Balustraad 2007

Jaanuar. Saadame Madli taas Hong Kongi. Võidame pakkumise - elu on loterii ja seekord saan ma peavõidu. Aga ärge muretsege – umbes aasta hiljem võetakse see mul tugevama õigusega lihtsalt käest. Jänksi surm. Ta oleks mais saanud 7-aastaseks.

Veebruar. Soov põgeneda Peruusse. Või Aafrikasse. Esimene USA viisa minu elus. AutoCADi kursused Tallinnas. Oligi lühike kuu, aga raha kulus sellest hoolimata erakordselt palju. Põhiliselt lennukipiletitele.

Märts. Möödub kramplikult töö tähe all. Esimene CADis tehtud projekt. Pluss esimene muinsuskaitsealuse objekti põhiprojekt. Magamata ööd ja lahkumine Eestist. New York on päriselt ka olemas!

Aprill. Parim kuu sel aastal. Hispaania keele kiirkursus. Maiade templid, vulkaanid, valusad mälestused Guatemala kodusõjast, lihavõttepühade protsessioonid, džungel ja Actun Tunichil Muknal (maa all on asju!). Kokteilikool. Ja päris lõpuks taas Eestimaa jäine kevad.

Mai. Jetlag võib väga valus olla ja kaua kesta! (Ma ei olegi päriselt siia tagasi jõudnud). Minu töökaaslane lahkub parematele jahimaadele – riigifirmasse. Võidame järjekordse pakkumise. Madli tuleb Hong Kongist. Ostan jälle lennukipileteid, seekord veidral marsruudil Riia – Tel Aviv – Istanbul – Hong Kong. Üheotsapiletid seekord. Ja esimene tõsisem autoremont (põhiliselt pidurid, kõigis võimalikes variantides).

Juuni. On mul ikka laps kodus? Aru ma ei saa. Ja külalisi käib korraga väga palju. RAMi ja Metsatölli kontsert Lõhavere linnamäel rahvusvahelises seltskonnas. Tegelen jälle ennustamise ja heategevusega (viimane märkus käis töö kohta).

Juuli. Madli läheb Soome maasikaid korjama. Rasked lepinguläbirääkimised ja järgmine objekt. (Ka mina oskan vahetevahel olukordi ära kasutada). Tööle võetakse noor poiss, keda pean välja õpetama hakkama. Viljandi folk ja Läti-reis.

August. Madli läheb taas Hong Kongi, tehes eelnevalt kahenädalase ’peatuse’ Iisraelis. Objekti lõpp koos ülevaatuste ja paberite kokkuajamisega. Ja teise objekti algus samal ajal. (Taolist olukorda ei soovita kellelegi). Tädipoja juubelipidustused. Erakordselt tore on, kui sugulasi näeb ka mujal kui matustel. Saan kooli sisse.

September. Jagan ennast ametlikult tükkideks. Mõned killud on õige pisikesed. Võidame jälle pakkumise. Esimene ja täiesti vaimustav koolinädal! Saan sünnipäevaks Solomon Volkovi raamatu ’Peterburi kultuuri lugu’. Tegelen jälle projekteerimise ja ümberprojekteerimisega. Firmal peab botaanikaaias 15-ndat aastapäeva. Juhtkond leiab lõpuks võimaluse likvideerida üks kahejalgne ’tööõnnetus’.

Oktoober. Kool ja töö. Ja kaks teatrikülastust. Ning üks korstnassekirjutatud pakkumine (litsid mehed need Põlva mehed).

November. Tihe suhtlus lennufirmade veebilehtedega (järjekordne piletiostmishooaeg). Lõpptulemus 1:0 lennufirmade kasuks. Dokument pealkirjaga ’Financial Aid Application’. Kool ja Tallinna koolitused. Ja ühel hetkel jõuab kohale teadmine, et ajutisena tundunud ’kahest aastast välismaal’ on sujuvalt saamas ’2+4 aastat välismaal’. Nii need lapsed kodunt lahkuvadki. Täiesti märkamatult.

Detsember. Objektide analüüsid. Välisaudit. Kool. Objekti lõpp. Ja kõik ühekorraga. Ahjaa, sellest, kuidas objekti kasumit jagatakse, on ennetavalt juttu peatükis ’jaanuar’. Miks need aastalõpud peavad ALATI nii masendavad olema?
Järelejäänud päevade jooksul külastan korra taasavatud restorani ’Volga’, saadan oma renoveeritud CV sinna, kuhu vaja ning pühapäeval sõidan kilulinna kohalike saamide seltsis vana aastat pikalt saatma. Mitte et see aasta läbinisti närune oleks olnud. Lihtsalt .... uus võiks ju parem olla.

Halloo, Hanoi!

Et on ikka äärmiselt veider, kui helistad õhtul kell seitse (või teiseltpoolt lugedes suisa keskööl) mingisse Hanoi südalinna hotelli ning pead mammutkõne – pool tundi – puhtas eesti keeles. Kuna ma teadsin, et nad kutsuvad Madli vastuvõttu telefonile, olin moraalselt valmis kirjeldama, keda ma otsin ja mõtlesin välja ka kõik vajalikud nimevariandid (kuigi pikkade blondide juustega eesti tüdruk oleks iseenesest ilma nimetagi arvatavasti sobiv variant olnud – tõenäosus, et hotellis samal ajal rohkem eestlasi oleks viibinud, tundus suhteliselt olematu). Või mine sa tea. Igatahes sain natuke vähem kui kümne euri eest ülevaate rändavate Hong Kongi eurooplaste kohalikest jõuludest - mida vietnamlased ise loomulikult ei tähista – Hanoi mõistes hirmkallis restoranis pealkirjaga Bobby Chinn ning sellest, kuidas varahommikul megafoni kaudu edastatav vietnamikeelne info (sisuga ’võtame kaheks tunniks teilt elektri ära’ või midagi samalaadset) kõik süüdimatud magajad vastutahtsi äratab ning kui lahe on motikaga mööda linnatänavaid sõita. Rääkimata asjaolust, et mu tütrest sai ühel ajahetkel miljonär, kui raha vietnami dongides lugeda. Nüüd ma siis tean, kelle käest laenama minna, kui puudus käes. :) Ja lisaks teenis üks tüdruk SAT II testis prantsuse keeles maksimumpunktid! Mis on tõeliselt hea uudis. No ja krediitkaardi numbrite jagamine telefoni teel kuulub ka nende toredate tegude nimistusse, mis mul seni veel tegemata olid. Loodan, et see ei olnud liiga ebaturvaline ettevõtmine.

Ühesõnaga, homme varahommikul kohaliku aja järgi asutakse taas Hiina piiri poole teele. Sellega seoses veel üks kurioosum – suvalise Vietnami-Hiina piiripunkti ületamiseks peab olema reisija Hiina viisa välja antud Hanois ja Vietnami viisa Pekingis. Hong Kongis väljaantud viisadega on lubatud läbida ainult teatud konkreetseid piiripunkte. Selle veidruse tõttu lähevad meie võõrleegionärid Hainanile päris suure ringiga. Lähimas piiripunktis nende viisad piiriületuseks lihtsalt ei sobi.

Ilusaid pühi kõigile, kes on teel!

Linnud laulavad, aga lilled ei õitse

Ei tule siit mingeid jõulujutte. Püüan vaid puzzlet kokku panna. Tean kedagi, kel oli plaanis puhkepäevade ajal koolitöid teha, aga kes selle asemel hoopis teostusjooniseid vorbib. Sealjuures teadmata, kas ta objekti dokumentatsiooni ikka 27-ndaks kokku saab või mitte. Ja taas saadab mind tunne, et teen järjekordselt omast vabast ajast kellegi teise tegemata jäänud tööd. Ehk kui alltöövõtjad on tehtud tööde eest oma rahad kätte saanud, on enamust neist tagantjärele väga keeruline sundida mingeid dokumente kokku panema ja tähtaegselt üle andma. Ja projektijuht on juba kolm kuud tagasi nelja tuule poole jalga lasknud ning ka tema käest pole võimalik midagi nõuda. Veel sain teada, et mu ülemuse arvates koosneb objekti kausta kokkupanemine sisukorra koostamisest ja paberipaki sekretärile paljundada viimisest. Seda, et neil objekti preemiad on kavas sisuliselt ära nullida, sain teada juba nädal tagasi. Üsna juhuslikult, hoopis teise teema käigus. Kohusetunne ja kodune kasvatus on praegu ainsad asjad, mis mind koos hoiavad. Kauaks veel, ei tea.

Kolmapäev möödus Viljandis objektil (kellelgi on veel hullem seis kui minul). Neljapäeval sain aru, et reedeks ma mingi valemiga üleandmisdokumente kokku ei saa. Õhtul oli sideseanss Hanoiga. (Kõik on elusad ja terved ning naudivad oma koolivaheaega!)

Reedel toimus meil välisaudit. Nagu harilikult, käisin välisaudiitoriga terve päeva kaasas -mulle meeldib vaadata, kuidas profid oma tööd teevad ning märkmeid kogunes terve A4 lehekülje jagu. Kohe pärast lõpukoosolekut võtsime laua ümber väikese jõuluveini ja sõime Ruukki majakujulist hiigelpiparkooki, mille sekretär oli käepärasteks tükkideks murdnud. Ja diskuteerisime selle üle, kas on oluline teada, millist tükki hoonest sa parasjagu närid ning kas vundament on maitsvam kui katus.
Pärast enamuse lahkumist kodeerisin veel mõned arved ja panin kokku teise objekti detsembrikuu akti. Seejärel kaust kaenlasse, arvuti käe otsa ning kodu poole. Pühede-eelset õhtut oli tunda ka liikluses – sillal oli ebatavaliselt vähe autosid, see-eest näis Eedeni parkla silmini sõiduvahendeid täis olevat.

Ja siis suutis Selveri kalaleti müüja oma sõbraliku olekuga mind naeratama panna. Võtsin veel ühe valge veini ja ühe sidruni (kõik selleks, et kompenseerida ärajäänud lõunasööki). Kogu kraam, kaasaarvatud kala, mahtus kenasti käekotti ära. Hetkeks hakkas isegi tunduma, et maailm polegi enam nii lõikavalt hall.

Ilusad asjad lõpevad kiiresti. Just nimelt sel momendil, kui oled oma seitsme asjaga jõudnud trepikoja ukse taha ning selgub, et see on lukus. Toredad inimesed korteriühistust on leidnud, et pühade-eelne reede on parim päev uue fonolukusüsteemi paigaldamiseks. Ja mulle pole millegipärast keegi eelnevalt uut võtit taibanud anda. Mis kõige hullem – ma ei oska seda kusagilt küsidagi! Ükski naabritest kellahelistamisele ei reageeri. (See on üks taolisi olukordi, kus on lubatud kõva häälega vanduda!) Aga oh ootamatut õnne – keegi naisterahvas tuleb trepist alla ja üritab uksest väljuda. Mis tal eriti ei õnnestu. Seisamegi siis nõutult seal – üks ühel, teine teisel pool välisust. Millegipärast arvan, et tema võimalused uks lahti saada peaksid tunduvalt suuremad olema kui minul. Lõpuks ongi. Lisaks oletab ta, et võtit – õigemini ’tabletti’ – saab korterist nr 1. Ja lubab lahkelt varba välisukse vahel hoida, kuni ma võtit nõutamas käin. Korteris 1 selgub, et mulle on kaks võtit juba antud ehk siis minu korterinumbri taga seisab sellekohane linnukene (ahoi, kes meist siis numbreid ei tunneks!). Saame siiski kuidagi kokkuleppele ja nüüd olen ma õnnelik tabletiomanik. Teine tellitud tablett hinnaga 45 krooni saabub .... kunagi hiljem. Vahva.

Siis saabub Üllar oma lindudega. Lubasin talle, et olen nõus pühade ajal tuvimammaks hakkama. Nii et nüüd me elame mu korteris 14-kesi, kusjuures toad on jaotatud äärmise ebaõigluse põhimõttel – 13 isendit ühes toas ja mina üksinda teises toas. (Oli neid ikka 13?). Passin pool õhtut puuri ääres linde jälgides. Ma ei raatsi isegi tuld väga varakult kustutada. Las laulavad, lilled nagunii ei õitse. Kolmteist kirjut amadiini.

Puhas kadedus, mis muud

16.12.2007 18:54:09 Marika ütles:
ja sa ei kujuta ette, KUIDAS MA SIND KADESTAN (kalli)

16.12.2007 18:55:06 Madel. [Woo! http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/7005974.stm] ütles:
:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D::D:DD:D:D::D:D:D:D:

16.12.2007 18:55:20 Madel. [Woo! http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/7005974.stm] ütles:
ei kujuta jah...ega mul niipalju kujutlusv6imet ka pole

Üks neist on praegu juba Vietnamis. Arvake ära, kumb?

Mehed ei nuta. Aga ropendamiseks on täna perfektne päev

Panen kirja, et ma seda kunagi ei unustaks. Never. Ja iga kord, kui mul peaks tekkima illusioon, et inimesed ongi äkki ’ilusad ja head’, loen uuesti seda teksti. Või veel parem – torkan meeldetuletuse koos lingiga Outlooki kalendrisse ning tarbin hommikukohvi asemel.

Nüüd ma siis tean, mis on selliste meeste ’tükihind’. Aga mina annan nad tasuta ära. Las toimetavad omapäi, kui nad isekeskis nii kõvad tegijad on. Ma ei ole kade tüdruk – inimestele tuleb ju võimalus anda. Eelkõige annan ma nüüd uue võimaluse iseendale.

Aga kas te seda olete kuulnud, et elektrik saab eksida vaid üheainsa korra? :)

24.08.06 ... I know, what you did last summer

Sellise loo leidsin oma arvutist. Ilmselt lasin auru välja. Tavaliselt ei maanda ma oma pingeid kirjutamisega, aga asja üle lugedes väga jube ei tundunudki. Lugu ise on siin:

Minu taaskohtumine Hansapangaga ehk kuidas on vabalt võimalik kulutada poolteist tundi pangaülekande tegemisele.
Ühesõnaga, kui teil peaks edaspidises elus ette tulema juhus, et peate tegema rahaülekande välismaale, siis lugege tähelepanelikult järgnevat teksti. Või kui armastate teravaid elamusi, ärge parem lugege. Üllatused on meie hallis argielus siiski ju teretulnud nähtus.
Alustan maotust enesekiitusest. Et mul õnnestus saada kokku vajalik raha sponsoritelt (suvel, kui kõik normaalsed inimesed, isegi Eesti Vabariigis, tavatsevad puhata - minu suurim tänu neile nüüd ja igavesti, sest tegemist on tarkade inimestega, kes suudavad näha oma ninast kaugemale). Ma vist ei ole ikka oma pikka elu väga valesti elanud, kui mu sõprade hulgas on hulk inimesi, kes on valmis mu missiooni toetama (rahaliselt, rahaliselt, mitte ainult moraalselt).
OK, aitab enesekiitusest, vara veel, sest lähtudes statistikaameti andmetest, on mul veel julgelt see tagumine pool elust ees. Rohkem väärikust, palun (ütleb minu teine, parem mina).
Ühesõnaga, sain täna hakkama (vähemalt tundub, vaadates oma pangakonto jääki) oma elu esimese välisülekandega. Usun, et selle protseduuri teostamise käigus tõusis minu vererõhk vähemalt 120% (mis on iseenesest positiivne, sest see näitaja on mul reeglina lausa ebanormaalselt madal). Meditsiini valdkonnaga tegeleme siiski pisut hiljem. Ja katsume hoiduda piisavalt põhjendamata diagnoosidest.
Tegelikult olin selleks ülekandeks juba varakult valmistunud, uurinud ülekandetasusid ja raha liikumiskiirust nii Hansa- kui Ühispangas, kus mul arveldusarved on. Ja loomulikult Äripäeva valuutakursse. Kuna valdavalt olen kasutanud Hansapanka, siis märkamata suuremaid erinevusi, otsustasin sealtkaudu oma unikaalse tehingu sooritada. Raha oli ka sellel arvel (oluline argument, kusjuures).
Võtsin siis oma paberid (arve ja juhend tasumise kohta) näppu ja suundusin lähimasse Hansapanga kontorisse. Mis seal salata, väike hirm oli küll, et kas Tähe tänava lõpus asuvas 'külakontoris' leidub pädevaid teenindajaid.
Minu järjekord. Soovin teha välisülekannet. (Arve ja juhend ülekande vormistamiseks kohe lauale).
Kas te välisülekande blanketti polegi veel täitnud?
???? (mõtleb - kust ma veel selle leidma pidin?)
Mis vääringus?
Hong Kongi dollar.
Mõttepaus...
Palun vaadake, mul on kaks võimalust raha ülekandeks, kumba soovitate?
Vaikus....
(Paber on ingliskeelne, tütarlaps leti taga vaatab seda hämmeldunud pilguga)
Seda peate te ise teadma, kuidas te raha üle kanda soovite.
Aga teie kui panganduse asjatundja, mida te arvate? Mina ei valda ingliskeelset rahandusterminoloogiat (väike vale, niipalju valdan küll, et sellest tekstist aru saada).
Te peate ise otsustama.
Teeme siis ikka ülekande?
Vaikus .... telefonikõne .... Missugune on Hong Kongi dollari lühend?
Mulle - teate, Hansapank Hong Kongi dollarites ülekannet ei tee.
Kuidas ei tee? Ühispank küll teeb! Ja kust ma teadma pidin, et ei tee?
Kahjuks ei saa aidata. Meil on kord selline. Aga te võite ju Ühispangas arve avada.
???? (mõtleb - kui ma seda enne oleksin teadnud... mul on ju maksetähtaeg ... ja päevalimiit on 25 tuh ... kaotan veel kaks päeva)
Võite teha ülekande mingis muus valuutas.
Näiteks - äkki oskate soovitada, millises valuutas võiks ülekannet Hong Kongi teha.
Eurodes võiks.
Eurodes?????!!! (mõtleb - see inimene küll geograafiast midagi ei tea, rääkimata majandusgeograafiast).
Helistage sinna, küsige järgi.
Helistada?? Kas te teate, missugune on meil ajavahe Hong Kongiga!!! Mul ei ole võimalik sinna praegu helistada. (... ja palju see maksab, seda ei kujuta ta muidugi üldse ette... see lause jääb õnneks välja ütlemata).
Mida ma siis tegema pean? (ärritunult ja õnnetult, aga veel ei karju).
Me ei saa kahjuks aidata. Te peate ise teadma.
Naeratus on tal igatahes hoolimata olukorrast näole kleebitud. Nad vist treenivad seda. Kuulub kindlasti ISO standardi alla.
Korjan oma paberid kokku. Mehed ju ei nuta, naised ammugi mitte. Igatahes Tehase tänavalt Kalevisse pöörates on mu kurvid nii sirged kui kõnnitee äärekivid võimaldavad.
Tagasi kontoris. Kõne Hansapanga infotelefonile.
Hääl, mis sealt vastab, on nii imalmagus, et mul läheb hoobilt peaaegu et süda pahaks.
Ei tsiteeri pikalt seda kõnet. Miks-küsimustele kõlab standardvastus - sest meil on selline kord.
Miks ei ole võimalik teie kodulehelt leida adekvaatset infot selle kohta, millistes valuutades teie pank ülekandeid teeb?
Meil on valuutakursside tabel. Nendes valuutades, mis seal kirjas on, tehakse ka ülekandeid.
Aga kuidas mina pean sellest aru saama? Seal ei ole ju seda öeldud, et need on need valuutad, milles saab ülekandeid teha ja teistes ei saa. Ühispanga leheküljel on kõik loogiliselt kirjas, mis ja kuidas. Kas ma pean terve teie menüü läbi lugema, et seda teada saada?
No meil on lihtsalt nii.
Tehke siis nii, et inimene saaks vajaliku info loogilist järjekorda pidi kätte. (Pole mõtet vist ennast enam sellega ärritada).
Küsin konkreetselt, kas Tartu linnas leidub sellist Hansapanga kontorit, kus ollakse võimelised professionaalsel tasemel kliente teenindama.
Otsekohene vastus soovitab Barclay kontorit. Mis seal ikka, valikut mul ju hetkel pole (sest aega pole).
Sõidan südalinna. Seekord juba targemana, leian kusagilt pangasaali sügavustest vajaliku blanketi ja täidan selle järjekorda oodates ära.
Minu kord.
Soovin teha ülekannet Hong Kongi.
Ulatan paberid. Nagu ma olen aru saanud, te Hong Kongi dollarites ülekandeid ei tee. Ma teeks selle ülekande siis USA dollarites.
Kirjutage siia siis see summa, mida te üle kanda soovite.
Nihutan oma arvet telleri poole. Summa on siin kirjas. Hong Kongi dollarites. Ma soovin selle summa üle kanda siis USA dollarites, aga nii, et saaja saaks täissumma.
Kirjutage siia siis see summa USA dollarites.
???? Pidage, kas ma pean peast teadma USA ja Hong Kongi dollari kurssi?
Pank ei pea seda teadma. Meie ei tegele sellega.
???? (Mõtleb - pank ei tea, aga mul on ilmselt valuutakonverter kusagil parempoolse ajusagara alla vasemas nurgas)...
Ma ei mõista - kas ma pean kõiki valuutakursse peast teadma? Ja kust ma peaksin seda teadma, et pankadel ei ole infot valuutakursside kohta?
Meie teie ülekande eest ei vastuta. Teie vastutate ja peate teadma, millise summa üle kannate.
Aga kust ma siis tean, et saaja arvele laekub õige summa?
Te peate seda teadma, meie seda ei tea. Meie selle eest ei vastuta.
(Mõtleb - huvitav, millega siis pangad tegelevad, kui mitte rahaga?) Miks ma selle ülekande eest nelisada krooni maksan, kui pank millegi eest ei vastuta? (kõva häälega, tellerile).
Naeratus tütarlapse näolt on ammu kadunud.
Kust ma neid valuutakursse peaksin saama? See on juba teine pangakontor, kus ma seda ülekannet üritan teha!! (Püüan mitte häält tõsta. Aga võibolla oleks kasulik skandaal korraldada .... satuks politseisse ja siis meediasse .... saaks kuulsaks - ei, mul ei ole selleks aega).
Te peate neid ise teadma.
Kust - Äripäevast näiteks? On teil Äripäeva?
Äripäev on meil olemas küll.
No palun tooge siis see Äripäev. Ja palun kalkulaatorit ka, sest mul ei ole seda puhtjuhuslikult kaasas. (See on juba iroonia. Barclay kontori kõrgem professionaalne tase lisaks sellele, et parkimistasu on siin 12 krooni tund, avaldub ilmselt selles, et tellerid saavad aru, kui nad täbaras olukorras on ja standardlaused enam ei aita. Aga võibolla on ta lihtsalt pikast tööpäevat väsinud. Aga võibolla tahtis tema üle-üleeelmine klient teha välisülekannet Namiibiasse?)
Saan Äripäeva ja kalkulaatori ja arvutan välja HKD ja USD suhte. Summa kontroll eesti kroonides. Tundub, et klapib (loodetavasti ei mõjuta tulemust see, et Äripäev on eilne. Eesti panga tänaseid kursse teenindaja mulle võrdluseks ei paku. Vabandust - ma ju ei taibanud seda küsida, seega oma viga.)
Täidan oma paberi lõpuni.
Trükitähtedega blanketi arvutisse löömiseks läheb tunduvalt rohkem aega kui eeldasin. Igatahes kauem kui minul blanketi täitmiseks.
Toetun küünarnukiga letile ja hindan kontori interjööri .... nagu ehitaja.
Kõigepealt saan blanketi valuuta ostu kohta (millise hinnaga pank valuutat müüb, selle kohta ei öeldud enne sõnagi).
Seejärel allkiri ülekande blanketile.
Millal raha Hong Kongi jõuab? (Väga naiivne küsimus, aga ma PIDIN SEDA KÜSIMA).
Ei tea täpselt, aga kuni nädal aega.
Kes siis teab?
Meie ei tea. Meie ei vastuta selle eest (usaldasin äsja oma pea 30 tuh eesti raha ettevõttele, kes ei vastuta mitte millegi eest).
Hansapank kannab raha üle kahe päeva pärast.
Kahe päeva pärast? Miks?
Meil on selline kord. (millegipärast ei üllata see vastus mind enam)
See raha lihtsalt seisab kaks päeva Hansapanga arvel?
Jah.
Ja millal raha minu arvelt maha läheb?
Kohe. (see vastus oli tal küll selge).
Viisaka hüvastijätu asemel - arusaadav, pangale on see muidugi kasulik.
Väljas sajab vihma. Oma teekonda alustasin pisut enne kahte pealelõunal. Kui ma taas oma autosse istun, näitab kell 15.40.
Kaks päeva hiljem pole mul ikka hanzanetist võimalik välja printida maksekorralduse koopiat pdf-formaadis.
Saadan selle kohta küsimuse panga meiliaadressile. Vastus tuleb ruttu, aga kirjeldab praktiliselt üks-ühele samme, mida ma netis juba tegin, et maksekorraldust kätte saada (ja mida ma muuseas ka oma meilis kirjeldasin).
Vajutan Reply ja kinnitan, et minu kirjast pidi armsa emakeele oskajal olema võimalik üheselt aru saada, et soovitatut olen ma juba teinud. Palun vastata oma küsimusele, miks ma ikkagi ei saa maksekorraldust välja printida.
Alles hiljem saan aru, et olen järjekordselt teinud suure vea - esitanud pangale miks-küsimuse. Taolistele küsimustele suudavad vastata ainult insenerid ja kunstiiinimesed. Ja õpetajad.
On august, pangavahetuskuu.
Ja mille eest ma pangale nelisada krooni maksin, ei saa ma ka aru (korrektne vastus oleks ilmselt - sest meil on selline kord). Kuigi arvutada ma oskan. Suures osas nimelt selle oskuse eest saan ma oma leiva lauale. Kui ma pankurile kunagi peaksin maja ehitama, siis küsin kindlasti tema käest, kuidas ma vahelage armeerima pean. Ja puhtalt tellijale vastutuleku korras võin talle anda tutvumiseks EPN vastavad juhised. Aga sealjuures ei vastuta ma arvutuste õigsuse eest.
Ja kui vahelagi omanikule selga variseb, kutsuvad paanikas lähedased kiirabi. Ja kirurg ütleb operatsioonisaalis enne lõikust....
MA EI TAHA MÕELDAGI, MIDA TA ÜTLEB.

Ma võiks veel kõnelda oma emotsionaalsetest suhetest Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga. Ja tõlkebürooga, kes apostillitud tõendeid eesti keelde tõlgib. Millest iganes. Aga tänaseks aitab.

Inventuur rahakotis

Terve nädala olen maadelnud igatsugu kokkuvõtete tegemisega. Objekti analüüsi koostamine kulmineerus teisipäeva hilisõhtul kogu meeskonna ühise ajurünnakuga. Nädala teises pooles nikerdasin selle kallal, et tulemus kenasti PowerPointi kujule transformeeruks – publikul peab ju ka huvitav olema. Reede õhtuga sai asi kokku. Ehitamise kohta käib muidugi väga hästi parafraseering üldtuntud väljendist – kes vorstitegemist korra pealt on näinud, see süüa teist enam ei taha (laen Teet Sepaste ettekandest Tallinna koolitusel). Õnneks värvikad emotsioonid analüüsi numbritest läbi ei paista. Ja kuulajad on professionaalid, mitte koduperenaised, kes arvavad, et teavad ehitamisest kõike.

Nüüd asusin täitma enda osa dokumendist pealkirjaga ’International Student Aid Application’. Oligi kaheteistkümnes tund seda teha. Ühesõnaga, üritada ennustada tänases ebastabiilses majandusolukorras (ei pea silmas ainult Eestit), kui palju olen ma valmis investeerima oma lapse haridusse järgneva nelja aasta jooksul (alates 2008.aasta sügisest, mitte tänasest päevast). Küsimused sissetulekute ja kulude kohta on päris põhjalikud. Ning sissetulekud tuleb dokumentaalselt tõestada. Kõigepealt tõmbasin kokku aasta 2007 ning seejärel ka 2006, lihtsalt sportlikust huvist. Tulemus – kokku pandud ’application’i jaotuse alusel - on päris intrigeeriv:

Siit on välja jäetud osa, mis Eestis ei ole aktuaalne (kõiksugu maksud, mis palgast enne kättesaamist maha lähevad), sest oma pangaarvel näen ainult netopalka. Ekstreemsed kõikumised on teatud osas ka täiesti seletatavad. Näiteks kui osta nelja kuu jooksul kaks läpparit (kui tihti enamusel inimestest seda ette tuleb?), siis loomulikult tõusevad kulud püsikaupadele lakke. Teistpidi võiks selle püsikaupade kulu rohkem kui poolenisti ka hariduse alla liigitada, sest vaevalt ma oleks oma lapsele korraga nii arvuti kui ka fotoka ostnud, kui Hong Kongi aasta poleks ees oodanud. Reaalsuses kisuks siis 2006.aasta investeeringud haridusse juba 50% ligi. No ja autoteema – liisinguauto ennetähtaegne väljaostmine ei kuulu küll tegelikult rubriiki ’maintenance’, aga kui ma osa kulusid liigitaksin ’püsikulude’ ja väiksema osa laenumaksete alla, mis sellest muutuks? Veel - 2007.aasta ekstreemsed puhkusekulud koosnevad põhiosas minu Kesk-Ameerika tuurist ja väiksemal määral suvisest Läti-reisist. Ja 2006.aastal reisisime me ka - Ida-Virumaal nimelt. Aga seda pangaväljavõtetest välja selekteerida on kohutavalt keeruline. Ja summa ei ole ka märkimisväärt. Mis mind aga murelikuks teeb, on kulutused toidule. Legendid toidukaupade meeletust hinnatõusust tunduvad tõele vastavat. Mille muuga seletada seda, et kui aastal 2006 õnnestus kaks inimest 8 kuu jooksul + üks inimene 4 kuu jooksul ära toita poole väiksema raha eest kui aastal 2007 üks inimene 12 kuu jooksul? Ausõna, restoranidesse ja üldse välja sööma satun ma suhteliselt harva. Loomulikult on üksinda elades kulutused toidule suuremad – karbitoidu fenomen loomulikult – aga 50% kulutuste kasvu tundub igatepidi liig. Ja kui sa igat viimast senti lugema ei pea, siis ei panegi seda tähele. Paneb mõtlema. Ilma toiduta on ju suhteliselt keeruline elada.
Hariduskulude taustaks natuke viimasel ajal promotud Inglise Kolledži teemast. Lugesin minagi läinudneljapäevase Ekspressi artiklit. Õigupoolest ei oskagi öelda, mida ma teeksin, kui mind lapsevanemana pandaks 5000-krooni fakti ette. Ma ei ole muidugi ka püüdnud oma last iga hinna eest esimesest klassist alates mingisse eliitkooli ’push’ida. Mis ei tähenda, et ta enne Eestist lahkumist poleks ühes sellises käinud. Ja raha selle eest ei küsitud. Kõrvad pani aga liikuma kohaliku gümnaasiumi võrdlus Ivy League’ga. Siinkohal andestaks kõnelejale tema võhiklikkuse (riigikool versus erakool pluss gümnaasium versus kõrgkool) ja räägiks natuke põhimõtetest. Miks ei võiks TIK-i juurde luua fondi, mis toetaks andekate, kuid piiratud majanduslike võimalustega õpilaste õpinguid nimetet eliitkoolis? Täpselt nii nagu viidatud USA eraülikoolides tavaks – ’need-base’ või ’merit-base’ stipendium? Edukatel vilistlastel ja lapsevanematel oleks võimalik sedaviisi anda omakasupüüdmatu panus kooli taseme säilimisse. Praegusel juhul jääb viidatud Ekspressi artiklis rõhutatud filantroopia tühjaks sõnakõlksuks. Äkki oleks aeg konnatiigis torm tekitada?
Mul pole loomulikult siinkohal peale sõnavahu midagi muud pakkuda. Minu lapsel on olnud võimalus käia suurepärases ’tavakoolis’ ja hiljem ka ’eliitkoolis’, milles õppimiseks ei nõutud ’kohustuslikku vabatahtlikku’ annetust. Meil on vist lihtsalt rohkem õnne olnud? Seepärast ei tundugi minu isiklikust eelarvest haridusele minevad summad mulle hirmuäratavalt suurena. Ma ise teeksin samad valikud, kui ma 18-aastane oleksin. Ausõna. Korteriremont võib mõned aastad oodata ja uut autot pole tegelikult ka väga vaja, kui vana veel sõidab.
Reisimisest loobumine oleks muidugi oluliselt valusam teema ......