Geograafiatund ... ja kuidas unistused tolmuks pudenevad

Bookinghouse.net keeldub hetkel minuga suhtlemast. China Southern Airlines ingliskeelne lehekülg tunnistab reisi alguspunktidena ainult Hiina linnu või Hong Kongi (teate, Euroopat ei ole olemas) Kaks reisibürood, mille kaudu olen eelnevalt märkimisväärsete summade eest lennukipileteid ostnud kas – ei ole rohkem kui kahe ööpäeva jooksul mu päringule adekvaatselt vastata suutnud või ei ole üldse vastanud. Ma tean, et olen igatepidi hiljaks jäänud. Ja kuidas jõuda Berliinis Schoenefeldi lennujaamast Tegelisse? Ja kas see on nelja tunniga võimalik? Ma ei tea. Üleüldse tundub, et ma ei tea enam mitte midagi. Bookinghouse näitab umbes nädalapäevad päris viisaka hinnaga lendu Stockholmist Guangzhousse. Täna selgus, et seda lendu päriselt ikkagi ei eksisteeri (kayakis ja orbitzis on olemas, aga üle Pekingi). China Southern peaks nagu novembrist alates kuuluma Skyteam’i, aga ilmselt pole virtuaalmaailm sellele muudatusele tänaseni reageerinud. Tunnen end idioodina. Ma ei ole päriselt kindel, kas igasugune lennupiletite pealt kokkuhoitud rahasumma suudab kompenseerida lennujaamades tühjalt veedetud tunnid ja öise lennu autoga Pihkva-Riia kiviteel. Kõige raskem on alati viimane ootamine, just siis, kui oled juba Euroopas ja koju on NIIII vähe maad. (Kuus tundi Praha lennujaamas selle aasta aprillis oli tunduvalt valusam kui kümme tundi JFK-s vahetult enne seda). Täna on 22.november. Kui ma kahe nädala jooksul midagi välja ei noki, siis ongi kõik ja jääb üle oodata ainult kevadet.

(Pilt Madli Myanmari reisilt - autor Chishio)

Mõned variandid Hainanile jõudmiseks:
Riga-Berlin 1 422 krooni + lennujaama vahetus Berliinis (aega kahe lennu vahel 4 h 40 min)
Berlin – Guangzhou (vahemaandumisega Amsterdamis) 12 706 krooni + ligi 15 tundi rongiga Sanyasse (rongipileti hind on võrreldes lennuhinnaga marginaalne).
Budapest – Beijing 8 606 krooni + Riga –Budapest 4 174 krooni vahemaandumisega Prahas, kus kahe lennu ajavahe on AINULT 35 minutit (selle eest tuleb Budapestis oodata 6 tundi). Ning rong Pekingist Sanyasse hinnaga vahemikus 45...80 USD (mis polegi niiväga oluline) sõiduajaga 35 tundi (ligi 3500km)? Eksole, tapke mu unistused. Ainult võimalikult kiiresti paluks.

Hiinalinn udus

Kunagi pärast teist maailmasõda seadis killuke võitmatust Nõukogude armeest ennast sisse ka Tartus. Jaamamõisa kanti rajati militaristidele ja nende perekondadele lausa oma linnak.

Esialgu koosnes see madalatest ühekordsetest barakkidest ('финские домики', kui ma nüüd ei eksi) ning alles läinud sajandi 70-ndatel alustas sõjavägi korruselamute rajamist. Ehk siis tuli käibele mõiste 'голубая мечта', millega tähistati neid helesiniseid viiekorruselisi maju, mille fassaadipaneelid olid kaetud pisikeste pleekinud taevakarva mosaiikplaatidega - ilmselt laen sõbralikest Kesk-Aasia vabariikidest. Mõned natuke eestipärasemad korruselamud olid ka. Aga põhiosa linnaosa territooriumist katsid ikka need pisikesed majakesed.



Väidetavalt oli neid jupi jagu üle saja eksemplari (võin muidugi ka eksida). Nõukaaja lõpul hüüti linnaosa kas Shanghaiks või Hiinalinnaks ning miski kollane väljaanne kirjutas värvikalt sellest, kui kole ja ohtlik seal elada või isegi käia on. (Kuigi ma arvan, et story ise nägi välja pigem niimoodi, et saadeti mikrominis tugevalt dekoreeritud tibi kusagile ringtee kanti ning mööduvad kutid laksutasid keelt ja lasid vilet. Natuke fantaasiat ja sündiski kuum lugu. Kuigi arvatavasti oleks taolise ettevalmistusega sama tulemuse saavutanud igas teises toonases Tartu linnaosas.)

Enamus ehtsaid 'soome barakke' on tänaseks oma otsa leidnud - paremal juhul on linnavalitsus nad maha lammutanud, aga palju on ka maha põletatud. Ainult paplid on alles. Hiinalinna nimi on tänaseni rahva hulgas käibel, Shanghaid seevastu pole nagu enam eriti kuulnud kasutatavat. Ma parem ei kõnelegi neist imetabastest tänavanimedest nagu näiteks 'Гвардейская' või 'Колхозная', mis neid (küla)tänavaid omal ajal kaunistasid. Aga suviti on siin rohi ikka roheline ja talvel varjab jäätmaale veetud rämpsu valge lumi.

Sedaviisi näeb see siis välja - kaugelt ja lähemalt. Loodetavasti jõuavad mõned fotod ka Madli geograafia extended essay koosseisu. Hong Kongis on Hiinalinn seega kõva sõna. Ja ega neid arhitektuuripärleid arvatavasti enam kuigi kaua imetleda saagi.

Nädalaringvaade kõrvalhüppega unistustesse

Õppimisega ei tohi üle pingutada. Läinud nädalavahetus möödus siis kõikide tegemata kodutööde (ja neid oli oi-oi kui palju) tegemisega. Pragmaatikuna sain üsna kähku aru, et kõike nagunii järelejäänud päevade-öödega tehtud ei jõua. Nii see läks. Ma käin koolis nimelt sellise toreda süsteemi järgi, mida nimetatakse osakoormusega õppeks. Mis tähendab ühte nädalat koolis ja nelja nädalat usinat iseseisvat tööd. Ja mõne õppeaine tunnid toimuvadki vaid üheainsama nädala jooksul. Iseenesest üllatus-üllatus – justnagu sai alles sisse elatud ja juba on asi otsas. Lisaks langes seekordsesse koolinädalasse üks erialane Tallinna-koolitus ning kaks kontrolltööd. Pikkade päevadega kaasnesid lisaks väsimusele õhtused vappekülmad, mida püüdsin peletada Põltsamaa alkoholivaba glögiga (ikka õhtu ja liiter). Lõppkokkuvõttes oli sest ikkagi vähe abi, sest reede hommikul ärkasin valutava pea ja keskmist sorti palavikuga. Võitlus iseendaga teemal „kas mul on ikka piisavalt halb olla“ lõppes peldikupoti embamisega.
Kõige tõsisem kokkupõrge oli mul programmiga, mis kannab pealkirja Adobe Photoshop. Midagi nii ebaloogilist pole ma veel oma pika elu jooksul juhtunud nägema. Tööd, mida me nimetet’ programmiga tegema pidime, polnud iseenesest keerulised – triibumustrid ja sümmeetriaülesanne, aga katsu sa neid jooni tõmmata ja mustreid tekitada, kui iga liigutuse jaoks on mingi imetabane nipp, mis ei allu mitte mingisugusele loogikale! Ei mingeid offset, mirror või rotate-käskusid ja escape-nupust tuleb näpud sootuks eemale hoida (ütleb AutoCADi kasutaja). Seega põhiline aur ei läinud teps mitte ülesande sisu mõistmisele ja selle elegantsele sooritamisele, vaid meeleheitlikule võitlusele töövahendiga. Tänaseks olen mõnevõrra rahunenud ja suudan täiesti iseseisvalt suvalise laiusega vabalt valitud kombinatsioonis triipe joonistada.
Teine imeasi, mis koduseks tööks jäeti, oli PowerPointi ülesanne. Järjekordne äraspidine trikk – kui silmas pidada, et minu meelest peaks sisu dikteerima vormi, mitte vastupidi. Nii ma siis alustasingi tagumisest otsast – valmistasin slaidipõhjad, millesse hakata eriala tutvustust suruma. Mingit surmtõsist üllitist siit kindlasti tulla ei saa, selles olen ma sajaprotsendiliselt veendunud. Loodan vähemalt, et eriala õpetajal on piisavalt huumorimeelt, et seda vormikohaselt vormistatud monstrumit hinnata ning sisule samal ajal läbi sõrmede vaadata. Ja mul on veel puudu üks hea slogan, mida esitluse keskel kasutada (leheküljel number kolm, kus on lubatud ainult pealkiri ja kuhu tuleb esitlusel vältel leheküljelt number üheksa korra tagasi tulla).

Ning inglise keeles on vaja tõlkida kolm kuni neli erialast artiklit ja välja kirjutada tundamatud (uued) sõnad. Inglise keelega mul justkui suuremaid probleeme pole, aga arvutialane eesti keel ja eestikeelsed programmid ajavad küll aeg-ajalt juhtme kokku (ehk siis tavaliselt tuleb eestikeelne käsk tõlkida inglise keelde, et aru saada, mida nad mulle öelda tahavad). Õigupoolest on koolis tore käia. Kas must kahe aasta jooksul ’patsiga poiss’ saab, on juba iseküsimus.

Lõppeks õnnestus koolitöö tegemise juurest märkamatult internetiavarustesse ära eksida. Esialgu piirdusid otsingud lennukipiletitega, aga lõpuks jõudsin rongideni. Et seekordset postitust värvilaiguga ehtida, lisan ühe konkreetse tulemuse:

Värvilised tabelid on pärit selliselt lehelt nagu http://www.travelchinaguide.com/
Aga pileteid saab osta hoopis mujalt: http://www.china-train-ticket.com/. Mis tähendab vist seda, et kui aastavahetuse-Hainanist loobuda (lennukipiletite hinnad on kerkinud kosmilistesse kõrgustesse), võiks mais-juunis teha tõsisema tiiru hoopis Hiina avarustes. Ja kes ei unistaks siis Tiibetist!

Minuga selliseid asju ei juhtu

Lahe. Esmaspäeva õhtul otsustasin siis koolitöid tegema hakata. Et mitte tööpäevast väsinud aju üleliia kurnata, startisin sellise lihtsama kraamiga (loe: mõttetusega). Ise süüdi, et koolinädalal piisavalt võidelda ei viitsinud, et end sellest vabastada. Nüüd ma siis pean mingite ülesannete lahendamisega tõestama, et oskan teha asju, mida ma nagunii teha oskan. Kusjuures põhilise osa ülesande tegemise ajast hõlmab selle vormistamine.

Ja lõpuks suutsin ma valmis töö SSH abil korstnasse kirjutada. Kuna tegemist on remote-programmiga, ei õnnestunud arvutist ka ühtegi recovery-faili leida. Kurioosne on asja juures see, et ülesanne pidi näitama, et oskan arvutist faile otsida. Tegeliku eluga polnud sel paraku jälle miskit pistmist. Kui su arvutisse tuleb näiteks kuu aja jooksul ligi 200 dwg-faili (reaalsus), siis vaevalt sa suudad neid otsida mingi kahetähelise kombinatsiooni alusel konkreetsest failinimest. Sa lihtsalt ei mäleta neid nimesid. Mitte ainsatki neist.

Aga kes meile SSH kasutamist õpetab? Eikeegi. Ehk siis elu ise. Selle eest võiks ju ka punkti kirja saada, või mis? (Eeldusel, et tõestamiseks ei tule kolmeleheküljelist oopust kirjutada).

No ja siis mul sai isu täis. Ei viitsinud sama ülesannet enam uuesti tegema hakata, pakkisin asjad kokku ja asutasin minema. Hakkasin kontorit valvesse panema ning sirutanud oma näpukesed tabloo poole, tabasin äkitselt, mida olin teha kavatsenud. Tippida sinna oma pangakaardi PIN-koodi. Palju õnne mulle igatahes. Ikka selle eest, et viimasel hetkel lambike süttis. Ei pidanud vähemalt turvafirmale midagi tõestama hakkama.

Lepatriinusügis

Käisime täna teatris, Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Trupp nimega Sagar Sagitta mängis seal saksa (näite)kirjaniku Gerhart Hauptmanni näidendi ’Hannele taevaminek’ alusel tehtud tükki ’Anne taevaminek’. Kavaleht nimetab etendust sümbolistlikuks. Kummaline on, et osatäitjad on kõik ära nimetud, aga lavastaja kohta pole lehel sõnagi. Õigluse huvides on kõik tegelased nimetatud osalejateks.

Laevalgustid põlevad terve etenduse aja ning kõik, mis saalis toimub, on pretensioonitult lähedal ja alasti. Korraks võib ju mõelda, et küllap ajastul (näidend on valminud aastal 1893) nii eredat valgust haigetoas olla ei saanud, aga mida aeg edasi, seda vähem see valgus häirib. Ka jumal kui selline jääb tänasest inimesest küllap üpris kaugele, aga igikestvat hääduse-kurjuse teemat võimendavad näitlejate veekalkvel silmad lõpustseenis ning Anne ema karjed ’Mõrtsukas!’ võõrasisa monoloogi vahele. See on nagu muusika. Õnnelikku lõppu sel lool muidugi pole. Või on? Tüdruk, kelle elu tundub aimamisi olevat olnud maapealne põrgu, leiab oma teispoolsusest tulnud ema embuses tee paremasse maailma. Miskipärast meenub mulle tänavu sügisel nähtud Piafi-film (kes on näinud, see teab). Terve filmi vältel jäi arusaamatuks Piafi tohutu kiindumus oma isasse. Ja ma arvasin, et jääbki. Tegelikult algas seal kõik palju varem – stseenist, kus väike ’varblane’ üksisilmi vaateaknal olevat nukku imetleb ning isa teda kannatamatult hõigub. See on tegelikult filmi pikim stseen. Film lõpebki sellega, et isa ostab lapsele selle nuku ....

Süütunne ja armastus. Nii on alati, peaasi, et äratundmiseks liiga hilja ei oleks.

Etenduse ajal maandub mu käe peal lepatriinu. Ilmselt ta otsustab, et see on parim koht õhtu veetmiseks (saal on jäiselt külm). Lahkudes panen ta ettevaatlikult tooli seljatoele.

Seletav sõnaraamat

Teooria:
Põhiprojekt on selline ehitusprojekti staadium, mille põhjal hinnapakkumist koostades ei pea ehituse eelarvestaja samaaegselt tegelema projekteerimisega. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd).

Praktika:
Tööprojekt on see, kui (pea)projekteerija on koostanud põhiprojekti ning tellija on selle eest maksnud kaks miljonit ning ehitaja peaks samale projekteerijale maksma veel miljoni nimetet põhiprojektis leiduvate vigade ja vastuolude likvideerimise eest. Kusjuures vigade ülesleidmine ning neile näpuganäitamine on loomulikult ehitaja kohustus. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd ning selle eest veel peale maksta).

Motiiv:
Enamus ehitajaid on rahaahned kaabakad, kel pole au, mõistust ja südametunnistust, erialastest teadmistest rääkimata. (Tunneb end puudutatuna).

See ei olnud poliitiliselt korrektne sissekanne. Aga koosolekutel ei tohi ju emotsioneerida, omaenda blogis ei keela seda õnneks veel keegi. (Kulutame parem oma aega probleemide lahendamisele, mitte süüdlaste otsimisele).

Milleks on vaja krediitkaarti?

Õnnestus täna teada saada. Aitäh, Hansapank. Sellise teavitamisviisi eest võiks lausa eripreemia välja anda. Panin kirja ka, lootuses, et võib-olla saab mõni loomingulisem tüüp inspiratsiooni sama ideed ka mõnes muus valdkonnas kasutada.

Jalutan õhtul poole kümne paiku kodulähedasse Selverisse, et mõned hilised ostud teha. Üllatus tabab mind kassas. Lükkan kaardi lugejasse ja tipin sisse PIN-koodi. Aparaat teatab ’OK’ ja lubab seejärel kaardi eemaldada. Täpselt nagu iga kord. Ja siis äkitselt ütleb kassapidaja:
- Te ei saa selle kaardiga maksta. -
- Ei või olla! –
- Kaart on aegunud. -
Silmitsen hämminguga oma plastraha, millel seisab tõepoolest dateering 09/07.
- Huvitav, tavaliselt saadab pank kaardi aegumise kohta aegsasti teate .... -
Mõttepaus .... (te ei tea, mida ma tunnen!) Sularaha on mul umbes kakskümmend viis krooni.
- Aga mul on ju veel üks kaart! -
Järgneval pidulikul hetkel (aga kuhu jäid marsihelid?!) ulatan kassapidajale oma krediitkaardi, mille olemasolu mul peaaegu meelest oli läinud ning päästan selle tehinguga oma tagasihoidliku hommikusöögi ja natuke õhtust magusat, millega oma pikast koolipäevast kurnatud aju turgutada.
See juhtum ajab mind igatahes piisavalt tagajalgadele selleks, et nii hilisel tunnil panga klienditoele helistada. Vastuseks oma küsimusele, kas pank enam oma kliente kaardi aegumisest kirjalikult ei teavitagi – a’la saate oma uue kaardi kätte X pangakontorist – saan teada, et krediitkaardi aegumisel seda tehakse, aga deebetkaardi aegumisest enam sel viisil teada ei anta. Et milline on alternatiiv? Pangateade – mul pole neid ju! Selgub, et kaardi aegumise teade lisatakse panga veebilehel ühte ritta nende kurikuulsate laenupakkumistega avalehe all. Kuna mul mingeid taolisi teateid seal pole, siis ei saagi ma teada, kuidas see väärtuslik info välja näeb (vähemalt enne mitte, kui mu kujutletav uus deebetkaart aeguma hakkab). Või siis annab pangaautomaat sularaha väljavõtmisel vastava hoiatuse (ilmselt olen sattunud suhtlema sügavalt sklerootiliste masinatega).
Pangast võib aru saada. Täiesti ignorantsetele klientidele, keda jätavad külmaks muljetavaldavad personaalsed laenupakkumised, tulebki aeg-ajalt šokiteraapiat teha. Stiilis, et kui meie su eest ei hoolitse, siis võid isegi oma hommikusest võileivast ilma jääda.
Kodanikud pankurid, äkki oleks aeg aru saada, et mõni ei vaja meeletut mammonat ja kõik inimesed ei ole teps mitte tarbimismaniakid. Mina küll oma panka niipalju ei usalda, et lubaks tal enda eest mõelda. Aga viisakad meeldetuletused, et ’teie pangakaart hakkab aeguma’ oleks nende nn hooldustasude eest, mis ma teile igakuiselt maksan, küll teretulnud.