Pealkirja esimese poole illustratsioon paremal. Pilt ütleb enam kui sada sõna, eksole. Foto on tehtud Pekingis, jaanuari lõpus ja tekst laenatud WeChati vestlusest. Selle eksemplari olen ise sinna lähetanud, mitte küll koroonaleevenduseks, rohkem ikka jõuludeks. Nii et kui juba tsiteerida, parafraseerida ja sheerida, siis sel (läinud) aastal tulid juba jõulud teisiti, rääkimata Hiina uusaastast ja meie kohalikust kevadest.
Olen selle koroonaga koos eksisteerinud juba päris-päris pikalt, jaanuarist alates. Läbi teinud kaasava õppe alates toiduvarumisest ja ellujäämisest isolatsioonis. Ma elangi teistsugust elu. Püüdes ennast panna tuhkatriinukingakestesse, ei saa ma aru:
kõigepealt inimestest, kes ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata. Ja nendest lõpututest postitustest sel teemal. Sest mul on vaba aega vähem kui eales viimase kümne(?) aasta jooksul. Juba neli päeva ei ole isegi välja trenni saanud, sest üks töö ajab teist taga. Tõõpuudus? Millest te räägite? Ma ei mõista ... (Ma ei ole meedik ega poemüüja).
No on väike kadedus ka, kui vaatan kõiki neid matkapilte, mida sotsmeediasse on paisatud. Ilm läks õnneks vasakule kraavi, nii et täna neid enam eriti ei ole. Nõrk.
Ma olen tänulik EV valitsusele, et siis, kui küljetuul ei ole 23+ m/s, õhutemperatuur kaheksaga miinuses ja lund ei saja, on mul võimalik minna välja rattaga sõitma (või jooksma, mida juhtub praegu siiski suht harva). Kui loen, et Eesti kõige kõvem naine maastikul - Jaanika Lõiv - kerib Hispaania kodu rõdul rullikutel, on vabas looduses sõitmine ju puhas privileeg ja taeva kingitus! Isegi maailma kõige hullema tuulega, mis isegi ilma aerobarita sind tee pealt kraavi tahab lükata!
Minu elu on samamoodi peapeale pööratud. Reedel pidanuksin lendama Kreekasse rattalaagrisse. Mida ei juhtu, seda ei juhtu. Millal ja kui palju ärajääva laagri eest raha on võimalik tagasi saada, ma ei tea. Elame-näeme.
Sealtpoolt müüri ka. Tagasivaade on jaanuari lõpust. Kuigi räägitakse palju nendest meetmetest, mida Hiina rakendas, on tegelikult ikka väga vähe päris konkreetset infot. Näiteks sellist:
Et kes nüüd juhuslikult aru ei saa, siis väike seletus ka: pilt on Pekingist, mitte Wuhanist. Riik on palganud kõigi korterelamute juurde turvamehed, kes tõendi alusel kontrollivad, kas sul on õigus siseneda sellesse majja või mitte. Majavalitsus või ühistu on elanikele vastavad tõendid väljastanud. Ühtlasi kontrollitakse kehatemperatuuri.
Punase loosungi peal on kirjas "Iga inimene vastutab viiruse kontrolli all hoidmise eest".
Ja siis arutate pikalt teemal, kas tulla Eestisse või mitte tulla - sest tööd tuleb teha nagunii kodukontorist, ja lõppeks pole ju vahet, kas see asub Pekingis või Tartus. Lennuliiklus Hiinast mujale maailma on praktiliselt katkenud. Aeroflot lendab veel kolmest linnast - Peking, Shanghai ja Guangzhou ning Air China lendab veel Pekingist Stockholmi. Teemaks on - kas Eestis pannakse saabumisel karantiini? Kas pärast kuidagi tagasi saab? Kas tagasi tulles pannakse Hiinas karantiini? Ja loomulikult - keegi ei taha ju olla Patsient Null. Nii jääbki koju varjule tulek seekord ära.
Koroonauudiseid tuleb jooksvalt. 7.veebruaril näiteks on Pekingis 297 nakatunut ja üks surnu:
Lennukipiletid kallinevad päev-päevalt:
Ja tehakse virtuaalkoor Wuhani toetuseks:
Sõbrapäeva paiku on Hiinas "magusa pelmeeni püha". Nende täidiseks on must seesam.
Viirus jõuab Eestisse. Nagu sellest veel vähe oleks, on mu sprodiklubis tulekahju. Hüvasti, wattbike! Kolin ümber ülikooli Ujula tänava spordihalli, kus on teadaolevalt veel ainus allesjäänud wattbaikimise võimalus. Pidu ei kesta kaua. Neljapäeva, 12-nda märtsi õhtul levib info, et klubi on nädalavahetusel desinfitseerimiseks kinni. Tegelikult tuleb sama päeva hilisõhtul ametlik teada, et alates reedest on täielik shutdown kuni märtsi lõpuni.
Samal päeval tuleb lõpuks ka teade, et rattalaager jääb ära. Nii palju toredaid uudiseid ühel päeval!
Teisipäevast alates olen kodukontoris.
Aga Hiinas on juba parem. Pekingis käivad nad kahel päeval nädalas kontoris tööl. Ja sooja on juba 19 kraadi.
Mina mõtlen sellest kõigest täpselt niiviisi, nagu kogu aeg olen mõelnud. Tegelikult võttis Kauksi Ülle väga ilusti ja lihtsate sõnadega (tsitaat Õhtulehe artiklist) kõik kokku:
Olen seda kogu aeg teadnud, et ega see pidu igavesti kesta. Inimkond on läinud oma priiskamise, metsade raiumise ja pangamängudega nii liiale. Kui oma peaga aru ei saada, siis ongi nii, et inimest sunnitakse mõtlema – teeb seda siis loodus või kõrgem jõud.
Ega paremini ei saagi öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar