Mida ei mäleta, seda pole olnud

Et keegi ei hakkaks arvama, et see lause seal ülalpool ongi mu lühikokkuvõte aastast 2009, siis täiendan kohe esimeses lõigus seda alapealkirjaga "kaheksa poolikut postitust". Rahva ehk teisisõnu Madli tungival soovil järgneb pealkirjade paraad koos sisu lühitutvustusega:

23.02.2009 Mечтать не вредно. Bредно не мечтать.

Seda ma mäletan küll päris hästi. Lugu sellest, kuidas inimesed teatud olukordi ja käitumist absoluutselt erinevalt võivad tõlgendada ja millised tagajärjed sellel siis olla võivad. Antud juhtumil kuulusin mina ülemeeliku enamuse (kaks ühe vastu) ridadesse. Mis on harukordne, sest tavaliselt olen ma alati friikide nimekirjas. Juhtum lahenes suurema verevalamiseta, aga tõi siiski kaasa väikese peretüli. Saan aru, aga ei tunne ennast süüdi. Moraali ei järgne.

03.03.2009 Hakka või toitu jagama

Teema on jätkuvalt aktuaalne. Kaeblesin nimelt selle üle, et mul ei ole võimalik teatud toiduaineid osta endale sobivas (väikeses) koguses. Konkreetselt jõudsin kurta, et kohviube müüakse kilostes pakkides ja varssellerit on võimalik osta hulgal, millega saaks kuueliikmelist perekonda toita järjepanu kaks nädalat. Või midagi sellist. Uusaastahommikul oma venna perega ühes kohvilauas istudes tuli taas jutuks, kuidas ma ei saa saia osta, sest millegipärast müüakse seda hiigelpakkides. Isegi kui saia külmkapis hoida, saan ma seda süüa vähemalt kolm nädalat. Mulle ei ole ikka veel hakanud meeldima toidu äraviskamine.

05.03.09 Patarei vangla enampakkumisel. Just another perfect day.

Eesti elu tänane päev. Ehitusturg on maas, riik müüb kinnisvara. Ajendiks see, et RKAS pani müüki Patarei vangla hooned.

Patarei-pildid on pärit 2007.aasta augusti lõpust.

Kuna ehitus on mudas ka meie sihtriikides ehk Skandinaavias, töötame 60% koormusega. Raha on vähe, aga aega iseenda jaoks see-eest rohkem (esimene väide on tänagi tõene, teine paraku enam mitte). Ravin oma vigast paremat põlve ja taasavastan ujumise naudingut. Olen pidanud vajalikuks märkida, et olen crosstraineril läbinud juba ligi 400 kilomeetrit ning basseinis konnamiselt sujuvalt kroolile üle läinud. Ja muid teraseid tähelepanekuid ühe või teise põhiteema juurde.

10.03.2009 Langevad laed

Ajakirjanike ääretu (süüdimatu?) ebapädevus ehitusvigadest kirjutamisel on mul vist kopsu-maksa sedakorda keerdu ajanud. Laksu saab Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt, kes allakukkunud krohvitükist dramaatilise lugulaulu kokku on kedranud. Ma olen vist päris kuri olnud, sest draft sisaldab pikka juttu eelpingestatud õõnespaneelide hingeelust, paigaldamise tehnoloogiast, tolerantsidest, viimistlemise võimalustest ... ja millest veel. Üks lõik nimetet oopusest - pärit elust enesest - väärib enne ajaloo prügikasti lendamist siiski mu meelest kopeerimist tänasesse päeva:

Tuntud betoonitöödele spetsialiseerunud ehitusettevõte palkab tööle noore raamatupidaja. Teeb siis tütarlaps juba mõnda aega korralikult kandeid ja hoiab arvepidamist järje peal. Katseaegki teisel juba läbi ja ülemused usina töötajaga igatepidi rahul. Ja siis ühel ilusal päeval küsib raamatupidaja ehitusdirektorilt:

"Ütle mulle, mis vahe on betoonil ja paneelil?"

Paranemist antud valdkonna kajastamisel pole aga sugugi märgata. Kui Solarise kinosaali lagi kukkus, kordus sama kombinatsioon - värvikas pealkiri pluss olematu ja täiesti ebapädev sisu. Varingutest rääkides meenub mulle ajaloost kaks episoodi, mida võiks laevaringuks kutsuda - Marja pood iidammusest ajast ja Juridicumi poolelioleva vahelae lugu. See viimatine oli küll ehitusaegne juhtum.

15.05.09 Laps tuli koolist, ranits jäi Rootsimaale

Ringrajareportaaž vaheldumisi Riia lennujaamast ja SEB kevadjooksu rajalt. Loo juured ulatuvad 2008.aasta sügisesse ning on seotud maailmamajanduse languse ohvriks langenud lennufirmaga SAS, jäähoki MM-võistluse ja Riia-Tartu vahet liikuvate ühistranspordivahendite totaalselt ebapädeva sõiduplaaniga. Ehk siis Madli punane kohver ei jõudnud Stockholmist Riiga. Kitarrikohver õnneks jõudis, mis oli suur kergendus. Madli ise jõudis Riiast Tartusse ka, viimase bussiga. No ja kui kaotsiläinud kohver lõppeks Cargoga Tartusse saadeti, selgus, et Cargobussi terminal ei ole enam bussijaamas, vaid kusagil Tähe tänava kaugemas otsas. Äkki võiks selle kohe juba Riiga kolida, Lätis ju elu täna odavam?

31.05.09 Reedesed rõõmud

Selles postituses pole teksti, on ainult kaardilink. Asja uurides selgub, et mis see muud on, kui äsjaavastatud uus jooksurada. Oleme jooksnud ümber Karksi-Nuia paisjärve ja siis piki kergliiklusteed mäest üles Karksi suunas ning edasi mööda Longi teed Polli ja seejärel koju tagasi. 9-10 kilomeetrit. Maal olime, vanaema sünnipäeva ja vanaema-vanaisa 45-ndat pulma-aastapäeva tähistamas.

18.07.09 Okkaline saab olema su tee

Ainult pealkiri, mitte ainsatki sõna. Püüdsin jupp aega mõistatada, et "mis oli selle meistri peas", kes taolisi pealkirju pani. Välja mõtlesin. Uskumatu lugu sellest, kuidas ma enne meie maailmalõpureisi kindlustuse rohelist kaarti püüdsin hankida. Ehk online-maakleri, kelle käest ma kord aastas kohustuslikku liikluskindlustust ostan, kontorist ei suudetud anda mulle pädevaid juhiseid selle kohta, kust ma Tartu linnas saaksin sellesamusegi kaardi väljaprinditud kujul. Ei läinudki nõnna lobedalt nagu ma ette kujutasin. Hinnalise paberilehe sain lõpuks kätte Tartu ARK-ist, mis oli kogunisti kolmas peatuspaik sel okkalisel teekonnal. Äpardused sellega veel ei lõppenud :) Aga need lood pole isegi draftidesse jõudnud.

14.08.09 Sanitaartehnilis-pornograafiline etüüd

Lugu sellest, kuidas meie korteriühistu esinaine püstakus torude vahetust orgunnis. Ehk siis sellest, kuidas seda teha ei tohi. Kui ma viitsinuksin toona loo lõpuni kirjutada, tasuks see järeltulevatele põlvedele õpetuseks avaldada. Aga ma ei viitsinud. Ehk vulkaanipurse sai selleks korraks otsa. Tuli hõõgub siiski veel tuha all ja asjakohast fotomaterjali on mu arvutis säilinud omajagu.

Enne kustutamist tsitaat originaalist:

Kurat, ma ütlen. Et kui mul kaks tundi tagasi veel kanalisatsiooni polnud, oleks ehk pidanud koheselt kusema otse nende kaabakate peale, kes selle komejandi korraldasid. Ärgu tuldagu mulle ütlema, et debiilikutega pole mõtet diskuteerida. Ma tean seda isegi. Ma oskan vene keeles ropendada ka, kui vaja (siinkohal tuleb väga pikk piiiiiiiiks).

Hoian pöialt, et sellest järjejuttu ei sünniks.

Saigi kõik. Peaaegu kõik, sest üheksas poolik postitus sündis natuke hiljem. Ja juttu on selles konjakist! Ülivõrdes. See tuleb ehk kunagi koos mu möödunud aasta lemmikveinide ülevaatega.

Nüüd kohe saan vajutada kaheksa korda nupule "delete". Kergendustundega. Ja kui külm kolm kraadi järele annab, lähen homme suusatama :)

88 pikka päeva

On möödunud mu viimasest postitusest

Mitte et mul midagi öelda poleks

On, ja vististi liigagi palju

Täpselt 8 poolikut postitust

Ja muid mõtteid

Nõnda palju, et korraga nagunii ei jaksa kirja panna

Aga võiks ju

Näituseks sellesuvine maailmalõpureis

Route 888

Või augustibluus Haapsalus

Head veinid

Spordivigastused

Vihkamise paraad Tartu Raekoja platsis neljapäeva õhtul

Võistlusjärgsed pikad rajad läinud pühapäeval Auras

Ja veel

Uue veiniaasta algus ööl vastu 20.novembrit

Head uut aastat kõigile siis

Põhjus alustada puhtalt lehelt

Lubadusi ei anna

Laisk olen

Mõned asjad ei muutu kunagi :)

Tere tulemast aktsiaseltsi Eesti Vabariik

Appi.

Kus on konkurentsiamet, mis monopoolseid ettevõtteid ohjeldama peaks?

Proloogiks madala pulsiga soojendusring nagu trennis tavaks. Ehk leidus tänases päevalehes ülimalt kenjaalse pealkirjaga artikkel. Lasin end häirida ja lugesin. Nagu tavaliselt, seisnes pealkirja ja sisu vaheline seos vaid visuaalselt sarnastes tähekombinatsioonides. Kuna ma olen iseendaga kokku leppinud, et ma triviaalse inimliku nõmedusega võitlemisele oma energiat ei kuluta, siis loo autor pääseb sedakorda virtuaalsest paremsirgest ja vähemalt kolmest kiirest jalahoobist (See pole kellegi jutt, et maaslamajat lüüa ei kõlba. Ega mina ei käskinud teil latti nõnda madalale lasta, et roomama peate.)

Miks ma seda lugesin? Sest mõnedki korrad on peast läbi lipsanud mõte, et Madli peaks USAs endale juhiload tegema. Näh, ja nüüd selgub, et polegi see vist niiväga lihtne nagu esmapilgul tundub. Minu tähelepanu köitis selles artiklis moodustis pealkirjaga Rahvastikuregister, kes ninatarga kitsetalle kombel meid kõiki näib üle lugenud olevat ja saadud infot vajadusel tarvitab ning arvatavasti vahel ka kuritarvitab. Nimetet ettevõtmine kuulub Siseministeeriumi haldusalasse ja on kirjade kohaselt see koht, kuhu lihtinime peab muuseas teada andma ka oma elukohavahetusest. Kogunisti Rahvastikuregistri seadus on meil olemas. Kui keski nüüd veel lihtsalt ja ilusas eesti keeles ära seletaks, mida mõeldakse selles seaduses nimetatud "püsiva elukoha" all, oleksin talle äraütlemata tänulik. Ei mainit' seadusest aga ka ajaleheartiklist tule välja, mida seaduseväänajad "püsiva" või "alalise" all mõtlevad, rääkimata sellest, mis see siis tegelikult on. Et kui EW kodanik on aastat 5-6 kodumaalt ära, kas seda loetakse püsivaks või ebapüsivaks? Ja milliste sanktsioonidega seadusandjad sedalaadi labiilsust on karistada kavatsenud? Kui teaks, küll oleks hea ... Ühes olen ma kindel - kehtivad täiesti erinevad regulatsioonid Euroopa Liidule ja kogu ülejäänud maailmale. Aamen selle teemaga seni kuni ma targemaks saan.

Aga nagu Runnel kunagi on kirja pannud "üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd". Väga targasti öeldud. Igas mõttes otse kümnesse. Nii mulle meenuski, et minu enda kehtivate juhilubade väljastamisest saab lähiajal 10 aastat, mis tähendab, et neile tuleks üsna pea väike refresh teha. ARK jagab oma kodulehel õnneks lahkelt infot, kuidas lubade vahetus käima peab. Punkt üks on tervisetõend. Teooriast telefonikõneni jõudnud, selgub, et tõendi väljastamiseks vajalikud toimingud viib läbi perearsti õde, aeg selleks on võimalik saada kasvõi homseks ja protseduur ise võtab aega umbes 10 minutit. Seda viimast muidugi juhul, kui on tegemist "normaalse" patsiendiga. Tõend läheb mulle maksma 300 krooni. Edasi loen juba ARKi kodulehelt, et lubade väljavahetamine ise maksab 400 krooni. Isegi näppe arvesse võtmata - kokku 700 krooni mingi plasttüki eest??!! Kui see ei ole liigkasuvõtmine, siis mis see on? Riik kui institutsioon on kutsutud ellu selleks, et oma kodanikele - maksumaksjatele - teatud teenuseid osutada. Mis tähendab otsesõnu, et me oleme need teenused tellinud ja maksude kaudu nende eest ka tegelikult tasunud. Mul peaks vist (teoreetiliselt) olema oma riigiga kokkulepe, mis teenuseid mul oma raha eest on õigus saada. Kas ma siis olen aktsionär või ei ole? Ja kui riik oma monopoolsetele teenustele 600% puhaskasumit juurde keevitab, peaks mul olema ju õigus selle pealt dividende teenida?

Epiloog. Kurat, ma ütlen. Aga mul on veel mõnda aega pisike lohutus - penskaritel on elu veel karmim. Nemad peavad oma lube vahetama iga viie aasta järel.

Lootusetuks tunnistatud

Nõnda on kirja pandud. Kõigis nois graafikuis ja tabeleis, mille koormustestilt kaasa sain. Desorienteeruvast pealkirjast hoolimata võeti kõik näitajad kokku ülivõrdes. (Välja arvatud kehakaal ja vererõhk, mis jäid vaevu normi alumisele piirile.) Maksimaalse hapnikutarbimise numbri resümeeris tohter lausega "kui te veel mõned aastad sama taset suudate hoida, siis kvalifitseerute juba rahvusvahelisele tasemele". Ma peaksin vist selgest rõõmust särama nagu keskööpäike pilvitul ööl teispool polaarjoont. Aga teistpidine tõdemus, mis graafiku kõveraid vaadates kohale jõudis, kõneles hoopis sellest, et mu füüsilise keha arengu kõrghetked on juba ammu möödas. See keha on vanaks saanud ning need maagilised numbrid, millega tema vastupidavust mõõdetakse, ei kasva enam kunagi. Kui see lootusetult ei kõla, siis mis kõlab? Kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata.

Järgneva looga lohutan kõiki "best before" tähtaja ületanud tüüpe, kes kõigest hoolimata pole treenimisest loobunud.

(Klipi sain täna töökaaslaselt, minu vabandused autori või autorite kollektiivi ees, keda pole kahjuks au nimepidi tunda.)

Eriti moodne viievõistlus,

rõhuga sõnal ERITI. Kestab vähemalt kaks päeva ja koosneb järgmistest (spordi)aladest:

Esimene päev

Üks kuni kolm on triatlon. Kõigepealt 250 meetrit ujumist Peipsi järves, seejärel 14 kilomeetrit jalgrattal ning lõpuks 3,2 kilomeetrit jooksu. Elu esimese triatloni jaoks täiesti piisav kombinatsioon. Lisaks sain ma teada hulganisti põnevaid asju. Näituseks seda, et kui lasta ühekorraga vette kakskümmend seitse inimest, kes peavad ujudes läbima kolmnurgakujulise marsruudi, siis vähemalt juhul, kui läbitav vahemaa on ainult 250 meetrit pikk, ei saa miskist korralikust ujumisest rääkidagi. Märjaks sain küll suisa täiuslikult. Ja hooaja esimene avaveeujumine on ka kirjas.
Siis avastasin, et meestega on jalgrattasõidus üsna keeruline konkureerida. Enamus neist lihtsalt on rattal paremad. Lisaks on mõnel ka paremad rattad. Nojah, oma ratta rehvirõhku tuleks ka enne võistlust kontrollida, isegi sellistel jalgratastel, mis vaid nädal aega uued on. Ja sadul võiks järgmine kord natuke kõrgemal olla.
Kolmas kurb tõde kõlab, et kui rattasõidus venib vahe eelmise võistlejaga pea paariminutiseks, siis on kolm kilomeetrit jooksu liialt napp, et sellega midagi tagasi võita. Kaks totaalselt kustunud meest ei lähe siinjuures arvesse.

Viimasest lõigust tuleks soovitavalt välja lugeda seda, et jooksus puudus mul motivatsioon igasuguseks pingutuseks. Nõnda ma siis olengi nüüd aasta otsa „naine number 2“. Aga hea uudis on see, et nii kõrget kohta pole ma ühelgi võistlusel veel saavutanud (keskkooliaastad ei tule arvesse).

Ala number neli oli tantsumaraton, mis kestis umbes kella kaheni öösel. Aega ei võetud ning medaleid ka millegipärast ei jagatud. Muidu oli vahva. Ja mina seekord laua peal ei tantsinud, ausõna. Aga venituse unustasin enne magamaminekut tegemata – sestap vist ka väike kangus tantsulihastes :D

Teine päev

Järgmine elik viies ala oli lihvimine ja lakkimine. Seda mõõdeti ruutmeetrites (suvila laudpõrand umbes nelikümmend ning vana lauaplaat üks ruutmeeter). Asi toimus viitstardiga ja lakkimise etapile naisi üldse ei lastudki. Me tegelesime siis vabal ajal nii rohkem hingeharimise ehk sisalikuvaatlusega. Suisa kolm sisalikku sai ära vaadeldud.

Nojah. Nüüd on siis viis ala juba kokku loetud. Aga nagu loo alguses rõhutatud, on tegemist ERITI moodsa viievõistlusega, mis tähendab, et pärast kojujõudmist tuleb osalejaile väikese üllatusena ka paar lisapala, mida algses programmis polnud. Kirsikorjamine kolmelt puult, mille käigus on suurim oht lisaks redelilt allakukkumisele võrku kinnijäämine. Sõbra abistav käsi paljastel jalasäärtel õhtuoodet võtvate sääskede tapmiseks on legaalse abivahendina täiesti lubatud (klassikaline näide heast tiimitööst).

Kui suurem osa küpseid kirsse on puudelt kätte saadud, selgub, et korjenaiskond on ühtlase kihina kaetud pisikeste mustade täidega, kes tavaliselt toituvad puulehtedest. Ja ei jäägi muud üle, kui kõige täi(d)ega taas sauna suunduda. Täitõrjetöid alustame kerge kuumtöötlusega saunalaval, eriti visa hingega elukad leiavad oma lõpu täiuputamise etapis. Lõppeks oleme omadega nii otsas, et isegi laipu lugeda ei viitsi. Sedapsi siis.

Finišiprotokolli võib esialgu näha ainult Margo talus. Pjedestaalipilte ka praegu veel pole. Ja tegelikult kirjutasin ma siia ainult sellepärast, et Anneli piirdus oma blogis millegipärast vaid kolme esimese alaga. :)

Offline. Inventuur.

Mullusui samal ajal sai mööda Eestit ringi rännatud.

Kivistunud kaunitar

Muuga mõis.

Lihtsalt Rakveres

Tarvas. Tumeda taeva taustal.

Leebe loomuga koduloom.

Tütrikud tule ääres

Sel aastal tuleb jaan teisiti. Telefoni lülitasin juba eila välja. Enne kui koristama hakkasin. Nüüdseks on isegi kõik tõugutõugu sallid (kirevad ja karvased) pesujärgselt teise tuppa saunalina pääle sirutatud.
Seoses koristus- ja korrastustöödega likvideerisin sellise tagasihoidlikuma kuhja vanu ajakirju. Tuleb välja, et ajakiri Anne alustas ilmumist Eesti Ekspressi lisana. Igatahes aastast 1997 on (olid) mul mõned numbrid olemas. Aga Stiil eksisteeris juba aastal 1991. Ja selle vahel olid õige mitu aastat isegi lõikelehed – viimsed vist sellelsamuselgi 97-ndal. Need lõiked olid küll sellised lihtsad (viisakalt väljendudes klassikalised, aga otsesõnu igavavõitu). Hiljem on need millegipärast ajaloo igavikku kadunud. Noh eks see ole vist seletatav ajakirja sihtgrupi selgema defineerimisega.

Välja arvatud need 90-ndate alguse ja keskpaiga Stiilid, jäigi enamus rekvireeritud naistekaid aastatesse 1997-2001. Mõned üksikud eksemplarid ehk ka natuke hilisemast ajast. Sellest ajast saadik lakkasingi vist naine olemast? (Ongi saladus lahendatud).
Natuke sai neid žurnaale enne lõplikku lahkuminekut lehitsetud-rehitsetud ka. Jätsin alles pihutäie toiduretsepte ja veidi virgutavaid kehalisi harjutusi. Kahe kuhja võrdlemisel hakkas silma, et trennikuhi jäi toidukuhjale kõvasti alla. Vanematest Stiilidest ja uuematest Annedest oli lehti kergem välja rebida. Mida aeg edasi, seda isukamalt vormistatuks muutus toidurubriik. Trennilehtede kohta seda teps mitte öelda ei saa. Millegipärast kardan, et päris uutes naistekates on viimased asendatud hoopis spordiklubide reklaamartiklitega (oh öelge, et need on vaid mu luulud). Aga no mis kritiseerija nüüd mina olen. Ma ei ole ju isegi sihtgrupp. Kogu sellest keldrikuhjast leidsin veel paar ajakirja pealkirjadega Anna ja Annabella ning vähemalt ühe Eesti Naise. Selle vahel oli samuti lõikeleht. Ja siis oli mu keldris mingil põhjusel veel terve kuhi Artereid. Kes veel mäletab, need olid vanasti Postimehe laupäevalisad. Kuna mul Postimeest ei käi, siis ma ei tea, kas Arter täna üldse enam eksisteerib. PM veebiväljaandest on see igatahes kadunud.

Artikleid lugeda ma eriti ei viitsinud. Aga. Vähemalt pealkirjadega oli viitsitud tunduvalt rohkem vaeva näha kui tänapäeval. Eriti köögirubriigis, kus Hildur Sokk alias Maire Suitsu sõna võttis. Kui ma kunagi vana ja rikas olen, siis proovin kindlasti mõnda kogutud retseptidest päriselus ka järgi teha.

Kolmat’ sületäit ajakirju vanapaberikonteinerisse viies kohtasin trepikojas seda vene vanahärrat, kes mind alati viisakalt tervitab. Ta tundis elavat huvi mu paberisülemi vastu, aga kui ma selgitasin, et need on eestikeelsed naisteajakirjad, vangutas ta kahetsevalt pead. Aga õues, juba suisa konteineri juures kõnetas mind samuti vene aktsendiga rääkiv naine. Talle seekordne kotitäis loovutatud saigi. Kui need vanad ajakirjad veel kellelegi rõõmu pakuvad, siis minugi poolest. Ega mul kahju pole. Kui suuremat tuult ja vihma tulemas pole, jätan vist viimased ka konteineri varju kuhja. Praegu on need veel mu toapõrandal hunnikus.

Nõnda hõlpsalt ongi asjade likvideerimisega algus tehtud. Kõigepealt kelder, siis korter. Polegi seda mammonat vaja. Ja kui keegi annaks mulle nüüd veel võimaluse end oma kohustustest vabaks osta, siis teeksin seda hommepäev. Ja läheksin seejärel kõigi nelja tuule poole.

Martlaaripaus, teokanüül ja kõik muud eriskummalised maailmaasjad

Madli andis suurusnumbrikombinatsioonile S-M uue tähenduse ja dimensiooni: sado-maso. Sellised kenad mõtted tulevad muidu normaalsetele inimestele pähe päälinnas. Tõlgendage kuidas soovite, minul isiklikult on selle numbrini veel kõvasti kasvuruumi. (Eelmine sõnavõtt oli seotud minu unistuste triatlonikostüümiga, millesse ma kindlasti enne pensionile minekut investeerida kavatsen. Muidugi juhul, kui nad toovad selleks ajaks turule ka suurusnumbri XS.)

Agu Sihvka kombel aru andes olid Tallinna-sõidu esmaseks eesmärgiks põhutõstmistalgud Tinni roo-maja (pange tähele, mitte roomaja!) ehitusel. Kuna aga vanajumal oli sedakorda vist lätlane või rootslane ja õnnistas meid (loodetavasti objektiivsetel põhjustel) nädala sees korralikult vihmaga, ei jõudnud põhupallid objektile ja ettevõtmine lükkus teadmata ajaks edasi. Aga mina olin muidugi jõudnud meid juba pühapäevasele Olümpiajooksule kirja panna, mistõttu oli tarvilik ikka Tallinna jõuda.

Meie imelised juhtumised Tallinna linnas algasid laupäeva lõuna paiku. Esiti käisime natuke poes, aga ei ostnud millegipärast midagi. Seejärel üritasime südalinnale natuke lähemale saada. Mitte liiga lähedale, sest mu varasem elukogemus sosistas mulle varakult kõrva, et parkimisega võib kas keeruliseks või kalliks minna. Madli mäletas veel viimaselt Yonex Openilt, et Kalevi spordihalli läheduses asus Säästumarket, mille parklasse saaks auto tasuta jätta. Ilmselt oli aga keegi enne meid seda võimalust korduvalt kuritarvitanud, sest tasuta parkimise aeg oli seal piiratud ühe tunniga. Meil oli aga päris kindlasti rohkem aega vaja. Sõitsime siis edasi Liivalaia suunas, kuni viit näitas paremale Europarklat. Selle tagumises nurgas, enne väljumist, oli ka infotahvel, kust sai parkimise hinna teada – ainult 15 krooni ühe tunni eest. Mis ei sobinud sugugi meie säästurežiimi ja liikuva eluviisiga. Pärast hetkelist mõttepausi tegime elegantse vasakpöörde tagasi Tartu suunas ja ennäe – vahetult Keskhaigla ja spordihalli naabruses oli ka täiesti tavaline linnaparkla, kus laupäeviti alates kella kolmest pärastlõunal lubati isegi tasuta parkida. Ainult et ükski silt tänava servas sellele paigale küll ei viidanud. (Savisaare tähelepanukontroll tulnukatele?)

Siis läksime kinno. Mae soovitusel muidugi. Sõpruse kino ees toimusid mingid kaevetööd ja peasisepääsude kasutamise au ja ilu oli ette nähtud ainult neile, kes otsustanud kasiinot või ööklubi külastada. Maja külje pealt leidsime õnneks ka selle ukse, mille kaudu kinno pääses. Nähtud film oli igatahes meie eksirännakuid väärt. Prantslaste „Séraphine“, tõsieluline lugu kahe ilmasõja vahel Prantsusmaal elanud naiskunstniku nukrast ja ilusast loost. Mindagu seda kindlasti vaatama. Esmalt põhjusel, et ainuüksi taoliste filmide olemasolu võiks olla kinokunsti eksistentsi õigustuseks. Ehk siis pildi, süžee ja heli kooskõla, just täpselt nimetatud järjekorras ja võtmes. Ning midagi jääb ka kaadri taha, mis sest, et tõsielulise taustaga lugu filmis kangelanna surma faktiga kokku tõmmatakse. Dailymotion’i tutvustus mu meelest päris õiget tunnet edasi anda ei suuda, aga midagi siiski:

Bande-annonce Seraphine
Uploaded by le_distributeur - Classic TV and last night's shows, online.

Sõpruse kino hoone peasissekäikude piirkonnas võiksid lisaks punastele vaipadele olla väikesed viited sellele, et kusagilt tagauksest ka kinosaali pääseb (noile, kes maalt ja hobusega) ning sõbralikumad piletihinnad meelitaksid kindlasti rohkem potentsiaalset publikut ligi. Sest kurb oli vaadata, et ilusal laupäevasel pärastlõunal hiiglaslikus kinosaalis vaid paar-kolmkümmend huvilist väärt ilmi vaatas. Mul oli küll heameel, et popkornilõhna kannatama ei pidanud J

Pärast järjekordset kommertspausi (Kaubamaja Humana ja paar Viru Keskuse kingapoodi) korjasid onu Raul ja Piret meid sappa ja juhtisid joonelt Rotermanni kvartalisse TULP-i lõppkontserdile. Ja seejärel Raekoja platsi. Ning sealt edasi Vanalinna majja Indigolaste kontserdile. Kus pileti eest võis tasuda südametunnistuse ja rahakoti paksuse kohaselt.

Ma ei ole kunagi varem Indigolapsi live’s kuulanud. Mul oli ettekujutus, et see muusika võiks mulle meeldida. Ja ma ei ole tänaseni päris kindel, missugune (kunsti)teos minu hallidest ajukäärudest moodustunud kujuteldavale siledale valgele horisontaalprojektsioonile sedakorda maaliti. Või tabas neidsamuseid määramata sügavusega kurdusid kahepooletunnine määramata amplituudiga maavärin. (See viimane oli liialdus).

Kontsert algas igatahes sellega, et katusekambri esinemisruumi kogunenud muusikud paigutasid kõik külalised sujuvalt kas iste- või muidu lebokohtadele. Arvestades sealjuures traditsiooniliste viisakusreeglitega. Mõtlesid kuuldavalt esinemiskavast. Mille käigus läks lendu väljend „martlaaripaus“. See ei olnudki nagu päris kontsert. Pigem tulid kokku vanad sõbrad, istusid korraks maha – toolidele ja põrandale – ning rääkisid elust ja armastusest. Millest iganes. Ja martlaaripaus tähendas tegelikult seda, et punkt kell üksteist pii-emm avati katusekorruse uugiaken ning lauldi tervituslaul kõigile hoovi kogunenud öisele vanalinnaretkele minejatele. Mart Laar oli sedakorda giidi rollis. Aga kontsert läks omasoodu edasi. Küsiti soovilugusid ja lauldi kaasa. Ja oli ka üks lugu, mida publik hiirvaikselt kuulas. Ma sõnu täpselt ei mäleta, aga selle laulu tekst oli ülejäänust tunduvalt rafineeritum, ruja-efektiga. Väga täiskasvanulik ja paljude alatoonidega. Kõneles sellest, kuidas kahesaja aasta pärast on kogu meie tänane maailmavalu vaid aimatav pintslitõmme ühel suurel lõuendil. (Nüüd on koht enam kui kolmele punktile.)

Õismäele tagasi sõitsime öösel, külmas ja kinnastega. Pühapäeval jooksime Madliga Pirita jõe orus Olümpiajooksu. Rada oli üllatavalt vaheldusrikas – pinnakate vaheldus jalasõbralikust metsarajast konarliku lahtise paekillustiku ja sumbuva paksu liivakihini ning paar tõusu suutsid isegi Viljandi järvejooksu läbinut meeldivalt üllatada (mina mõtlesin naiivselt, et Tallinnas peale nende betoonlinnaosade muid mägesid ei olegi ning jooksurajal tuleb peljata ainult mättalist mikroreljeefi). Põlv pidas seekord küll õnneks jooksu lõpuni vastu. Aga seda, kuhu kogu mu jõud ja energia kadunud on, ei oska ma ikkagi seletada. Selle eest tegi Madli oma esimeses jooksus väga hea tulemuse.

Muudest maailmaasjadest ei ole muud head kosta, kui et teel Tallinna jõudsime samaaegselt liiklushuligaanitsemisega (teisisõnu küll kehtivaid liikluseeskirju järgides, kuid mitte üleliia ühtlase kiirusega sõites) paljude asjade üle vaielda. Näiteks selle üle, miks mind teeb murelikuks viimases Ekspressis avaldatud Hvostovi arvamus, et lapsevanematele tuleks valimistel anda hääli proportsionaalselt laste arvuga. Madli luges ajalehte ja tsiteeris teatud asju. Mina ei saanud arusaadavatel põhjustel lehte lugeda – pidin autot juhtima -, aga see-eest vehkisin diskussiooni käigus aeg-ajalt päris aktiivselt mõlema käega. Ja vaatasin vahel ka tahavaatepeeglisse, sest mingi Hansabussi nime kandev killer-buss sõitis meil pidevalt sajaga ja olematu pikivahega tagumikus ning vilgutas kaks korda kannatamatult tulesid, kuigi ta pidi minust paremini nägema, et mul sellise nähtavusega eessõitvast Mercedesest erilisi möödumisvõimalusi polnud. Muid sädelevaid sõnaväänamisi sündis sel teekonnal veel, aga nende presenteerimine nõuaks akustilist tuge. Eesti keel on keeruline.

PS:Teokanüül on seesama mis diagonaal. Sobib tarvitamiseks loomingulises seltskonnas ja mitte ilmtingimata Tallinna linnas Olümpia hotelli taga kell üks öösel.