Jooksjate jumal oli täna mulle armuline

Tartu kohal oli ammu juba taevas tume ja sooja kollakat tooni. Külm helesinine laotus jäi sootuks selja taha kusagile Aovere kanti. Selle kevade esimene äike algas hääletult ja üksikute eredate välgunooltega. Vihm hiilis aga vaikselt ligi. Suurem sahmakas jõudis pärale just hetkel, kui ma teiselt Kõrveküla tiirult naastes jalakäijate tunnelisse jõudsin. Pulsikell näitas 1:01. Tegin turvaliselt varju all venitusharjutusi, taustaks tõeline lahing koos kõuemürina ja valgusefektidega. Seitsme minutiga sai suurem valing otsa. Kevadveed asfaldil aga voolavad vist siiamaani, kui nad veel ära kuivanud pole. Nagu ikka ühes õiges muinasjutus.

Saagem tuttavaks – mu nimi on Ave-Rein!

Rangelt kronoloogilises järjekorras peaks olema hoopis Rein-Ave, aga miskipärast tundus teistpidine kombinatsioon mõnusam mõtelda olevat. Või peaksin klassikuid parafraseerides hoopis kinnitama, et olen kiip ja inimene?

Seda juttu sellisel kujul ei peaks siin praegu üldse olema. Seniavaldamata teoste nimekirjas on mul fragment sootuks teistsuguse meeleoluga story’st. Praegune lugu on aga 39.Tartu Maratonist, kus tuleb väga vähe juttu maratonist, aga sellevõrra rohkem sellest, mis juhtus enne ja pärast maratoni. Hakka või uskuma, et mu maratonidebüüt oli selge märguanne, et jätaksin oma kestvamad ja kiiremad liud endiselt Vooremäe kaheksakilomeetrilisele ringile või argipäevaõhtusesse dendroparki ning ei üritaks enam kunagi trügida massiüritustele.

Esialgu ei kavatsenudki ma maratonile minna. Osa jooksutrenne sai suusatamisega asendatud lihtsalt sellepärast, et oma vigastustest piinatud liikumisaparaadile - põlvehädad 2009.aasta hilissügisel ja lihaserebend (mis ei olnud tingitud sportimisest!) täpselt aasta hiljem – natuke hõlpu anda. Pealegi olnuks suisa patt sellise talvega MITTE SUUSATADA! Kusagile kolmesaja alla tuli neid kilomeetreid enne maratoni kokku ära. Pikale distantsile ma iseenda silmis sellise läbisõiduga ei kvalifitseerunud. Kuradile sai aga siiski näpp antud hetkel, kui veebruarikuist treeningplaani koostasime ja ma otsutamise kohal leidsin, et igaks juhuks koostame selle nii, nagu ma ikka läheksin maratonile. Registreerimisega ma ei kiirustanud, justkui lootes, et miski vääramatu jõud otsuse minu eest lõpuks siiski ära teeb. Tegigi. Kui ma viimsepäeva reedeõhtul igaks juhuks maratoni kodulehele kiigates avastasin, et umbes seitsme minuti pärast lüüakse nimekiri lukku, ei olnud enam valikut. End juba kirja pannud, ei tulnud hiljem mitte mõtetki oma stardikohta kellelegi maha müüa.

Tegelikult oli mu kõhklustel üksainus ja päris proosaline põhjus. Raske on alustada võistlust puhta lehena tagareast, kui tead, et võimed lubaksid stardikoridoris tunduvalt eespool olla. See tagumisest grupist alustamine on isegi jooksmises päris piinarikas ning ma kujutasin vististi liiga elavalt ette, kui kole see veel suusarajal olla võib. Nõnda ma siis küsisingi endalt, kas ma ikka olen nõus seda taaskord tegema. Tuleb välja, et olin.

Äpardused algasid juba maratonieelsel reedel. Kõigepealt anti mulle vale mehe stardiümbrik. Sellist asja suutsin ma õnneks ette näha (järgnev näide on illustreeriv ja kasutatud nimed on muudetud).

-Tere. Soovin oma stardimaterjale. Minu nimi on Bond. James Bond.- (rõhuga nimel James).

Sulle ulatatakse ümbrik ja palutakse anda allkiri, et oled oma materjalid kätte saanud.

Sa tead, et nimekirjas on veel vähemalt kaks sinu perekonnanimekaimu. Kes õnneks on teisest soost, mistõttu peaks oht materjale segi ajada olema minimaalne. Seejärel vaatad ümbrikku ja tõded, et su eesnimi on James’i asemel nüüdsest hoopis näiteks Elisabeth. Palud ümbriku ümber vahetada.

Tegijatel juhtub.

Stardipäeva hommik. Otsustan igaks juhuks püüda 9:45 väljuvaid busse. Esimesele kahele peale ei mahu. (Mahuks, aga ei taha enne võistlust püstijalu stardipaigani sõita). Järgmist bussi oodates hakkab varvas natuke külmetama ja tuleb kohapeal hüpetega sooja teha. Pole hullu. Saan kolmandas bussis kenasti istekoha. Minu teekaaslased, nagu selgub, on kogenud maratoonarid. Kaks naist Eesti Posti Spordiklubi rõivis; mees nimega Aare, kes on tegelikult orienteeruja ja teeninud medali kahel Vasaloppetil (tervis ei luba pikka maad sõita) ja Eha Suija (no see nimi peaks ka kommentaaridetagi kõnekas olema). Tagantjärele tunnistades on bussisõit võistluspaika tänu mu toredatele kaasreisijatele igas mõttes värvikaim osa minu esimesest maratonist. Ja vähemalt stardini on mul hea meel, et valisin seekord just lühikese distantsi. Ahjaa, ka üks mu ülikooliaegne kursaõde sõidab minuga samas bussis. Staažikas maratoonar, nagu selgub, on temagi.

Edasi ei ole enam nii lõbus. Viis võistluseelset peldikut on sellele rahvahulgale ilmselgelt liiga napilt. (Äkki oleks aeg rakendada presendiga piiratud pissialasid eraldi meestele ja naistele ning hinnalised rendikemmergud jääksid tõsisemateks tegudeks? Kollane lumi sulab ju kevadeks ära ja loodusele sellest tõsist kahju ei tohiks tulla?).

Ühesõnaga, kui ma oma positsiooni stardikoridori viimases reas sisse võtan ja suusad alla panen, ei tea ma isegi päris täpselt, kas stardipauk on juba antud või mitte. Lülitan pulsikella sisse ja roomamisõppused stardikanga suunas võivad alata.

Hullem ootab veel ees. Esimesel tõusul sisuliselt seistes tsiteerin iseenese rahustuseks ühte katuse-Karlssoni kuulsamatest sloganitest. Minna pole kusagile, sest raja kõrval on lumi enam kui põlvini. Tuleb oodata ja kannatada, peaasi, et külm ei hakkaks. Laskumistel üritan siiski liigseid trikke tegemata eessõitjatest mööda manööverdada - alternatiiv oleks sahka sõita, milleks ruumi ei ole, või kepid maasse lüüa, mis ei ole kuigi efektiivne meetod kiiruse alandamiseks. Sest paraku libisevad mu suusad tunduvalt paremini kui kaasvõistlejatel. Mul tuleb hakkama saada kahe probleemiga – esiteks kuhu panna see power, mida tõusudel kasutada ei saa (treenituse ja kiire taastumisvõime võib selles tropis kohe korstnasse kirjutada) ning teiseks, kuidas langustel teistele tagant mitte sisse sõita. Kõik see, mis parema stardipositsiooni korral andnuks mulle selge eelise – lisaks mu väike kehakaal -, on selles sõidus täiesti mõttetu ballast. Pika rajaga liitumisel pulsikella vaadates tõden, et kaks pool tundi ei ole pärast sellist algust enam kindlasti saavutatav lõpuaeg. Vähemalt mulle mitte. Edasi võtan asja väga rahulikult. Peatun toitlustuspunktides, vaatan, kus eessõitjatest möödumiseks on mönusam rada vahetada ja tõusudel enam igasse kitsasse prakku ei trügi. Rada ei ole eriti raske, kuigi jah, lõpuosa tüütule lauskmaale eelistanuksin pigem tõuse-langusi. Tõden üllatusega, et selles seltskonnas, kus sõitu lõpetan, paaristõukajaid peale minu eriti ei olegi. Kuigi just nii on võimalik kiiremini edasi liikuda. Ilmselt on suusatajad lihtsalt liiga väsinud. Olen natuke pettunud, sest lootsin vaikselt, et just lõpus leian mõne võistleja, kelle tuules oleks hea finisi poole kulgeda. Aga nad kõik liiguvad pisut aeglaselt (või olen mina distantsi teises pooles liiga palju puhanud).

Lõpetan, saan medali kaela, rohelise kilekoti vahetusriietega kätte, seejärel vabastan end suuskadest-keppidest ja suundun riietumistelki. Kui ma pulsikella käelt maha võtan, näitab see 3:09. Mis pole hetkel minu jaoks üldse oluline number (vale vastus!).

Siis annan oma suusad hoiule, manustan ühe kuuma meeõlle (sest muud vedelikku paraku ei pakuta) ning lähen sekretariaati oma diplomi järele. Mida aga (veel) ei ole. (Sündmustest ette rutates – mudugi ei ole, sest korraldajate andmeil pole ma selleks ajaks veel võistlust lõpetanudki.) Lähen võtan rahulikult oma hernesupi, kukliku ja tee (isu küll suurt ei ole) ning leian söögiplatsi päris finišikoridori servas. Igast karvaseid-sulelisi lõpetajaid on päris meeleolukas vaadata. Tuletab meelde sedagi, et pärast esimest SEB Sügisjooksu mõtlesime korraks koos Anneliga jooksurajal kabareestiilis kostüümidraama korraldada. Mõtteks see esialgu jäänud ongi. Aga noh, pensionini on veel mõned aastad aega, küll jõuab tsirkust ka teha. Esiti tuleb tulemusi parandada.

Toidualalt lahkudes kohtun veelkord oma kursaõega, kes just sööma asutab. Ajame nii minutit kümme-viisteist juttu ja saan talt ühtlasi juhatust bussile jõudmiseks. Ning kuulen, et meie kursuselt sõitis lühikest distantsi veel kaks inimest.

Viiesele bussile jõudmine on napikas. Saan miljonivaatega seisukoha praktiliselt bussijuhi kõrval. Jook, mis hommikul kaasa sai pakitud (boržomm koos Aura kirsinektariga) kulub tee peal kiirelt.

Õige elu algab aga esmaspäeval. Valusate lihaste või sportlike traumadega pole sel aga midagi pistmist. Esialgset protokolli lugedes leian oma nime järelt lõpuaja 4:01 .... millegagi. Leebelt öeldes olen nendest numbritest totaalses hämmingus. Selle asemel, et silmapilk minestada, saadan korraldajate e-mailile kirja väitega, et nad on umbes tund aega eksinud ja palun viga parandada (viisakas kiri, stardinumbri, nime ja eksimuse suurusjärguga). Ma ei ole päris kindel, kas see on klassikaline protest, aga kusagil ei ole ka mingit juhendit selle kohta, kuidas protesteerima peaks. Õnneks jääb korraldajate kontor otse mu koduteele, nii et teisipäeva õhtul hüppan sealt läbi ja uurin ettevaatlikult, et kas ja millal midagi protestide osas toimub. Mulle kinnitatakse, et kui olen kirja saatnud, siis sellega ka tegeletakse. Ja et nad koguvad veel proteste (Ametlikult võib kaebusi esitada 24.veebruari õhtuni).

Kui keegi nüüd arvab, et esitatud protesti peale hakatakse kohe kontrollima, millal protestija tegelikult lõpetas/või ei lõpetanud, siis nii ei ole see teps mitte. Mina sain oma sõbraliku loomuga kirjale neljapäeval vahva vastuse, kus oli kõigepealt taasesitatud minu „esialgse lõpuprotokolli tulemus“ ning seejärel kinnitus, et see tulemus on korrektne:

- Paraku kiibiaja järgi on tulemus selline. Millel põhjal väidate vale lõpuaja olevat? -

Võibolla saavad korraldajad tuhandeid proteste ja see ongi täiesti normaalne vastus. Kuigi kõlas sedamoodi, nagu oleksin ma kindlasti püüdnud kellelgi eksimatul nahka üle kõrvade tõmmata. Number neli finišiprotokollis minu nime järel oli niigi peaaegu et isiklik solvang ja sellise tooniga kirjavastus ajas mu üsna pöördesse. Mis seal salata, oleksin tõepoolest oodanud konkreetsemaid juhendeid oma süütuse tõestamiseks. Koostasin päris põhjaliku vastuse, alustades oma pulsikellaga ja lõpetades tuttavate inimestega, keda kohtasin ja kes võinuksid tõestada, et olin päris kindlasti hulga varem võistluse lõpetanud. Enne vastuse teelesaatmist rookisin sealt ka liigse sarkasmi ja emotsioonid välja. Lohutasin end sellega, et isegi kui mu aega lõpuprotokollis ei parandata (selline tunne tekkis tõtt-öelda küll), olen kindlasti kolme kiirema hulgas, kui kõne alla tuleb kombineeritud teatevõistlus, mis koosneb viiest kohustuslikust võistlusjärgsest alast (riiete vahetamine, meeõlu, suusahoid, sekretariaat, supisöömine) enne bussile jõudmist. Arvestades seda aega, mille kulutasin kursaõega lobisemiseks, suutsin oma kiibiaja järgi kõik muud toimingud mahutada ca 15 minuti sisse. Ja ma ei valanud oma hernesuppi eelnevalt valmispandud kilekotti, ausõna! Kui see ei vääri eriauhinda, siis mis üldse väärib?

Pinge püsis õhus kuni neljapäeva õhtuni. Hakkasin just trenni minema, kui mulle helistati. Olime jõudnud punkti, kus hakati finišisalvestusi vaatama (sellised asjad on maratoni korraldajatel täiesti olemas). Ainuüksi numbrist aga minu isiku tuvastamiseks ei piisanud, sellele lisaks pidin veel kirjeldama oma välimust. Õnneks on mul unikaalsed suusapüksid kenade kollaste triipudega külgedel ja nõnda mind siis lõpuks üles leitigi. Reede pärastlõunal protokolle uuesti vaadates (viimane refresh oli toimunud neljapäeva hilisõhtul) selgus, et mu lõpuaeg oli jätkuvalt üle nelja tunni. Saatsin teele uue e-kirja küsimusega, kas mu tulemus ikka parandatakse. Jaatav vastus tuli kiirelt ja laupäevaks oli õiglus tõepoolest jalule seatud. Selgus ka eksituse tegelik põhjus – minu kiibiga sõitis hoopis Pärnust pärit naine nimega Ave. Ja mina sõitsin järelikult tema omaga. Erinevalt eelmainit’ Reinust olid meil Avega vähemalt erinevad perekonnanimed.

Mis seal salata, minu tunded Tartu Maratoni suhtes on hetkel üpris vastuolulised. Põhimõtteliselt on ju õiglus jalule seatud ja mul on vähemalt teoreetiliselt järgmiseks aastaks korralik stardikoht päris oma sõidu tegemiseks. Et siis edaspidi juba pikale distantsile üle kolida ja teada saada, mida see päris kannatamine tähendab.

Sest seekord oli kõike muud rohkem kui maratoni. Vähemasti Vooremäe tõusud-laskumised on mul hulga selgemalt mälus, mis sest, et neid radu viimati kolm nädalat tagasi mõõdetud sai.

(Kummardus nendele, kes viitsisid lõpuni lugeda).

Hommikuvõimlemine köie ja konksu otsas

Autoga sõitmine ei ole meie talveoludes üldse ohtlik ja keeruline. Hoopis hoolikam tuleb olla parkimisega. Ebapiisav parkimiskiirus või paarkümmend sentimeetrit valearvestust esirataste asukohavalikul võivad mõneks ajaks kõik edasised kiiremad ringid lõpetada. Ma sain eile pärastlõunal vasakpoolse esirattaga pihta ühele natuke ebapädevale lohule. Kuna olin äsja Aurast tulnud, otsustasin, et olgu sedakorda hommik õhtust targem ja ei hakanud masina kättesaamiseks enam ponnistama.

Ei olnud hommik põrmugi targem. Auto seisis justnimelt seal, kuhu ta pühapäeval jäänud oli. Vasak ratas ikka poolenisti augus. Jääd ja lund ei olnud ka vähemaks jäänud. Sukeldusin puusadeni teeäärsesse lumme okste järele. Millest, nagu arvata oligi, polnud suuremat abi. Siduri kärsatamisest loomulikult ka mitte. See masin ei liikunud enam millimeetritki ei ette, taha, vasakule, paremale ega üles või alla. Seisin ja mõtlesin, et lõpuks pidi see siis ikkagi juhtuma. Et ma jään oma maja ees, 20 minuti jalutuskäigu kaugusel Tartu südalinnast - tänava ääres, mitte kusagil kraavis! - lootusetult jää- ja lumevangi.

Kevadet ma siiski ootama ei hakanud. Õlekõrs oli telefonikõne kaugusel Tammelinnas ja õnneks oli eelmisest autost jäänud köis ka pakiruumis alles. Konksu leidmiseks tuli küll natuke kaevata, aga see oli varasema haokorjamise kõrval lapsemäng. Edasi läks juba libedalt. Vähemalt tunne oli tunduvalt turvalisem kui suure külmaga tõrkuva eaka diiselauto roolis köiekäivitust korraldada. 

Uskumatult hea on omada sõpru, kes häda korral liigsete küsimusteta sulle appi tulevad. Veel uskumatum on see, et vahest on tore ka abitu ja äbarik olla. (Ütlesin välja ja ei olegi häbi :)

Viiekas

Treeningplaanis oli tänase päeva kohal kirjas, et suusatamine 1:50, pulss pole oluline. See viimane muidugi ei tähendanud, et pulsi võib südamerahuga taevasse sõita. Pigem seda, et tõuse tuleb siiski rahulikult võtta. Mis on tegelikult pagana keeruline.

Alla kahetunnise treeningu pärast ei hakanud Vooremäele sõitma. Nädala sees oli korraks uitmõte, et põrutaks seekord hoopis Elvasse ja katsuks otsast Tartu maratoni rada. Aga see ju sama kaugel, nii et jäi ka ära.

Esimest korda siis valgel ajal dendropargis. Pealegi nädalavahetusel. Täitsa põnev oli. Silmipimestavalt päikeseline talveilm ja väga ilus suusajälg. Uskumatult ilus võrreldes viimase tuisujärgse õhtuga samas paigas. Ja ei mingeid jõuliselt uiskavaid mehi, kes tavaliselt must nagu kakivast kassist mööda vuhisevad. See eest nägin Tibi Telefoni, kel oli õnnestunud laskumise lõpus suusajälge kleepuda ja end seal häirimatult mobiiliga rääkima unustada (kiire manööver ja sujuv möödumine paremalt) ning mõni aeg hiljem astus väärikalt kusagilt võsast rajale Tädi Dünamo Suusavabrik. Kes kõigepealt seisatas raja ääres, vaatas kombeka liiklejana vasakule ja paremale ning siis astus joonelt mulle ette. Peaaegu oleks kokkupõrge olnud. Mina kui potentsiaalse konflikti nõrgem osapool pidin möödumiseks loomulikult taas kõrvale astuma.

Päevikusse sai kirja viis ringi ajaga 1:55, keskmine pulss 147. Lumes on suusatada siiski parem kui joosta. Kas ma juba ütlesin kusagil, kuidas ma seda talve armastan?

Tere troopika

Eestimaad üle pika aja tabanud soojalaine (külma on alla KÜMNE kraadi) on lubanud mul viimase nädala jooksul teha tervelt kaks lühikest (tund-poolteist) suusatrenni dendropargis ja ühe pika (üle kahe tunni) Vooremäel. Kuna ma võistlustele minna ei plaani, on suusasõit puhas lõbu ja meelelahutus. Mida enam ma suusatan, seda rohkem see mulle (taas!) meeldima hakkab. Vooremäel armastan ma pikka rada, kus rahvast tavaliselt vähem. Üksikud jõulised meesuisutajad tuiskavad aeg-ajalt mööda, aga üldiselt valitseb rajal rahu ja vaikus. Sõida ühtejutti või viimsepäeva laupäevani. Tegelikult saab sõita küll vaid senikaua, kuni hämarus metsa all võimust võtab ning silm enam suusarada muust lumevalgest foonist enam ei erista.

Dendropark on tavaliselt rahvarohkem. Eile õhtu hakul keerutas veel väheke tuisku, laskumistel võttis esialgu silmad vett jooksma (esimest korda tundsin, et äkki peaks ikka mingid prillid muretsema), rahvast oli aga ilmselt värske tuisulume tõttu vähem kui tavapäraselt. Kolm ringi möödus märkamatult. Püüdsin keskenduda eelkõige tehnikale, mis tähendas rahulikku sõitu ja tõusudest suusajäljes ülesminekut.

Minu uued suusad pole mulle siiani pettumust valmistanud. Saabastega on see väike jama, et päris hooaja alguses (mis oli detsembris) otsustas parempoolne jalavari nii kanna ja pahkluu kohale villi hõõruda. Õnneks jäi see ka üheks ja ainsamaks korraks ja saapaid ma välja vahetama ei pidanud. Aga tänu haavatud labajalale (ja ka vihmasajule) olin sunnitud detsembri lõpus tegema puhta paaristõuketrenni (1:20 Supilinna ovaalil). See oli äärmiselt uudne ja ekstreemne koormus mu õlavööle. Aga ma sain sellest alles natukene hiljem aru :)

No ja jaanuaris saabus juba selline külmalaine, mis isegi meie jooksutrennid lumeväljadelt TÜ kergejõustikuhalli ajas. Kokku korda neli olime sunnitud sealt külmavarju otsima. Aga sel nädalal jätkasime Raadil taas lumesjooksu hooaega. Lumes ON raske joosta. Sõltub natuke lumest ka. Kõige närusem on teha tõusvaid lõike ülepõlve tuisulumes, kus kunagi ei tea, kas jalg vajub läbi tiheda kihi või mitte. Asja teeb veel iseäranis lõbusaks see, et kunagi ei tea ette, kas jalg vajub läbi siis, kui ära tõukad või hoopis siis, kui maandud :). Kui on lihtsalt äsjasadanud põlvini lumi, siis on muidugi palju hõlpsam joosta. Ausõna. Tänane värske kogemus oli 45 minutit rahulikku (!!) jooksu lahtilükkamata kergliiklusteel, kus mõned jalakäijad enne meid ilmselt siiski liikunud olid. Pulss ei roninudki erilistesse kõrgustesse, aga püstipüsimiseks tuli joosta suisa meremehestiilis, pinnas jalge all oli niipalju ebakindel.

Pühapäeval oli Auras pikk rada. Seda saab nii harva, et need üksikud päevad peaks lausa riigipühadeks kuulutama. Kaasliiklejad osutusid õnneks viisakateks inimesteks ja andsid kiiremale kenasti rada. Mis lubas mul omas rütmis ujuda ja tegi meele rõõmsaks. Seda õnne ei ole alati teps mitte.

Ühesõnaga, jooksen, suusatan ja ujun. Või vastupidises järjekorras. Kokku viiel päeval nädalas. Ma armastan seda talve. Kestaks see ainult kauem.

Sõltlane. Anonüümsus välistatud. Aga ise olen rahul.

Pealinlased peavad aga tänast Postimehe artikli pealkirja uskudes kõvasti püksirihma pingutama, et sellise paradiisi ukselävele jõuda. Aga sealne linnavalitsus on nende muret vististi juba mõistnud.

Mida ei mäleta, seda pole olnud

Et keegi ei hakkaks arvama, et see lause seal ülalpool ongi mu lühikokkuvõte aastast 2009, siis täiendan kohe esimeses lõigus seda alapealkirjaga "kaheksa poolikut postitust". Rahva ehk teisisõnu Madli tungival soovil järgneb pealkirjade paraad koos sisu lühitutvustusega:

23.02.2009 Mечтать не вредно. Bредно не мечтать.

Seda ma mäletan küll päris hästi. Lugu sellest, kuidas inimesed teatud olukordi ja käitumist absoluutselt erinevalt võivad tõlgendada ja millised tagajärjed sellel siis olla võivad. Antud juhtumil kuulusin mina ülemeeliku enamuse (kaks ühe vastu) ridadesse. Mis on harukordne, sest tavaliselt olen ma alati friikide nimekirjas. Juhtum lahenes suurema verevalamiseta, aga tõi siiski kaasa väikese peretüli. Saan aru, aga ei tunne ennast süüdi. Moraali ei järgne.

03.03.2009 Hakka või toitu jagama

Teema on jätkuvalt aktuaalne. Kaeblesin nimelt selle üle, et mul ei ole võimalik teatud toiduaineid osta endale sobivas (väikeses) koguses. Konkreetselt jõudsin kurta, et kohviube müüakse kilostes pakkides ja varssellerit on võimalik osta hulgal, millega saaks kuueliikmelist perekonda toita järjepanu kaks nädalat. Või midagi sellist. Uusaastahommikul oma venna perega ühes kohvilauas istudes tuli taas jutuks, kuidas ma ei saa saia osta, sest millegipärast müüakse seda hiigelpakkides. Isegi kui saia külmkapis hoida, saan ma seda süüa vähemalt kolm nädalat. Mulle ei ole ikka veel hakanud meeldima toidu äraviskamine.

05.03.09 Patarei vangla enampakkumisel. Just another perfect day.

Eesti elu tänane päev. Ehitusturg on maas, riik müüb kinnisvara. Ajendiks see, et RKAS pani müüki Patarei vangla hooned.

Patarei-pildid on pärit 2007.aasta augusti lõpust.

Kuna ehitus on mudas ka meie sihtriikides ehk Skandinaavias, töötame 60% koormusega. Raha on vähe, aga aega iseenda jaoks see-eest rohkem (esimene väide on tänagi tõene, teine paraku enam mitte). Ravin oma vigast paremat põlve ja taasavastan ujumise naudingut. Olen pidanud vajalikuks märkida, et olen crosstraineril läbinud juba ligi 400 kilomeetrit ning basseinis konnamiselt sujuvalt kroolile üle läinud. Ja muid teraseid tähelepanekuid ühe või teise põhiteema juurde.

10.03.2009 Langevad laed

Ajakirjanike ääretu (süüdimatu?) ebapädevus ehitusvigadest kirjutamisel on mul vist kopsu-maksa sedakorda keerdu ajanud. Laksu saab Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt, kes allakukkunud krohvitükist dramaatilise lugulaulu kokku on kedranud. Ma olen vist päris kuri olnud, sest draft sisaldab pikka juttu eelpingestatud õõnespaneelide hingeelust, paigaldamise tehnoloogiast, tolerantsidest, viimistlemise võimalustest ... ja millest veel. Üks lõik nimetet oopusest - pärit elust enesest - väärib enne ajaloo prügikasti lendamist siiski mu meelest kopeerimist tänasesse päeva:

Tuntud betoonitöödele spetsialiseerunud ehitusettevõte palkab tööle noore raamatupidaja. Teeb siis tütarlaps juba mõnda aega korralikult kandeid ja hoiab arvepidamist järje peal. Katseaegki teisel juba läbi ja ülemused usina töötajaga igatepidi rahul. Ja siis ühel ilusal päeval küsib raamatupidaja ehitusdirektorilt:

"Ütle mulle, mis vahe on betoonil ja paneelil?"

Paranemist antud valdkonna kajastamisel pole aga sugugi märgata. Kui Solarise kinosaali lagi kukkus, kordus sama kombinatsioon - värvikas pealkiri pluss olematu ja täiesti ebapädev sisu. Varingutest rääkides meenub mulle ajaloost kaks episoodi, mida võiks laevaringuks kutsuda - Marja pood iidammusest ajast ja Juridicumi poolelioleva vahelae lugu. See viimatine oli küll ehitusaegne juhtum.

15.05.09 Laps tuli koolist, ranits jäi Rootsimaale

Ringrajareportaaž vaheldumisi Riia lennujaamast ja SEB kevadjooksu rajalt. Loo juured ulatuvad 2008.aasta sügisesse ning on seotud maailmamajanduse languse ohvriks langenud lennufirmaga SAS, jäähoki MM-võistluse ja Riia-Tartu vahet liikuvate ühistranspordivahendite totaalselt ebapädeva sõiduplaaniga. Ehk siis Madli punane kohver ei jõudnud Stockholmist Riiga. Kitarrikohver õnneks jõudis, mis oli suur kergendus. Madli ise jõudis Riiast Tartusse ka, viimase bussiga. No ja kui kaotsiläinud kohver lõppeks Cargoga Tartusse saadeti, selgus, et Cargobussi terminal ei ole enam bussijaamas, vaid kusagil Tähe tänava kaugemas otsas. Äkki võiks selle kohe juba Riiga kolida, Lätis ju elu täna odavam?

31.05.09 Reedesed rõõmud

Selles postituses pole teksti, on ainult kaardilink. Asja uurides selgub, et mis see muud on, kui äsjaavastatud uus jooksurada. Oleme jooksnud ümber Karksi-Nuia paisjärve ja siis piki kergliiklusteed mäest üles Karksi suunas ning edasi mööda Longi teed Polli ja seejärel koju tagasi. 9-10 kilomeetrit. Maal olime, vanaema sünnipäeva ja vanaema-vanaisa 45-ndat pulma-aastapäeva tähistamas.

18.07.09 Okkaline saab olema su tee

Ainult pealkiri, mitte ainsatki sõna. Püüdsin jupp aega mõistatada, et "mis oli selle meistri peas", kes taolisi pealkirju pani. Välja mõtlesin. Uskumatu lugu sellest, kuidas ma enne meie maailmalõpureisi kindlustuse rohelist kaarti püüdsin hankida. Ehk online-maakleri, kelle käest ma kord aastas kohustuslikku liikluskindlustust ostan, kontorist ei suudetud anda mulle pädevaid juhiseid selle kohta, kust ma Tartu linnas saaksin sellesamusegi kaardi väljaprinditud kujul. Ei läinudki nõnna lobedalt nagu ma ette kujutasin. Hinnalise paberilehe sain lõpuks kätte Tartu ARK-ist, mis oli kogunisti kolmas peatuspaik sel okkalisel teekonnal. Äpardused sellega veel ei lõppenud :) Aga need lood pole isegi draftidesse jõudnud.

14.08.09 Sanitaartehnilis-pornograafiline etüüd

Lugu sellest, kuidas meie korteriühistu esinaine püstakus torude vahetust orgunnis. Ehk siis sellest, kuidas seda teha ei tohi. Kui ma viitsinuksin toona loo lõpuni kirjutada, tasuks see järeltulevatele põlvedele õpetuseks avaldada. Aga ma ei viitsinud. Ehk vulkaanipurse sai selleks korraks otsa. Tuli hõõgub siiski veel tuha all ja asjakohast fotomaterjali on mu arvutis säilinud omajagu.

Enne kustutamist tsitaat originaalist:

Kurat, ma ütlen. Et kui mul kaks tundi tagasi veel kanalisatsiooni polnud, oleks ehk pidanud koheselt kusema otse nende kaabakate peale, kes selle komejandi korraldasid. Ärgu tuldagu mulle ütlema, et debiilikutega pole mõtet diskuteerida. Ma tean seda isegi. Ma oskan vene keeles ropendada ka, kui vaja (siinkohal tuleb väga pikk piiiiiiiiks).

Hoian pöialt, et sellest järjejuttu ei sünniks.

Saigi kõik. Peaaegu kõik, sest üheksas poolik postitus sündis natuke hiljem. Ja juttu on selles konjakist! Ülivõrdes. See tuleb ehk kunagi koos mu möödunud aasta lemmikveinide ülevaatega.

Nüüd kohe saan vajutada kaheksa korda nupule "delete". Kergendustundega. Ja kui külm kolm kraadi järele annab, lähen homme suusatama :)

88 pikka päeva

On möödunud mu viimasest postitusest

Mitte et mul midagi öelda poleks

On, ja vististi liigagi palju

Täpselt 8 poolikut postitust

Ja muid mõtteid

Nõnda palju, et korraga nagunii ei jaksa kirja panna

Aga võiks ju

Näituseks sellesuvine maailmalõpureis

Route 888

Või augustibluus Haapsalus

Head veinid

Spordivigastused

Vihkamise paraad Tartu Raekoja platsis neljapäeva õhtul

Võistlusjärgsed pikad rajad läinud pühapäeval Auras

Ja veel

Uue veiniaasta algus ööl vastu 20.novembrit

Head uut aastat kõigile siis

Põhjus alustada puhtalt lehelt

Lubadusi ei anna

Laisk olen

Mõned asjad ei muutu kunagi :)