. Aga uuel hooajal on meil plaanis eranditult kõik järvejooksud, neliküritused ja ... kuidasiganes neid jooksuvõistlusi ka ei nimetataks.

No ja õigupoolest oli Annelil mõte ka eelseisvale Paide-Türi rahvajooksule minna. Ma olin loomulikult rõõmuga nõus, hetkeni, mil meenus, et päev enne jooksu lähen kursuse kokkutulekule. Aga meie ülepäevased jooksuringid ulatuvad nüüd (vist? - sest keegi pole viitsinud ära mõõta, kui pikk see üks ring ikka täpselt on) pea üheksa kilomeetri alla. Ning reedel mängisin üle hiigelpika aja jälle sulgpalli. Nüüd tunnen, et mul on õlavööde täiesti olemas, rääkimata säärelihastest.

Nädal aega ilma

Kui täpne olla, siis suisa üks nädal ja üks päev. Eile kiikasin ka, mida kohalikud veebilehed suitsetamise mahajätmisest kõnelevad. Tunduvad kuidagi varjusurmas olevat. Ühte siin põgusalt tsiteerin.
Ettevalmistus ja esimene päev. Õeldakse: tohutu planeerimine ja iga liigutuse kirjapanek. Minu arust tekitab see lisastressi. Spontaanselt on etem, isegi kui põhjus on vale (valesid põhjuseid ei ole tegelikult olemas). Suhtlemine mõne tüübiga, kes suitsetamise on maha jätnud - ikka kõik selleks, et sa mingil juhul ei saaks unustada, mis on hetkel su elu mõte.
Teine päev. Õeldakse: halb enesetunne ja soovitus nikotiiniasendusraviks. No ei ole halb olla. Öeldagu mis tahes, mu meelest on suitsetamise juures oluline rituaal kui selline, mitte nikotiini arutu sisseahmimine. Ja ma küll ei tunne vajadust doteerida ravimifirmasid mingite nikotiiniplaastrite ostmisega. Ootan vaid seda, et saaks õhtusele metsajooksule minna.
Kolmas päev. Väidetavalt otsitakse ettekäändeid jätkamiseks. Ja paari päevaga ei muutu keegi ka pahuraks. Või mõni siiski muutub? Ebaõnn on see, et on puhkepäev. Selle tegevuse otsimisega on täpipealt nii nagu on.
Neljas päev. Rõõmsad hõisked - võite end pidada juba mittesuitsetajaks. Kui see tõepoolest nii lihtne oleks, siis suudaksid arvatavasti kõik suitsetajad sellest harjumusest loobuda.
Ja mõned nõuanded, mis minu arust päriselt vett ei pea.
Esiteks alkoholist loobumine. Kuna organism on siiski seoses suitsust loobumisega natuke stressis ja sellest tulenevalt on uni häiritud, siis väike õhtune punane vein teeb ainult head. Eriti kui te nagunii olete harjunud veini jooma. Keegi ei käse ju joomist ja suitsetamist ühekorraga maha jätta.
Sport. Aktiivse sportimisega võiks alustada tegelikult juba enne suitsust loobumist. Ehk siis tuleks üks sõltuvus asendada teisega. See, et näiteks metsasjooksmine mõnusaks muutuks, võtab umbes nädalat kolm aega.
Nikotiini asendusravi. Unustage ära. Ma pole veel kuulnud, et see kedagi aidanud oleks. Kõik on ikka rohkem kahe kõrva vahel kinni. Kui teil pole muidugi plaanis oma rahakotil aadrit lasta, aga see ei kuulu siia teemasse.
Ärge sööge magusat. Sööge ikka. Ma küll ostan igal lõunal endale lisaks supile poest jäätise (varem ma seda ei teinud). Jumalast hea on. Milleks end piinata ja hiljem kilo šokolaadikomme näost sisse vuhkida?
Ülejäänud kaasnevad nähud. Ma pole (veel) muud kogenud kui päevane uimasus ja unehäired. Normaalsete inimeste kohta ei oska sõna võtta, aga minu vererõhk on nagunii anomaalselt madal ja seetõttu võiks ju mulle olla suitsetamine lausa näidustatud (Eestis ei loeta madalat vererõhku haiguslikuks seisundiks ning kui rõhk ohtlikult alla peaks minema, on ainus abivahend haigla ja tilgutid - olen selle ise läbi teinud). Ja nagu juba eelpool öeldud, siis unehäirete vastu aitab mõõdukas annus punast veini.
Põhjust mahajätmiseks mul õieti nagu polnudki. Ajend oli see-eest küll. Kui ma läinud pühaba Selverisse läksin ja avastasin, et paki sigarettide eest küsitakse juba kolmega algav rahanumber, siis viskas üle küll. Mingite ebapädevate poliitikute ebaõnnestunud mängu pealkirjaga "meie olemegi Eesti Vabariik" ma küll vabatahtlikult toetama ei hakka. Üle pingutasite, poisid. Ja need tüübid, kes minust rohkem vaeva viitsivad näha, tõmbavad nagunii juba salasigarette.
OK, ja ärge lootkegi, et must nüüd üleöö mingi suitsuvihkaja saab. Igasugused täielike eitustega kaasnevad hälbed ei ole lihtsalt minu teema. Sest misiganes fanatism on mu meelest tervisele kahjulikum kui ükskõik milline mõõdukas pahe (loe: nauding). :)
Mõned pildid ka, eranditult tervete närvidega inimestele (arvake ära, mis linnaga on tegu!);

Algteadmised desmurgiast

Oma põlvi sodiks joosta ei tasu, sest uusi ei pruugi kusagilt asemele võtta olla. Üleüldse soovitavad targad inimesed pärast pikemat pausi sportimises alustada kõndimise, mitte jooksmisega. Aga kõndimine on ju nii iiigav!!! Jooksmine on tegelikult ka igav, aga kahekesi on see vähemalt poole vähem igav. Lisaks annab pärast väga hea enesetunde. Nii me siis juba nädalat kolm metsa all jooksmas käimegi. Vahelduva eduga, aga üldjuhul ülepäeviti. Põlvede jama algas vist umbes teisest jooksukorrast. Ma arvasin naiivselt, et esialgu kannatab tennisetossudega joosta küll. Mul on sellised iidsed saviväljaku-jalanõud, ei mäletagi enam, kui vanad. Tennist pole nendega küll vist ligi kümme aastat enam mängitud (regulaarselt, ma mõtlen).

Kuna parempoolse põlve olemasolu andis end ebasoovitavalt valjusti tunda, siis otsustasin endale ennetähtaegselt päris jooksujalatsid soetada. Sellised, mis korralikult jalga toetaksid. Mis ei olnud üldse naljakas, sest selleks kulus terve laupäevane päev. Ja vahepeal tekkis tunne, et ei õnnestugi sobivat jalanõud saada. Suurim probleem oli mu jalanumber! Sellega, et ma poest riideid osta ei saa, olen aastate jooksul üllatavalt rahumeelselt leppinud (sest neid on võimalik ise õmmelda, mida ei saa teps mitte õelda jalanõude kohta). Aga asjaoluga, et number 36 jooksutoss klassifitseerub koheselt lasteosakonda, ei tahtnud ma küll enam hästi nõus olla. Lõpuks leidsin Zeppelini Sportlandist sobiva suurusega jalanõu. Toetas jalga, oli õige suurusega (ja ei olnud Nike!), aga .... loomulikult VALGET värvi . Valge on muidugi ilus värv. Ma küll ei tea, kus need valge-austajad jooksmas käivad. Sisehallis trenažööri peal äkki? Aga kuna midagi valida polnud ja et see jalatoetamise-ülesanne oli mu uutel tossudel põhiline, siis pidin ebapraktilise värvi koha pealt silma kinni pigistama (nagunii on nad varsti ühtlaselt halli karva ja siis on muret juba vähem).

Lisaks uutele papudele sain Anneli käest elastiksideme, millega probleemne põlv jooksuajaks kinni mähkida. Seda, kusjuures, tuleb samuti osata õigesti teha (ma alles õpin). Hullemaks pole igatahes läinud. Järelikult - jookseme veel!

*Desmurgia - sidumisõpetus.

Uss hallis udus

Vahel on hea, kui esmaspäevad on sinised (pilvitule taevale mõeldes). Kuigi värskelt juunikuine Hiina peaks mandriosas suhteliselt kuiv olema, õnnistatakse meid nimelt sel mälestusväärsel päeval, kui Suurele Hiina Müürile suundume, külma ja lõppematu vihmasajuga. Lisaks veel äratus kell kuus hommikul (kõige paremini äratas Madli ühine äratamine), et mõistlikul ajal kohale jõuda. Puht sportlikust huvist lähtume seekord sihtpaika jõudmisel Leslie detailsetest juhistest umbkeelsetele (et katsetada vahelduseks ka midagi muud lisaks China LP-le ja Anna-Madli hiina keele oskusele). Pekingi pardile me muidugi ei kvalifitseeru. Üldjoones toimivad asjad justnimelt nii nagu Leslie poolt kirja pandud on. Ainult roheliste busside rõhutamine on natuke liiast. Seda põhjusel, et eranditult KÕIK õiget numbrit kandvad, nii linnaliine sõitvad kui ka müürile suunduvad bussid on rohelist (õigupoolest rohe-valget) karva. Tähtsaim olnuks rõhutada õigete busside väljumiskohta, mis on vahetult Deshengmeni värava kõrval. Ja seda, et tegemist ei ole linnaliini- vaid kõrgete seljatugedega väiksemat sorti reisibussidega. Metroovärk on lihtne nagu tavaliselt. Aga praktiliselt kohe pärast väljumist näed teeservas ootamas kolossaalselt hulgal rohe-valgeid busse, mis kannavad vajalikku numbit 919. Need on väljuvad linnaliinibussid, mille peale ei maksa leili minna. Edasi tulevad saabuvad bussid. Ja päris-päris lõpus, tõepoolest otse värava kõrval on õiged sõiduvahendid. Mingil hetkel olime igatahes tõsiselt hämmingus. Valede õiget värvi busside rohkusest. Niisiis, umbkeelsed – põhirõhk Deshengmeni väravale. Ärge üritagegi kusagilt mujalt bussi peale ronida.

Sõit kestab umbes tunnikese. Reisijad pannakse maha nö alumises parklas, et kõik saaksid enne müürile ronimist ikka nännimüüjate tunneli läbida. Otse loomulikult pakutakse võimalust müürile jõudmiseks takso võtta (ärge seda tehke, sest jalutuskäik sissepääsu juurde on tegelikult õige lühike). Vihm läheb kohati õite tugevaks ja jalad on ammu märjad. Aga Shanghai vihmavarjud ja Leedu keebid aitavad alat hädast.

Midagi head on halvas ilmas ka – vähe turiste. Me võtame müürile jõudes ette vasakpoolse suuna, sest seal tundub veel vähem inimesi olevat kui paremal. Hoolimata halvast nähtavusest (ei mingeid lummavaid vaateid, sest kõik sumbub kusagil silmapiiril uttu) on müür tõeliselt grandioosne. Kuidas seda omal ajal ehitati, võib ainult oma tumedamates fantaasiates ette kujutada. Kohati kõrge, kohati madal, vahel kitsas, siis jälle lai. Ja järsematel käänakutel vahitornid, mõnele neist katuski peale tehtud. Väga järskudel tõusudel on trepiastmed. Meie jaoks ei olnud probleemi päris lõppu välja minna (sinna, kus ava edasiminekuks oli kinni müüritud ja algas rekonstrueerimata müüriosa), aga nii mõnedki pöörasid tüki maad varem tagasi. Eriti väsinutel on vahepeal võimalus ka mingi köisraudtee tüüpi asjaga (vist) tagasi alla saada.

Lisaks kummalised kivid, peaaegu musta värvi, mis jalge all on, imavad kõik vee endasse ja ei muutu vihma käes libedaks. Ma ei tea, mis kivim see on, üksikud kivid olid ka ’tavalised’ ja need läksid ohtlikult libedaks. Aga viimased on õnneks silmaga selgelt eristatavad ja järsematel langustel (see oli rohkem tagasi tulles) tuleks neid võimalusel vältida. Igatahes teatud kohtades toimus liikumine ülima ettevaatusega ja suhteliselt aeglaselt.

Almost Hollywood

Teekonna algus

Shanghai vihmavarjud

Taoliste masinatega võtsid mongolid Hiina müüri

Lõpupoole läks pisut valgemaks

Kusagil teel kõrgustesse (või sealt tagasi) sattusime ühte jalga astuma mormooni perekonnaga. Teate, selline tüüpiline vestlus ’tere, kust pärit olete’, mis jõudis lõpuks pereväärtuste emotsionaalse propageerimiseni (esineja umbes viiekümnendates pereema, suurepärase väljanägemisega ja ülimalt vitaalne, ohjas vääramatult endaga kaasasolevaid pere meesliikmeid).
Teisele poole enam ronida ei viitsinud. Tulime kenasti alla, võtsime kerge eine praktiliselt tühjas söögikohas ja otsustasime tagasi pealinna sõita. Mis ei kulgenud paraku üleliia libedalt. Teoreetiliselt on bussidel ka mingid väljumisajad, aga reaalses elus ei liigu ükski buss enne, kui ta reisijaid täis on. Nii me siis passisimegi parkimisplatsi-äärses varjualuses senikaua, kui keegi arvas, et nüüd on piisavalt rahvast kogunenud ja buss võib ette sõita. Pole päris kindel, aga tund-poolteist võttis see passimine kokku aega küll.

Tegelikult saab minna ka rekonstrueerimata müüriosale. Meiegi hostelis reklaamiti reise nimega ’Secret Wall’, 180RMB per nägu. Tavaline, turisti ’wall’ maksis poole vähem (ausalt öeldes antud juhul andis omapäi minek kokkuhoidu vaid 20RMB, aga see ei olnud ju ka eesmärk. Nii et, kes eksperimenteerida ei viitsi, võib selle raha eest vabalt võtta ka orgunnitud tripi). Fotodelt võis aimu saada, mismoodi see asi sealpool välja näeb – põõsastesse kasvanud (pikad püksid kohustuslikud, sõltumata ilmast), lagunenud müüritis ja ei mingeid klantspilte. Seekord jäi proovimata. Esiteks seetõttu, et me üritasime võimalikult vältida nn ’grupireise’ ja teiseks oli meil Pekingis loetud päevade jooksul ka palju muud huvitavat vaadata. See on see suurlinnades liikumise võlu – punktist A punkti B jõudmine võtab parasjagu aega ja kui sa ei taha kõigist kohtadest lihtsalt linnukese kirjasaamise nimel läbi tormata, siis pole mõeldavgi liigtihedat ajakava koostada. Naudingu saamise eelduseks on piisav aeg kohapeal viibimiseks.

Loomulikult ei läinud me linna tagasi jõudes kohe tagasi hostelisse magama. Aga Lama Temple’sse jõudsime siiski sedavõrd hilja, et sisse minna polnud enam mõtet. See-eest avastasime sealsamas lähedal suurepärase söögikoha temaatilise nimega ’Lama Temple Restaurant’. Kristlikult leppisime kokku, et igaüks valib ühe toidu. Hiinas ongi igasugu restoranikülastuse juures parim see, et mitte iga tüüp ei telli endale oma maitse järgi nö praadi, vaid tellitakse erinevaid roogi ja neid saab siis kaaslastega jagada (nojah, kui me Madliga viimati Creppi liharestoranis käisime, siis me vahetasime oma praade poole söögikorra pealt ja keegi ei pannud pahaks). Toit (ja seda on palju!) tuuakse vaagnal ühistarbimiseks lauale ja igal sööjal on veel oma totsikud, kuhu enda maitse ja mõõdu kohaselt toitu tõsta saab. Lisandina loomulikult soovi korral riis. Osades toidukohtades on menüü juures ka fotod, seega lisaks suulistele selgitustele (need on võimalikud muidugi ainult keeleoskuse olemasolul) saad valiku teha ka selle järgi, mis silmale ahvatlevam tundub. Lõunasöök, mis meil kolmekesi õnnestub komponeerida, on igatahes fantastiline. Teenindus on super ja see, mida me ära süüa ei jõua, pakitakse kenasti karpidega kaasa (järgmisel päeval Summer Palace’t külastades läheb täie raha eest loosi). Jätame tippi ka, mis sest, et see Hiinas eriti kombeks pole. Hiina toit on imehea, tõsiselt.

Kaks kolmandikku meie hilisest lõunast (igas mõttes)

Siis teeme veel tiiru hutongis. See on traditsiooniline Pekingi elurajoon, madalate majade, kitsaste tänavate ja müüridega piiratud sisehoovidega. LP kohaselt peaks Lama Temple’ kõrvalasuv linnaosa olema üks tüüpilisemaid hutonge Pekingis, aga siingi on osaliselt vanu ehitisi juba lammutada jõutud ning selle asemele korruselamuid püstitatud. Puhkame jalga prantsuse-hiina segastiilis kohvikus. Madli leiab malelaua ja nad peavad Annaga kohvi-tee-kakao kõrvale maha mitu malematši. Madli on males muidugi hävitavalt hea, kuigi ta seda kusagil spetsiaalselt õppinud pole. Ma ei tea ühtki inimest, kel teda males võita oleks õnnestunud.

Malelahing a'la Beijing

Hostelisse laekume loomulikult taas pimedas. Senikaua kui Anna-Madli netis surfavad, lobisen Ameerika tüdrukuga, kes pool aastat Hiinas rännanud. Ta lahkub lähipäevil Pekingist ja lendab tagasi koju. On lõpetanud Ohio University (mis kokkusattumus, et ka Madli Ohiosse läheb) bakalaureuseõppes ja tulnud siia hiina keelt õppima. Ja värskelt just maniküürist ja pediküürist (lohutav kuulda, et esimest korda oma elus) tulnud ning jagab lahkelt oma muljeid. Meil oli ka see salaplaan, kui aega peaks üle jääma. Siis kõneleb ta veel ’nightmarketist’, kuhu ta täna öösel minemas on ning on üllatunud selle peale, et Forbidden City’s ISIC-kaarte ei tunnistata. Tundub, et ta on jõudnud pea terve Hiina läbi käia. Aga koduigatsus ajab tedagi tagasi Ameerikasse. Ja poole aastaga hiina keelt päriselt ikka selgeks ei pidavat saama. Sedaviisi siis.

Ja õhtused vaated meie koduteelt:

Absoluutselt roostevaba

Ikka ja endiselt.
Rockooper Ruja Tartus.
Ehtsam kui elu.

Ma armastan neid laule.
Ja mäletan neid aegu.
Omamoodi.

Minge seda kindlasti vaatama.

Riiast, romantiliselt

Lahkun ma, kurgus nutt
Sinna, kus tee varjutab uduloor,
jääb Riia, mu arm

Vennaskond ja Trubetsky, kui keegi juhtumisi ei tea. Just see lugu, mis mängis meie autos, kui täna hommikul kell viis Riiga sisse sõitsime. Jätnud seljataha öise teekonna mustadel vihmamärgadel teedel ja kõikeneelava halli udu maanteel A3. Uneaega kõige rohkem paar tundi, hommikusöök umbes pool kaks öösel. Magavad reisijad ja üksikud rekkad, millest praktiliselt käsikaudu mööda sõita tuli. Üks jänes kalpsas üle tee, ja mõni aeg hiljem ka rebane. Sigulda teeotsas tuli hetkeks mõte, et mis oleks, kui saaks Turaida lossi päikesetõusu tervitama minna ...
Aga Riia lennujaam oli teine reaalsus. Depressiivselt pikad järjekorrad checkinnis ja mittetöötav Hansapanga automaat (parkimise eest tasumiseks oli ju kohalikku raha vaja!). Lõppeks sai see kõik otsa. Kallistused turvakontrolli väravate eest ja jaokaupa viimaseid lehvitusi pärast seda - ikka kahe käega. Kurbust nagu ei olnudki. Küllap see oli ära juba kaks aastat tagasi, kui Madli Tallinnast esimesele Hong Kongi lennule saatsime. Nüüd tundus ta lahkumine juba kuidagi iseenesestmõistetava augustikuise rutiinina.

Tagasi enam läbi linna ei sõitnud. Sest sissesõidul oli teeremont ja mul oli kavas veel samal päeval tööle jõuda. Aga loomulikult remonditi ka maanteed A5! Ja päris mitmes kohas. Lisaks paistis madal hommikune päike enamasti otse näkku ja küttis olemise suhteliselt kuumaks. Meeleheitlik võitlus unega. Lõpuks nägin juba kahekordselt nii maanteed kui ka vastutulevaid autosid. Peatus Straupes ja tass kohvi. Abi oli, aga vähe. Enne Valkat hakkas taas tee silme ees ujuma. Lubadus iseendale, et järgmise peatuse olen ära teeninud siis, kui juba Eestis oleme.
Oleks see vaid nii olnud. Usinad Läti piirivalvurid olid oma auto umbes 50 meetrit enne Eesti piiri taguotsa pidi põõsasse ajanud ja peatasid tõenäoliselt kõiki eesti numbrimärgiga masinaid, mis kodu poole sõitsid (Postimeheski oli mitte väga ammu selleteemaline lugu kirjutet, kuidas lätlased ilma ID-kaardi või passita eesti kodanikke püüavad ja trahvivad - linki otsida praegu ei viitsinud). Aga no see asukoht oli kuidagi eriti läbimõeldud. Huvitav, kas neile tiksub väljakirjutatud trahvikviitungite eest mingi lisatasu? Seoses kõiksugu võimukandjatega meeldiks mulle tegelikult mõelda, et need inimesed on igatepidi rahva teenistuses. Ma tean küll, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Aga ... kas ma tavakodanikuna ei peaks politseid ja piirivalvet eelkõige usaldama ja nende käest vajadusel abi saama? Või peaksin ma neid kartma nagu kurja onu, kelle käest võib valusalt kolki saada, kui sa tema mängureeglitest punktuaalselt kinni ei pea (kuigi ta oma reegleid uustulnukatele tavaliselt ei tutvustagi)? Isegi juhul, kui eksimus ei ole (paha)tahtlik?

Need olid lihtsalt uitmõtted, sest vajalikud dokumendid olid meil kõigil kaasas. Ja üldse käitusin ma sügavalt multikultuursena - piirivalvur pani järjekindlalt puhast läti keelt ja mina vastasin inglise keeles. Igatahes peletas kohtumine naaberriigi piirivalvuritega mõneks ajaks mu une (hakka või aeg-ajalt uskuma, et ajakirjandusest võid kübeke tõtt leida). Rõnguni pidasin peatuseta vastu. Aga tagasisõit Tartusse päevavalges võttis julgelt tunni jagu rohkem aega kui sõit Riia lennujaama öösel ja udus.

Madli lennuk peaks õige pea juba Chicagos maanduma. Columbusesse jõuab ta meie aja järgi umbes kell kaks öösel. Järgmised neli aastat olen mina tast seitse tundi ajas ees. Kõik on suhteline. Välja arvatud Une-Mati, kes kohe-kohe keyboardi vatiga katab. Head ööd.

Logistilised pööripäevakud

Need viivad mind alati väheke pöördesse. Ses mõttes, et info rohkusest hakkab vahetevahel pea ringi käima. Kas sellest või millestki muust tingituna tunnen end aeg-ajalt no mitte päris idioodina, aga ... väheke anomaalsena igal juhul.
Eile õhtul oli meil selle aasta esimene (perekondlik) lahkumispidu. Mis algas kuningliku õhtusöögiga mu venna juures (mul ei ole ju aeda, maja ja gaasigrilli), jätkus Madli Venemaalt toodud pakiploomiveini degusteerimise (mis oli praktiliselt valget värvi ja maitses superhea, st ei olnud üldse magus) ja Peterburi-piltide vaatamisega ning lõppes täiesti ettekavatsetult Taarka-filmi esilinastuse (peaaegu, kui Seto oma välja arvestada) ühiskülastusega Raekoja platsil.
Ja kui ma kella ühe paiku öösel koos päevakangelasega koju jõudsin, ütles sisetunne, et viimane aeg oleks esimese poolaasta õppemaks ära maksta. Sest mine sa Hansapanka tea - nad ju isegi ei tea, kui kaua nende kaudu rahade liigutamine USAsse aega võtab. Kuna Madli koolis on suhteliselt vähe välisüliõpilasi (umbes 20 inimest neljasajast esmakursuslasest), siis kõik need kirjad, millega freshmen'e ja nende vanemaid pommitatakse, on sügavalt ameerikapärased. Ehk siis soovitatav ja iseenesestmõistetav makseviis on tšekkide saatmine kooli aadressile (omaenese vaimse tasakaalu säilitamise huvides ei hakanud ma nimetet variandi võimalikkust Hansapangast isegi uurima). Ka krediitkaardiga saab maksta - mis on õppeasutuste puhul üsna tavapäratu -, aga taolise makse limiit on 1000USD korraga ja juurde tuleb teenustasu 30 või 40USD. Mis muudab asja siitpoolt vaadates suhteliselt mõttetuks, sest ülejäänud summa tuleks siis tavaülekandega teha ja veelkord umbes samapalju teenustasu maksta. Taas pidin tõdema (lugesin uuesti välismakse üldtingimusi, sest need pole mulle VEEL pähe kulunud), et meie pangad on ebaõiglaselt ja kohati segadusseajavalt Euroopa-kesksed. Näiteks fakt, et Ameerikas ei kasutata IBAN-koode, vaid ABA-t, oli mainitud vastava lõigu lõpus sulgudes! Oma kasvatatud künismile toetudes saaksin veel kuidagi aru, kui sinna lõppu oleks näitena toodud Hong Kong (südamelähedane, aga kehv viide, sest HKs on IBAN täiesti kasutusel, vähemalt rahvusvaheliste koolide puhul), aga Ameerika Ühendriigid?! Hea, et see kooditähise erinevus veel kusagil väikeses kirjas joone alla polnud kirja pandud. Ja siis ei saa ma aru, mis jama on alati selle ID-abil panka sisenemisega. Kord mingi kamm allkirja kehtivusega (see oli vist maikuus, kui ma viimast HK ülekannet tegin), nüüd siis kuulutas panga veebileht mulle korduvalt, et mu kaarti ei ole üleüldse lugejas. Paar korda tuli sisse-välja logida ja siis oli õnneks kõik korras ning õnnestus ka põhitegevuse juurde asuda. Hea et praegu juunikuu ei ole. Magama sai igatahes veel pimedas minna.
Päeval üritasin tõsisemalt käsile võtta jõuluvaheaja lennupiletite otsingud. Ohio on iseenesest vahva osariik, külgneb otsapidi Suure Järvistuga ning idarannikust ka väga kaugele ei jää. Ja Madli kool asub omakorda ainult 50 miili kaugusel Ohio pealinnast Columbusest. Eestist Columbusesse lennata on aga tüki maad tülikam kui näiteks Hong Kongi. Alla kahe vahemaandumise ei olegi see võimalik. Ühed piletid on juba ostetud - läbi Riia, Stockholmi ja Chicago, aga jõuluvaheaja kojutulekuga (see on meil selline esimese aasta hea komme) otsustasime pisut eksperimenteerida. Mõtlesime, et ostaks edasi-tagasi piletid New Yorki ning vaataks alles pärast, kuidas selle Columbusega saab. Ma ikka igaks juhuks vaatasin natuke enne ka, sest lõppeks olen mina see, kes kogu selle meelelahutuse eest raha peab välja käima. Üldiselt jõudsin äratundmisele, et Ameerika-asjus olen veel täielik algaja. Mis sest, et tean juba täna peast tervet hulka lennujaamade ja USA osariikide lühendeid. Ning mu guugeldamisoskused tegid ka ilmselt tõsise arenguhüppe. Asi hakkas hargnema taoliselt toredalt veebilehelt nagu www.experiencecolumbus.com/. Pisut ma seal snorgeldasin, aga suurematesse sügavustesse ei laskunud. Eriti pärast kurba tõdemust, et New York'ist sinna rongiga ei saa. Aga päris informatiivse kaardi leidsin küll:

Ameerika rongiliiklusest saab päris hea ülevaate Amtrak'i kodulehelt. Pileteidki on võimalik sealtsamast broneerida. Aga olude sunnil huvitas mind enim bussiliiklus. Kuivõrd ma kohalikest operaatoritest mitte halligi ei teadnud, proovisin esialgu otsinguga 'bus station OH' mingeid orientiire leida. No ei toiminud. Otsesõnaline küsimus 'how to get to Columbus' ei andnud ka mingeid tulemusi. Aga. Esmastest katsetest jõuda 'puu otsa' oli vähemalt niipalju kasu, et õppisin ameerikapäraselt küsimusi esitama. Näiteks kõigepealt 'intercity bus transportation' või 'long-distance motorcoach service'. Seepeale hakkasid asjad kenasti hargnema. Rohkem iseendale meeldetuletuseks panen oma leiud siia kirja:
Esimese asjakohase viite leidsin siit. Kuidagi ümber nurga ta kätte tuli, aga parem ikka kui mitte midagi. Ettevõtmine nimega Megabus, toimib Inglismaal, Kanadas ja USAs (viimases vaid North East ja Midwest). Brittidel on eriti vedanud, nad saavad sealtkaudu ka rongipileteid osta. Ja hinnad tunduvad hästi soodsad olevat. Paraku on liinide valik piiratud ja Columbusest on Megabusiga võimalik sõita vaid Cincinattisse, Indianapolisse või Chicagosse.
Greyhound- tundub olevat kõige tõsisem tegija transameerika lõikes, kaasa arvatud Kanada sihtkohad. Pileteid on võimalik osta internetist ja üliõpilastele tehakse Student Advantage Discount Card'i olemasolu korral sõidusoodustusi. Kui palju, seda ma ei tea, aga vajalik kaart ise maksab 20USD. Ja bussisõit Columbusest New Yorki võtab aega 13-15 tundi.
Lisaks veel Trailways: samuti palju bussiinfot, aga reeglina jääb pakutav ühe osariigi piiresse, näpuga natuke naabreid lisaks. Ohio filiaal kannab kaunist nime Lakefront Lines, aga joonelt New Yorki nendega sõita ei saa. Kahju.
Ohio kohalike operaatorite 42-liimelist nimekirja testisin katse-eksituse meetodil. Vähemalt mulle tundus, et pakutakse ainult kohalikku teenust, tšarter- või huvireise ning allhanget suurematele tegijatele.
Vahepeal komistasin ka ühe tõsise bussifänni lehele, päris põhjalikult sealjuures, sest vanu kaarte oli põnev vaadata ning nagu heaks tavaks, anti lahkelt linke ka teiste huviliste pelgupaikadele.
Mingeid pileteid mul muidugi veel ei ole. Mis NY lennupiletitesse puutub, siis pidin jälle tõdema, et Riia on soodsam stardiplats. Homme öösel me just sinna sõidamegi. Mul oleks muidugi ammu aeg oma lingid delicious'i koondada, aga mu isiklik salasõnade ja kasutajatunnuste limiit on juba ammu ületatud.

Peking põleb!

Proloog:
Allpool kirjeldatud sündmused leidsid aset käesoleva aasta 2.juunil. Loos nimetatud paigad ja isikud eksisteerivad ka päriselt ning varjunimesid pole kasutatud. Olümpiamängudega ei ole järgneval postitusel mingeid seoseid.

Pekingisse jõuame varahommikul. Leo Hostel on oma broneeringu kinnitusele lisanud detailsed juhised, kuidas suurimatest transpordikeskustest nende juurde kohale jõuda (kõik viimseni kirjas, kaasa arvatud metroo- ja bussipiletite hinnad!) Meie laekume punkti, mille nimetus kõlab Main Beijing Train Station ning hostelisse jõudmine sujub tõepoolest täpipealt nii nagu juhistes kirjeldet. Väike tagantjäreletarkus ka: kui vähegi võimalik, eelistage Pekingis liikudes bussile metrood. See maksab küll tervelt 2RMB rohkem (bussipilet raudteejaamast Qianmeni maksab täpselt 1RMB), aga kohale jõuab märksa rutem.
Meie hosteli asukoht on parim, mida ihaldada võiks – vaid 10-15 minuti jalutuskäiku Tiananmen Square’le (Taevase Rahu väljak) ja väljaku läbimise jagu veel lisaks Forbidden City’sse (Keelatud Linn) jõudmiseks. Ega me oma ööbimispaika päris lambist ka ei valinud, suisa soovitati. See kitsas põiktänav koos kohalike kaupmeeste ja üle tänava asuva söögikohaga, kus me igal hommikul sümboolse raha eest traditsioonilist hiina hommikusööki naudime, saab meile Pekingi-päevade kestel päris-päris koduseks. Ja kuna meie toa aknad avanevad kusagile sügavasse sisehoovi, on soovi korral ka rahu ja vaikus garanteeritud.

Mugavad nagu me oleme, otsustame esimest päeva ’kergelt võtta’. Ehk siis alustame lähiümbrusest. Peking suudab meid muidugi üllatada. Jalakäijate tunneli kaudu Tiananmen Square’le sisenedes tabab meid ootamatu turvakontroll. Passi just ei küsita, aga kotid valgustatakse küll läbi. Südalinnas, keset päist päeva. Päike lõõskab. Mingid pioneeriealised lapsed on pandud küürima väljaku sillutiskive (!). Forbidden City ees on hulganisti turiste tiirlemas, enamasti ikka siseriiklikku päritolu. Meie pisike seltskond osutub taas erakordselt populaarseks – kui oleme andnud esimest korda nõusoleku hiinlastega koos fotole jääda, koguneb kohe terve hulk järgmisi pildisoovijaid. Mis seal ikka, tõelise kaanestaari tunne hakkab tekkima.

Legendaarne Forbidden City on õnneks niipalju suur, et ülerahvastatuse tunnet ei teki. Esimesed paar ’löövi’ on rahvale tasuta avatud. Teises neist on parasjagu käimas mingi sõjaväeosa riviõppus. Laigulises vormis noored poisid marsivad uljalt iidse keisrite linna kivisillutisel, hulk uudishimulikke pilke seiramas. Paljudel hiinlastel on käes väikesed rahvuslipud (Madli tegi neist koguni terve fotoseeria).
Piletitega tekib meil esialgu pisike probleem. Hiinas kehtivad vaatamisväärsuste külastamisel enamasti tudengisoodustused (ja need on tõepoolest soodustused, mitte mingi sümboolne 10% letihinnast). Forbidden City piletikassas aga miskipärast rahvusvahelisi ISIC-kaarte tunnistada ei taheta. Seejärel läheb töösse variant B – Hong Kongi õpilaspiletid. Ja see toimib häireteta! Linna sisenemisel turvakontrollitakse meid taas. Ehk siis valgustatakse jälle kotid läbi (oleks aeg juba harjuma hakata).

Forbidden City on hiiglaslik. Tüdrukud võtavad endale audio-guide’d (mis on mõistlik, kui on valida emakeelne variant nagu Annal), mina eelistan lugeda tahvlitele kirjapandud infot. Sest seda kõike on nagunii rohkem, kui meelde jätta võimalik. Me ei kavatsenud siin tegelikult kuute tundi veeta (praktiliselt sulgemiseni), aga välja kukkus nagu tavaliselt :). Korraks saame kokku linna tagumises kolmandikus asuvas restoranis, mille menüü on häbematul kombel mugandatud rahvusvahelisele maitsele ning pulkade asemel antakse pihku plastkahvlid; seejärel trehvame uuesti juba teispool väravaid. Meie Madliga oleme vahepeal ühe maali võrra rikkamaks saanud. Jah, ma tean küll, et Forbidden City ei ole just kõige odavam koht kunsti soetamiseks, aga ... Galeriis, kust oma pildi ostsime, müüdi ühe Pekingi kunstikooli õpilaste ja õppejõudude töid. Tütarlaps, kes meiega rääkima hakkas, oli ise pärit Inner Mongolia’st (Hiina põhjaosa) ning saanud riigilt stipendiumi kunstiõpingute jätkamiseks pealinnas. Ta tutvustas meile tõelise kirega oma kooli väljapanekut ja selgitas traditsiooniliste hiina aastaaja-maalide tausta. Spring is hope, summer is happiness, autumn – ’is something I don’t remember any more’ and winter is peace. See pilt, mille me lõpuks välja valisime – otsustada oli tõsiselt raske – on omamoodi lakooniline, aga see-eest erakordselt meeleolukas. Aastaaeg on sügis. Kenasti rullikeeratuna elas taies mu seljakotis üle kõik ülejäänud rongi- ja lennureisid ning ripub nüüd suure toa seinal, kohe vanaisa kella kõrval.

Et meie energia veel täiesti otsa polnud saanud, siis võtsime pärast Keelatud Linnast väljumist ette veel väikese mäkkeronimise ehk siis suundusime joonelt üle tänava asuvasse Jingshan Parki. Mis on tore koht mitme asja poolest. Esiteks on park õhtuti kauem külastajatele avatud kui muud vaatamisväärsused. Teiseks maksab sissepääs sinna ainult kaks raha (mis on Pekingi kohta erakordselt odav). Kolmandaks on seal lohutavalt vähe turiste, vähemalt õhtusel ajal. Sai vist päris palju pragmaatilist laadi punkte üles loetud?

Tegelikult on paiga võlu hoopis selles, et mäeharjale on püstitatud kolm paviljoni/templit – üks, suurim, päris tipus ja kaks pisemat naabrit natuke madalamal -, kust avaneb imeline vaade Forbidden City kollakaspunastele glasuuritud katustele. Ülejäänud linnale, niikaugele kui silm ulatub, muidugi ka. Hoolimata hallist põuavinest, mis horisondi uduseks muudab. Ja kusagil seal, kus pilvelõhkujad kõrguvad, on puhkenud tulekahju. Lahtised leegid käivad ühe maja kõrgema korruse akendest hoogsalt välja ja tume tossupilv sulab kõrgustes sudusse. Peking põleb.