Minuga selliseid asju ei juhtu

Lahe. Esmaspäeva õhtul otsustasin siis koolitöid tegema hakata. Et mitte tööpäevast väsinud aju üleliia kurnata, startisin sellise lihtsama kraamiga (loe: mõttetusega). Ise süüdi, et koolinädalal piisavalt võidelda ei viitsinud, et end sellest vabastada. Nüüd ma siis pean mingite ülesannete lahendamisega tõestama, et oskan teha asju, mida ma nagunii teha oskan. Kusjuures põhilise osa ülesande tegemise ajast hõlmab selle vormistamine.

Ja lõpuks suutsin ma valmis töö SSH abil korstnasse kirjutada. Kuna tegemist on remote-programmiga, ei õnnestunud arvutist ka ühtegi recovery-faili leida. Kurioosne on asja juures see, et ülesanne pidi näitama, et oskan arvutist faile otsida. Tegeliku eluga polnud sel paraku jälle miskit pistmist. Kui su arvutisse tuleb näiteks kuu aja jooksul ligi 200 dwg-faili (reaalsus), siis vaevalt sa suudad neid otsida mingi kahetähelise kombinatsiooni alusel konkreetsest failinimest. Sa lihtsalt ei mäleta neid nimesid. Mitte ainsatki neist.

Aga kes meile SSH kasutamist õpetab? Eikeegi. Ehk siis elu ise. Selle eest võiks ju ka punkti kirja saada, või mis? (Eeldusel, et tõestamiseks ei tule kolmeleheküljelist oopust kirjutada).

No ja siis mul sai isu täis. Ei viitsinud sama ülesannet enam uuesti tegema hakata, pakkisin asjad kokku ja asutasin minema. Hakkasin kontorit valvesse panema ning sirutanud oma näpukesed tabloo poole, tabasin äkitselt, mida olin teha kavatsenud. Tippida sinna oma pangakaardi PIN-koodi. Palju õnne mulle igatahes. Ikka selle eest, et viimasel hetkel lambike süttis. Ei pidanud vähemalt turvafirmale midagi tõestama hakkama.

Lepatriinusügis

Käisime täna teatris, Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Trupp nimega Sagar Sagitta mängis seal saksa (näite)kirjaniku Gerhart Hauptmanni näidendi ’Hannele taevaminek’ alusel tehtud tükki ’Anne taevaminek’. Kavaleht nimetab etendust sümbolistlikuks. Kummaline on, et osatäitjad on kõik ära nimetud, aga lavastaja kohta pole lehel sõnagi. Õigluse huvides on kõik tegelased nimetatud osalejateks.

Laevalgustid põlevad terve etenduse aja ning kõik, mis saalis toimub, on pretensioonitult lähedal ja alasti. Korraks võib ju mõelda, et küllap ajastul (näidend on valminud aastal 1893) nii eredat valgust haigetoas olla ei saanud, aga mida aeg edasi, seda vähem see valgus häirib. Ka jumal kui selline jääb tänasest inimesest küllap üpris kaugele, aga igikestvat hääduse-kurjuse teemat võimendavad näitlejate veekalkvel silmad lõpustseenis ning Anne ema karjed ’Mõrtsukas!’ võõrasisa monoloogi vahele. See on nagu muusika. Õnnelikku lõppu sel lool muidugi pole. Või on? Tüdruk, kelle elu tundub aimamisi olevat olnud maapealne põrgu, leiab oma teispoolsusest tulnud ema embuses tee paremasse maailma. Miskipärast meenub mulle tänavu sügisel nähtud Piafi-film (kes on näinud, see teab). Terve filmi vältel jäi arusaamatuks Piafi tohutu kiindumus oma isasse. Ja ma arvasin, et jääbki. Tegelikult algas seal kõik palju varem – stseenist, kus väike ’varblane’ üksisilmi vaateaknal olevat nukku imetleb ning isa teda kannatamatult hõigub. See on tegelikult filmi pikim stseen. Film lõpebki sellega, et isa ostab lapsele selle nuku ....

Süütunne ja armastus. Nii on alati, peaasi, et äratundmiseks liiga hilja ei oleks.

Etenduse ajal maandub mu käe peal lepatriinu. Ilmselt ta otsustab, et see on parim koht õhtu veetmiseks (saal on jäiselt külm). Lahkudes panen ta ettevaatlikult tooli seljatoele.

Seletav sõnaraamat

Teooria:
Põhiprojekt on selline ehitusprojekti staadium, mille põhjal hinnapakkumist koostades ei pea ehituse eelarvestaja samaaegselt tegelema projekteerimisega. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd).

Praktika:
Tööprojekt on see, kui (pea)projekteerija on koostanud põhiprojekti ning tellija on selle eest maksnud kaks miljonit ning ehitaja peaks samale projekteerijale maksma veel miljoni nimetet põhiprojektis leiduvate vigade ja vastuolude likvideerimise eest. Kusjuures vigade ülesleidmine ning neile näpuganäitamine on loomulikult ehitaja kohustus. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd ning selle eest veel peale maksta).

Motiiv:
Enamus ehitajaid on rahaahned kaabakad, kel pole au, mõistust ja südametunnistust, erialastest teadmistest rääkimata. (Tunneb end puudutatuna).

See ei olnud poliitiliselt korrektne sissekanne. Aga koosolekutel ei tohi ju emotsioneerida, omaenda blogis ei keela seda õnneks veel keegi. (Kulutame parem oma aega probleemide lahendamisele, mitte süüdlaste otsimisele).

Milleks on vaja krediitkaarti?

Õnnestus täna teada saada. Aitäh, Hansapank. Sellise teavitamisviisi eest võiks lausa eripreemia välja anda. Panin kirja ka, lootuses, et võib-olla saab mõni loomingulisem tüüp inspiratsiooni sama ideed ka mõnes muus valdkonnas kasutada.

Jalutan õhtul poole kümne paiku kodulähedasse Selverisse, et mõned hilised ostud teha. Üllatus tabab mind kassas. Lükkan kaardi lugejasse ja tipin sisse PIN-koodi. Aparaat teatab ’OK’ ja lubab seejärel kaardi eemaldada. Täpselt nagu iga kord. Ja siis äkitselt ütleb kassapidaja:
- Te ei saa selle kaardiga maksta. -
- Ei või olla! –
- Kaart on aegunud. -
Silmitsen hämminguga oma plastraha, millel seisab tõepoolest dateering 09/07.
- Huvitav, tavaliselt saadab pank kaardi aegumise kohta aegsasti teate .... -
Mõttepaus .... (te ei tea, mida ma tunnen!) Sularaha on mul umbes kakskümmend viis krooni.
- Aga mul on ju veel üks kaart! -
Järgneval pidulikul hetkel (aga kuhu jäid marsihelid?!) ulatan kassapidajale oma krediitkaardi, mille olemasolu mul peaaegu meelest oli läinud ning päästan selle tehinguga oma tagasihoidliku hommikusöögi ja natuke õhtust magusat, millega oma pikast koolipäevast kurnatud aju turgutada.
See juhtum ajab mind igatahes piisavalt tagajalgadele selleks, et nii hilisel tunnil panga klienditoele helistada. Vastuseks oma küsimusele, kas pank enam oma kliente kaardi aegumisest kirjalikult ei teavitagi – a’la saate oma uue kaardi kätte X pangakontorist – saan teada, et krediitkaardi aegumisel seda tehakse, aga deebetkaardi aegumisest enam sel viisil teada ei anta. Et milline on alternatiiv? Pangateade – mul pole neid ju! Selgub, et kaardi aegumise teade lisatakse panga veebilehel ühte ritta nende kurikuulsate laenupakkumistega avalehe all. Kuna mul mingeid taolisi teateid seal pole, siis ei saagi ma teada, kuidas see väärtuslik info välja näeb (vähemalt enne mitte, kui mu kujutletav uus deebetkaart aeguma hakkab). Või siis annab pangaautomaat sularaha väljavõtmisel vastava hoiatuse (ilmselt olen sattunud suhtlema sügavalt sklerootiliste masinatega).
Pangast võib aru saada. Täiesti ignorantsetele klientidele, keda jätavad külmaks muljetavaldavad personaalsed laenupakkumised, tulebki aeg-ajalt šokiteraapiat teha. Stiilis, et kui meie su eest ei hoolitse, siis võid isegi oma hommikusest võileivast ilma jääda.
Kodanikud pankurid, äkki oleks aeg aru saada, et mõni ei vaja meeletut mammonat ja kõik inimesed ei ole teps mitte tarbimismaniakid. Mina küll oma panka niipalju ei usalda, et lubaks tal enda eest mõelda. Aga viisakad meeldetuletused, et ’teie pangakaart hakkab aeguma’ oleks nende nn hooldustasude eest, mis ma teile igakuiselt maksan, küll teretulnud.