Ma ei mäleta tavaliselt oma unenägusid.
Aga täna öösel kaotasin ma unes burgeri. Jah, burgeri. Kuigi ma üldiselt burgereid ei söö, vähemalt ilmsi mitte. Erandiks on paar korda aastas Waksali omad, kui neil parasjagu on mu maitsele midagi pakkuda.
Seekord aga juhtus nii. Olime mingis iseteenindavas - ma ei ütleks, et päris rootsi lauaga restoranis - söömas. Miks, kus, ja kellega - ei ole halli aimugi. Vähemalt oli mul tunne, et ma ei olnud seal üksinda.
Kuna unenägudes ei ole loogikat, ei oska ma öelda, miks ma nimelt burgeri valisin. Aga valimise protsess nägi põhimõtteliselt selline välja, et kõigepealt haarasid kusagilt letist burgeri alumise saiapooliku ja siis hakkasid sinna peale erinevaid lisandeid komponeerima. Ma isegi ei mäleta, mida ma saia peale olin jõudnud juba panna (igatahes olin juba suhteliselt lõppvaatuses), kui jõudsin punkti, kus sai burgeri peale paigutada seene. Usun, et see oli portobello või äkki isegi sirmik - selline suurema kübaraga, kerges kastmes, kuumtöödeldud seen. Mäletan, et tundus erakordselt isuäratav.
Õngitsesin termopotist (selline pott, kus tavaliselt hoitakse suppi) tangidega oma seene ja tõstsin burgerile. Kaste voolas kergelt üle ääre. Mingit taldrikut mul burgeri jaoks ei olnud ja mul oli vaja see kusagile toetada, et käed seenekastmest puhtaks saada. Ma vaevu jõudsin seda mõelda, isegi ei mäleta, et oleksin oma burgeri kusagile pannud või kellegi kätte hoiule andnud, kui see korraga lihtsalt kadunud oli. Põhimõtteliselt pöörasin pea teisale ja burger oli õhku haihtunud. Küsisin teenindajalt, kes teiselpool letti toimetas, et ega ta ei märganud kuhu mu burger sai. Ta ei vastanud. Küsisin veelkord ja seepeale teatas ta midagi sellist, et mingit burgerit ei ole ja kui ma kavatsen seda veelkord nõuda, laseb ta turvameestel mind üleüldse restoranist välja tõsta.
Olin täiesti šokeeritud. Ma isegi ei nõudnud ju midagi, vaid olin lihtsalt hämmingus. Ja mind tõstetigi ilma toiduta ukse taha! Hoobilt ja ilma mingi selgituseta!
Siis aga selgus, et see burgerinurk on ainult osa suuremast restoranist. Ja kui ma õnnetult ja näljasena seal laudade vahel seisin, ligines mulle kelner, kes tundus kuidagi tuttav olevat. (Ma hiljem mõtlesin, et see oli ilmselt mõni hispaania poiss kusagilt rattalaagri hotellist. Või siis itaallane mõnest restoranist sügisesel Ironmani reisil.) Igatahes lähenes ta mulle ja ütles, et kahju, et ma burgerit ei saanud. Ja pakkus mulle lohutuseks pudeli külma valget veini, mille ta osava liigutusega sealsamas selja tagant välja tõmbas.
Nonii, unenägudeseletajad. Kas ma lähen lähiajal vedelsöötmele üle? Või hakkan veinidieeti pidama? Ja üleüldse, kuidas see kadunud burger siia puutub? Või on hoopis seen kurja juur?
23 aprill 2020
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Jumalat ei olnud täna kodus
Kuidas see nüüd oligi - kui inimene peab plaane, siis jumal naerab. Mina joonistasin endale selle nädalavahetuse MTB-matkaks enda arust täit...
-
Hajameelsed või väsinud inimesed panevad vahel kindaid külmkappi, unustavad äsjaostetud hambaharja poodi, valavad kohvi tassi asemel alustas...
-
... kui oma last näed ka ainult YouTube's. Veel nädal ootust.
-
Seosed pealkirja ja postituse sisu vahel on: abstraktsed meelevaldsed Lugesin hiljuti Heleni mõtteid jooksususside, taldade ja jalg...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar