Kaks ja pool tundi madalal sagedusel

Treeningpäevikus seisab tänase päeva kohal „Pikk suusatamine 2:30-45“. See oli eile veel isegi täiesti plaanis, aga ... välja tuli nagu alati. Ehk tuli olla loominguline. Kui ma öösel kella ühe paiku koju jõudsin, otsustasin ilmastikuolusid arvestades jätta keerulisemad manöövrid järgmiseks päevaks. Suure valgega selgus küll, et mu tavapärasel parkimiskohal - sellel kolmandal, mille ma oma jõududega lahti kaevasin, sest kaks esimest auku hõivati pea koheselt kiiremate kaaselajate poolt – pole iseenesest ju midagi viga, aga ristmikul selle ees on hiiglaslik pudine lumehunnik. Ja selle all muidugi jää. Seega tuli enne talvist vigursõitu tegeleda kaevamistöödega. Ja nagu õige sportlane kunagi, tuleb enne trenni süüa korralik annus kaerahelbeputru vanaema vaarikamoosiga, panna peale pulsikell, riietuda sobivalt – ja tuld!

Ei saa salata, ettevõtmine kujunes päris meeleolukaks. Kõiksepealt nägin, kuidas terve perekond lükkas üht vanemat tõugu Hondat, mis iga 30 meetri järel regulaarselt kaapima hakkas. Lõpuks said vist ikka minema, igatahes viimane stoppamine, mida minu silm nägi oli veel meie pisikese ringtee peal. Seejärel tuli tüüp tumesininse Passatiga, kes leidis, et minu värskelt lahtikaevatud kanal on parim koht oma auto parkimiseks ja ühtlasi minu oma kinniparkimiseks. Küsimise peale ütles, et läheb uurib, kas lasteaia juures on mõni plats, kuhu masinat kannatab panna. Soovitasin tal sinna igaks juhuks jalgsi minna. Plats vist leidus, sest igatahes undas ta mul oma autoga jalust ära.

Siis jäi kiirabiauto selle maja juurde, mis meil nurga taga asub, kinni. Ilmselt oli see ka kiirabi sihtpunkt, sest senikaua kui tohtrid toas oma tööd tegid, liigutas juht tänaval usinalt labidat. Kedagi igatahes sealt kaasa ei viidud.

Siis tuli vanem mees kleenukese valge-pruunikirju minikoeraga. Peni pani lumehange nii, et ainult kõrvad paistsid. Aga tundub, et ise nautis asja täiega.

Madala kliirensi ja 14-tolliste rehvidega autod tegid endiselt tänavat läbides koledat häält ja jäid aeg-ajalt halvematesse kohtadessse natuke kinni. Neliveolised mõmisesid suhteliselt probleemideta mööda. Üks Hyundai ajas ainult väga musta tossu tagant välja.

Kõrvaltrepikojas elava tumepunase Passati omanik toimetas suuremat sorti lumalabidaga oma tänavaäärsesse taskusse pargitud masina ümber. Lükkas tagumise otsa lahti, külje pealt vist ka nõndapalju kui hädavajalik ja tuli siis rismikule uurima, kas olukord kannatab ümberpööramist. Vist ei kannatanud, sest tüüp toppis labida autosse ja kobis tuppa tagasi. See, et mina üksinda oma minilabidaga ristmikku rookisin, jättis ta täiesti ükskõikseks. Aga ega ta igaks juhuks väga lähedale tulnud ka.

Olin vist alla tunni aja mütanud, kui vilkurite säras saabusid meie auuli linnavalitsuse tellitud lumesahad. Läbis meiegi tänava korra üks sümboolne traktor. Tõsi, minu meelest sahka ta alla ei lasknud ja tee läbitavus oluliselt pärast seda ka ei paranenud (kui sügavamate rööbaste sissesõitmine juhtivate linnamajandusasjatundjate arvamuse järgi teeolude parandamise alla ei kvalifitseeru) . Rääkimata ristmikust, millelt eelmist lundki polnud korralikult ära lükatud. Seda nimetatakse vist demonstratsioonesinemiseks – etendus on antud, aga punktide pärast pole mõtet muretseda? Või oli see hoopis kokkuhoiupoliitika kõrgeim vorm, millest minusugune lihtsurelik ei peagi aru saama?

Seejärel sisenes kaadrisse tumesinine Ford Focus. Pööras ninapidi minu auto suunas, juht pani ohutuled vilkuma ja tuli välja olukorda uurima. Küsisin kohe, kas tal on plaanis pikemalt pidama jääda. Aga oh imet – juhtus olema tegus tüüp. Ja lumelabidas oli tal tunduvalt suurem kui minu oma. Nõnda me seal seltsis tööd jätkasime – mina pusisin oma kühvliga ristmikku puhtaks lükata, tema süvendas oma Fordile minu masina seltsi teispoole teed parkimiskohta. Ja see polnud tal teps mitte esimene kord. Kõigepealt oli tal olnud endakaevatud parkimiskoht maja ees. Nagu õige mees kunagi, kühveldas lume ära ja pani seejärel sinna oma auto numbriga posti püsti. Siis olla tulnud ühistu esimees, viibutanud etteheitvalt näppu ja öelnud, et selline teguviis on äärmiselt ebaeetiline. (Mina nägin siinkohal muidugi võimalust kahetiseks tõlgenduseks ja oleksin kodaniku asemel parkimiskoha taas lund täis lükanud.) Ühesõnaga, mees jäi oma parkimiskohast ilma, sest seda oli vahepeal kellelegi teisele vaja. Õnneks oli tal veel garaaž! Aga see õnn kestis eilseni, kui taas tuiskama ja lund sadama hakkas. Täna hommikul oli tal juba õnnestunud lahti kaevata läbipääs garaažist kvartalisisese teeni, aidata seejärel liikuma mõned teepeale kinnijäänud sõiduautod ning kõige lõpuks leida uus koht, kuhu oma masinaga kaevuda. Nõnda me seal siis kahekesi lund viskasimegi. Mina oma väikese, tema oma suure labidaga. Mõni mööduja soovis isegi jõudu tööle. Enne kui Fordi-omanik platsilt lahkus, soovitas ta soojalt minulgi oma parkimispaik ära tähistada. Asjalik mees oli.

Mina aga ei jätnud enne jonni kui ristmik viisakalt puhtaks oli roogitud. Ei julge just öelda, et ma nüüd oma küla kõvem lumesahk olen, aga kindlasti olen üks väheseid, kelle tööst päris palju kasu on. Oleks ju ilus arvata, et kõik need meie maja autoomanikud ja nende sõbrad ja tuttavad ja taksojuhid ja kõik muud inimesed, kes tavaliselt selle ristmiku peal oma autosid ümber pööramas käivad, mõtlevad heldimusega sellele idioodile, kes nende heaks selle platsi puhtaks lükkas. Aga ilmselt nad seda ei tee. Ja jumal nendega. Maailm jaguneb ka pärast tänast kolmeks – esiteks need, kes lund lükkavad, teiseks need kes istuvad lumes kinni, virisevad, aga lund ei lükka, ja kolmandaks koeraomanikud. Nii lihtne see ongi.

Aega kulus kokku 2:24, keskmine pulss 111. Eks ma vist pean oma kolmetunnise suusatamise homme järele tegema, sest nii madalaid sagedusi ei saa vist isegi taastavasse tsooni kirjutada.

Olukorda kirjeldab täiuslikult tsitaat Delfi kommentaaride kullafondist:

„Pomerants pidi täna Padaorus piparkooke jagama - esimesed 500 autot saavad tasuta“.

Sellega on tänavused jõulud päästetud.

Alternatiivid välistatud

Viis ja pool tundi tutvumist Toulouse’ lennujaamaga on ilmselgelt liiga palju. Aga kui blondiin kohvriga Lufthansa teenindusleti juurde jõudis, oli check-in kell 10:00 väljuvale Frankfurti lennule juba lõppenud. Brünett neiu teispool letti võttis telefonitoru ja vadistas rõõmsalt midagi omas keeles. Seejärel kiikas üle leti mu kohvrit ja arvas, et selle saaks vabalt ka käsipagasisse võtta ja nõnda jõuaksin ma siiski oma lennule. Mispeale mina arvasin, et turvakontrollile ei pruugi meeldida mõned veinipudelid mu kohvris. (Tol hetkel teasin, et kuus veini ja üks floc, aga pärast lahtipakkimist selgus, et veine oli kokku hoopis seitse.) Tema leidis, et veinid võiks ju kohvrist välja võtta. Igatahes tolereeris ta mu emotsionaalset „no way’d“ elegantse professionaalsusega, kuigi ma ei usu, et ta päriselt aru sai, miks keegi oli valmis maksma 50 EURi, kui valida oli broneeritud lennule jõudmise või mõne pudeli veini ja poolepäevase lennujaamas konutamise vahel. Prantslased :). Ta ju ei teadnud, MIS veinidest täpselt jutt käis ja kui palju neid pudeleid oli (pudelite arv on siinkohal õigupoolest teisejärguline).

Chàteau d'Yquem Sauternes 2007

Minu õnn algas varahommikul kell 5:43 Bordeaux St Jeani raudteejaamas. Mitte eladeski ei oleks osanud ette kujutada, et varahommikune Bordeaux-Toulouse rong, mis väljub täiesti õigel ajal, suudab poolteist tundi hilineda. Ja keegi isegi ei streikinud. Paraku on raudteeliiklus üksiküritaja vaatevinklist vaadates justkui force majeure, mis võib mitte meeldida, aga rongi pealt mahahüppamisest või planeerimata paanikahoogudest ei ole sellistel puhkudel kopika eestki kasu. Prantsusmaa raudteejaamad on väga rataskohvrivaenulikud. Ehk siis aeg-ajalt tuleb oma tinaraske kohver lihtsalt sangapidi kätte võtta ja treppidest üles-alla joosta. Võib-olla on see ka mujal nii, aga kuna ma tavaliselt reisin seljakotiga, mis reeglina ei sisalda ka veinipudeleid, ei ole ma seda pisiasja kordagi varem tähele pannud. Ja kuidas neil seal ratastooliinimesed üldse liikuda saavad?

Otse loomulikult ei olnud raudteejaama ees AINSATKI taksot, see-eest oli aga päris arvestatav elav järjekord taksot ootavatest inimestest. Neid lisandus kogu aeg. Paari ootaja käest üritasin paluda, et nad mu ette laseksid, kuna olen oma lennust maha jäämas, aga tundus, et igasugune humanism oli sel ajahetkel siitilmast kadunud. Mingi mehe käest sain (vist?) sõimata ja üks tütarlaps ütles mulle suht-koht korralikus inglise keeles, et ka tema näiteks kooli hiljaks jäämas ja miks peaksin mina miskitmoodi parem olema, et mind järjekorras ette lasta. Viis, kuidas seda öeldi, oli silmnähtavalt vaenulik. Ei saaks öelda, et ma seepeale väikeses hämmingus poleks olnud.

Taksojuht see-eest suutis prantslaste mainet kõvasti parandada. Kuigi tema inglise keel suurem asi polnud (tõtt-öelda ei saa minagi oma prantsuse keele oskusega eriti kiidelda), mõistsime teineteist kohati suurepäraselt ja ta tegi oma parima, et mind võimalikult kiiresti lennujaama viia. Mitte lihtsalt lennujaama, vaid täpipealt selle ukse juurde, kust joonelt Lufthansa checkinni pääses. Ta vist oleks maandumisrajale ka sõitnud, kui seee võimalik olnuks :). Meist kummastki sõltumatutel põhjustel ei olnud sellest ponnistusest aga kuigivõrd abi. Aga minu pikas päevas oli see küll esimene helgem hetk.

Edasi läks kõik rutiinselt, ehk tehes seda, mida tavaliselt lennujaamades passimise ajal tehakse – lüües aega surnuks eranditult kõigis poodides, lugedes sisserändajatele mõeldud turismibrožüüre, süües ja juues veini ja tehes seda veel kord ja veel kord. Magamine oleks iseenesest samuti kõne alla tulnud, aga selle jaoks olin ma hommikust saadik juba natuke liiga erutatud. No ja lõpuks sõbralik taaskohtumine oma reisikaaslastega, kes olid valge inimese kombel kella seitsmeni maganud, hotellis rahulikult hommikusööki nautinud ja seejärel alles Toulouse’ poole teele asunud. Jällenägemisrõõm oli suur.

Nüüd on Lufthansa kiitmise koht. Esimest korda lendasin nendega ja arvan, et tulevikus lendan kindlasti veel. Minnes oli meil Münchenis suhteliselt lühikese ajavahega ümberistumine jätkulennule, ja kuna meie lend hilines, oli Tallinnast tulnud lennul minibuss vastas ning kogu meie kaheksaliikmeline seltskond ja pagas transfeeriti joonelt mööda lennuvälja ühelt lennukilt teisele. Ja mitte ainuski kohver ei jäänud selle kiirsiirdamise käigus kaduma või ei saanud viga, nagu juhtus pea eranditult kõigi nendega meie seltskonnast, kes lendasid kongressi ajaks otse Bordeaux’sse ja olid endale valinud teised operaatorid. Aga rändamine ongi alati natuke loterii, kus alati päris kõik valikud sinust endast ei sõltu. (Rubriik Siiri, valge vein ja šokolaad jääb rosinana veel siseringi infoks – kes teab, see teab, kes ei tea, see küsib).

Aga lõpuks siis rohmaki ka reaalsesse ellu. Kõik meie seltskonna tartlased, välja arvatud mina (ja nagu kõik me teame, pidin ma Tallinnasse jõudma oluliselt varem kui umbes kell 23:00 või sama suurusjärk kopikatega ning seetõttu polnud mul olnud vajadust mõelda sellele, kuidas Tartusse saada), olid veendunud, et on olemas kesköine Tallinn-Tartu buss, mis alustab oma sõitu sadamast ja peatub ka lennujaamas ning millega on ka hilistel reisijatel kenasti võimalik koju jõuda. Selline buss on tõepoolest olemas ja sõidab nimetet’ marsruuti pidi ilmselt tänapäevani, kui vedaja veel pankrotti pole läinud. Aga teeb seda vaid neljal tagumisel nädalapäeval. Kõik esmaspäevased, teisipäevased ja kolmapäevased reisijad peavad ise vaatama, kuidas hästi saavad. Ja juhtumisi oli parasjagu esmaspäev. Arvestades seda, kui väga me juba mõtetega kodus olime, ei olnud tekkinud olukord enam eriti naljakas. Müncheniga samal ajal saabub ka viimane Kopenhageni lend. Viimane buss Tallinnast Tartusse väljub bussijaamast aga 23:00 ja viimased saabujad ei jõua selle bussi peale ka parima tahtmise juures (siinkohal tahaks taustaks üht tuntud sloganit tsiteerides natuke tigedalt tatti pritsida, oi kuidas tahaks). Ega eriti valikuid pole - võtame endale hotelli Narva mnt ja Kreutzwaldi tänava nurgal. Sellest ma ei taha enam edasi rääkida. Sest ma ei saa aru, kuidas NII kliendivaenulikud ettevõtted täna üldse veel elus on. Ükskord kui mul rohkem aega on, pühendan sellele teemale eraldi pisut pikema jutu. Täna vaid sedapalju, et tegelikult olnuks õige sellest hotellist lihtsalt sirge seljaga joonelt välja astuda. Kuna me olime lihtlabaselt väga väsinud ja vajasime keset südaöist Tallinna kõigest voodit, kus hommikuni magada, siis seda me lõppkokkuvõttes ka tegime. Kõigest hingest tahaks aga uskuda, et see kogemus oli ainult halb unenägu (aga ei olnud ju!).

Lumetuisk teel kella seitsmese täistunni ekspressiga Tallinnast Tartusse oli kuldsete viinapuuväljade kõrval küll väga masendav vaatepilt, aga selline see elu juba kord on. Lahtiste kingadega lumehanges.

Veinigurmaanidele luban kübeke reisijuttu ka, aga ilmselt mitte enne kui pärast laupäevast põdrajahti.

Linn särab öistes tuledes

Kui ma reedel Tallinnas kliendikohtumisel olin, õnnestus mul skaibivestlus Madliga kuidagi sedaviisi pooleli jätta, et tema vastus minu viimasele repliigile jõudis minuni tegelikult alles pühapäeva pärastlõunal. Päike oli aga selleks hetkeks otsustanud teispoole pilve pugeda ja seetõttu polnud mul enam mõtet neid kõige värvikamaid vahtralehekaadreid püüdma minna. Mõtlesin, et teen selle täna tasa, sest kuidas sa ikka Pekingisse mulluseid või lausa tunamulluseid sügispilte saadad. Kui ma siis täna umbes kolmveerand seitsme paiku õhtul kaameraga linna läksin (no ei õnnestunud tööpäeva jälle õigel aja  lõpetada), oli päikeseloojang koos kõigi oma verevate värvidega täisjõus. Aga viie minuti jooksul, mis mul kulus kodunt jõe äärde jõudmiseks, oli leegitsev taevavõlv juba igavikku kadunud. Ja pimenes väga kiiresti. Nagu ikka ühes õiges põhjamaa linnas - vähemalt kaks silda kaheksa minuti jooksul.

 Emajõe tänav ilma vahtraalleeta.

Laterna all.



Jaani kirik paremal. Edasi läks juba nii pimedaks, et peale valgustäppide oli raske midagi muud jäädvustada.

Aga homseks lubas juba lumelörtsi.



Jäätis ja kõik tema sõbrad

Lihtsalt repliigi korras. Tervelt kaks päeva üritasin overlock-õmblusmasinat hooldusesse viia. Ikka masinakast järjekindlalt koos muu kolaga hommikul tööle minnes auto peale (kusjuures parematel päevadel kuuluvad kolakomplekti minu keskmisest suurem käekott, sülearvuti ja seljakott trenniasjadega), õhtul jälle nukra tõdemusega – täna ei õnnestunud – tuppa tagasi. Kolmapäeval lõpuks pigistasin vajaliku pooltunni oma tihedast päevast välja ja toimetasin masina kuhu vaja. Väike ohver tuli selle nimel siiski tuua. Lõunakeskuse kohviku Nobel asemel läksin tagasiteel lõunale Maaülikooli peahoone söögikohta. Ma olen seal korra varem ka käinud. Arvestades asukohta, võiksin sagedasemgi külaline olla. Aga ei ole ja niipea ei kavatse hakata ka. Ma ei ole sugugi mingi ärahellitatud maitsemeelega esteet, kes iga kolmanda roa juures nina krimpsu tõmbab ja kõrvale vaatab. Samas loobusin läinud talvel käimast ühes itaaliahõngulises toidukohas, kui keegi otsustas sealsetelt pastaroogadelt ära korjata garneeringuks olnud basiilikulehe. Seepeale tundsin end petetuna.

Mis Maaülikooli kohvikut puudutab, siis nende toidud on kuidagi iseloomutud. Ja nagu ketikohvikutele tavaks, on näiliselt võimalik erinevatest komponentidest kokku panna endale meelepärane kooslus ... aga nagu tavaliselt, maksab see lõppkokkuvõttes rohkem kui mõnes muus kohas komplektina pakutav ja kenasti serveeritud praad (vägisi tuleb siinkohal meelde Air Balticu lipp-lipi-peale-lapp-lapi-peale piletihinnapoliitika). Ei saa sugugi öelda, et sealne toit on halb, aga kindlasti saab öelda, et sel puudub isikupära. Ka külastajate kasin arv kinnitab, et midagi on selles kaadris kõveriti. Kuigi kohvik ise on suisa miljonivaatega – ühes küljes kipuvad kirevais sügisvärves vahtrad suisa aknast sisse ning teisal, üle terrassi ja oru roheluse püüab pilku uue spordihoone dünaamiline klaasfassaad. Silm puhkab ja kiidab arhitekti. Sisekujundusele pole ka midagi ette heita - rahulikud põhitoonid, mida ilmestavad üksikud kerged värvilised toolid ja mõned pildid seintel. Kirev teeninduslett mõjub selle kõrval nagu värvipimeda disaineri unine eksitus, aga selle poole võib vabalt ka selja pöörata.

Kergelt kurb tunne jääb pärast seda külastust. Hästi õnnestunud vormi on millegipärast sattunud natuke küündimatu sisu. Ja kõhtu ma sealsest päevapraest ka täis ei saanud.

Ahajaa. Kes teada tahab, mis loomad (või hoopis inimesed?) need jäätise sõbrad on, peab kohapealt küsima minema. Pakun välja, et mingi gurmeeklubi, kes sööb silmadega kaunist vaadet, säästes seeläbi jäätise vältimatust hävingust.

Kiire on, aga kripeldab pisut ikka

Kui keegi juba arvabki, et ma olen päriselt Kopenhagenisse kolinud, siis see ei vasta tõele.  Hoolimata sellest, et isegi mu viimane sünnipäev möödus sedakorda Dannebrogi all. Kuna Madlile jõudsin ette heita, et ta oma uue Hiina-blogi pilte ei allkirjasta, siis püüan ise väikestviisi eeskuju anda. Alustades lõpust ehk siis värskematest piltidest.





Saadjärve jooksu stardis. Kaamerasse on püütud Anneli ja Karin. Minu jooksud toimusid sel laupäeval rahulikus tempos ja kaameraga, sest reede pärastlõunal ründas mind ootamatult äge nohu ja kõva kurguvalu kombinatsioon. Väga kehv ajastus, eriti kui arvestada seda, et külmetushaigused tabavad mind keskmiselt kord kolme aasta jooksul. Või oli see hoopis mõni hulkuv viirus? Ilm oli igatahes uskumatult ilus ja jooksjaid-keppareid arvukalt.

See siin ei ole sugugi roosamanna luubi all, vaid Ahja taga metsast leitud beibeseen. Mummud olid umbes sentimeeter-poolteist läbimõõdus ja pealt kergelt krobelised, justkui keegi oleks hernekommidele imepeenikest suhkrut peale puistanud. Mina küll ei tea, mis nende ametlik nimi on. Igaks juhuks me neid ei korjanud. Korvi jõudsid ikka kitsemamplid, kukeseened ja isegi üksik kuuseriisikas. Seenerohkuse üle eriti kaevata ei saanud. Kitsemamplid olid enamasti best before, kukeseened kribalamõõtu ja kohalikud põdrakärbsed näljased.

See sametine triibuseelik jäi meist ka metsa alla sambla sisse maha. Ning veel hulk teisi vähem edeva välimusega seeni, mida tundus olevat mõistlik pigem silmadega süüa. Tagasi linna jõudsime päikeseloojangul ja pühapäev möödus toas tõbitsedes.

Side lõpp.

Aga siiski .... laadisin lõpuks kõik 3.Saadjärve sügisjooksu pildid üles. Elamused originaalsuuruses hiirekliki kaugusel :)

Jooksjate jumal oli täna mulle armuline

Tartu kohal oli ammu juba taevas tume ja sooja kollakat tooni. Külm helesinine laotus jäi sootuks selja taha kusagile Aovere kanti. Selle kevade esimene äike algas hääletult ja üksikute eredate välgunooltega. Vihm hiilis aga vaikselt ligi. Suurem sahmakas jõudis pärale just hetkel, kui ma teiselt Kõrveküla tiirult naastes jalakäijate tunnelisse jõudsin. Pulsikell näitas 1:01. Tegin turvaliselt varju all venitusharjutusi, taustaks tõeline lahing koos kõuemürina ja valgusefektidega. Seitsme minutiga sai suurem valing otsa. Kevadveed asfaldil aga voolavad vist siiamaani, kui nad veel ära kuivanud pole. Nagu ikka ühes õiges muinasjutus.

Saagem tuttavaks – mu nimi on Ave-Rein!

Rangelt kronoloogilises järjekorras peaks olema hoopis Rein-Ave, aga miskipärast tundus teistpidine kombinatsioon mõnusam mõtelda olevat. Või peaksin klassikuid parafraseerides hoopis kinnitama, et olen kiip ja inimene?

Seda juttu sellisel kujul ei peaks siin praegu üldse olema. Seniavaldamata teoste nimekirjas on mul fragment sootuks teistsuguse meeleoluga story’st. Praegune lugu on aga 39.Tartu Maratonist, kus tuleb väga vähe juttu maratonist, aga sellevõrra rohkem sellest, mis juhtus enne ja pärast maratoni. Hakka või uskuma, et mu maratonidebüüt oli selge märguanne, et jätaksin oma kestvamad ja kiiremad liud endiselt Vooremäe kaheksakilomeetrilisele ringile või argipäevaõhtusesse dendroparki ning ei üritaks enam kunagi trügida massiüritustele.

Esialgu ei kavatsenudki ma maratonile minna. Osa jooksutrenne sai suusatamisega asendatud lihtsalt sellepärast, et oma vigastustest piinatud liikumisaparaadile - põlvehädad 2009.aasta hilissügisel ja lihaserebend (mis ei olnud tingitud sportimisest!) täpselt aasta hiljem – natuke hõlpu anda. Pealegi olnuks suisa patt sellise talvega MITTE SUUSATADA! Kusagile kolmesaja alla tuli neid kilomeetreid enne maratoni kokku ära. Pikale distantsile ma iseenda silmis sellise läbisõiduga ei kvalifitseerunud. Kuradile sai aga siiski näpp antud hetkel, kui veebruarikuist treeningplaani koostasime ja ma otsutamise kohal leidsin, et igaks juhuks koostame selle nii, nagu ma ikka läheksin maratonile. Registreerimisega ma ei kiirustanud, justkui lootes, et miski vääramatu jõud otsuse minu eest lõpuks siiski ära teeb. Tegigi. Kui ma viimsepäeva reedeõhtul igaks juhuks maratoni kodulehele kiigates avastasin, et umbes seitsme minuti pärast lüüakse nimekiri lukku, ei olnud enam valikut. End juba kirja pannud, ei tulnud hiljem mitte mõtetki oma stardikohta kellelegi maha müüa.

Tegelikult oli mu kõhklustel üksainus ja päris proosaline põhjus. Raske on alustada võistlust puhta lehena tagareast, kui tead, et võimed lubaksid stardikoridoris tunduvalt eespool olla. See tagumisest grupist alustamine on isegi jooksmises päris piinarikas ning ma kujutasin vististi liiga elavalt ette, kui kole see veel suusarajal olla võib. Nõnda ma siis küsisingi endalt, kas ma ikka olen nõus seda taaskord tegema. Tuleb välja, et olin.

Äpardused algasid juba maratonieelsel reedel. Kõigepealt anti mulle vale mehe stardiümbrik. Sellist asja suutsin ma õnneks ette näha (järgnev näide on illustreeriv ja kasutatud nimed on muudetud).

-Tere. Soovin oma stardimaterjale. Minu nimi on Bond. James Bond.- (rõhuga nimel James).

Sulle ulatatakse ümbrik ja palutakse anda allkiri, et oled oma materjalid kätte saanud.

Sa tead, et nimekirjas on veel vähemalt kaks sinu perekonnanimekaimu. Kes õnneks on teisest soost, mistõttu peaks oht materjale segi ajada olema minimaalne. Seejärel vaatad ümbrikku ja tõded, et su eesnimi on James’i asemel nüüdsest hoopis näiteks Elisabeth. Palud ümbriku ümber vahetada.

Tegijatel juhtub.

Stardipäeva hommik. Otsustan igaks juhuks püüda 9:45 väljuvaid busse. Esimesele kahele peale ei mahu. (Mahuks, aga ei taha enne võistlust püstijalu stardipaigani sõita). Järgmist bussi oodates hakkab varvas natuke külmetama ja tuleb kohapeal hüpetega sooja teha. Pole hullu. Saan kolmandas bussis kenasti istekoha. Minu teekaaslased, nagu selgub, on kogenud maratoonarid. Kaks naist Eesti Posti Spordiklubi rõivis; mees nimega Aare, kes on tegelikult orienteeruja ja teeninud medali kahel Vasaloppetil (tervis ei luba pikka maad sõita) ja Eha Suija (no see nimi peaks ka kommentaaridetagi kõnekas olema). Tagantjärele tunnistades on bussisõit võistluspaika tänu mu toredatele kaasreisijatele igas mõttes värvikaim osa minu esimesest maratonist. Ja vähemalt stardini on mul hea meel, et valisin seekord just lühikese distantsi. Ahjaa, ka üks mu ülikooliaegne kursaõde sõidab minuga samas bussis. Staažikas maratoonar, nagu selgub, on temagi.

Edasi ei ole enam nii lõbus. Viis võistluseelset peldikut on sellele rahvahulgale ilmselgelt liiga napilt. (Äkki oleks aeg rakendada presendiga piiratud pissialasid eraldi meestele ja naistele ning hinnalised rendikemmergud jääksid tõsisemateks tegudeks? Kollane lumi sulab ju kevadeks ära ja loodusele sellest tõsist kahju ei tohiks tulla?).

Ühesõnaga, kui ma oma positsiooni stardikoridori viimases reas sisse võtan ja suusad alla panen, ei tea ma isegi päris täpselt, kas stardipauk on juba antud või mitte. Lülitan pulsikella sisse ja roomamisõppused stardikanga suunas võivad alata.

Hullem ootab veel ees. Esimesel tõusul sisuliselt seistes tsiteerin iseenese rahustuseks ühte katuse-Karlssoni kuulsamatest sloganitest. Minna pole kusagile, sest raja kõrval on lumi enam kui põlvini. Tuleb oodata ja kannatada, peaasi, et külm ei hakkaks. Laskumistel üritan siiski liigseid trikke tegemata eessõitjatest mööda manööverdada - alternatiiv oleks sahka sõita, milleks ruumi ei ole, või kepid maasse lüüa, mis ei ole kuigi efektiivne meetod kiiruse alandamiseks. Sest paraku libisevad mu suusad tunduvalt paremini kui kaasvõistlejatel. Mul tuleb hakkama saada kahe probleemiga – esiteks kuhu panna see power, mida tõusudel kasutada ei saa (treenituse ja kiire taastumisvõime võib selles tropis kohe korstnasse kirjutada) ning teiseks, kuidas langustel teistele tagant mitte sisse sõita. Kõik see, mis parema stardipositsiooni korral andnuks mulle selge eelise – lisaks mu väike kehakaal -, on selles sõidus täiesti mõttetu ballast. Pika rajaga liitumisel pulsikella vaadates tõden, et kaks pool tundi ei ole pärast sellist algust enam kindlasti saavutatav lõpuaeg. Vähemalt mulle mitte. Edasi võtan asja väga rahulikult. Peatun toitlustuspunktides, vaatan, kus eessõitjatest möödumiseks on mönusam rada vahetada ja tõusudel enam igasse kitsasse prakku ei trügi. Rada ei ole eriti raske, kuigi jah, lõpuosa tüütule lauskmaale eelistanuksin pigem tõuse-langusi. Tõden üllatusega, et selles seltskonnas, kus sõitu lõpetan, paaristõukajaid peale minu eriti ei olegi. Kuigi just nii on võimalik kiiremini edasi liikuda. Ilmselt on suusatajad lihtsalt liiga väsinud. Olen natuke pettunud, sest lootsin vaikselt, et just lõpus leian mõne võistleja, kelle tuules oleks hea finisi poole kulgeda. Aga nad kõik liiguvad pisut aeglaselt (või olen mina distantsi teises pooles liiga palju puhanud).

Lõpetan, saan medali kaela, rohelise kilekoti vahetusriietega kätte, seejärel vabastan end suuskadest-keppidest ja suundun riietumistelki. Kui ma pulsikella käelt maha võtan, näitab see 3:09. Mis pole hetkel minu jaoks üldse oluline number (vale vastus!).

Siis annan oma suusad hoiule, manustan ühe kuuma meeõlle (sest muud vedelikku paraku ei pakuta) ning lähen sekretariaati oma diplomi järele. Mida aga (veel) ei ole. (Sündmustest ette rutates – mudugi ei ole, sest korraldajate andmeil pole ma selleks ajaks veel võistlust lõpetanudki.) Lähen võtan rahulikult oma hernesupi, kukliku ja tee (isu küll suurt ei ole) ning leian söögiplatsi päris finišikoridori servas. Igast karvaseid-sulelisi lõpetajaid on päris meeleolukas vaadata. Tuletab meelde sedagi, et pärast esimest SEB Sügisjooksu mõtlesime korraks koos Anneliga jooksurajal kabareestiilis kostüümidraama korraldada. Mõtteks see esialgu jäänud ongi. Aga noh, pensionini on veel mõned aastad aega, küll jõuab tsirkust ka teha. Esiti tuleb tulemusi parandada.

Toidualalt lahkudes kohtun veelkord oma kursaõega, kes just sööma asutab. Ajame nii minutit kümme-viisteist juttu ja saan talt ühtlasi juhatust bussile jõudmiseks. Ning kuulen, et meie kursuselt sõitis lühikest distantsi veel kaks inimest.

Viiesele bussile jõudmine on napikas. Saan miljonivaatega seisukoha praktiliselt bussijuhi kõrval. Jook, mis hommikul kaasa sai pakitud (boržomm koos Aura kirsinektariga) kulub tee peal kiirelt.

Õige elu algab aga esmaspäeval. Valusate lihaste või sportlike traumadega pole sel aga midagi pistmist. Esialgset protokolli lugedes leian oma nime järelt lõpuaja 4:01 .... millegagi. Leebelt öeldes olen nendest numbritest totaalses hämmingus. Selle asemel, et silmapilk minestada, saadan korraldajate e-mailile kirja väitega, et nad on umbes tund aega eksinud ja palun viga parandada (viisakas kiri, stardinumbri, nime ja eksimuse suurusjärguga). Ma ei ole päris kindel, kas see on klassikaline protest, aga kusagil ei ole ka mingit juhendit selle kohta, kuidas protesteerima peaks. Õnneks jääb korraldajate kontor otse mu koduteele, nii et teisipäeva õhtul hüppan sealt läbi ja uurin ettevaatlikult, et kas ja millal midagi protestide osas toimub. Mulle kinnitatakse, et kui olen kirja saatnud, siis sellega ka tegeletakse. Ja et nad koguvad veel proteste (Ametlikult võib kaebusi esitada 24.veebruari õhtuni).

Kui keegi nüüd arvab, et esitatud protesti peale hakatakse kohe kontrollima, millal protestija tegelikult lõpetas/või ei lõpetanud, siis nii ei ole see teps mitte. Mina sain oma sõbraliku loomuga kirjale neljapäeval vahva vastuse, kus oli kõigepealt taasesitatud minu „esialgse lõpuprotokolli tulemus“ ning seejärel kinnitus, et see tulemus on korrektne:

- Paraku kiibiaja järgi on tulemus selline. Millel põhjal väidate vale lõpuaja olevat? -

Võibolla saavad korraldajad tuhandeid proteste ja see ongi täiesti normaalne vastus. Kuigi kõlas sedamoodi, nagu oleksin ma kindlasti püüdnud kellelgi eksimatul nahka üle kõrvade tõmmata. Number neli finišiprotokollis minu nime järel oli niigi peaaegu et isiklik solvang ja sellise tooniga kirjavastus ajas mu üsna pöördesse. Mis seal salata, oleksin tõepoolest oodanud konkreetsemaid juhendeid oma süütuse tõestamiseks. Koostasin päris põhjaliku vastuse, alustades oma pulsikellaga ja lõpetades tuttavate inimestega, keda kohtasin ja kes võinuksid tõestada, et olin päris kindlasti hulga varem võistluse lõpetanud. Enne vastuse teelesaatmist rookisin sealt ka liigse sarkasmi ja emotsioonid välja. Lohutasin end sellega, et isegi kui mu aega lõpuprotokollis ei parandata (selline tunne tekkis tõtt-öelda küll), olen kindlasti kolme kiirema hulgas, kui kõne alla tuleb kombineeritud teatevõistlus, mis koosneb viiest kohustuslikust võistlusjärgsest alast (riiete vahetamine, meeõlu, suusahoid, sekretariaat, supisöömine) enne bussile jõudmist. Arvestades seda aega, mille kulutasin kursaõega lobisemiseks, suutsin oma kiibiaja järgi kõik muud toimingud mahutada ca 15 minuti sisse. Ja ma ei valanud oma hernesuppi eelnevalt valmispandud kilekotti, ausõna! Kui see ei vääri eriauhinda, siis mis üldse väärib?

Pinge püsis õhus kuni neljapäeva õhtuni. Hakkasin just trenni minema, kui mulle helistati. Olime jõudnud punkti, kus hakati finišisalvestusi vaatama (sellised asjad on maratoni korraldajatel täiesti olemas). Ainuüksi numbrist aga minu isiku tuvastamiseks ei piisanud, sellele lisaks pidin veel kirjeldama oma välimust. Õnneks on mul unikaalsed suusapüksid kenade kollaste triipudega külgedel ja nõnda mind siis lõpuks üles leitigi. Reede pärastlõunal protokolle uuesti vaadates (viimane refresh oli toimunud neljapäeva hilisõhtul) selgus, et mu lõpuaeg oli jätkuvalt üle nelja tunni. Saatsin teele uue e-kirja küsimusega, kas mu tulemus ikka parandatakse. Jaatav vastus tuli kiirelt ja laupäevaks oli õiglus tõepoolest jalule seatud. Selgus ka eksituse tegelik põhjus – minu kiibiga sõitis hoopis Pärnust pärit naine nimega Ave. Ja mina sõitsin järelikult tema omaga. Erinevalt eelmainit’ Reinust olid meil Avega vähemalt erinevad perekonnanimed.

Mis seal salata, minu tunded Tartu Maratoni suhtes on hetkel üpris vastuolulised. Põhimõtteliselt on ju õiglus jalule seatud ja mul on vähemalt teoreetiliselt järgmiseks aastaks korralik stardikoht päris oma sõidu tegemiseks. Et siis edaspidi juba pikale distantsile üle kolida ja teada saada, mida see päris kannatamine tähendab.

Sest seekord oli kõike muud rohkem kui maratoni. Vähemasti Vooremäe tõusud-laskumised on mul hulga selgemalt mälus, mis sest, et neid radu viimati kolm nädalat tagasi mõõdetud sai.

(Kummardus nendele, kes viitsisid lõpuni lugeda).

Hommikuvõimlemine köie ja konksu otsas

Autoga sõitmine ei ole meie talveoludes üldse ohtlik ja keeruline. Hoopis hoolikam tuleb olla parkimisega. Ebapiisav parkimiskiirus või paarkümmend sentimeetrit valearvestust esirataste asukohavalikul võivad mõneks ajaks kõik edasised kiiremad ringid lõpetada. Ma sain eile pärastlõunal vasakpoolse esirattaga pihta ühele natuke ebapädevale lohule. Kuna olin äsja Aurast tulnud, otsustasin, et olgu sedakorda hommik õhtust targem ja ei hakanud masina kättesaamiseks enam ponnistama.

Ei olnud hommik põrmugi targem. Auto seisis justnimelt seal, kuhu ta pühapäeval jäänud oli. Vasak ratas ikka poolenisti augus. Jääd ja lund ei olnud ka vähemaks jäänud. Sukeldusin puusadeni teeäärsesse lumme okste järele. Millest, nagu arvata oligi, polnud suuremat abi. Siduri kärsatamisest loomulikult ka mitte. See masin ei liikunud enam millimeetritki ei ette, taha, vasakule, paremale ega üles või alla. Seisin ja mõtlesin, et lõpuks pidi see siis ikkagi juhtuma. Et ma jään oma maja ees, 20 minuti jalutuskäigu kaugusel Tartu südalinnast - tänava ääres, mitte kusagil kraavis! - lootusetult jää- ja lumevangi.

Kevadet ma siiski ootama ei hakanud. Õlekõrs oli telefonikõne kaugusel Tammelinnas ja õnneks oli eelmisest autost jäänud köis ka pakiruumis alles. Konksu leidmiseks tuli küll natuke kaevata, aga see oli varasema haokorjamise kõrval lapsemäng. Edasi läks juba libedalt. Vähemalt tunne oli tunduvalt turvalisem kui suure külmaga tõrkuva eaka diiselauto roolis köiekäivitust korraldada. 

Uskumatult hea on omada sõpru, kes häda korral liigsete küsimusteta sulle appi tulevad. Veel uskumatum on see, et vahest on tore ka abitu ja äbarik olla. (Ütlesin välja ja ei olegi häbi :)

Viiekas

Treeningplaanis oli tänase päeva kohal kirjas, et suusatamine 1:50, pulss pole oluline. See viimane muidugi ei tähendanud, et pulsi võib südamerahuga taevasse sõita. Pigem seda, et tõuse tuleb siiski rahulikult võtta. Mis on tegelikult pagana keeruline.

Alla kahetunnise treeningu pärast ei hakanud Vooremäele sõitma. Nädala sees oli korraks uitmõte, et põrutaks seekord hoopis Elvasse ja katsuks otsast Tartu maratoni rada. Aga see ju sama kaugel, nii et jäi ka ära.

Esimest korda siis valgel ajal dendropargis. Pealegi nädalavahetusel. Täitsa põnev oli. Silmipimestavalt päikeseline talveilm ja väga ilus suusajälg. Uskumatult ilus võrreldes viimase tuisujärgse õhtuga samas paigas. Ja ei mingeid jõuliselt uiskavaid mehi, kes tavaliselt must nagu kakivast kassist mööda vuhisevad. See eest nägin Tibi Telefoni, kel oli õnnestunud laskumise lõpus suusajälge kleepuda ja end seal häirimatult mobiiliga rääkima unustada (kiire manööver ja sujuv möödumine paremalt) ning mõni aeg hiljem astus väärikalt kusagilt võsast rajale Tädi Dünamo Suusavabrik. Kes kõigepealt seisatas raja ääres, vaatas kombeka liiklejana vasakule ja paremale ning siis astus joonelt mulle ette. Peaaegu oleks kokkupõrge olnud. Mina kui potentsiaalse konflikti nõrgem osapool pidin möödumiseks loomulikult taas kõrvale astuma.

Päevikusse sai kirja viis ringi ajaga 1:55, keskmine pulss 147. Lumes on suusatada siiski parem kui joosta. Kas ma juba ütlesin kusagil, kuidas ma seda talve armastan?

Tere troopika

Eestimaad üle pika aja tabanud soojalaine (külma on alla KÜMNE kraadi) on lubanud mul viimase nädala jooksul teha tervelt kaks lühikest (tund-poolteist) suusatrenni dendropargis ja ühe pika (üle kahe tunni) Vooremäel. Kuna ma võistlustele minna ei plaani, on suusasõit puhas lõbu ja meelelahutus. Mida enam ma suusatan, seda rohkem see mulle (taas!) meeldima hakkab. Vooremäel armastan ma pikka rada, kus rahvast tavaliselt vähem. Üksikud jõulised meesuisutajad tuiskavad aeg-ajalt mööda, aga üldiselt valitseb rajal rahu ja vaikus. Sõida ühtejutti või viimsepäeva laupäevani. Tegelikult saab sõita küll vaid senikaua, kuni hämarus metsa all võimust võtab ning silm enam suusarada muust lumevalgest foonist enam ei erista.

Dendropark on tavaliselt rahvarohkem. Eile õhtu hakul keerutas veel väheke tuisku, laskumistel võttis esialgu silmad vett jooksma (esimest korda tundsin, et äkki peaks ikka mingid prillid muretsema), rahvast oli aga ilmselt värske tuisulume tõttu vähem kui tavapäraselt. Kolm ringi möödus märkamatult. Püüdsin keskenduda eelkõige tehnikale, mis tähendas rahulikku sõitu ja tõusudest suusajäljes ülesminekut.

Minu uued suusad pole mulle siiani pettumust valmistanud. Saabastega on see väike jama, et päris hooaja alguses (mis oli detsembris) otsustas parempoolne jalavari nii kanna ja pahkluu kohale villi hõõruda. Õnneks jäi see ka üheks ja ainsamaks korraks ja saapaid ma välja vahetama ei pidanud. Aga tänu haavatud labajalale (ja ka vihmasajule) olin sunnitud detsembri lõpus tegema puhta paaristõuketrenni (1:20 Supilinna ovaalil). See oli äärmiselt uudne ja ekstreemne koormus mu õlavööle. Aga ma sain sellest alles natukene hiljem aru :)

No ja jaanuaris saabus juba selline külmalaine, mis isegi meie jooksutrennid lumeväljadelt TÜ kergejõustikuhalli ajas. Kokku korda neli olime sunnitud sealt külmavarju otsima. Aga sel nädalal jätkasime Raadil taas lumesjooksu hooaega. Lumes ON raske joosta. Sõltub natuke lumest ka. Kõige närusem on teha tõusvaid lõike ülepõlve tuisulumes, kus kunagi ei tea, kas jalg vajub läbi tiheda kihi või mitte. Asja teeb veel iseäranis lõbusaks see, et kunagi ei tea ette, kas jalg vajub läbi siis, kui ära tõukad või hoopis siis, kui maandud :). Kui on lihtsalt äsjasadanud põlvini lumi, siis on muidugi palju hõlpsam joosta. Ausõna. Tänane värske kogemus oli 45 minutit rahulikku (!!) jooksu lahtilükkamata kergliiklusteel, kus mõned jalakäijad enne meid ilmselt siiski liikunud olid. Pulss ei roninudki erilistesse kõrgustesse, aga püstipüsimiseks tuli joosta suisa meremehestiilis, pinnas jalge all oli niipalju ebakindel.

Pühapäeval oli Auras pikk rada. Seda saab nii harva, et need üksikud päevad peaks lausa riigipühadeks kuulutama. Kaasliiklejad osutusid õnneks viisakateks inimesteks ja andsid kiiremale kenasti rada. Mis lubas mul omas rütmis ujuda ja tegi meele rõõmsaks. Seda õnne ei ole alati teps mitte.

Ühesõnaga, jooksen, suusatan ja ujun. Või vastupidises järjekorras. Kokku viiel päeval nädalas. Ma armastan seda talve. Kestaks see ainult kauem.

Sõltlane. Anonüümsus välistatud. Aga ise olen rahul.

Pealinlased peavad aga tänast Postimehe artikli pealkirja uskudes kõvasti püksirihma pingutama, et sellise paradiisi ukselävele jõuda. Aga sealne linnavalitsus on nende muret vististi juba mõistnud.

Mida ei mäleta, seda pole olnud

Et keegi ei hakkaks arvama, et see lause seal ülalpool ongi mu lühikokkuvõte aastast 2009, siis täiendan kohe esimeses lõigus seda alapealkirjaga "kaheksa poolikut postitust". Rahva ehk teisisõnu Madli tungival soovil järgneb pealkirjade paraad koos sisu lühitutvustusega:

23.02.2009 Mечтать не вредно. Bредно не мечтать.

Seda ma mäletan küll päris hästi. Lugu sellest, kuidas inimesed teatud olukordi ja käitumist absoluutselt erinevalt võivad tõlgendada ja millised tagajärjed sellel siis olla võivad. Antud juhtumil kuulusin mina ülemeeliku enamuse (kaks ühe vastu) ridadesse. Mis on harukordne, sest tavaliselt olen ma alati friikide nimekirjas. Juhtum lahenes suurema verevalamiseta, aga tõi siiski kaasa väikese peretüli. Saan aru, aga ei tunne ennast süüdi. Moraali ei järgne.

03.03.2009 Hakka või toitu jagama

Teema on jätkuvalt aktuaalne. Kaeblesin nimelt selle üle, et mul ei ole võimalik teatud toiduaineid osta endale sobivas (väikeses) koguses. Konkreetselt jõudsin kurta, et kohviube müüakse kilostes pakkides ja varssellerit on võimalik osta hulgal, millega saaks kuueliikmelist perekonda toita järjepanu kaks nädalat. Või midagi sellist. Uusaastahommikul oma venna perega ühes kohvilauas istudes tuli taas jutuks, kuidas ma ei saa saia osta, sest millegipärast müüakse seda hiigelpakkides. Isegi kui saia külmkapis hoida, saan ma seda süüa vähemalt kolm nädalat. Mulle ei ole ikka veel hakanud meeldima toidu äraviskamine.

05.03.09 Patarei vangla enampakkumisel. Just another perfect day.

Eesti elu tänane päev. Ehitusturg on maas, riik müüb kinnisvara. Ajendiks see, et RKAS pani müüki Patarei vangla hooned.

Patarei-pildid on pärit 2007.aasta augusti lõpust.

Kuna ehitus on mudas ka meie sihtriikides ehk Skandinaavias, töötame 60% koormusega. Raha on vähe, aga aega iseenda jaoks see-eest rohkem (esimene väide on tänagi tõene, teine paraku enam mitte). Ravin oma vigast paremat põlve ja taasavastan ujumise naudingut. Olen pidanud vajalikuks märkida, et olen crosstraineril läbinud juba ligi 400 kilomeetrit ning basseinis konnamiselt sujuvalt kroolile üle läinud. Ja muid teraseid tähelepanekuid ühe või teise põhiteema juurde.

10.03.2009 Langevad laed

Ajakirjanike ääretu (süüdimatu?) ebapädevus ehitusvigadest kirjutamisel on mul vist kopsu-maksa sedakorda keerdu ajanud. Laksu saab Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt, kes allakukkunud krohvitükist dramaatilise lugulaulu kokku on kedranud. Ma olen vist päris kuri olnud, sest draft sisaldab pikka juttu eelpingestatud õõnespaneelide hingeelust, paigaldamise tehnoloogiast, tolerantsidest, viimistlemise võimalustest ... ja millest veel. Üks lõik nimetet oopusest - pärit elust enesest - väärib enne ajaloo prügikasti lendamist siiski mu meelest kopeerimist tänasesse päeva:

Tuntud betoonitöödele spetsialiseerunud ehitusettevõte palkab tööle noore raamatupidaja. Teeb siis tütarlaps juba mõnda aega korralikult kandeid ja hoiab arvepidamist järje peal. Katseaegki teisel juba läbi ja ülemused usina töötajaga igatepidi rahul. Ja siis ühel ilusal päeval küsib raamatupidaja ehitusdirektorilt:

"Ütle mulle, mis vahe on betoonil ja paneelil?"

Paranemist antud valdkonna kajastamisel pole aga sugugi märgata. Kui Solarise kinosaali lagi kukkus, kordus sama kombinatsioon - värvikas pealkiri pluss olematu ja täiesti ebapädev sisu. Varingutest rääkides meenub mulle ajaloost kaks episoodi, mida võiks laevaringuks kutsuda - Marja pood iidammusest ajast ja Juridicumi poolelioleva vahelae lugu. See viimatine oli küll ehitusaegne juhtum.

15.05.09 Laps tuli koolist, ranits jäi Rootsimaale

Ringrajareportaaž vaheldumisi Riia lennujaamast ja SEB kevadjooksu rajalt. Loo juured ulatuvad 2008.aasta sügisesse ning on seotud maailmamajanduse languse ohvriks langenud lennufirmaga SAS, jäähoki MM-võistluse ja Riia-Tartu vahet liikuvate ühistranspordivahendite totaalselt ebapädeva sõiduplaaniga. Ehk siis Madli punane kohver ei jõudnud Stockholmist Riiga. Kitarrikohver õnneks jõudis, mis oli suur kergendus. Madli ise jõudis Riiast Tartusse ka, viimase bussiga. No ja kui kaotsiläinud kohver lõppeks Cargoga Tartusse saadeti, selgus, et Cargobussi terminal ei ole enam bussijaamas, vaid kusagil Tähe tänava kaugemas otsas. Äkki võiks selle kohe juba Riiga kolida, Lätis ju elu täna odavam?

31.05.09 Reedesed rõõmud

Selles postituses pole teksti, on ainult kaardilink. Asja uurides selgub, et mis see muud on, kui äsjaavastatud uus jooksurada. Oleme jooksnud ümber Karksi-Nuia paisjärve ja siis piki kergliiklusteed mäest üles Karksi suunas ning edasi mööda Longi teed Polli ja seejärel koju tagasi. 9-10 kilomeetrit. Maal olime, vanaema sünnipäeva ja vanaema-vanaisa 45-ndat pulma-aastapäeva tähistamas.

18.07.09 Okkaline saab olema su tee

Ainult pealkiri, mitte ainsatki sõna. Püüdsin jupp aega mõistatada, et "mis oli selle meistri peas", kes taolisi pealkirju pani. Välja mõtlesin. Uskumatu lugu sellest, kuidas ma enne meie maailmalõpureisi kindlustuse rohelist kaarti püüdsin hankida. Ehk online-maakleri, kelle käest ma kord aastas kohustuslikku liikluskindlustust ostan, kontorist ei suudetud anda mulle pädevaid juhiseid selle kohta, kust ma Tartu linnas saaksin sellesamusegi kaardi väljaprinditud kujul. Ei läinudki nõnna lobedalt nagu ma ette kujutasin. Hinnalise paberilehe sain lõpuks kätte Tartu ARK-ist, mis oli kogunisti kolmas peatuspaik sel okkalisel teekonnal. Äpardused sellega veel ei lõppenud :) Aga need lood pole isegi draftidesse jõudnud.

14.08.09 Sanitaartehnilis-pornograafiline etüüd

Lugu sellest, kuidas meie korteriühistu esinaine püstakus torude vahetust orgunnis. Ehk siis sellest, kuidas seda teha ei tohi. Kui ma viitsinuksin toona loo lõpuni kirjutada, tasuks see järeltulevatele põlvedele õpetuseks avaldada. Aga ma ei viitsinud. Ehk vulkaanipurse sai selleks korraks otsa. Tuli hõõgub siiski veel tuha all ja asjakohast fotomaterjali on mu arvutis säilinud omajagu.

Enne kustutamist tsitaat originaalist:

Kurat, ma ütlen. Et kui mul kaks tundi tagasi veel kanalisatsiooni polnud, oleks ehk pidanud koheselt kusema otse nende kaabakate peale, kes selle komejandi korraldasid. Ärgu tuldagu mulle ütlema, et debiilikutega pole mõtet diskuteerida. Ma tean seda isegi. Ma oskan vene keeles ropendada ka, kui vaja (siinkohal tuleb väga pikk piiiiiiiiks).

Hoian pöialt, et sellest järjejuttu ei sünniks.

Saigi kõik. Peaaegu kõik, sest üheksas poolik postitus sündis natuke hiljem. Ja juttu on selles konjakist! Ülivõrdes. See tuleb ehk kunagi koos mu möödunud aasta lemmikveinide ülevaatega.

Nüüd kohe saan vajutada kaheksa korda nupule "delete". Kergendustundega. Ja kui külm kolm kraadi järele annab, lähen homme suusatama :)