12 mai 2019

Oma jalgu ei leia ma üles

Tänase rattaringi saak:

1) põder, üks tükk, Ilmatsalu ja Rõhu vahel metsas. Õnneks teele ei tulnud;
2) sookured, kaks komplekti, kokku 4 tükki. Esimesed kaks kusagil Karijärve kandis, teised kaks Unipiha ja Nõo vahel;
3) Nissan pickup, üks tükk, tumepruun, tegi napika möödasõidu Peedu ja Tamsa vahelisel teelõigul;
4) valge reisibuss, tellimussõit, möödus Rõhu ja Pihva vahel peaaegu puutes;
5) hulk viisakaid autojuhte, kes õnneks ratturit ka liiklejaks pidasid, Aitäh!
6) lugematu hulk pisemaid tiivulisi, kõiki nägupidi ära ei tundnud ja lugeda ei jaksanud;
7) ratas, mis nägi ringilt tulles välja, nagu oleks sellega offroad'i sõidetud. Ju siis oligi aeg põhjalikumaks rattapesuks;
8) pea 90 km ja 500 tõusumeetrit. Keskmine kiirus annab lootust, et hooaja lõpuks äkki leian oma rattajalad ka üles;

Ja seekord jäin jälle ellu.

Paar aastat tagasi oleksin ilmselt sellise vihmaga, nagu laupäeval, läinud kips-klõps spordiklubisse ja kütnud 3+ tundi Wattbike' või spinniratta sadulas. Sel kevadel vaatasin vesisesse taevasse ja lükkasin rattasõidu järgmisele päevale.

Mis vanasõna selle kohta õieti käis?





Taliharja Vanakuri Ugandi, Pehmo versioon

  Mõtlesin, et panen sedakorda mõned asjad kirja, rohkem enda tarbeks - no et ei peaks järgmisel korral pikalt mõtlema: milline suss jalas o...