Kärsa sild, juuli 2013


Esimene puhkusepäev, aga uni lahkus mu juurest varakult. Kuna peatreener pole mulle motiveerivat treeningplaani veel valmis meisterdanud, mõtlesin, et sõidaks vahelduseks natuke rattaga. Marsruudi osas oli inspiratsiooniks Raiko hiljutine üleskutse nädalavahetuse Lõuna-Eesti tuuriks ja kursuse kokkutulek 2 nädalat tagasi. Sai vist piisavalt segane kirjeldus?

Ühesõnaga, plaanis oli rahulik kulgemine, soovitavalt enamasti aeroasendis. Räpina suunal linnast välja, väike ling läbi Luunja ja siis juba suund edasi Põlvamaa poole. Mõtlesin, et sõidan enesetunde pealt, kui enam ei viitsi, pööran otsa ringi ja tulen linna tagasi. Mõttes oli ca 50 km ots pluss-miinus natuke siia-sinna. Aga noh, välja tuli nagu tavaliselt ....

Mõnisada meetrit pärast Põlvamaa piiri ületamist, sirge lõik, kiirus üle 30 (ei vaadanud küll parasjagu kompuutrit, aga arvan, et kusagile sinna 33-34 kanti). Ragin paremal selja taga. Kiire pilk maantekraavi poole ja sealt sööstab minu poole - metskits! Hetk hämmingut ja - minu autojuhistaaž on õnneks kordades pikem kui maanteeratturi oma  - kiire asendivahetus aerobarilt pidurilinkidele. Kits on selgelt parema kiirendusega kui mina. Diagonaalis maantekraavist välja ja otse esiratta eest teisele poole teed põlla pääle. Heakene küll, see napikas oli küll umbes meetrine, aga isegi pärast pidurilinkide vabastamist näitas kompuuter ratta kiiruseks 28 km/h. Ja kes teab, kumb meist kokkupõrke korral rohkem oleks viga saanud?'

Kollased viidad ristmikel näitavad, et remondiks ruletud Kärsa sild on järjest lähemal. Enesetunne on jätkuvalt hea. Ja korraga olengi Ahjal! Liiklus on praktiliselt välja surnud. Teesuluni ainult 3 km. Ja siin see siis ongi:





Ongi täielik déjà vu. Vinni kevadlaager 2011. Pilt Helenilt:


Põhimõtteliselt veendusin, et Raiko "rattasutsakas" oleks hoolimata silla puudumisest täiesti teostatav. Kes ei usu, vaadaku veelkord viimast fotot.

Uut sadulat oleks ka hädasti vaja. Viimased 20 km häiris pidev võimalikult valutu asendi otsimine sõidurütmi märgatavalt. Oma osa andsid muidugi "veenilaiendid" teeservas, mis istmiku vaevaga leitud talutavast asendist järjekindlalt välja viskasid. Kokku sai siis 75 km ja koju jõudsin ka enne keskpäevast kuumalainet.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kadrioru kurvad torniga majad

Luuser. Traditsiooniline eesti unejutt.