19 mai 2020

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised




Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske kevadine aur on läinud lõunalaagrile ja trennile. Eelmisel aastal, seoses peenra rajamisest tulenevate kaevandamistöödega, plaanisin ka terrassiümbruse muruga teha väikese shortcuti - tasandada olemasolev vaheldusrikka mikroreljeefiga pinnas ja mätastevahelised tühimikud murumullaga ja teha kerge pealekülv. Ostsin isegi koti mulda ja teise muruseemet. Aga tegudeni ei jõudnud. Ironman tahtis võistlemist ja sestap talvitusid mõlemad murukomponendid sedakorda turvaliselt terrassi all. 

Kuniks sel kevadel ei tulnud rattalaagrit, vaid tuli koroona. Lisaks otsustasid terrassinaabrid enda murulapi üles kaevata ja sinna PÄRIS muru teha. Eelmine suri lihtsalt välja. Kuna meil käib siin 24/7 see "naabrist parem" võiduajamine, siis polnud mul lihtsalt enam muud valikut, kui ka labidas mulda lüüa. 

Töö number üks oli meie geniaalse arendaja installeeritud murulaadse toote demontaaž. See osutus suhteliselt üllatusrohkeks protsessiks. Publiku pettumuseks pean kohe ütlema, et ei rahapada ega arendajate luukeresid ma murukamara alt ei leidnud. Küll aga leidsin muid rohkem või vähem lähiajaloolisi esemeid või nende jäänuseid. Roostetanud armatuurvardaid. Kruve ja naelu. Mineraalvilla, penoplasti ja kilet. Põlvega torujupi, mis meenutas püstolit. 10-liitrise värvipurgi plekk-kaane, mille peal oli kirjas meie maja avaümbruste piirdelauadade tumerohelise värvitooni seni  saladuseks jäänud kood. Lauajuppe, suuremaid ja väiksemaid. Klaasikilde. Kärutäis kive ja teine killustikku. No ma ei tea, kas tõesti keegi ei taibanud KR Stone ehitusmeistritele öelda, et muru alla EI OLE VAJA killustikalust rajada. See käib ikka enamasti vundamendi või pinnasele rajatava betoonpõranda alla. Ja muru ei tehta sedaviisi, et lükkame kogu hoone perimeetrile vedelema jäänud ehitusprahi enam-vähem ühtlaselt laiali, veame 10 sentimeetri paksuse kihi suvalist täitepinnast peale, viskame natuke muruseemet (minu spekulatsioon) ja jätame siis asja looduse hoolde. Umbrohuvälju võib küll nii rajada. Tõenäoliselt. 

Ja ma ei kaevanud oma terrassi ümbrust poole meetri sügavuselt üles. Ikka nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädapärast vajalik. Eemaldatud mättad laadisin kärule ja need läksid kohe taaskasutusse. Nendega sai tasandada neid rööpaid majatagusel muruplatsil, mille arendaja oli sisse kündnud, kui maakütte kontuuri alalt prahihunnikut minema vedas. Ja siis täitsin parkla ja muruplatsi vahelist serva, et kui keegi juhtumisi peaks oma autoga kogemata üle serva vupsama, siis jäävad kõik kenasti terveks. Isegi auto. Sest kui tavaliselt on muru äärekiviga tasa, siis meie parkla on rajatud sedaviisi, et parkla tasapinnast muruni on mõnusalt kõrgust vabaks langemiseks. Väiksema kliirensiga autodele võib see natuke haiget teha, kui hooletu olla. Viimasel päeval aitasid ka naabrilapsed mul murumättaid parklaserva paigaldada. 

No ja siis said lõpuks - pärast nelja tõsist tööpäeva - eeltööd tehtud:


Hiilisin laupäeva õhtul veerand tundi enne sulgemist Bauhoffi murumulda juurde ostma, lootuses, et kõik normaalsed inimesed on selleks ajaks juba kodus ja grillivad. No see oli minust muidugi sutsu naiivne. Aga kuna küünarnukkidega rahvahulgas päris teed tegema ei pidanud, sain oma mullakoorma lõpuks ikka koju veetud.

Pühapäeval pidas täpselt niipalju ilma, et sain mullakihi laiali laotatud ja külvi tehtud. Lisaks üritasin leida ajutist lahendust probleemile nimega maakütte kaev, mille luuk asub ilmselgelt kõvasti madalamal, kui see asuma peaks ja asuda tohiks. Veel selgus, et see õnnetu kaev on poolenisti lehkavat vedelikku täis ja kraanide kallale on asunud rooste. Lisaks on teleskooptoru deformeerunud ja luugi tihend läinud jalutama parematele jahimaadele (kui see üldse kunagi olemas olnud ongi). Järjekordne peatükk romaanist "meie geniaalne arendaja". Ma siinkohal igaks juhuks enam rõdude kandekonstruktsioonidest ei räägi, muidu ei saa nõrgema närvikavaga lugejad äkitselt enam öösel und. 

Aga nagu Eesti kevadilmale (igas päevas vähemalt neli aastaaega, välja arvatud suvi) kohane, tabab mu trükisooja muru kohe värskendav kevadine rahehoog, esimene kolmest sel päeval:


Esmaspäeva hommikul lähen esimese asjana õue, vaatama, kas mu hinnaline murulapike on ikka elu ja tervise juures. Ja väljend "näri muru" saab hoobilt hoopis uue tähenduse:


Veeuputus on veel puudu. Ja põud. Ja maavärisemine. Hoidke mu murule pöialt, et ta kõigest hoolimata ikka ilusti suureks kasvaks. Ikkagi oma kätega valmis nikerdatud. Minu esimene muru!


Kommentaare ei ole:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...