Tüüpiline eestlane

Sellist elukat pole tegelikult olemas. Ja üleekspluateeritud väljendi 'harju keskmine' võib ka ilma suuremate süümepiinadeta kiirelt korstnasse kirjutada. Meil oli nimelt nädalavahetusel suguvõsa kokkutulek. Kuna Eesti nii pisike on, võib tõenäoliselt piisavalt sügavale kaevudes avastada, et enamus meist omavahel sugulasteks osutuvad. Või vähemalt hõimlasteks. Ja kindla peale on üks kolmandik suguvõsast kolinud Austraaliasse, teine kolmandik põgenenud Ameerikasse ja ülejäänud on kunagi kõrgema võimu poolt Siberisse saadetud. Kui mina oma vanavanemad ja nende õed-vennad selle skeemi kohaselt ritta paneksin, siis umbes nii see välja tulekski. Või ehk siis neid Siberisse saadetuid on arvatavasti rohkem kui üks kolmandik. Kes neid kõiki täpselt ikka kokku lugenud on.

Kuna seekordne kokkutulemine mu vanematekodus toimus, sai asjast natuke enam kui külalisena osa võetud. Mõned killukesed tollest päevast:

Supikeetmine seitsmekümnele inimesele (peakoka abilisena).

Ringikäimine ja sildistatud võõraste inimeste identifitseerimine - ikka käsipidi aidaseinal rippuva hiidpika sugupuu-ussi juurde ja traditsiooniline küsimus "kus sa siin asud?" Midagi jäi ikka meelde ka :)

Sugupuu pidulik seinalekinnitamine

Suguvõsauurijate tohutu entusiasm (meil oli koguni kaks sellist kohal ja kaks tõsist tegijat pidi veel olema).

Vanad pildialbumid - neid olen ma alati armastanud vaadata. Inimesed on vanadel fotodel NII ilusad ja väärikad.

See, et mu tütar juhtumisi suguvõsa vanima teadaoleva esiema (sünniaasta 1662) nimekaim on.

Kõige vanemad teadaolevad esivanemad

Keskmine kohalik kliima koos lõunase vihmasajuga täpselt lipuheiskamise tseremoonia ajal käis ka muidugi asja juurde.

Millegipärast oleme seni isapoolsete sugulastega kogu aeg tihedamalt läbi käinud kui emapoolsetega. Mingi Lõuna-Eesti tsunftivärk vist. Kui vanaema (isa ema) veel elas, käisime igal aasta maikuus Urvaste kalmistul haudu korrastamas. Seevastu ei mäleta, et oleks kordagi oma elu jooksul näiteks Vändra surnuaiale sattunud. Ses mõttes ongi lõpuks tore ka emapoolsete sugulastega tutvust teha. Kohe globaalselt. Ja järgmine sellesuvine reisiidee on samuti sündinud.

Shanghai ja Suzhou

Kui vähegi võimalik on, siis hommikuti armastame me kaua magada. Mis ei ole tegelikult eriti teretulnud nähtus, sest kõik vaatamisväärsed kohad avatakse umbes kella üheksast hommikul ja suletakse kell viis õhtul. Pluss-miinus pool tundi ühest või teisest otsast, kui uskuda Lonely Planet'it ning tegelikkust. Teisel Shanghai-päeval alustame muuseumiga. Konkreetsemalt Shanghai Museum, asub Renmin Square' lähistel ja sinna saab sisse täiesti TASUTA. Selle jaoks tasub loomulikult rohkem aega varuda, kui meil oli (vabandust saab lugeda kohe postituse alguses), sest vaadata on küllaga. Neli korrust pigem kunsti kui otsest ajalugu. Mina isiklikult vaimustusin enim kohalike hõimude rahvarõivist, aga ka hiinlaste traditsioonilised punkt-joon-maalid ning mööbel on täiesti vapustavad. Kolm tundi selle kõige jaoks oli häbemata vähe.

Üksildane valge tuvi Shanghai muuseumi ees

Muuseumi sissepääs, Renmin Square' suunalt tulles sootuks teisel pool maja

Fragmendid traditsioonilisest Hiina maalikunstist

Kellade rida pronksisaalist (Ancient Chinese Bronze Gallery)

Mis see on?* - arvake ära!

Oroqeni hõimu (Heilongjiangi provints) neiu nahkrüü 20.sajandi lõpust

Tiibeti naise pidurüü 20-nda sajandi algusest

Jingpo hõimu naise rõivastus

Aga täpselt kell viis pandi muuseumi uksed kinni ja kõik lõpmata õnnetud kultuurihuvilised, meie nende hulgas, olid sunnitud otsejoones French Concessionisse shoppama minema. Mis nägi reaalsuses välja sedaviisi, et tüdrukud läksid mingisse prantsuse päritolu poodi sügavalt sisse (no ei mäleta kaubamärki, mingi A& ... oli) ning mina vahtisin enamuse ajast tänaval mööduvaid kohalikke. Esmalt käisin korra solidaarsuse mõttes ka natuke müügisaalis ringi ja hindasin natuke neid ihukatteid, mida noorem põlvkond endale välja valis ja riietuskabiinidesse tassis. Lisaks leidsin sealt ka tervelt ÜHE kleidi, mis mulle paras oli. Mis ei tähenda, et see mulle meeldinud oleks (siinkohal tervitused kõigile neile, kelle unistuseks on 0-size). Ma ei saagi aru, kust kõik need miniatuursed hiinlannad endale riided selga ostavad, sest tõenäoliselt on oluline osa neist minust veel väiksemad!
Iseenesest on hiinlaste elukorraldus suhteliselt pragmaatiline - kultuuri ja kunsti tuleb nautida valgel ajal, mida lõunaosariikides on Eestiga võrreldes suhteliselt vähe ning pärast kella viite saab pühenduda maistele naudingutele nagu shoppamine ja toit. Me õppisime selle ka õige pea ära, taibukad nagu me oleme.

Killuke linnapildist French Concessionis

Öö saabub Shanghais varakult

Kolmandal hommikul pidime suhteliselt vara tõusma, ikka selleks, et jõuda Suzhou rongile. Targu otsustasime siiski, et hommikusel tipptunnil enam Shanghai metroosse trügida ei tasu. Sellest hoolimata selgus, et poolteist tundi oli Pudongist ShanghaiNan'i algselt planeeritud rongile jõudmiseks liiga lühike aeg. Õnneks on Suzhou lähedal ja sinna läheb ronge iga poole tunni tagant. Ühepäevane põige Suzhousse sai reisiplaani võetud eelkõige linnaümbruse kuulsate watervillage'te tõttu. Seda piirkonda kutsutakse muuseas hellitavalt ka Hiina Veneetsiaks. Minu Suzhou-unistused said alguse siit. Tegelikkus osutus hoopis proosalisemaks, aga mitte lootusetuks. Juba raudteejaamas püüdsid mingid tüübid meile suht agressiivselt linnaekskursiooni pähe määrida. Keeldusime kategooriliselt ja püüdsime uurida, kuidas omapäi igatsetud paikadesse jõuda. Neid vesiseid väikelinnu on Suzhou ümbruses tegelikult päris mitu, aga kohalike väidete kohaselt oleks näiteks üks ots taksosõitu Tongli'sse maksnud umbes 100RMB ja võtnud aega rohkem, kui meil reaalselt oli (kehvade teede tõttu nimelt). Jah, veebilehtedel pakutakse ka ühepäevaseid reise Shanghaist Suzhousse ja sealhulgas ka vähemalt ühte neist kuulsatest lähilinnadest, aga taoliste reiside hinnad on astronoomilised (üle 100USD päev).

Teekond linna ...

Orienteerusime siis kiirelt ümber ja vaatasime seda, mida Suzhoul meile pakkuda oli. North Temple Pagoda kõigepealt - see oli raudteejaamale kõige lähemal, siis Silk Museum. Kummaski erilisi rahvahulki liikvel polnud - meile see muidugi meeldis-, aga vaadata oli enam kui küll:

Elu Suzhou katustel (vaade pagoodist)

Paradiisiaed:

Sõnum bambusetüvel - tõlge kahjuks puudub

Anna Tao õpetlase turvalises rüpes

Üks paljudest sildadest

Anna ja Madli liitusid kanali ääres tantsivate kohalike elanikega

Linnale laskub öö

Imelikul kombel ei tekkinud Suzhous erilist miljonilinna-tunnet (minu 2007.a. LP ütleb, et linnas elab 5, 7 miljonit inimest); rahumeeles kulgesime õhtuks kanalini, külastades vahepeal ka üht aeda, kus Madli pikalt ülikonnastatud hiina vanahärraga juttu vestis ning põigates vahepeal läbi kohalikust Starbucks'ist (Hiinas nõuab PÄRIS kohvi saamine muu kõhutäitega võrreldes hulga kaalukamaid investeeringuid). Ilus oli. Ma neid pilte siia ei pane, mis Madli Hiina-teemalises postituses on. Nii häid pildiallkirju nagu temal, ei suudaks ma kindlasti lähema kümne aasta jooksul välja mõelda. Aga selle 'Veneetsia' võtame plaani siis, kui Madli (loodetavasti) Hiina vahetusaastal on. Mingid asjad tuleb alati ka tulevikku jätta.

Magic 40: pidu meie auulis!

Me oleme nüüd mõnda aega jälle rahvusvahelised olnud. Jocelyn Hong Kongist on külas. Nädalavahetusel korraldasime RMK kaartide tänuväärsel toel oma külalisele (iseendale loomulikult ka!) telkimisega Lõuna-Eesti tuuri. Sihtmärk number üks - Suur Munamägi. Sinna jõudmiseks tuli kõigepealt sügavalt remondis Tartu-Põlva maanteel kõiksugu kraave ja valle ületada. Aga vanal postiteel oli jätkuvalt vahva sõita. Loodetavasti seda veel niipea plaanis üles kaevata ei ole. Tee peale ette jäänud Maanteemuuseumisse põikasime ka korraks sisse. Meie Eesti-reiside filosoofia ongi tavapäraselt selline olnud, et kui kusagil punakaspruun viit silma jääb, on kõigil kaelad õieli ja tavaliselt viidatud objekti ka vaatama minnakse. Ja põhimaanteed on võimalusel täiesti 'out'. Madli seletas asja külalisele lahti ka - et ta arvama ei hakkaks, et Eestis ongi kõik teed sellised, nagu need, mida mööda meie enamasti sõitsime. Võru linna tänavatel oli samuti kaevamis- ja kõplamistööde hooaeg. Ja seal, kus parasjagu ei kaevatud, oli seda arvatavasti kunagi varem tehtud (võis järeldada aukude rohkuse põhjal).
Suur Munamägi oli hulga väiksem kui ma seda viimasest külastusest (millal see veel oli?) mäletasin. Maailma veidrustest ka (kohapeal elades ei saa sellest arugi):
"Kus see mägi siis on?" - tõepoolest, metsaga kaetud Munamägi ei tõuse ümbritseval maastikul mitte kuidagi eriliselt esile, iseäranis lähedalt vaadates.
"Ratastooliga inimestel on siit vist päris raske üles minna?" - vaatetornini viiva kaldtee kohta. Täitsa õige, kusjuures. Ilmselt on neil ülesminekuks vaja paari jõulist abimeest.

Vaated Haanjamaa metsastele kuplitele olid aga endiselt kaunid. Ning lõpuks tegi Jocelyn külalisraamatusse hiina tähemärkides sissekande (ingliskeelse tõlkega muidugi).
Edasi siirdusime Kavadi järvedele, sest selle paiga olid tüdrukud isekeskis RMK matkaradade-telkimiskohtade seast välja valinud. Esmalt kiire sääsetõrje ja paar esmaabi-võileiba (kaua sa ikka maalt kaasapandud maasikatest toitud), siis kaart tagataskusse ning matkarajale.

Neli ja pool kilomeetrit ilusat aega sai üllatavalt ruttu läbi. Laagripaika tagasi jõudes avastasime, et me enam niiväga omapäi ei olegi. Meie väljavalitud lõkkeplatsil käis intensiivńe elutegevus - kaks mootorratturit, vene keelt kõnelevad mees ja naine olid sinna oma telgi üles löönud ja tegelesid usinasti toiduvalmistamisega. See osa õhtust seisis meil aga veel ees. Nimelt uue telgi pidulik esmapüstitus. Teoreetiliselt oleks pidanud uus varjualune olema põhimõtteliselt sama konstruktsiooniga kui vana, mis mul pidevalt auto pagasiruumis reisib, ainult mõnevõrra täiuslikum. Praktikas asjad samavõrra libedalt ei kulgenud. Esiteks tuli tuvastada, kumb sinist värvi komponentidest on sisemine, kumb välimine pool. See oli lihtne (first level done!). Seejärel selgus, et meie varjualuse sisemisel osal on kaks väljapääsu. Kuna need olid absoluutselt identsed, siis paigutasime nad oma parema äranägemise kohaselt. Ülemise kestaga oli natuke keerulisem. Selle pinnalaotiselt ei andnud esialgu kuidagi ära arvata, kumb see peasissepääs (esikuga) peaks olema. Tõstsime teise siis üles ja nihutasime katse-eksituse meetodil õigesse suunda. Kõige aeganõudvam osa oli esiku kandekonstruktsiooni toppimine selleks ettenähtud pilusse (kanaliks on seda vist korrektsem nimetada). Esikut kandvale 'vardale' sobiva vormi otsinguil olid taibukad insenerid mingil põhjusel jõudnud järeldusele, et loomulikust kaarest ei piisa ning kahele jäigale varda ühenduselemendile on vaja sisse konstrueerida nürinurkne jõnks. Selle kõveruse kanalissetoppimine osutus igatahes kõige tõsisemaks katsumuseks kogu operatsiooni käigus. Aga loomulikult saime sellega lõpuks edukalt hakkama! Tõe huvides tuleb öelda, et sama varda väljakiskumine hommikul võttis vähemalt sama palju aega.
Kuna meie lõkkeplats oli hõivatud, siis kolisime oma toidukraamiga teise platsi veerde. Õhtune menüü koosnes Vastse-Kuuste toorvorstidest lambasooles ja makaronisalatist. Punkti meie ebatervislikule menüüle pani sefiir šokolaadis. Tegelikult küll mitte punkti, vaid koma(d), sest seda tarbisime juba siis, kui vorstide valmimist ootasime. Lõkketegemises olime hoolimata vihmamärgadest puudest tüki maad osavamad kui telgipüstitamises.
Hommik algas rubriigiga 'tüüpilised eestlased'. Ehk siis, kui ma silmad lahti sain ja telgist välja ronisin, olid meie naabrid juba hommikueinet lõpetamas. Läksin uurima, kas me saaksime neist jäetud sütel oma kohvivee keetmisega alustada. Kehvas, aga püüdlikus eesti keeles öeldi, et otse loomulikult - ja et me oleksime võinud juba eile õhtul vabalt nende lõkke ääres istuda. Natuke häbi oli küll, et varem ei küsinud. Aga teistpidi - olime vist õhtul juba liiga väsinud, et kolmes kohalikus keeles suhelda. Igatahes toodi meile lõkkeärgitamiseks veel lisapuid (väga armas neist).
Hommikuse kohvivee keemaajamine lõkketulel on minu mälestustes üks igavikulisemaid protsesse üldse. Selle kiirendamiseks sai kevadel muretsetud piiritusel töötav priimus. Mida meil aga laupäeval Tartust enam ei õnnestunud saada, oli piiritus. (Kes oli küll see, kes mulle väitis, et sobivat kütet on võimalik osta IGAST ehituspoest?). Seega kuumutasime vett tavalisel, aeganõudval viisil. Ja ainus instrument, mis meie elukvaliteeti tõstis, oli priimusekomplekti kuuluv käepide, millega sai keedunõud ja selle kaant põletuskartuseta liigutada.
Ooteaja lühendamiseks läks esmakordselt käiku autojuhi kõrvalistmel reisinud kitarr (legendaarne, Hong Kongist tulnud). Tegelikult polnud meil ju kiiret kusagile.
Järgmine sihtpunkt - Vastseliina linnuse varemed. Ikka sihilikult mööda käänulisi kruusateid. Läksime rõõmuga, sest minagi polnud seal varem käinud. Põige torni ja jalutuskäik pargis. Muuseas, sissepääs linnusesse on tasuta!

Ega see meie reis nii pilvitu ka polnud nagu esialgu paistab. Ma ei mõtle hoopiski neid rünkpilvi, mis Eestimaa taevas rahulikul moel oma teed kulgevad, vaid hoopis miskit muud. Minu kaks rahvusvahelist tüdrukut, kes justnagu olid kooli lõpetanud ja juba ülikoolidesse sisse saanud, ei teadnud tegelikult veel oma IB (International Baccalaureate) eksamite tulemusi. Eksamid ise lõpevad maikuu viimase nädalaga, tulemused pannakse ametlikult välja aga rohkem kui kuu aega hiljem - 6.juulil, kohaliku aja järgi täpipealt kell viis pärastlõunal. Lisaks sääskedele oli see 'IB results' meie reisil üks häirivamaid faktoreid. Eriti teisel päeval. Vastseliina mõisapargis võttis närvipinge eriti tuure üles (hoolimata mu igati ratsionaalsest väitest, et teod on tehtud ja muuta enam nagunii midagi ei saa) - stiilis 'meid ootab vahuvein või köis'. Lisaks oli Jocelyn Hong Kongi maha unustanud oma IB-konto kasutajatunnuse ja parooli. Ning Tartusse oma mobiiltelefoni, mille abil oleks saanud kasvõi metsast kännu otsast vanematele helistada ja vajaliku info kätte saada. Mis tähendas seda, et pidime hiljemalt kella kuueks tagasi linnas olema (meie suvine ajavahe Hong Kongiga on viis tundi ja hiljem kõik normaalsed lapsevanemad ju juba magavad!). Tagasiteele mahtusid Madli tungival soovil siiski veel sel aastal taasavatud Piusa koopad. Õigupoolest olen selle külastuse kirjeldamisel tõsise dilemma ees. Kunagi on neis koopais sisuliselt roomatud, see, mida tänasel päeval turistidele näidatakse on .... Jah, nahkhiirte talvitumispaiga säilitamise nimel tehtu on ju suurepärane ning kindlasti hädavajalik. Ja 'guided-tour' on tavaturisti jaoks ka kahtlemata väga informatiivne - igatahes Jocelyni nahkhiire-hirmud said juba sissejuhatavas osas elimineeritud, sest need süütud elukad ju suviti koobastes ei ela. Aga allpool maapinda nähtu oli õige pisku ammusest tegelikkusest. Õnneks ei saanud tüdrukud minu koopa-pettumusest põrmugi aru. Ja las jääbki nii. (See on vist see taak, mida kõik kunagised diplomeeritud bioloogid kandma peavad, sest erikohtlemist ei ole meile ette nähtud). Ja piletihinnad ei kannatanud ka kauplemist - üliõpilastele polnud soodustust ette nähtud ja perekonna alla me ka ei kvalifitseerunud. Ma väga loodan, et see piletiraha läheb selle hüvanguks, et kooparetki pikemaks teha ja inimestele asjast õiget maiku anda :).
Nüüd siis ringrajareportaaž:
Madli tagaistmel: "Pane turvavöö kinni, emps hakkab nüüd rallit sõitma." (Järgneb põhjalik selgitus selle kohta, miks lahtise kruusaga kaetud kurvilised teed on ohtlikud). Mitte et ma mõistusevastaselt kihutaksin, aga linnajõudmisega on juba suhteliselt kiire. Sest kurjad keeled on kunagi kõnelenud, et ka Tartu-Räpina tee on ka sel suvel remondis. Õnneks lõpeb see remont täpipealt Leevaku teeristis, seal, kus meie põhimaanteele jõuame. Ja 18:01 jooksevad koolilõpetajad juba päästva internetiühenduse suunas. Kaks tuba, kaks arvutit. Ja täiesti defineerimatud kriisked:
"I passed!!!!"
"I can't believe it!!!"
Paanikatuba on likvideeritud. Ja nagu arvata oli, seab emps sammud lähimasse Selverisse vahuveini järele. Köiest ei räägi enam keegi. Kool on AMETLIKULT läbi.

Ja väike illustreeriv dialoog ka:
"Sa oled paanikatekitaja. Ma juba arvasin, et on läbipõrumist oodata."
"Nojah. Mul kadus vahepeal täiesti usk oma akadeemilistesse võimetesse."
"Mispärast ometi?"
"No Ivy ju ei tahtnud mind."
"Ivy ei tahtnud ju Annat ka, mis sest, et tal oli sust kõrgem 'predicted grade'."
"Aga Anna sai ju Cambridge'."
"Sa oleks ka saanud, aga sa ei proovinudki."
.....
Cambridge mitteproovimisel oli puhtpraktiline põhjus. Euroopas õppimine on liiga kallis. Ameerikas õppimine on tegelikult palju kallim, aga sealt on võimalik stipendiumi saada. Õnne kõigile värsketele IB-diplomi omanikele (diplomi enda kättesaamisega läheb muidugi veel aega)!

Gutšipraada !!!!

Pealkirja kirjapilt vastab tegelikkusele enam-vähem sama palju kui Shanghai tänavatel müüdavad rahvusvaheliselt tuntud kaubamärkidega tooted originaalidele. Rolex peaks ka muidugi nimekirjas olema. Aga kuna me osutusime suhteliselt viletsateks shoppajateks, siis sel teemal esialgu pikemalt ei peatu.
Shanghaisse jõudsime suhteliselt varahommikul. Meie tähendusliku nimega Beehome Hostel asus Pudongis, mis on Shanghai finantskeskus, täis pikitud vähem ja rohkem uhkeid klaas-betoonhooneid, sealhulgas ka maakeeli pilvelõhkujateks hüütud taevakriipijaid. Otse loomulikult õnnestus meil metroojaamast (mis asus miskis uhke nimega finantskeskuses) väljapääsu valikul esimese katsega joonelt puusse panna ning jõuda mingi asutuse köögipoolele. Hiina keelt kõnelev tädi juhatas meid aga kenasti õigele tänavale välja. Nüüd ja edaspidi - hiinlased on reeglina kenad ja abivalmid ning sulavad täiega üles siis, kui suured valged turistid (Madli ja Anna) nende emakeelt räägivad!

Street food! Hooajakaup hommikustele tööleruttajatele ja eksinud turistidele otse metroojaama ees. Maitseb hää ja maksab imevähe (ei soovita neile, kes kardavad värsket koriandrit, kuigi maitseainete lisamise osas võib julgelt oma eelistused ja hirmud toiduvalmistajale teatavaks teha - uskuge, neid arvestatakse!)

Ja meie hosteli kiituseks ka paar sõna. Metroojaamast kümme minutit jalutuskäiku. Kuigi aadressi kohaselt peaks asuma tiheda liiklusega tänava ääres, on ta peidetud kusagile kvartali sügavustesse. Mis tähendas ühtepidi vaikust ja rahu ning teistpidi võimalust kiirelt kohalikesse kauplustesse hommikusöögi või õhtuse õlle järele lipata (kuigi ametlikult oli hosteli territooriumil alkoholitarbimine keelatud). 15 minutit internetti oli ka tasuta. See oli ühtlasi esimene ja viimane koht Hiinas, kus ma oma eesti aadressiga meilikontodele ligi pääsesin.

Pääle kiiret värskendust duši all suundusime spontaansele linnatuurile. Alustades loomulikult sellest, mis esimesena silma alla sattus:

Vaade Pudongile maapinnalt. Selline udune pilt oligi, senikaua, kui päris sadama hakkas.

Hetkeseisuga veel maailma kõrguselt neljas pilvelõhkuja - Jin Mao Tower. Sisevaade seepärast, et väljaspool ei olnud hetkel võimalik selget kaadrit saada. Ei lõhu need pilvelõhkujad tegelikult ainsatki pilve! Ja kui keegi arvab, et Shanghai kõrgeima hoone ülesleidmine on imelihtne - vaatad aiva ülespoole ja valid selle kõige-kõigema välja ... siis see ei ole hoopiski nii. Sest samas üle tee valmib paari kuu pärast uus klaasmonstrum, mis on Jin Maost jupi jagu kõrgem. Selle tähtaja ütles meile töömees, kes peaaegu-valmis-ilmega objektil toimetas. (Küllap on hiinlastel salajane soov Taipeile kõrguses ära teha - maailma kõrgeim hoone asub justnimelt Taiwani pealinnas). Aga sedapalju veel, et Jin Mao tippuronimine on 70RMB väärt ilmselt vaid väga ilusa ilmaga. Nii et sellest võiks tegelikult päris kerge südamega loobuda. Kui te just ei fänna pisikesse klaasanumasse pressitud elusaid pärlikarpe, millest valitud pärli võite tornipileti ostuga tasuta kaasa saada.

Vahepeal hakkas vihma sadama. Ja otsekui maa alt ilmusid tänavatele vihmavarjumüüjad. Teinud sundostu 2x20RMB vihmavarjude eest, jätkasime oma rännakut Pudongis:

Jupike Pearl Tower'it tüdrukute taustal (sees ei käinud).

Teekond kaldapealsel - ikka sadama otsinguil. Olime nimelt otsustanud 'meritsi' teisel kaldal asuvasse vanalinna jõuda.

Teel teisele poole. Lõpuks õnnestus meil leida praamide randumispaik. Mitte nende, mis turistidele huvireise teevad, vaid selliste, mis kohalikke inimesi koos kaherattalistega teisele kaldale veavad. 1RMB reisija pealt. Aga elamus oli ehe.

Teispool jõge nägi ka Shanghai sootuks teisiti välja (erinevalt Hong Kongist on siin olemas vanalinn):

Tuleb välja, et draakonid sülgavad lisaks tulele aeg-ajalt ka vett:

Peaaegu nagu filmistaar. Tarvitses Madli vaid hetkeks omapäi jätta, kui ta koheselt sattus kohalike paparatsode tule alla. See, mis minul õnnestus kinni püüda, oli vaid kaduvväike osa edukast fotosessioonist.

Ja nüüd natuke eksirännakuid päris vanalinna südames.

Esimene kaader rubriigist 'China under construction'. Neid tuleb edaspidi veel.

Tegelikult otsisime miskit templit (Jade Buddha Temple, kui ma nüüd ei eksi), aga siis kohtasime tüüpi, kes soovitas meil kõik templid unustada ja selle asemel külastada Yuyuan Garden'it. Ja see soovitus sündis siira entusiasmiga ning konkreetsete juhistega soovitud paika jõudmiseks. Esimene tõeline Hiina aed koos veesilmade, sildade, labürintide ja rohelusega:

(Need ei ole Pekingi pardid)

Kuna me juba 'sealpool kallast olime', lõpetasime õhtu meeleoluka jalutuskäiguga Shanghai kuulsal kaldapealsel Bundil:

Midagi neile, kes mäletavad nõukogude aega. See 'deja vu' saatis mind kogu Hiina reisi kestel. Mis teha, kahe suurriigi kunagised liidrid on omal ajal lausa silmnähtavalt ja käegakatsutavalt lähedased olnud.

Suurlinna tuled. Tagasi oma kaldapealsele sõitsime taksoga, sest Bund'i tunneli eest 50RMB maksta tundus liiast. Takso oli pea kolm korda odavam.
Ja sel ajal, kui me õhtuks endale salaõlut varusime, külastas Anna kodutänava juuksurit. Kõik see juhtus umbes kella kümne paiku õhtul.

Ka Madli on värskelt oma Hiina-kaleidoskoobi üles riputanud. Mina oma äraneetud põhjalikkusega jõuan terrakotasõdalaste juurde ilmselt alles saja aasta pärast mais.