Esimest korda oma elus olen sattunud ENNE SOORITUST rambivalgusesse. Jah, mõistusega võttes, ma tean, et see on tavaline turundusvõte - kuigi konkreetsel juhul ei ole tegemist millegi TAVALISEGA, aga siiski .....
Nüüd siis, detailidesse süvenemata, seisus kohustab. Laupäeva hommikul seisin esikus ja kaalusin ühes käes naeltega, teises tavalisi maastikususse. Mõistus ütles - võta naelad! Süda ütles - sa saad tavalistega ka hakkama, kui hull see ikka olla saab!
Ehk siis tavaline laupäev ja Elva jõe ürgoru matkarada, joostes. Oli igatahes pigem jäärada, vahel ka veerada, nende kahe vahel mudarada ja juurikarada. Näiteks:
Või siis:
Aga sellest hoolimata - või justnimelt tänu vaheldusrikkale rajakattele, mis kiiruse maha tõmbas - oli väga mõnus jooks. Metsas ongi lihtsam joosta kui asfaldil. Üllatusena läks lõpp tõusvas tempos.
Pühapäevaks tõsisemaid plaane polnud. Kuna ilm oli soe, siis õhtuks sobis jalutuskäik Emajõe ääres:
Aga naelad pesin puhtaks, talvesaapad ka. Panin karpi ja suveks hoiule. Loodetavasti saavad Hawaii poisid mu maastikuratta ka nädala alguses ära seadistatud. Peale seda ma enam metsast välja ei tule.
