Fantoomlend marsruudil Stockholm-Riga

.... toimub tõenäoliselt järgmise aasta 10.mail. Ja see on kõige tagumine osa ühest ookeaniülesest lennust, mis peaks alguse saama Ohio pealinnast Columbusest. Lend ise on broneeritud süsteemis Amadeus ja esimene pool sellest on juba sajaprotsendiliselt ära kasutatud.

Loomulikult ei saanud keegi eelnenud sonimisest aru. Olin minagi üsna hämmingus, kui mulle eelmise reede õhtul kella kaheksa paiku helistati ning naishääl teatas, et minu lend marsruudil Stockholm-Riga on ära jäetud. Sest enda teada pole ma elu seeski euroopasisestele lendudele pileteid ostnud. Hetk hiljem taipasin, et see on osa Madli tagasilennust. Naishääl, kes esindas ettevõtet nimega Bookinghouse (mille kaudu ma need piletid broneerisin), andis mulle Rootsi suunakoodiga telefoninumbri, kuhu asenduslennu saamiseks helistada. Ja kui ma palusin teate lennu ärajätmise ja kontakttelefoni kohta oma e-mailile saata, keeldus üsna kategooriliselt.

SASi infotelefon on nähtus omaette. Nagu korralik vanaaja inimene filtreerisin kiirelt oma ajust välja paar elementaarset lauset rootsi keeles (stiilis ’jag heter .... och jag ringer fran Estland’ ja nii edasi, et edaspidises vestluses viisakalt ning sujuvalt inglise keelele üle minna). Aga mulle ei antudki võimalust oma keeleoskusega plusspunkte teenida. Heakene küll, automaatvastaja esimene lause oli tõepoolest rootsikeelne ja andis mulle pisukese edumaa järgneva ingliskeelse lause mõistmiseks, aga edasine koosnes ainult õigetele nuppudele vajutamisest (umbes seitse korda kokku?). Ning ainus valik, mille puhul mul kõhklusi ei tekkinud, oli ’between domestic and international flights’. Muidu oli erakordselt viisakas automaatvastaja. Ütles kohe, et ooteaeg on üle minuti ja kui ma oodata ei viitsi, siis võin pigem hiljem uuesti helistada. Õigluse huvides tuleb öelda, et selle ooteaja sisustas SASi automaatvastaja kenasti võimalike teemavalikutega-nupulevajutustega, nii et praktiliselt kohe, kui olin viimase võimaliku valiku teinud, oligi kohe operaator teispool toru otsas. Rääkisin oma jutu ära. Tütarlaps oli hämmingus, et minu „travel agency“ selle asjaga ei tegele. Selgitasin, et tegemist on netibroneeringuga ja checkmytrip.com ütleb, et mu lend on tühistatud. Siis tuvastasime kenasti broneeringu numbrit, mis koosnes umbes kahest numbrist ja viiest tähest ning pani proovile mu geograafia-alase leidlikkuse (stiilis ’V like Vienna’ ja nii edasi – üsna ebameeldivad tähed olid). Igavesti tore äraarvamismäng. Broneering oli täiesti olemas. Ning operaatori väitel oli ka kõnealune lend SASi süsteemis absoluutselt olemas. Vahemärkusena tuleks öelda, et tegemist on SASi lennuga, mida opereerib AirBaltic ning ka AirBalticu kodulehe andmetel peaks konkreetne lend toimuma. Ainus institutsioon, mis kinnitas, et ’flight is canceled’ oli Amadeus veebilehe checkmytrip.com kaudu. SASi teenindaja julges seepeale arvata, et uuel aastal võivad muutuda hoopis lennuajad. Ja oletas, et kui veebilehel muutusi ei toimu, peaksin uue aasta alguses uuesti SASi helistama. Nii jäigi.

Lehed kuulutavad, et Estonian Air hakkab pankrotti minema ja SASil enamusosanikuna ei ole selles teps mitte väike osa. Air Baltic toimib vähemalt tänaseni (näiliselt) tõrgeteta, aga sellest hoolimata ei teata seal, et firma lennugraafikus on lende, mida tegelikult ei enam toimu. Ning Lufthansa ei tahtnud hiljuti SASi üles osta.

Mida veel? Ma olen selle lennu eest maksnud ja teist korda ei tahaks seda enam teha.
Paanikatekitajate parteisse ma ei kuulu. Ja lendamist lähemate aastate jooksul paraku vältida ei õnnestu. Äkki tuleks asutada mittetulundusühistu ’yellow zeppelin’?

I don’t like it. I just love it!!!

Mmmm ..... mõnus. Lumi ja tuisk. Pühapäeval tormas ilma umbe ja mu köögiakna värviline vitraažkala ujus üksikuna lõputus valges lumeookeanis. Tädid-onud telekast käskisid autodel paagid täis tankida ja telefonid tee peale kaasa võtta. Sättisin oma masina tagasi tulles ületee parkimistaskusse, kenasti diagonaalis, taguotsaga pisut äärekivist eemal, lootuses, et hea õnne korral (kui tuul öö jooksul ei pööra) on vähemalt üks esiratas kindlal pinnal ning suudan hommikul kõrvalise abita tööle jõuda.

Aga oh armast üllatust! Õue astudes pidin esimese asjana tõdema, et kui kurja ilma vastu on end võimalik kaitsta, siis inimnäoliste idiootide vastu paraku mitte. Sest keskmise trepikoja rohelise lehega oopelvektra oli otsustanud end kenasti risti minu auto nina ette parkida. (Siinkohal kuumad tervitused kõigile debiilparkijatele! Ja seejärel: laena mulle buldooserit, Vanemuine!) Ja loomulikult polnud mul halli aimugi, kus täpselt see tüüp elab, kes mind nii nahaalselt ära blokkinud oli. Õnneks oli kell umbes kolmveerand kaheksa hommikul ja keskmises trepikojas on meil ainult viisteist korterit. Valisin siis esimese, kus tuli akendes oli. Tükk aega kutsus, siis tuli mingi venekeelne tädi toru otsa. Esimese raksuga ei osanud ta midagi kosta, aga tundus, et tal oli konsultant kõrval. Küsis veelkorra autonumbrit ja siis teatas, et omanik elavat korteris 24. Aplaus penskaritest majanaabritele nende tähelepanelikkuse eest – mina küll ühegi meie maja elaniku auto numbrit peast ei tea (välja arvatud enda oma muidugi, sest see on nii vastikult meeldejääv). Tüüp korterist 24 sai täna hommikul igatahes erakordselt pika äratuse osaliseks. Sest ma lihtsalt ei lahkunud enne ukse tagant, kui ta toru võttis (no milline kretiin arvab, et tal hommikul magada lastakse, kui ta teiste inimeste autod lihtlabasel kombel kinni pargib? Liiatigi keset esmaspäeva hommikut.)

Aga kui unine kodanik lõpuks õue jõudis, ei läinud see auto äralükkamine tal sugugi mitte libedalt. Või noh, vägagi libedalt läks, rattad käisid ringi ja vaene Opel kaevas ennast järjest sügavamale lumme. Muidugi oli see talle väga paras ja enamgi veel, aga kuna ühel meist oli vaja tööle jõuda, ei olnud lõpuks üldse enam naljakas. Siblis seal pea pool tundi, enne kui oma masina mul eest ära sai.
Ma igaks juhuks ei julenud üle Toome tööle sõita, mine tea, kuidas neid mägesid Tartus lahti lükatakse. Riiamägi oli õnneks päris lahti ja keegi jalus ka ei koperdanud. Kihutajaid ka milllegipärast silma ei torganud :)
Kõik oli tore kuni hetkeni, mil ma taipasin, et meie uus kontoora on ehitatud puhta põlla pääle. Ja sinna viiva tänava tagumine ots oli samuti suisa lagedal ja silmini täis tuisanud. Ja pikitud vähem ja rohkem teeservadesse kinnijäänud rekkadega. Õnneks oli rekkadevaheline labürint sõiduautole suhteliselt läbitav. Hullem oli seal, kus rekkasid enam polnud – mõistata siis selles tuisus, kus tee algab ja põld lõpeb. Või vastupidi.

Lõuna ajal polnud kellelgi suuremat soovi taas teeolusid katsetama minna. Niisiis võttis parem osa inimkonnast kätte ja tellis praed-pitsad Taverna-nimelisest toidukohast. Kohaletoomisega muidugi. Kui meie toit oli juba umbes poolteist tundi teel olnud, läksid jututeemad juba sujuvalt selle peale, et ’küll pitsapoiss kevadel koos autoga lume alt välja sulab’. Kuni õnnetu kulleri telefonikõneni, et ’täna vist teie tellitud toit kohale ei jõua’. Selgus, et pitsapoiss on tõepoolest umbes 500 meetri kaugusel meie kontorist autoga lumes kinni. Kuna me tavaliselt erilised julmurid ei ole (isegi tühja kõhuga mitte), siis võeti parklast esimene ettejuhtuv neliveoline ja mindi sellega hangejäänud toidu järgi. Pitsapoiss tõmmati ka möödaminnes lumest välja.

Tänud tuisueidele, kes elust etenduse tegi. Mis sest, et tragikomöödia.

Ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada

Tegelikult olen ma hoopis suhteliselt haige. Sellest hoolimata endiselt maksumaksjate üha lühenevas nimekirjas ning mul peaks (mitte ainult teoreetiliselt) olema õigus riig poolt vahendatavale arstiabile. Ilma et ma selle eest, et abist tõepoolest ka abi oleks, mingeid miljoneid juurde maksma peaksin.

Ühesõnaga, juhtus see, mis oleks ehk võinud juhtumata jääda. Üks minu vähestest põlvedest otsustas üles öelda. Nimelt see vasakpoolne, millega mul siiani ainsatki probleemi polnud. Sedakorda tekkis väike kangestus ja valu eelaimdus kohe samal õhtul pärast jooksu. Nojah, ma sain vett ja vilet ka – viis viimast kilomeetrit päris korralikus vihmas ja venitusi tegin alles kodus, sest seisvas seisundis ei tahtnud enam kuidagi edasi õue ligunema jääda. Esmaspäeva hommikul olin igatahes mõlemast jalast lombakas. Panin ikka salvi ja sidet - glükoosamiini preparaati tarbin nagunii regulaarselt - ning käisin teisipäeval Anneliga isegi jooksmas. Neljapäeval enam ei läinud. Reedel olime kahekesi sulgpalliplatsil. Invaliidi õigusega jooksutasin Annelit enda eest ka. Ise ei saanud nahka niipaljugi märjaks, et pärast duši alla minna. Ikka selle vasaku põlve pärast. Parem oli selleks hetkeks juba keskmiselt hea tervise juures. Kahte jalga korraga ongi natuke keeruline longata.

Laupäeval läksin jahti (loe: metsa alla riietega ujuma). Hoolimata ilmaennustajate ähvardustest, et meid ootab ees tuul, torm, taevast sajab rahet, riisiteri, pussnuge ja väikseid poisse, oli tegelikkus tüki maad leebem. Vihma sadas, võsa oli kohati päris-päris tihe, jalgealune lausvesine, pauku tehti ka ja üks põgenev kits pidi mind peaaegu jalust maha jooksma ning pimedaks läks hiigla vara nagu lumeta novembrile kohane. Ja ma suutsin oma vigasel jalal ning natuke liiga suurte roheliste kummikutega kõik need kilomeetrid edukalt läbi liibata! Pühapäeval olin eneselegi üllatuseks suhteliselt elus ja üsna lootusrikas. Et jalale puhkust anda, otsustasin jooksmise ajutiselt ujumisega asendada. Ning farmatseudist sugulane, keda juhuslikult Selveris kohtasin, soovitas võimaliku põletiku vastu kümnepäevast ibuprofeenikuuri. Enda arust tegin ma absoluutselt kõik, et mitte arsti juurde minna. Ma ei julge väita, et sellest üldse midagi abi ei olnud (vastupidist pole ka keegi tõestanud), aga lõpuks sai mu kannatus ikka otsa. Helistasin perearstikabineti registratuuri. Rääkisin lühidalt oma mure ära.

- Millal te viimati oma arsti juures käisite?
- Ei mäleta. Aga eelmise aasta augustis käisin kooli jaoks arstitõendit võtmas. Siis oli tööl asendaja.

Väike vaikus telefonitorus. Huvitav, kas kõik mu andmed on täiega juba arhiivi kantud? Ei, siiski mitte, lõpuks pakutakse lahkelt perearsti vastuvõttu 1.detsembriks – see on siis täpselt kümne päeva pärast. Püüdkem siinkohal ette kujutada, et teil valutab hammas ja hambaarst ütleb, et tulge aga, ainult et kümne päeva pärast ... Proovin versiooni number kaks – väidet, et mul on vaja AINULT saatekirja ortopeedi juurde. Seejärel leitakse aeg järgmiseks kolmapäevaks. Olen järjekindel (aga mitte veel meeleheitel) ja toon mängu oma kannatused – kuulge, see jalg valutab väljakannatamatult, ma ei saa ometi kolmapäevani oodata. Väljakannatamatult küll veel ei valuta, aga pidev näriv valu võib sama kurnav olla, uskuge mind. Lisaks liikumisraskused. Ja ma parem ei hakka kirjeldamagi, kuidas mu süda verd tilgub, kui ma õhtuti Tähtvere jooksurajast mööda sõites pilguga üksikuid jooksjaid seiran ...

Õnneks osutub valu siiski piisavaks argumendiks ja mind ühendatakse perearstiga. Telefoni teel diagnoosi panek on asi, mida minuga varem pole ette tulnud. Kahjuks on niipidi, et arst rohkem küsib ja mina rohkem vastan, nii et seda, mida ta kõige selle juures mõtles, saan teada alles siis, kui pärastlõunal registratuuri retsepti järele lähen. Ma isegi usun, et telefoninõustamine võiks teatud juhtudel töötada. Teoreetiliselt peaks perearst minu tervise kohta ju kõike teadma. Või noh, tal on vähemalt kõik mu haiguslood tuleviku tarbeks kusagile tallele pandud. Tegelikult ei tea ta must kaugeltki kõike. Ja mina omakorda ei tea, mida ta teab ja mida mitte. Kui ma internetist oma ravimi toimeaine vastunäidustusi loen, tunnen igatahes suurt kergendust, et ma seni suhteliselt terve inimene olen olnud (sülitab mõttes kolm korda üle õla).

Eks mul ole võimalus neid asju oma arsti käest otse küsida, kui ma kolmapäeval kohale lähen. Lisaks sain teada, et järjekorrad ortopeedi juurde on umbes kaks kuud. Ning et ka ujumisest võiks praegu loobuda (selle üle ma veel mõtlen). Ja lõpuks meenus ka see eelmine kord, mil arstiabi vajasin. See pidi olema kusagil 2005.aasta suvel ja toona lõppes lugu sellega, et läksin ikkagi eraarsti juurde (sest riikliku süsteemi järjekord oli 2-3 kuud) ning umbes neli kuud hiljem (taaskord riikliku süsteemi ooteaeg) lõpetasin operatsioonilaual. Et lugu daatumitega kirgastada, sobrasin natuke oma vanades kaustades – täpipealt 22.novembril 2005 on mind haiglast välja kirjutatud. Et on nagu põhjust tähistamiseks?! Kolm aastat on möödas, aga muutunud ei ole mitte midagi. Solidaarsus on tore asi ning teatud asjades põhimõtteliselt ka õigustatud, aga siiski ..... mille kuradi pärast maksan ma teenuse eest, mida ma tegelikult ei saa?

Aga vahetevahel tahaks küll. Kohe kangesti.

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MADLI!

Hooajalisi harjutusi lennulihastele

Et kõik uus on unustatud vana, tõestas tänane EMT sõnum „Tere tulemast Soome!“ Ja mis iganes seal edasi kirjas oli. Põhiliselt ikka see, palju maksab helistamine Soomest Eestisse ja kui palju kõnede vastuvõtmine kohapeal. Iseenesest ju vajalik informatsioon. Mis seal salata, sama sisuga sõnumeid tuli koguni kaks tükki järjepannu ja ma olin seepeale suhteliselt hämmingus. Eee-emm-tee saadab analoogseid sõnumeid iga kord, kui juhtud laekuma mingisse välisriiki, kus neil roamingupartner on. Kõnehindadega nad nõnda lahked ei ole. Näiteks Hiinasse saabumisel soovitati roaminghinnainfot vaadata EMT infomenüüst (see vaatamine on tasuta). Hong Kongi hindu nad ka une pealt ei teadnud. Mida veel? Guatemalas ja Belizes vähemalt aasta tagasi EMT-l koostööpartnerit ei olnud. Mehhiko hindu enam ei mäleta. USA number võttis kohe peaaegu jalust maha ja sundis telefoni välja lülitama. Aga Lätiga seevastu on lugu tunduvalt parem – hinnanumbrid suisa sõnumis ja ühe operaatori korral oli isegi kõnede vastuvõtmine tasuta. Ja muuseas, Soome ja Läti on võrreldes suviste hindadega nõks odavamaks läinud. Oletan, et sellised sõnumid on automaatsed. Ja Soomes olin ma viimati kolm nädalat tagasi. EMT sai ise ka vist aru, et ta sõnum oli seekord lootusetult hiljaks jäänud. Umbes viis tundi hiljem saabus numbrilt 123 viisakas vabandus. No mida sa seepeale ikka kostad. Anname andeks.

Õigupoolest tahtsin hoopis sporditegemisest rääkida. Sellest on viimasel ajal ajakirjanduses päris kuum teema saanud. Evelin Ilvesest kirjutama ei hakka, sest tema rullamine on minu läbitungiva pilgutagi juba lausa röntgeni alla sattunud. Paraku. Spordi (isegi tervisespordi) puhul kehtib tegelikult sama reegel nagu kõigi muude asjade juures – kes teemat ei valda, võiks oma suumulgu kinni hoida ning mitte meelevaldseid seoseid otsides vabal teemal filosofeerima kukkuda. Päris ausalt öeldes, veel aasta tagasi poleks ma isegi ette kujutanud, et ka kõige tavalisemast metsajooksust võib sõltuvusse sattuda. No jooksmine tundus lihtsalt igav. Täna pakin tööle minnes seljakotti vahetusriided, et juhul, kui vähegi ilma on, õhtul rajale minna. Sest see on mõnus. Kehvem lugu on nende radadega. See, et metsarajad vihmaga mudaseks muutuvad, on ju teada tõde. Nagu ka see, et sügisõhtutel läheb varakult pimedaks. Kell keerati ka nädal aega tagasi tund aega vasakule ja nii me pidimegi endale uut jooksurada otsima hakkama. Sellist, mis oleks valgustatud ja jalale sõbralik. Esimeses järjekorras pöörasime pilgud linna staadionite suunas. Anneli vaatas mõned paigad üle ning mina samuti paar tükki. OK, võib-olla oli meil kodutöö tegemata, aga tulemused olid üsna masendavad. Tõsine üllatus oli tasulised staadionid. Tamme staadion kõigepealt. Mis minu teada kuulub ikka veel Tartu linnale ja on seega maksumaksja raha eest renoveeritud. Kuna seal käis Anneli, siis ma ei tea, mitu raha meie jooksurõõm seal maksma oleks läinud. Ise hüppasin töölt tulles läbi ülikooli staadionilt. Ikka sellelt, mis samanimelise tänava servas asub ja kus veel vähemalt mõned aastad tagasi vabalt (loe: tasuta) jooksmas võis käia. Nüüd selgus, et staadioni kasutamine maksab 35 krooni kord. Huvitav, milline geenius neid hinnakirju kokku paneb? Lihtne peastarvutus ütleb, et kui kolm korda nädalas jooksmas käia, siis ühes kuus läheks see harrastus maksma 3*35*4 = 420 krooni! Heakene küll, ma mõistan, et staadionil on teatud halduskulud, aga ..... peeglisse vaadates tuleb tunnistada, et mina ei ole teps mitte see mees, kes sellise hinna-kvaliteedi suhtega teenust ostaks. Ja miskipärast ei näinud ma noil radadel erilisi rahvamasse tunglemas. Tegelikult staadionid sakivadki. Tavaline staadioniring on nii lühike, et seal joostes hakkab pea ringi käima.

Lõpuks leidsime laululava aluse puhkepargi (i did!!). Valgustus on olemas, radade pikkused teada, pinnas jalasõbralik (seal madalamates kohtades lausa lirtsub) ja erilist tunglemist samuti ei ole. Ja mis põhiline – kõik see ilu on suisa ilma rahata. Huvitav, kas see on ainus valgustatud jooksurada Tartu linnas? Saja tuhande elanikuga asunduse kohta nagu natuke vähevõitu. Ja mis seal salata, suurematest magalatest asub ta ka päris kaugel. Sedapalju siis sportimisest värskes õhus pimedamal hooajal (ehk enne lume tulekut).

Fakte ka. Kuna Anneli jäi teisipäeval natuke hiljaks, siis alustasin omapäi ja tegin talle nelja ringiga sisse. Lohutasin end sellega, et Paide-Türi rahvajooksust me sel aastal osa võtta ei saanud ja kunagi pidi ju see 14 kilomeetrit ka esimest korda ära tulema. Neljapäevane saak oli kaksteist kilomeetrit. Täna õhtul käisime sulgpalli mängimas (kilomeetreid ei lugenud). Homme vaatame suures valges taas metsarajad üle.

Jooksurajal näeme, rsk.