Uruguai veinid. Eksootika ei pea olema elitaarne!

Neljapäeva õhtul sattusin jälle veine mekkima. Seekord oli see puhas uudishimu, mis mind kohale ajas. Prooviks Brasiilia, Mehhiko ja Uruguai veine? Rõõmuga! Jah, Mehhikos olles jäi mulle küll pigem mulje, et teab mis veinimaaga tegemist ei ole. Isegi soliidsemate kaupluste veiniriiuleil domineerisid Tšiili ning Hispaania päritolu joogid, sama pilt avanes restoranides ja veinibaarides (ühte taolist sai meeltesegaduses külastatud). Aga nende õlu oli see-eest täiesti korralik - kvaliteetne ja sõbraliku hinnaga. Täpsustuseks - minu Mehhiko piirdus sedakorda vaid Yucataniga.

Seekord läksid siis loosi kaks valget ja kolm punast veini. Mul on siinkohal kerge öelda - kui otsite teravat elamust ja tõeliselt tugeva karakteriga veine, otsige Uruguaist - sest elukutselised maaletoojad-kuuleviijad selle Lõuna-Ameerika riigi veine hulgi Eestimaa pinnale ei too. Pole ilmselt rentaabel. Peamiselt seepärast, et erinevalt Tšiili omadest Uruguai veinide eksporti ei doteerita. Esimesena proovitud Traversa Gran Reserva Chardonnay aastast 2005 oli valge veini kohta ebatraditsiooniliselt terav ja meeldejäävalt vürtsikas. Õhtu kulminatsioon oli aga sama tootja Gran Reserva Tannat aastast 2004 - juba lõhn oli lausa jalustrabav (maarahvas nimetab sarnast aroomi siivsalt "leivalõhnaks") ning maitse ei jäänud sellele karvavõrdki alla. Külluslik, soe ja vürtsikas. Tannat ei ole kindlasti viinamarjasort, mille peale kõigil kõrvad liikuma hakkaksid. Kuigi Euroopa päritolu, ei ole ta siinmail kuigi tuntud. Heakene küll, enamus Uue Maailma parimatest viljadest on esmalt kasvanud Vanas Maailmas .... Nagu Carmenere on Tšiili margimari ja Malbec Argentiina oma, on Tannat sünonüümiks Uruguai. Ja üritades siiski reserveerituks jääda - minu järeldus on tehtud üheainsama veini põhjal. Asi on igal juhul avastamist väärt. Ning arvestades Madli absoluutselt fundamentaalseid tutvusi Lõuna-Ameerikas (eriti Tšiilis ja Paraguais), olen ma oma reisinimekirja nüüdseks lisaks Peruule ja Boliiviale lisanud Uruguai.

Mehhiko tootjatest oli esindatud L.A.Chetto - valikus 2004.aasta Chardonnay ning 2000.aasta Nebbiolo. Esimene oli hea kvaliteediga pretensioonitu jook ... erilisi emotsioone siit ei sündinud. Teine aga - minu absoluutne isiklik lemmik seekordsest valikust. Vein, mis avanes aeglaselt ja pakkus üllatusi. Diskreetselt meeleolukas ja väga hästi tasakaalustatud. Sünnib juua ilma toidutagi :)

Ainumas Brasiilia päritolu vein oli Safra 2005.aasta Reserva Miolo Merlot Vale dos Vinhedos'e piirkonnast. Kas põhjusel, et Merlot ei ole mu lemmikviinamarjade nimekirjas (veel) või lihtsalt tähtede ebasoodsa seisu tõttu jäi nimetet' vein minu silmis-keelel muudega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikuks. Aga sellest hoolimata sai Brasiilia potentsiaalse veinimaana vähemalt ühe tärni kirja.

Tegelikult üritasin enne selle teksti kirjapanekut otsida toredaid linke (eriti Uruguai) veinitootjate kodulehtedele. Kuna prioriteetse riigi soovitet' veinide osas ma miskit piisavalt informatiivset ei leidnud, siis andsin loobumisvõidu. Aga ühe intrigeeriva viite (või tsitaadini) jõudsin oma pikkade otsingute käigus siiski - 2002.aasta Eesti Ekspressis ilmunud Fiona Beckett'i "Maitseleksikoni" tutvustuseni. Järgneb tsitaat artiklist:
“Kui mina kutsuksin eakamad sugulased traditsioonilisele pühapäevalõunale, kasutaksin chablis´d ja bordood. Aga kui grillpeole tuleks terve kamp mu laste maailma näinud sõpru, valiksin midagi ebaharilikku nagu näiteks Argentina malbec, mehhiko cabernet sauvignon, Uruguai tannat või Maroko punane vein ning korraliku valiku õlut,” kirjutab autor veinipsühholoogilisi juhiseid jagades.

Asjakohast ettekäänet kasutades kannan ma end tänasest alates oma lapse "maailma näinud sõprade" kampa. :P

Päeva küsimus?

Tänase Äripäeva online-väljaandes küsitakse lugejatelt:

Vastamine pole õnneks veel kohustuslikuks tehtud.

Hääletult

Mu arvuti kaotas hääle. Lihtsalt. Ja see ei ole seotud kerge külmetuse ega kiirelt lähenevate kevadvetega.

Ise arvan, et mind tõmmati alatult lohku eilse Apple QuickTime' installiga. Madli saatis mulle nimelt oma uue laulu kitarrisaate - aga tegi seda *.m4a formaadis. Ma tegelikult ei tea, kas see on tüüpiline 'hariliku ameeriklase' formaat või mitte, eriti arvestades seda, et laulu loojateks olid Singapurist tulnud jaapanlane ja Hong Kongi taustaga eestlane. Ühesõnaga, ma leidsin, et mõistlik on installida Apple' player, kuigi oleks võinud ka faili sobivasse formaati konverteerida.

Niikaua kui ma arvutit välja ei lülitanud, oli kõik korras. Täna aga avastasin üllatusega, et pilt on, aga häält pole. Kuigi pilt kinnitab, et hääl peaks täiesti olemas olema. Otse loomulikult proovisin heli esmalt taastada kõigi tuntud abivahendite ja meetoditega. Kõigepealt oma arvuti seadete kontroll, seejärel HP support, mis kulmineerus uue draiveri installiga. Tühjagi. Loomulikult tegin ka veebiotsinguid - nii hästi kui oskasin, sest teada tõde on see, et suurim kunst küsimise juures on küsimuse õige püstitamine. Täiesti tarbetult. Asjakohased helikaotuse teemad olid valdavalt seotud Vistaga (millest olen seni üritanud kaugelt mööda käia) ja midagi sellist, mida ma juba poleks proovida jõudnud, ma netist ei leidnud. Arvatava kurja juure eemaldamine arvutist ei toonud ka oodatud tulemust. Ma ei ole eriline vindoosa-armastaja. Püsin selle opsüsteemi juures eelkõige omaenese mugavusest (harjumuse asi, eksole). Kuigi aeg-ajalt ajab mul karva tõepoolest turri see, kuidas pisipehme impeerium kõike alternatiivset alatute võtetega blokib. Ja samas - mõnda nende uuendust läbi elades tuleb tõsine tahtmine karjuda, et MA EI OLE PÄRIS IDIOOT!

Heakene küll, eks ma siinkohal jätkan oma hääleotsinguid. Kuigi. Minu opsüsteem on absoluutselt legaalne ja ma eeldan, et kui mingi asja installimisel tekib konflikt, siis mind selle eest ka hoiatatakse. Ilus ju oleks?

Aga kui päris aus olla, olen saatuslikule kannatuse rebenemise momendile juba väga lähedal. Teisisõnu - saavutanud voolavuspiiri.

Tarvitses mul ainult korraks magama minna ....

... kui vanajumal otsustas ööpimeduse varjus tõelise maskeraadi korraldada. Vaat sedaviisi siis:

Selle peale britid vist nutaksid :P

Aga mida teeb üks õige eestlane? Otse loomulikult läheb oma autot hangest välja kaevama.

Juhuslik väljavõte heade asjade nimekirjast

Soovide puu täna õhtul ee-tee-vee-kahes. Ei oska mina seletada, mis selles filmis oli, aga midagi temas oli. Isegi poole pealt vaadatuna. No ei raatsinud enne pilku pildikastilt pöörata, kui story otsa sai.

Falling. Madli viimane laul, mille ta nagu tavaliselt rapidshare' üles riputanud on. Need 30 sekundit ootamist seal tasub kindla peale ära kannatada. Ja seejärel kuulata. Kusjuures see kõik on täiesti tasuta (nagu kõik parimad asjad siin ilmas).

Igati tore ettevõtmine pealkirjaga Free Hugs, mis läinud nädalal ka Tartusse jõudis. Madli on oma blogis sellest juba varem kõnelenud - lisatud on ka video. Nüüd on lõpuks ka Postimees sellest kirjutanud ning üks kommentaator on asja kenasti maakeelde ümber nimetanud - prii kalli :).

Ei saa taas ajakirjandusest üle ja ümber - tänase päeva tsitaat pärineb Postimehe intervjuust Olari Taaliga:
"Ütelda, et tõstame majanduse käima avaliku sektori palgatõusu abil, ...., on sama, nagu parun Münchhausen tõstab ennast juukseid pidi soost välja."
Olgem realistid. Avalik sektor saab raha enese ülalpidamiseks eraettevõtlusest, kas siis otsesel või kaudsel moel. Mis seal salata, meie statsionaarsed lisatasud (kuni 20% lisa põhipalgale) on kokkuleppel maha tõmmatud juba alates oktoobrist. Jõulu-aastavahetuse ajal puhkasime kollektiivselt kokku kolm nädalat. Veebruari lõpuni töötame kolmel päeval nädalas. Iga normaalne inimene saab aru, et 10% avaliku sektori kulude kärpimist on sellises olukorras ... pehmelt öeldes pea liiva alla peitmine. Kuna tegemist on praktiliselt ainult eksportiva ettevõttega, siis kohaliku iseloomuga majanduskriisist meie puhul jahuda pole mõtet. Aga tunneli lõpus on juba valgust näha. Kolmepäevane töönädal, kui see ei juhtu väga tihti ja väga pikalt, on iseenesest tore asi. Lubab mul oma kahte põlve ravida. Neljapäeval ja reedel hommikuti üheksani magada ja vähemalt kord nädalas ennelõunal Auras soodushinnaga ujumas käia. (Enamasti on mul ka üksinda rajal õnnestunud laiutada, mis on lisaboonuseks). Läksin nüüd oma jutuga Olari Taalist juba õite kaugele. Aga teda tasub kuulata. Terve intervjuu leiab laupäevasest Arterist (mingil põhjusel ei ole Arterit eraldi enam Postimehe veebilehe vasakpoolses menüüs. Selle eest leiab sealt muid asju, mis kindlasti kellelegi lugejatest huvi pakuvad.)

Peaaegu musta värvi veinid. Nagu näiteks 2004.aasta Salentein Malbec Mendozast. Minu läinud nädala degustatsiooni absoluutne lemmik. Kas on üldse olemas viinamarjasorti, millest hea meister ei oska kuninglikku veini valmistada?

Lõpuks. Sellesamusegi valentinipäeva puhuks ja väikese viitega priile kallile:

Pilt on tehtud Hiinas, linnas nimega Xi'an (ehk teisisõnu sealkandis, kus on laagris terrakotasõdalaste arvukas armee). Täpsemalt - moslemi kvartal, peamošee sisehoov.

Post Scriptum. Saatsin täna teele postipaki USA suunas. Postkontorisse minnes oli mul (enda arust) hea mõte lisada pakile piltpostkaart oma kodulinna vaate ja omakäeliselt kirjutatud hääde soovidega. Mida aga office's pakkuda polnud, olid Tartu vaadetega piltpostkaardid. Ja kui lõpuni aus olla, siis ei olnud nähtaval ainsatki Eesti-teemalist kaarti. Ma küsisin igaks juhuks üle ka. Neid lihtsalt ei olnud. Ja minu käsi ei tõusnud selleks, et miskit väljamaise päritoluga võltsklantskaarti oma pakile lisada. Parem siis juba hoopis ilma. Anna andeks, Madli. (Mu käekiri on nagunii loetamatu :P).

Kas te olete puudega?

Nõnda siis. Kes ütles, et e-Eesti ei toimi?

Pärast pikka ja järjekindlat toimetamist frondil "minu kaks ainsamat põlve" jõudsin lõpuks Maarjamõisasse taastusraviarsti vastuvõtule. Ja kuna mul oli võimalus end sinna internetis regada, siis just seda ma tegingi. Esimene vastus tuli ruttu ja ütles lakooniliselt, et kuna "veebruaris on kõik ajad juba täis, proovige uuesti registreerida märtsikuuks alates 4.veebruarist". Või midagi sarnast. Aga järgmisel päeval tuli uus e-kiri, mis pakkus vastuvõttu juba 3.veebruaril. Tegelikult on see veebiregamine tore asi. Esmalt valid endale vajaliku ala või kogunisti tohtri välja ning lisaks loed üles nädalapäevad ja kellaajad, mis sulle sobivad. Ja ei mingit kohustuslikku Mozarti klaverikontserdi kuulamist registratuuri lakkamatult hõivatud telefoninumbrilt. Võrreldes eelmiste kogemustega olin mina igatahes ülimalt rahul. Ise veel mõtlesin, et kus see konks siis nüüd on. Sest kõik tundus kuidagi ebaloomulikult kiire ja lihtne.

Läksin siis mina õigel päeval kenasti registratuuri (loomulikult alles pärast seda, kui olin eelnevalt autoga parkimiskoha otsinguil ümber terve kvartali kohustusliku tiiru teinud ja lõpuks hoopis teisele poole tänavat hoovi sügavustesse oma neljarattalisele sõbrale pesa leidnud - ning selle operatsiooni käigus aru saanud, miks mul soovitati 20 minutit varem kohale tulla). Esitlesin end klaasitagusele tädile ning ulatasin talle oma saatekirja ja muud vajalikud dokumendid. Tädi võttis paberid sõnagi lausumata vastu ja klõbistas keskendunult midagi oma arvutil. Jätkuvalt vaikus.

Ja siis äkitselt küsimus: "Kas te olete puudega?"

Esimene reaktsioon - hämming.

Hetk hiljem - kiigates valvsalt üle õla tahapoole - ei, seal ei seisa rohkem kedagi. Järelikult oli küsimus ikka mulle.

Seejärel, endamisi - huvitav, kas füüsilise või vaimse puudega?

Ning lõpuks, kõva selge häälega: "Enda teada veel ei ole."

Ülejäänud variandid võite ise juurde mõelda. Mina igatahes astusin itsitades trepist üles teisele korrusele. You made my day.

Tagantjärele tuli veel selline hea mõte, et arvatavasti on puudega inimestele taastusraviks mingid soodustused ette nähtud. Näiteks maksavad nad väiksemat visiiditasu. Misiganes. Aga tädi oli oma ainsat küsimust esitades nii resoluutne, et mõni nõrgema närviga tüüp oleks arvatavasti keele kurku tõmmanud ja noogutanud: "Jah, proua!"

Viimsepäevapostitus

Nii ongi selle aasta jaanuarikuu viimane päev õhtusse jõudmas (selgitamaks dramaatilise varjundiga pealkirja). Tõsistel teemadel peatuda ei viitsi. Ma pole õnneks teps mitte see persoon, kes ümberringi väidetavalt vohavat devalveerimishüsteeriat hirmsasti südamesse võtaks ja seda siis omas kastmes presenteeriks. No ei ole enam originaalseid ideid, ei ole. Keegi ei olegi ju öelnud, et elu on õiglane ja kõik inimesed on võrdsed.
Heakene küll, asjast ka. Tänu Helenile jõudsin läinud nädalavahetusel, täpsemalt laupäeval, esmakordselt Otepää MK-etapile. Naiste sõidu ajal oli meil raja veeres parim koht ever.

... ehk siis Justina Kowalczik (nr 50) on kohe-kohe möödumas Marit Bjoergenist (nr 48)

Kahe sõidu vaheajal kobistasime tagasi suusastaadionile, et endale kava muretseda. Algajate värk, kohe selle peale ju ei mõelnud. Ühtlasi sai manustatud kaasasolevat hõõgveini (algselt alkovaba, aga töö käigus lisandus sinna ca 3x6 ml Jägermeistrit) ning nositud võileibu. Viis punkti Hansapangale lõkkeplatside eest. Kui nad tuule suunda oleks ka reguleerida suutnud, olnuks lisapunkt garanteeritud. (Ei, mul ei ole tekkinud illusiooni, nagu oleks pankadest saanud inimeste sõbrad. Ja sõna 'sveedbänk' ei paindu mu 10 näppu kuidagi veel printima. Sorry.)
Meeste sõiduks üritasime enda arust paremat positsiooni otsida. Peatusime siin ja seal (peamiselt Tehvandi hüppemäe ja Hobuseraua ümbruses), aga noh .... hääde piltide saamiseks oleks pidanud:
a) eelnevalt kodutööd tegema
b) varem raja äärde jõudma
Aga kuni meil veel hing sees on, jõuame alati öelda, et teeme seda järgmisel aastal.

Lukas Bauer igatahes kaamerasse ei vaadanud ...

Muidu oli ääretult vahva. Legendid massiüritustega kaasnevatest kontrollimatult käituvatest inimhulkadest on selgelt üle võimendatud. Rahvas oli sõbralik ja rõõmsameelne. Aplaus korraldajatele. Täiesti siiralt.

Inimesed on kõik ilusad ja head :)

Pärast jõudsime veel ka mitmesse kohta. Botaanikaaeda näiteks. Ma ei teadnudki, et kunagistes bio-geo dekanaadi ruumides nüüd brüoloogid istuvad. Ma ei tea paljusidki asju enam. Soodest, rabadest ja sammaldest näiteks. Õhtu lõppes rohelise tee, toorjuustukoogi ja murakamoosiga Suudlevates Tudengites. Mis ma oskan kosta. Naistejuttude veeretamises ei ole me kuigi tugevad. Õnneks ikka veel. (Ohkab kergendatult).

Ooops! Unustasin lehvitada .... (Ergo reklaam on siin täiesti kogemata).

Reklaami järgnevatele postitustele:
*Ma tean täpselt, mida ma teen 10.mail! (ajakava lisatud)
*Kas koguda või kulutada? (pole midagi uut siin päikese all)