Liblikapüüdja

Tegelikult ei olnud mul plaanis sinna võssa ronima minna. See lihtsalt juhtus nii. Nimelt kui töötegemisest kõrini saab, on iga ettekääne sellest kõrvalehiilimiseks hea, isegi nõudepesemine. Seda ma aga juba eile tegin, mis tähendab, et polnud enam midagi pesta. Ja ilm oli isegi läbi määrdunud aknaklaasi vaadates hingematvalt ilus.

Igatahes arvasin ma välja minnes, et käin kiirelt kontorist ja poest läbi ning alles siis lõpetan oma tabeliga. Riidesse panin ka vastavalt, ühesõnaga seelik selga ja kontsaga kingad jalga. Õnneks ei olnud need kontsad kuigi kõrged. Fotoka võttis tegelikult kaasa minu teine mina. Ja seesama teine mina pööras ristmikult vasakule, kuigi oleks tulnud hoopis otse sõita. Nii see läkski. Üritasin esialgu Emajõe äärde välja jõuda. Ei jõudnud. Tartu linn on üle oma servade vajunud ja kõiksuguseid maju on tekkinud sinna, kus oli varem puutumata maa. Oleks nende seas mingeid vaatamisväärseid, annaks ma selle neile andeks. Aga ei ole ju! (Õnnetu. Ja lisaks kõigele reostavad need tegelased oma ümbrust süüdimatult kõiksugu olmeprahiga. Vihkan.) Nii ma Kabina tee peale tagasi pöörasingi. Ja kohe esimesest teeotsast jälle metsa vahele. Lihtsalt ei jaksanud enam paremat paika otsida. Natuke lodumetsa, kuivenduskraavi kallast, palju päikest ja rähn eemal toksimas. Üritasin ikka kimalast püüda. Tegelikult oleks pidanud maha istuma ja ootama, kuni kimalane minu juurde tuleb. Või hoopis näiteks kiil. Aga mätas oli märjavõitu ja konts jäi mutta kinni. Nii ma siis pildistasingi sellist loodust, mis minu eest põgeneda ei saanud, ise teise käega seelikusaba hoides.

Metsa vahelt välja tulles avastasin, et mu üksiolemine oli paljas illusioon, piiratud inimese neljarattalise sõbra liikumisvõimega. Paarike tumesinises Golfis oli mu ilmumisest ilmselgelt hämmingus. Paras neile (no ei suutnud muiet tagasi hoida, aga see oli vastastikune), sellise ilmaga tuleb veinipudel ja tekk kaasa võtta ja omal kahel jalal autost võimalikult kaugele minna. Eriti kui isegi sääski ei ole. Võib-olla mõni puuk oli, aga mina nendega igatahes ei kohtunud.

Tagasi sõitisin ringiga. Ma ei armasta tuldud teed pidi tagasi minna. Mitte kunagi, kui on vähegi võimalik mingi muu valik teha.

Surm on alati silmapilgu kaugusel

Enese väljaelamise aeg. Nüüd ja praegu. Kohutav kolmapäev, mis algas tüliga. Seejärel ma muidugi pidin seda MSN-s afisheerima, sest kellegi rinnale nutma minna polnud parasjagu võimalust (oops - unustasin - mehed ju ei nuta!) ....
......
10:16:08 eestlane - ivo sünnipäev: muide - oled küll
10:16:18 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: AITÄH
10:16:59 eestlane - ivo sünnipäev: muide - mina olen ka kõiges süüdi
10:17:07 eestlane - ivo sünnipäev: aga ära teistele ütle
10:17:16 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: tegid mu päeva kohe palju kaunimaks
10:17:23 eestlane - ivo sünnipäev :D

.... vahepeal jupi jagu tööjuttu, mis ei kuulu avalikustamisele .....

10:28:25 eestlane - ivo sünnipäev: aitäh:D
10:28:35 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: võta heaks
10:28:49 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: sain niigipalju ühiskonnale kasulik olla
10:29:21 eestlane - ivo sünnipäev: kui sa oled kõikides asjades süüdi, ei saa sa ju ennast mõttetuna tunda
10:29:37 eestlane - ivo sünnipäev: need asjad peaksid välistama üksteist :D
10:30:00 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: minu elu mõte ongi probleemide tekitamises - järelikult (nii iseendale kui ka teistele)
10:30:15 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: no ma vähemalt tunnistan seda
10:30:42 eestlane - ivo sünnipäev: siis on ju mõte olemas vähemalt;)
10:31:12 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: jõudsime tõeni - ma polegi mingi mõttetu mees - jälle päev ilusam (lõpuks tuleb päike ka välja)
10:32:06 eestlane - ivo sünnipäev: küll ta tuleb, kus ta pääseb
10:32:20 Marika mina olengi süüdi kõigis maailma probleemides: ... kunagi ikka
10:32:32 eestlane - ivo sünnipäev: täpselt

Et selline filosoofia siis keset tõsist tööpäeva. Ja kakluse põhjus oli selles, et läksin tekkinud probleemist rääkima inimesele, kes peaks taoliste asjadega kursis olema ... ja nõu andma, kui vaja. Tulemus oli see, et mind süüdistati nende asjade tegematajätmises, mida ma tegelikult tegema ei pidanudki. Ja mis veel hullem - väideti, justkui ma ei teeks üldse midagi. Minu vastus asjale oli lihtne ja konkreetne - kui ma midagi ei tee, siis järelikult mind ei olegi siia vaja. Ning et mitte mõttetute vaidluste peale aega raisata, kinnitasin, et lahkumisavalduse kirjutamiseks kulub mul kõige rohkem kaks minutit. Miks on nii, et kui sa oled andnud mingis olukorras endast parima, ei märka seda keegi, aga kui midagi on jäänud tegemata, on ainult see oluline? Kusjuures see võibki oluline olla, aga - halloo! - töökohustused on meil päris konkreetelt jaotatud ning kui see tegemata asi ei ole minu rida, miks mina siis selles süüdi olen? (Tapke kõik sõnumitoojad ja pärast seda peitke pea liiva alla!). Ja miks te nõupidamisel alati minu otsa vaatate, kui otsuseid on vaja teha? Ah? See, et ma kõike teha suudan, ei tähenda, et ma seda kõike ka tingimata tegema peaksin. Ma võin ju käte peal kankaani ka tantsida, aga ega's ma seda sellepärast iga kümne minuti järel ei tee!
No ja siis tehti mulle Maarjamõisa haiglas vasakusse õlavarde süstlaga auk, st et sain oma A-hepatiidi süsti kätte. Ja jumalast kõveraid teid pidi (ametlikult pakuti registratuurist vastuvõtuajaks 9.aprilli, aga ma otsustasin, et ei viitsi selleks ajaks Guatemaalast Eestisse tagasi lennata). Malaariatablettide retsept ka veel, koos kõigi võimalike kaasnähtudega. Tuhat tänu Vellile! Esiteks selle eest, et ta mõtles nagu mina - profülaktika on odavam kui ravi - ja teiseks selle eest, et ta mulle selle aja orgunnis.
Ja maksuamet teatab ametlikult, et ma saan tulumaksutagastuse 02.07.07, sest nad peavad kontrollima tuhandeid minu esitatud dokumente Madli õppemaksu tasumise kohta. Palju õnne, lootsin selle raha enne ärasõitu saada ....
Tegelikult pole kõik eelnev üldse oluline. See oli lihtsalt .... proloog. Õhtul koju sõites peatusin nagu tavaliselt Sõpruse puiestee - Jaama tänava ristmiku foori punase tule all. Et siis ristmikust lubava rohelise tule all üle sõita. Minu kõrval, vasakpöörde real seisis Volkari buss (Transporter või Caravelle, ühesõnaga, tavalisest keskklassi universaalist tunduvalt kõrgem masin, mis varjas kogu vaate vasakule). Süttis roheline tuli. Õnneks (!) olen ma suhteliselt raske jalga juht, st foori all ei maga ja aeg-ajalt armastan kummi vilistada. Nii ka seekord. Aga kui lubava tule all ristmikku ületades vahetult su auto tagumise otsa tagant sõidab ristmikult läbi tuletõrjeauto, mille juht on ilmselgelt hoiatava signaali sisse lülitanud alles siis, kui ta on juba ristmikule välja sõitnud ..... Et siis tegelikult oli surm must sel hetkel murdosa sekundi kaugusel. Ja ma sain sellest aru alles siis, kui olin ristmiku ületanud, sest enne ei olnud mul seda tuletõrjeautot võimalik ei kuulda ega näha. Kogu mu maailm ühes miniatuurses hetkes. Ja ei olnudki seda paljuräägitud võimalust kogu elu filmilindina silmade eest läbi lasta. SEE OLI NII LÄHEDAL ....

Elu läheb seekord veel edasi ja mind ei ole jätkuvalt võimalik ilma karmide tagajärgedeta endast välja ajada. Teate, vähemalt Lõuna-Eestis on ikkagi kevad alanud.

Viljandi, 20.märts 2007. Värske õhk mõjub uimastavalt ja lumikellukesed õitsevad. Päeva saak ligi 220 fotot. See siin on ehitustehniliselt väärtusetu kaader:

Põrgutee on sillutatud prügimägedega

Eile õhtul kella kuue paiku saabus mu fotokaamera. Toodi kohe koju kätte. Kuna sellest kaamerast saab kahe nädala pärast mu kaaslane ja sõber reisil kaugetele maadele, oli mul hirmkiire tema tundmaõppimisega. Nii tuligi laupäeva järel pildipühapäev 'aia taga metsas'.

Ega varakevadist Eestimaa maastikku kusagil linnatagusel tühermaal muidugi Amazonase džunglitega võrrelda saa, aga selgus, et ka siin on, mida avastada.

Mina leidsin näiteks ..... prahiallee ja prügipargi. Ja rämpsuoja. Kõik inimkäte loodud installatsioonid, värve kui palju.
Nojah, on inimesi, kellest ma ilmselt kunagi aru ei saa. Seltskond, kes oma elutegevuse kirevad jäägid metsa alla tassib, on 100% selles loetelus sees.
Igal juhul, kui keegi suudaks nende tegelaste elukohad kindlaks teha, oleksin ma kahel käel nõus osalema aktsioonis 'igamees hoidku oma s...a iseenese külje all' ja tassima selle kola metsa alt usinate salasibide koduuste ette tagasi. Aga see ei ole vist võimalik? Või peaks hoopis küsima, kuidas see võimalik oleks, palun?

Muuseas, koht, millest jutt käib, asub 20 minuti kaugusel südalinnast. Siiasamasse ehitab Tartu linn hirmsuure summa eest uhiuut lasteaeda. Ja minu prügipildistamis-aktsiooni huviga jälginud vanema venekeelse meeskodanikuga "kas need pildid lähevad ajakirjandusse" jõudsime ühisele arusaamale, et viisteist aastat tagasi nägi see kant tüki maad parem välja.

Aga koledaid pilte ma siia siiski üles ei pannud. Sest kui usinalt otsida, võib isegi rämpsu vahelt leida midagi ilusat.

If there's no news, there's only good news ...

... või siis vastupidi - if there's only good news, there's no news .... ? No ei. Aga ei olegi midagi uut. Ainult töö. Palju tööd. Minu ennereisivajakindlastiteha nimekirjast olen siiani ainult tööasju kustutada saanud. Millegipärast tundub see mulle tuuleveskitega võitlemisena, sest hoolimata pingutustest nimekiri mitte ei kahane, vaid aina kasvab. Ja näib, et lausa geomeetrilises progressioonis. Aeg lendab igatahes hirmuäratava kiirusega ja lähimasse tulevikku on jäänud veel vaid viisteist magamata ööd. Ning siis saabub see hetk, mil meilboksile saab automaatvastaja peale panna ning telefoni võib sootuks välja lülitada. Nagunii saab minust ükskord zombi.

Palju õnne, Mae!

Kirglik

Mul on uus armastus - AutoCAD. Veedan temaga isegi tööpäeviti aega kella kaheni öösel. Tema seltskonnas avastan endas uuesti omadusi, mille olemasolu oma isiku juures olin suutnud unustada. Olen jälle suur, tark ja ilus. Lihtsalt suurepärane.

***

Midagi kurba ka. Elasin läinud reedeni õndsas usus, et ei tunne ainsatki inimest, kes hääletaks Keskerakonna poolt. Aga siis selgus, et kahte sellist tunnen. Ma väljusin endast selle teadmise peale. Ja mul on piinlik.

Trambib jalgu !!!!

SEE EI OLE VÕIMALIK !!! SEE EI OLE VÕIMALIK .... Paraku on see siiski võimalik ... ja vältimatu pealegi. Ma ei taha. Ei taha minna Maarjamõisasse ennast vaktsineerima. See tähendab, et vaktsineerima tahaks minna küll, aga mitte Maarjamõisasse. Sest viimasest korrast, kui suvel oli Madli vaja A-hepatiidi vastu vaktsineerida, oli mulle enam kui küll. Ma ei saa aru, kuidas ei ole taolisest institutsioonist nagu TÜ Kliinikum (ehk siis Maarjamõisa haigla) võimalik nelja päeva jooksul saada infot, palju maksab vaktsineerimine. Aga just nõnda minuga läinud aasta augustis juhtus. Helistasin järjekindlalt vähemalt kaheksale eri telefoninumbrile alates infost ja lõpetades raamatupidamisega, aga MITTE KEEGI ei suutnud mulle adekvaatset summat nimetada (loe: ei suudetud üldse mingit summat nimetada). Rääkimata sellest, et mingid sekretäritibinad oleksid asja välja uurinud ja mulle tagasi helistanud, kui ma seda palusin. Tegelikult maksis see vaktsineerimine sutsu alla viiesaja raha. Aga selle fakti teadasaamiseks pidid kaks inimest (üks, keda oli vaja vaktsineerida ja teine, kes oli rahakoti ja autojuhi rollis) keset kõige magusamat tööaega sõitma punkti X Tartu linnas, parkima oma auto raha eest platsile, mis ei asu tasulise parkimise piirkonnas, külastama esiteks reisimeditsiini kabinetti, võtma sealt kõigepealt paberi selle väärtusliku rahasummaga, mida nimetet protseduuri eest peeti vajalikuks küsida (järelikult neil ikka on hinnakirjad olemas!), seisma pool tundi kassasabas, kus oli eelnevalt ootamas ainult ÜKS(!) inimene, minema pärast rahast vabanemist tagasi tohtri manu ja saama soovitud süsti (ja paberi selle süsti tegemise kohta). See viimane, kõige olulisem osa kestis umbes kolm minutit. Usun, et on arusaadav, miks ma sinna enam tagasi minna ei taha.
No siis ma täna mõtlesin oma blondi peakesega, et äkitselt mu perearst, keda külastan umbes kord kuue aasta jooksul, saaks mind selles punktis avitada. Helistan siis enda arust perearstikeskusesse. Halloo!!! Päev otsa helistasin redial'i ja normaalse intervalliga - telefon pidevalt kinni. Kui kell hakkas juba neli saama, otsustasin pisut radikaalsemalt käituda. Toru hargilt, redial, kinnine toon. Katkestus, kordamine. Nii oma veerand tundi järjepannu, samal ajal üritades CAD'is uusi keldriseinu joonistada (kes ütles, et naised ei suuda korraga mitmele tegevusele keskenduda?). Nothing. Ikka kinni. No leidsin siis internetist samas punktis asuva hambaravikabineti numbri ja sealne õde oli lahkelt nõus oma telefoni registratuuri viima. Rääkisin oma mure ära - et vaja vaktsineerida. Arvati, et saab ikka, kui ma rohud ise enne välja ostan. Tore! Leppisime kokku, et järgmisel hommikul lähen retseptide järgi. Kella viie paiku helistati mulle tagasi - tegemist sedavõrra spetsiifiliste vaktsiinidega, et nendel retsepti väljakirjutamise õigust polevat. Ainuke, kel on - no mida oligi arvata - Maarjamõisa kliinik! Vanasti nimetati seda vist monopoliks või kuidas?! Huvitav, kas taolisele situatsioonile keegi tänaseks ka mingi poliitiliselt korrektse pealkirja on välja mõelnud? Mina ei suuda seda praegu igatahes teha. Juhtmed on koos. Ja ma ei taha sinna minna! Minu poolest võiks kogu see paks bürokraatia iseenese toodetud paberihunniku alla lämbuda või üleüldse juhtmed seinast välja tõmmata. Mission impossible.

Olgem siis riskialtimad. Kui kohalik bürokraatia mind seni tapnud pole, vast ei tee seda ka malaaria ja A-hepatiit.

Maalt. Ja ilma hobuseta.

Kirun end omaenese laiskuse pärast. Neljaks päevaks Tallinna koolitusele minna ja teha seda ilma autota oli erakordselt tobe mõte. Ühiskondliku transpordi kasutamine ei tule mitte sugugi odavam, aga on raudselt ebamugavam. Nojah, sellel variandil on ka mõned väikesed plussid - nimelt kui sa ei pea keskenduma kogu aeg autojuhtimisele (et kuhu sõita ja kuidas seda teha, rääkimata parkimisest), näed hoopis rohkem igasugu huvitavaid asju ja inimesi.

Pühapäeval läks ärasõiduga loomulikult kiireks nagu tavaliselt. Kulutasin hulga aega, et välja selgitada kuidas saab bussijaamast Õismäele ja kuidas Õismäelt Tehnikaülikooli juurde. Tallinna kodulehel on selleks igavesti vahva kaart tehtud, aga kui juhtumisi peatusest, kust sa startida kavatsed, ei liigu ühtegi bussi sinna, kuhu minna vaja, läheb Tallinna-võhiku elu hoobilt keerulisemaks. Sest ei ole taolist armast kihti sel kaardil, mis sinu valitud liini(d) kenasti värvilise joonega pildile kannaks, et sa marsruutide kokkupuutepunkte raskusteta näha saaksid. No siis lähebki töösse katse-eksituse meetod; hakkame valima järgmisi lähemaid peatusi lähte- ja sihtpunkti ümber ja vaatame, kas näkkab mõne kattuva liiniga. See ei ole just kuigi loominguline tegevus. No ma sain lõpuks ikka hakkama, kuigi aega läks omajagu. Siis oligi kell juba kolmveerand kakssada ning et enam-vähem normaalsel ajal Tallinna jõuda, tuli kiiruga oma seitse asja kokku lappida ja takso tellida. Nõud jäidki pesemata.

See jutt läheb edasi siis, kui ma Otepäält tagasi olen. Sest nüüd ma pean uuesti pakkima hakkama.

Jälle eetris. Õhtune Õismäele jõudmine kulges suht libedalt (ja mitte selles mõttes, et oleksin mööda linnatänavaid liugu lasknud). Tüütasin kõigepealt bussijaama R-kioski tädi kohatute küsimustega linnaliinipiletite kohta, misjärel sai minust kümne kaheksakroonise talongi õnnelik omanik. Kaks neist läks esimesel reisil kohe loosi. Ja bussi nr 16 oodates hakkasid mul jalad külmetama. Nojah, saapad, millega on mugav soojas autos pedaale vajutada, ei pruugi pikemaajalisel kokkupuutel talviselt külma maapinnaga kuigi soojapidavaks osutuda. Igale ikka oma. Kohale jõudes vabastasin end kohe liigsest koormast - Tartust kaasavõetud vahuveinist, mille me onu Rauli ja Ülle emaga vennalikult ära jagasime. Selle pudeli 'pakkis' mulle kaasa töökaaslane, kes reedel sünnipäeva pidas. Kuna üks asi, millega ma ei soostu vist kunagi tegelema, on shampusepudelite avamine (isegi meie selle aasta uusaastapudeli avas Madli), ei olnudki antud olukorras suurt muid variante, kui et toimetada see andam kusagile, kus leidub potentsiaalseid avajaid. Vahet pole, kas siis Tartus või Tallinnas. Ühtlasi arutasime läbi ka võimalikud variandid minu koolijõudmiseks.

Buss nr 36. Selle peale jõudmiseks tuli minna Väike-Õismäele. Jalgsi alla kümne minuti, aga kui jõuda lähimas peatuses bussile nr 16 (mis kahel päeval ka õnnestus), siis sai ka rutem. Kuigi ma eriti aru ei saanud, kust see nr 36 sõitis (sest need paneelrajoonid on kõik sarnased), siis jälgisin esimesel päeval pingsalt kõigi peatuste nimesid ning olin valmis iga hetk bussist maha astuma. Peatusi muidugi ei teadustatud, aga aknad ka udused ei olnud, nii et välja vaadates oli enam-vähem aru saada, kas on õige koht või ei ole. Erutavaim hetk saabus muidugi siis, kui leidsin, et on õige aeg maha minna, astusin esiukse juurde ja buss peatus. Aga uksed ei avanenud. Jõudsin umbes kolm korda bussijuhilt küsida, et kas esimesi uksi ei avatagi, kui ta juhtis mu tähelepanu asjaolule, et buss seisab hetkel jalakäijate foori taga (no kust ma seda teadma pidin, kui minu seisukoha tasandilt seda näha polnud!!!). Ahjaa, koht oli igatahes õige. TTÜ parklas küsisin mitme mööduja käest, kuidas Raja tänavale jõuda - ja üllatus-üllatus! kohtasin valdavalt suhteliselt sõnatuid pearaputusi (ilmselt liiguvad Tallinna inimesed mingite defineerimatute maamärkide järgi?). Kuni üks vene aktsendiga noormees leidis, et ma olen õigel teel ja lisas paar juhist kohalejõudmiseks. Jäin hiljaks ainult umbes kolm minutit.

Läheb edasi siis, kui ma pisut värskem olen (ComeBackis veedetud ehk siis vahelejäänud öö lämmatab hetkel kõik pealinnast saadud elamused) .....