Millal ma viimati "just for fun" Tallinnas käisin? Eelmise aasta novembris David Garretti kontserdil äkki? Kuigi see oli pigem sinna-kontsert-tagasi (meeleheitlikult unega võideldes) ja Saku Suurhallist kusagile kaugemale ei jõudnudki. Küllap vist.
Nüüd on siis mingis mõttes ring täis saanud. Pärast juulikuist rattaõnnetust oli selge, et Emilia-Romagna IM jääb minust sel aastal tegemata. Ehk on järgmisel aastal vähem ebaõnne ja hooaeg ei lõppe enne põhivõistlusi. Orienteerusime siis kiirelt ümber ja plaan B kõlas nagu Tiibet. Ehk siis taaskord tuli ette võtta Hiina viisa hankimise okkaline teekond. Bussiga Tallinna, omal kahel jalal Kadriorgu. Kümme aastat tagasi läbisin täpselt sama teekonna. Ja kui viisa ankeedis küsiti minu käest, mis kuupäeval mu eelmine Hiina viisa väljastati, siis oli faktiotsingul
põhjus väike ajarännak teha. Täna oli vaade pargi poolt saatkonna tagaküljele tunduvalt kontrastsem - ühest majast oli saanud restoran. Lähemal naabril nõnda hästi ei olnud läinud - see ehitis oli suisa varisemisohtlikuks tunnistatud.
Saatkonna värava taga oli ootel vähemalt 30+ inimest. See tekitas minus kerge stardiärevuse, sest Tiibeti loa tõttu ei olnud mul mitte mingit varianti taotlus mõnel järgmisel korral (loe:järgmisel teisipäeval) sisse anda. Selgus, et tegu oli turismigrupiga, kellel -erinevalt kõigist ülejäänuist, keda elava järjekorra alusel pidi teenindatama-, oli olemas broneering. Wechattisin jooksvalt Madliga, kes andis nõu sissesaamiseks küünarnukid mängu panna. Kaudselt ma seda tegingi. Grupp kutsuti sisse, teistele anti korraldus värava taha ootama jääda. Kuna keegi konkreetselt sisenejaid üle ei lugenud, otsustasin kindluse mõttes ikkagi ka grupi lõpus siseneda. Riske tuleb võimalusel minimeerida. Majja esialgu muidugi ei mahtunud, sest seda ei olnud viimase kümne aasta jooksul sugugi suuremaks ehitatud. Toetasin end trepimademele ja ootasin. Ilm oli õnneks mõnus. Midagi nad seal sees toimetasid, sest üksikuid inimesi hakkas vaikselt välja tilkuma ja trapimademe asemel sain peagi välisukselt tuge otsida. Mingil ajahetkel tuli G4S turvamees ja avas väravad ka ülejäänud ootajatele, kes ennast hoovi peal korratusse rivvi võtsid.
Kui ma juba koridori jõudsin, oli eespool tunda draama hõngu. Ühe naise dokumente ei võetud vastu. Õnnetu oli häälekalt endast väljas ja kaaslased tõttasid teda lohutama. Jutust selgus, et foto ei sobinud. Mingi hetk hiljem tuli järgmine naine, kes kuulutas, et kõigil, kel tukad on, tuleb minna uut pilti tegema. Mismõttes nagu? Üks oranžis pluusis grupijuht võttis tagasilükatud sappa ja koos mindi fotograafile. Teine jäi luugi juurde asjatama. Ja siis saadeti järgmine naine tagasi. Jällegi tukk. Kiilaspäisusele kalduvad mehed said kiiresti luugi eest läbi - iirise ja foto skänn, sõrmejäljed, ja tehtud see oligi. Järgmine tütarlaps. Ilma tukata, blond. Foto skännimisel selgus, et liiga blond. Asjaosalise hämming - aga ma olengi ju blond, mismõttes liiga hele? Teine grupijuht tuli tagasi, et järgmised modellid auto peale võtta. Need, kes piltidega tagasi, astusid loomulikult uuesti luugi ette järgmisele katsele. Ja aeg venis ja venis. Järjekord ei liikunud. Üks naine, kes oli kinnipandud tukaga uue pildi teinud, osutus liiga tumedaks (ei olnud mustanahaline, ausõna). Poisid minu selja taga rääkisid, et neil on juba kolmas katse pabereid sisse anda. Eelmistel kordadel oli lihtsalt aeg enne otsa saanud, kui järg nendeni jõudis. Täna, tundus, oli vähemalt võimalus, aga sellise tempoga hakkas lootus vaikselt hääbuma. Igasugu imelikke mõtteid tikkus pähe. Näiteks: ma olen blond. Mul on tukk. Juba kaks põhjust, mille pärast muretseda. Küsisin tagasitulnud grupijuhi käest, kus Tallinnas see koht on, kus Hiina viisa jaoks pilte osatakse teha. Nii igaks juhuks, et teaks, kuhu tormata, kui vaja. Siiski, otsustasin, et enne ei torma, kui minu foto ametlikult viisakõlbmatuks tunnistatakse. Ja uskumatu - jõudsingi ära oodata hetke, mil mind luugi juurde kutsuti. Näppepidi sõrmejäljelugejas, püüdsin ette aimata küsimusi, mis dokumente lehitseval naisel tekkisid. Ei, mul ei ole hotellibroneeringut. Mu tütar elab ja töötab Pekingis. Kutse ja dokumendid on pakis olemas. Ja edasi läheme Tiibetisse. See pitsatiga on turismifirma tõend. Nemad korraldavad kõik. Ma ei pannudki tähele, millal mu foto skännerist läbi käis. Mees küsis veel üle, kas ma tahan ekspressviisat - jah! ja ütles, et selle saab kätte teisipäeval. See kõik kestis umbes paar hetke. Pass ja paberid läinud, astusin saatkonnast välja. Tunne oli küll selline, et huhh, läbi sai! Nagu oleks vähemalt poolmaratoni jooksnud. Ahjaa, tuttavaid inimesi oli ka liikvel. Karl Martin Sinijärv, keda ma pärast ülikooli lõpetamist "looduses" polnud enam kordagi kohanud, oli viisa järel käimas. Ja Kaia Kanepi astus läbi. Küllap on tal Hiinas mingi turniir tulemas. Tagasiteel kogunes rahvas Kadrioru staadionile Gerd Kanteri lahkumisetendust vaatama. Ma sinna seekord ei jäänud, oli vaja minna Ülemiste Matkasporti matkasaabaste otsingule. See selleks.
Kui ma siis lõpuks, seljakott "An Adventure for Your Soul" saapakarbiga täidetud, bussijaama jõudsin, oli kella kaheksane Tartu buss juba vägagi välja müüdud. Kui ma seepeale raskelt ohkasin "veel poolteist tundi Tallinnas - nuuks", arvas piletimüüja, et jõuan Ülemistest kella kaheksase rongi peale, kui kohe minema hakkan. Sain talt kaasa juhised "tramm nr 4 väljub Tartu maanteelt, pileti saab sularaha eest osta trammijuhilt, Ülemiste jaam on kohe sealsamas, trammist väljudes näha". Ja ta oskas isegi öelda, et trammi väljumiseni on 5 minutit. Täielik success! Kappasin trammipeatusesse ja sõitsin 4 peatust jänest, sest minu väiksem sularaha oli täiesti juhuslikult 20 euri - sorry!. Jaama jõudmiseks tuli küll mingite ehitusplatside vahel rallida, aga mõned inimesed läksid ees ja ega eriti mujale minna ei olnudki. Perrooni valikuga oli ka hetkeline kõhklus, aga loogika ütles, et küllap tuleb sinna minna, kus rohkem inimesi ootel. Rongide puhul ei saa ju selles kunagi kindel olla, millise külje pealt nad parasjagu oma uksi avavad.
Raudteejaamast tuli muidugi veel läbi linna autoni kõndida, sest see ootas mind teispool Turu silda. Ülikooli raamatukogu ees toimus mingi suuremat sorti helkurvestides ebakainete noorte kogunemine, isegi kiirabi oli kohale kutsutud. Muidu oli teisipäeva õhtune Tartu vaikne ja rahulik. Nagu üks väike puust, klaasist ja betoonist linn olema peabki.
