Surnud vihmaussid lendavad sel kevadel eriti kõrgelt

Pühapäeva hommik. Ilm on jäine nagu tavaliselt viimasel ajal. Vähemalt hetkel (veel) ei saja. Ja mul on plaan. 

Kuna olen nüüd igatepidi maastikukindla jalgratta omanik, siis on mul võimalus sõita põhimõtteliselt igal pool. Asfaldil väga ei tahaks, aga seda päriselt vältida ei saa, kui sõitu kodunt alustada. 

Täna on siis plaanis Tartu Rattamatkade esimene etapp. Eile sai selle nädala jooksunorm kuhjaga täis, sestap on käes see hetk, kui tuleb üks kaherattalistest sõpradest jalutama viia. Joonistan plotaroute's teekonna maha, ja minek ongi. Esmalt Haage paisjärv, siis tiir ümber Külitse paisjärve - ikka seda serva pidi, kuhu ma varem sattunud ei ole. Seejärel Külitsele, kus järgmine sihtmärk on Ropka paisjärv (mida rahvas tunneb pigem Külitse järve nime all). Sildid teeveerel paluvad konnade suhtes tähelepanelikud olla:

Mina ühtegi isendit teed ületamas ei kohta. Kellaaeg on varajane, küllap naudivad koos perega pühapäevahommikuiseid pannkooke. 

Tagasitee saab natuke suurema tiiruga, et Rahinge järv ka ikka ringi sisse mahuks. Tempo on rahulik ja jalad hakkavad külmetama. Lõpupoole, lagedal, saan ka vastutuult tunda. 

MTB-ga on see kehv lugu, et iga sõidu järel tuleb temaga pessu minna. Mul survepesurit ei ole, asja ajavad ära harjad-lapid ja leige vesi pesukausis. Seekord on ratas kaetud surnud vihmausside tükkidega. Neid on suht igal pool. Maanteerattaga ma küll sellist pilti ei mäleta, kuigi olen sellega nii hullult kõva äikesevihma alla jäänud ja loomulikult ka märjal asfaldil sõitnud. Kas on erakordselt hea vihmaussiaasta või on mu MTB lihtsalt erakordne ussimagnet, ei teagi. Likvideerin neid lihajäänuseid ja pähe tuleb igasuguseid huvitavaid mõtteid. Näiteks - kuidas veganid pärast vihma rattaga sõita saavad? Kas pigistavad silma kinni või korjavad tee puhtaks? Või kui loom on surnud, siis on täitsa OK temast sujuvalt üle sõita? Eriti kui on tegemist iseäranis rangete veganitega - näiteks sellistega, kes ka mett ei söö, sest see on saadud mesilaste piinamise tulemusena? Who knows ....

Ja siis meenub mulle veel esimene ülikooli-aasta. Jutud käisid, et rebaste ristimisel on tavaks vihmausside söömine. Taibukad bio rebased ei lasknud end sellest häirida, vaid tegid hoopis asjakohaseid ettevalmistusi. Valguline ollus on ju täitsa OK süüa, aga kes see ikka niiväga mulda süüa tahab. Nii saadetigi vihmaussid enne taldrikule jõudmist mõneks ajaks mullatoidult ümber kohupiimatoidule. 

Tänasesse päeva tagasi tulles. Kõik vihmaussijäänused tagasi looduse ringkäiku suunatud, ratas pestud ja kuivatatud. Igaks juhuks kontrollin tahavaatepeeglist tagumise kehapoole seisukorda - no palju seda pori siis seekord rõivile jõudnud on, ja kas tuleb suurem pesu või mitte. Ja oh üllatust, kui avastan, et üks suhteliselt rammus ussilaip on matka käigus maandunud rattapükste tagumiku ülemisele kolmandikule. Sellest viimasest mõttest sai postituse pealkiri. Poleks surnud vihmausse, ma siin teile ei kirjutaks täna. 

Poriärevus

 Viisin oma uue kullakese metsa jalutama. Tunne oli - nagu iga uue seikluse eel - ärev, natuke pelutav ja selline habras.

Esimese jalutuskäigu tegime Tartu Maratoni rajal, algusega Elvast. See algus oli ikka päris hull (minu peas) - nagu istuks päris esimest korda sadulasse. Kuidas ma need maastikuklotsid kinni saan ... ja nad on hoopis teises kohas .... ja siis on vaja pidurilinki vajutada, kui tegelikult oli vaja raskemat käiku ... oot-oot, kas need amordid on nüüd sees või väljas? Ja üleüldse, kuidas ma korraga nii kõrgel istun? 

Ja siis on veel suur poriärevus. Mis siis, kui ma ei suuda mülkast läbi sõita ja kukun lihtsalt pori sisse külili? Ja laskumistel on sõrmed ikka ärevalt pidurilinkidel (reminder: Eestis ei ole ju mägesid!) .

Mis siis päriselt oli? Paar porikohta olid jah, ebameeldivad. Aga selle ratta kummid on nii laiad ja sügava mustriga, et päriselus kukkumisohuga võidelda ei tulnud. Jalgades niipalju jõudu veel ilmselt ei ole kui tavaliselt, aga nendest aukudest läbivajutamiseks piisas. Tagumiku sain igatahes mudaseks. 

Muidu oli tore. Erakordselt palju liblikaid, mitte liiga palju inimesi ja mitte ainsamatki kurja koera. Paisu juures jäi mu teekond pooleli. Otsustasin, et ei hakka kohe esimesel korral rattakingadega ümarpalgil turnima. Ma tulin ju jalutama!

Tegelikult mõtlesin juba eilsel jooksuringil, et miks ma näsiniint veel näinud ei ole. Hirmsasti tahaks, ta peaks ju juba õitsema. Õitsebki, täna siis nägin:

Nüüd on mul uus soov - homseks oleks vaba päeva vaja ....

Ilus oled, isamaa …

 

Jooksin täna oma tavalist metsaringi. Mitte päris tavalist siiski - kuna olud on iga nädalaga paremaks läinud, tegin seekord tavarajast ka paar spontaanset kõrvalepõiget. Oli vihma, oli päikest, isegi suts rahet ja tugev tuul. Õnneks pakkus mets viimase eest enamasti kaitset. Umbjärv oli endiselt jääs, Viti järv peaaegu jäävaba, lund oli ainult üksikutes kohtades teeveeres. Metsaalune on juba sinililli täis, nädal tagasi leidsin ainult paar eksemplari. Nii et kevad tuleb, vahet pole, kuidas, ta tuleb ikkagi.

Rahulik tempo lasi omi mõtteid mõelda. Ilmast ja inimestest. Näiteks seda, kuidas teha vahet sotsiopaadil ja siiral ullikesel. Meie väikeses kortermajas on üks esimesest liigist isend tegutsemas ja temaga on päris keeruline hakkama saada. Tüüp on suutnud päris palju kurja korda saata – ei teagi, kas (paha)tahtlikkusest või on ta ikka tõepoolest lihtsalt süüdimatu loll. Kuna ma olen pidanud juba korda mitu tema paska kokku korjama, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov see rusikas käsi taskust välja võtta ja tegelasele kümnesse lajatada. Jah, ma tean, et sellest ei oleks kasu. Juba väiksemagi vihje peale ja isegi sellistes olukordades, kus tegelikult vihjet ei olegi, läheb „preili“ hüsteeriasse ja hakkab jalgu trampima. Ja kõik teised on kodurahu huvides viisakad ja ettevaatlikud. Preili on jutumärkides sellepärast, et tegemist on meesterahvaga. Tõsi ta on, me oleme lasknud tal ennast lollitada, kaasa arvatud mina, uskunud libekeelset juttu ja võltspositiivset poosi. Ja oleme selle eest kooliraha maksnud, enam rohkem maksta ei tahaks.

Muidugi jäi rajalt kõrvale pöörates mu teele järjekordne RMK raielank. Vaatasin seda ülesküntud uudismaad (osa päris värske, osa ilmselt umbes tunamullune) ja mõtlesin kangelastele. Vanasti oli Pavel Kortšagin ja „Kuidas karastus teras“. Tänapäeval on RMK ja kliimakangelased. Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale „kangelane“ kolm erinevat tõlgendust:

Kangelane on kas erakordse mehisuse, vapruse poolest silmapaistev isik; millegagi silmatorkav ja üldist tähelepanu äratav isik või siis hoopis kunstiteose keskne tegelaskuju; peategelane.

Vikipeedia definitsioon on hoopis huvitav:  „Kangelane või kangelanna on silmapaistva mehisuse või naiselikkuse poolest tuntud isik, kes on riskides teiste hüvanguks toime pannud erakordse teo ning mida teised on ka täheldanud. Erakordselt vapraid inimesi nimetatakse eesti keeles samuti sangariteks.“

Ega ei ole vist eriti vahet enam jah, kas tegemist on meheliku või mehise ülesastumisega. Kuna naised ju mehised olla ei saa ja omadussõna „naisene“ ei ole veel leiutatud, siis ajab seni asja ära sõna „naiselikkus“. Et ikka sooline võrdõiguslikkus oleks ilusti tagatud. RMK saab aga kohe miinuspunkti selle eest, et kliimakangelannasid püünele ei tõsteta. See ei kõlba kohe kuidagi!

Ma võiks siit juttu edasi kerida oma öökapil seisva hiiglasliku telliskivi manu, mille kaanel on pealkiri „Valitsuse maja“ ja mida ma juba paar kuud õhtuti enne und loen (enamasti olen ma muidugi niipalju väsinud, et lugemisest ei tule eriti midagi välja). Aga loed ja mõtled, kui vähe tegelikult inimkond on muutunud. Ainult asju nimetatakse teiste nimedega ja aktiivsetel lollidel on võimalus oma lollust sotsiaalmeedia abil suurematele inimhulkadele eksponeerida.

Veel mõtlesin ma meistritele. Seletav sõnaraamat ütleb, et meister on väljapaistvate erialaste teadmiste ja oskustega isik või siis üldisemalt - omal alal kõrgtaseme saavutanud isik. 

Et saada meistriks, on vaja annet, pühendumust ja töökust. Meistriks saamine võtab aega. Ja meistrit tuntakse tema töö järgi.

Ma ei tea, kas kangelane on etem kui meister või vastupidi.

Meistrit ei tohiks mõõta tema kvalifikatsiooni tõestavate paberite kuhja paksuse järgi, vaid ikka selle järgi, kui hästi ta oma tööd teeb. Pole vist saladus, et paber kannatab kõike. Kangelaseks tehakse, meistriks saadakse. Mõni meediakangelane võib olla (suur)meister valetamises ja manipuleerimises. Kas ta ka midagi muud teha oskab, ei tea.

Mõnikord ma mõtlen .... liiga palju

Seekord siis subjektiivne nädalaringvaade väikese filosoofilise finessiga. 

Ühel ilusal hommikul üllatas mister Google mind pildialbumiga "Keset Metsa".

Päriselt ka, üllatas. Ma ju tean ise ka, et olen selline metsapoole-tegelane. Või siis suisa "metsaline", nagu üks mu elukaaslastest mind kunagi klassifitseerinud on. 

Kuna ma ei ole maailma kõige staažikam nutitelefoni kasutaja, siis kõiki unikaalseid metsahetki selles albumis ei olnud. Kaugeltki mitte kõiki. Ja kindlasti mitte kõige olulisemaid. Näiteks neid, mil ma oma isaga koos metsas käisin, kui ta Eesti meetaimestikku kaardistas. Või ülikooliaegseid praksipilte. Ega ka Mesoameerika džunglipilte, mis mul tegelikult kirjutuslaua ülemises parempoolses sahtlis välisel kõvakettal talletatud on. 

Metsaalbum Mr Google valitud järjekorras on siis selline. Jaanuar 2017:

Päris kindel ei ole, aga see klõps on tehtud vist kusagil Kanepi kandis. Miks ma seal ringi kooserdasin, enam ei mäleta. Ilmselt olin toiduotsinguil:

Järgmine klõps tuleb üheksa kuud hiljem ja sootuks teistelt laiuskraadidelt, mandritest rääkimata:

Mulle tegelikult oleks meeldinud, et see oleks mangroovisoo kusagil New Orleansi lähistel. Ma arvan, et tegelikult oligi. Uskudes albumi loonud meediumi, on pilt võetud Tallahassees, Florida pealinnas. No ei ole! Aga on kaks mälestust, mis mulle selle fotoga seostuvad. Esimene, Laura's Plantation enne New Orleansi jõudmist. Lugu sellest, mida tähendas elu puuvillakasvandustes ja mida tähendas elu suhkrurookasvandustes. Ja Laura Locoul Gore raamat "Memories of the Old Plantation Home". Peale selle, paadiretk New Orleansi soodesse. Ma ei olnud selle ettevõtmise suurim fänn algusest peale. Loodusesse minek on minu jaoks vägagi intiimne ettevõtmine, mitte paadiretk koos lärmakate Ameerika turistidega, kes vaimustuvad viineritega toidetavatest alligaatoritest. Mulle meeldib looduses olla nähtamatu. Et rohkem näha. 

Kolmas valitud foto oli sootuks teistsugusest metsast. Stone Forest, Yunnani provints, Hiina, aasta 2018: 

See ei ole kindlasti parim pilt sellest kivimetsast. Üks veel:

Maailm on üks veider paik. Hiina ei ole erand. Rahvuspargi sissepääs paarisaja meetri raadiuseses on üle ujutatud uskumatute inimmassiividega. Võtad jalad selga, lähed viissada+ meetrit eemale ja võid matkata pika päeva hingelistki kohtamata. Täielik imedemaa! 

Seejärel tuleme tagasi Eestisse.Vormsi saar, juuli 2019. See on nüüd minu valik:

Kummaline küll, aga olin Vormsil üldse täiesti esimest korda. See oli omas mõttes täiesti erakordne reis, mis algas Laura Pergolizzi kontserdiga Haapsalus (ülimalt emotsionaalne!), jätkus vihmase-tuulise Vormsi saarega, jätkus Tallinna-lähedase südamliku sünnipäevapeoga ja kulmineerus Laulupeoga, kuhu pääsemine oli seiklus omaette ... Missugune müstiline suvi!

Järgmine mets on septembrist 2019. Olin just läbinud Ironmani võistluse Itaalias. Ainuüksi see teekond ise on hoopis teine ja palju pikem jutt. Meil oli plaanis hoopis teistsugune reis, kui lõpuks välja tuli. Aga siiski, kusagil mägedes voolas vesi ja õitsesid alpikannid:

 

Libisedes märkamatult ja valutult läbi esimese koroonakevade, jõuame aasta 2020 uskumatult sooja ja leebesse jaanipäeva. Valitud vaade Ida-Virumaalt:

Nüüd võtan tugevama õigusega vaba voli ja lisan kaadri augustikuiselt tiirult ümber Jussi järvede:

Meil oli Kolga mõisas kursuse kokkutulek. Teisel päeval, tagasiteel Tartusse, võtsime ette selle Jussi-matka. Ma ei tea isegi, kuidas ma sinna varem sattunud polnud. Kanarbiku õitsemise kuldaeg oli küll möödas, aga sooja, külluslikku, sügiseselt küpset silmailu pakkus see maastik lahkelt. Sügisel, Eesti Maastiku Maratoni joostes sattusin jälle samadele radadele.

Ilmselgelt käisin ma aastal 2020 natuke liiga palju metsas. Sestap jättis guugel märkimisväärselt palju kauneid kaadreid täiesti tähelepanuta ja hüppas jaanipäevast hoobilt jõuludesse. Kütiorus matkasime napilt enne seda, kui lumi PÄRISELT maha tuli:

Lõpuks siis Taliharja Vanakurja radadel, jaanuar 2021, nädal enne, kui päris kurjaks kätte läks. Ohepalu oosid, oi-oi kui ilusad:

Nädal hiljem, päriselt teel:

See on senini üks ägedamaid võistlusi, mida ma läbinud olen. Täiuslik talveromantika öise metsaga tagasiteel ja võistlusjärgne tünnisaun vaatega lumisele järvele. #issandkuiilus

Jättes taaskord vahele terve rea eriti ägedaid metsa- ja võsaseiklusi, lõpetab Mr Google oma metsalood märtsi alguses toimunud Tarvasjõe forsseerimisega:

Mul oleks veel paljugi siia lisada, aga see on hoopis teine lugu. Ma ei ole ka antud juhul varjanud, et highlight' ide osas olen ma tehnoloogiahiiglasega enamasti erineval arvamusel. Aga mina talle enda oma peale ei suru. 

Läinud nädalavahetusel olin, nagu ikka, keset metsa.