Blonds have more fun

Seosed pealkirja ja postituse sisu vahel on:

• abstraktsed
• meelevaldsed 

Lugesin hiljuti Heleni mõtteid jooksususside, taldade ja jalgade keemiast. Mind liigutas iseäranis tema põgus märkus parema säärelihase valu kohta. Öelge mulle sõna "säärelihased" ja mu silmades süttib hetkega palavikuline säde. Sest säärelihased, täpsemalt nende kinnituskohad on olnud minu jaoks juba pikka aega probleem number üks. See takistab mul jooksmast seal, kus ma tahan, nii kiiresti, kui ma suudan ja nii palju, kui vaja on. Ja see ei ole teps mitte olukord, millest ma terve oma pika elu jooksul unistanud olen.

Mul on kaks paari korralikke (ja mitte odavaid!) jooksutosse, spetsialistide abiga hoolikalt valitud. Eelmisel aastal käisin TÜ Kliinikumis käimislindil, et aru saada, millised on mu jalataldadele liikumise ajal langevad koormused. Ma tegin seal oluliselt rohkem kordusi kui tavaliselt, sest tulemused ajasid tohtri suhteliselt segadusse. Ega sealt mingeid väga konkreetseid vastuseid ja soovitusi ei tulnudki. Vähemalt paar asjatundjat on välja toonud minu puhul ühe ühise nimetaja - väga liikuv labajalg, millega ma jooksmise ajal pidin "mängima". Jooksujalatseid on erinevad eksperdid mulle pakkunud servast serva. Reaalses elus mul muidugi vähemalt Eestis erilisi valikuvõimalusi ka pole, sest naiste tossude, eriti väiksemate suuruste valik on leebelt öeldes enam kui ahtakene. Mis tähendab, et jalga proovida pole eriti midagi. Ma olen jooksnud regulaarselt peaaegu neli aastat. Pikemad trennid on praegu tavaliselt umbes 2-tunnised, kilometraažiga ca 20, natuke siia-sinna sõltuvalt trenni spetsiifikast ja tuule suunast. Võistlushooajal on mu kehakaal alla 50 kg. Aga ometi olen oma säärelihaste hädadega võidelnud juba kolm aastat. Miks on mul iga uut sussi jalga proovides tunne, et mu jala pikivõlv on praktiliselt ilma toeta ja mu kand on madalamal kui päkk? Ja juba tunnengi, kuidas kannakõõluse kinnituskohast "kisub". See ei ole igal juhul hea algus. Muuseas, mu massöör ütleb, et mu lihased on heas konditsioonis ja kannakõõlus EI OLE jäik. Säärelihaste venitusi teen trenni lõpus tavaliselt kusagil 5 kordust. Müstika?

Puht kogemuslikult on selged seosed olemas ainult jooksutossu ja jalavalu vahel. Mina olengi see, kes vahepeal jookseb, ühes jalas Asics, teises Adidas. Ja septembrikuise poolmaratoni soovitud tulemus jäi mul kusagile sellesse hetke 4-5 km enne lõppu, mil säärelihased keeldusid nii töötamast, nagu mulle vaja. Eks see ole must-valgel lõpuprotokollist ka näha. Teisel jõulupühal jooksin Otepäält Tartusse 4 aastat vanade jooksutossudega, mis peaksid ammu olema prügikastis, ainult sel põhjusel, et kindel olla, et mu jalad nii pika jooksu kenasti kestaksid. Kestsid ka, ja järgmisel päeval isegi ei mäletanud, milline maa läbitud sai.
Käesoleval aastal on kogu mu sääretemaline saaga kenasti Sportlyzeris dokumenteeritud. Olen meelega järjekindlalt jooksnud kõik sellekevadised pikad jooksud asfaldil, kuigi ma ei ole eriti veendunud, et seos jalgealuse pinnase ja valutavate säärelihaste vahel üldse olemas on. Olen endale muretsenud soojendava kreemi, laenanud Anneli käest kompressioonsäärised, teinud läbi ravimassaaži kuuri ja ehmatan oma valulikke jalgu regulaarselt jääprotseduuride ja jalatalla massaažiga. Pikem soojendus ja venitused - otse loomulikult! Tulemusi veel ei ole. Hirmsasti tahaks öelda, et sel aastal jooksen oma esimese maratoni, aga mida sa praalid, kui jalad ei luba. Aga kaua võib?

Maanteede hirm ehk kaks on juba grupp

Lase naised omapäi ratastega maanteele ja kohe hakkavad kihutama. Meie rahulik pikk trenn jõudis ühel hetkel paratamatult sinnamaani, et gaas keerati põhja ja kiirus keriti 45 peale. Nõnda mõjus meile Viira tee sile mustkate kohe peale krobelist säästuasfalti. Pidu! Red Bull ikka tiibu ei anna, aga ideaalne teekate seevastu annab küll.

Ja nagu proffidel kombeks öelda - lõpuks kerge jooks ka peale.

Kiusatuse küüsis

Tyli isu üle pika aja paar rida kirjutada, aga siis avastasin draftidest selle teksti. Kirja pandud juba 2.mail, aga värske postituse proloogiks sobib vast ikka. Ja uut sõpra soovitati Manfrediks kutsuma hakata. On äkki teisi ettepanekuid?

Mul on nüüd uus kaherattaline korterikaaslane (Madli, ära pahanda, aga tühja ruumi tuleb ju ometi kuidagi täita). Ja ma olen üsna veendunud, et XS-raamiga maanteeratas on siinmail ikka suhteliselt haruldane nähtus. Käesoleval nädalal on mul plaanis oma uut sõpra vaid ettevaatlikult imetleda, tõsisemaks trenniks läheb ilmselt alles pärast SEB Tartu jooksumaratoni.

Vaat sellised me siis olemegi. Vaevalt et need valged gripid meil kaua puhtad püsivad. Kaks pudelihoidjat sai ka külge pandud, ainult et nii väikese raami külge suuri pudelid hästi ei mahuta. Aga kuna trenni käigus tarbitava vedeliku kogused on teatavasti seotud sportlase eluskaalu kilodega, siis ma eriti muretsema ei pea :)

Ajendiks oli TriSmile' Vinni kevadlaager. Kaua sa ikka kuulad, et sirge lenksuga grupis sõitmine on ohtlik. Ja et su ratas on liiga raske. Ma vähemalt loodan, et selle kaotuse, mis mul nüüd laskumistel tekib, suudan ma kompenseerida aerodünaamilisema asendiga.

Hea uudis on veel see, et kaks nädalat kestnud pulsiprobleemid - trenni alguses pulss üle 150 ja langema hakkab alles pärast 20 minutit rahulikku kulgemist - on pärast laagrit nagu nõiaväel kadunud ja sagedus püsib taas tavapärases vahemikus.

Lugemissoovitus vähemalt viie hüüumärgiga !!!!!

Kõigile neile, kel aeg-ajalt tekib soov nautida "midagi head". Lugege Madli Hiina-blogi viimast postitust. Varasemaid muidugi ka :)

Ma ise olen seda viimast lugenud juba kolm korda ja iga kord tekivad mul sellega seoses mingid uued tunded ja mõtted, mis on lihtsalt kommentaariumi kirjapanemiseks pisut pikavõitu.

Kevadine veepritsimisfestival. Kui me vanasti Leningradi maantee (tänapäeval tuntud kui Narva maantee) tagumises tornis elasime, siis oli samuti tavaks kevadet märja meelelahutusega vastu võtta. 35 kraadist tselsiuse skaalal jäid meie kevaded küll õite kaugele, aga ega seepärast nalja vähem saanud. Ühikasse kuiva nahaga sissesaamine oli mingitel perioodidel ikka suhteliselt õnnemäng. Hmm, ja vahel lendas kraanivee asemel ka petipiim. Autosid oli toona vähe ja ületee asuvast pargist sai värskelt niidetud muru koguda ning rõdule sellest pehme magamisase meisterdada. See oli siis vana-aja bio-geo tudengitele väliööbimise aseaine.

Hiinlaste reisipakettide hind. Üks vähestest (vähe=2) kordadest, mil meie monoliitne reisiseltskond Hiinas aastal 2008 pooldus, oli see, kui meie Annasilviaga suundusime Pekingis Drum Towerisse ja hutongi ning Madli otsustas Mao maosoleumi kasuks. Hutongi-asi toimis enam-vähem nii, et retke hind ehtsasse hutongi sellesamusegagi (Indias on see rikša, aga Hiinas - ei teagi õiget nime - kondimootoriga liikuv turistikäru igatahes), mis eeldatavasti pidigi sisaldama retke hutongi, sisaldas tegelikult ainult selle tüübi vahendustasu, kes selle geniaalse idee välja suutis mõelda ning selle eest, et traditsioonilises hutongi majapidamises ringi vaadata, oleks pidanud lisa maksma ja veel oleks pidanud maksma sellele mehele, kelle kondiauru jõul meid neil kitsastel tänavatel ringi veeti .... Ühesõnaga, peamiselt tänu Annasilvia meelekindlusele ja keeleoskusele keeldusime me tookord lisa maksmast, sest see, kuidas meie tripp oli välja reklaamitud ja kuidas see tegelikult toimus, olid kaks eri asja. Vedajast oli muidugi natuke kahju ka. Aga loo moraal - kui Hiinas tundub alghind odav, siis on kusagil alati mingi konks.

Teine kord kui me hargnesime, juhtus Xi'anis. Anna läks kohalikku salongi tattoo'd tegema ja meie Madliga Suure Metshane Pagoodi (Big Wild Goose Pagoda). See viimane oli muuseas remondis.

Termiidid. On hapu maitsega sitikad. Mina krõbistasin neid mõned aastad tagasi Belize's. Oli kah troopika. Kõhtu täis igatahes ei saanud.

Jooksusussidega vees. Ääretult mõistlik tegu. Esiteks ei tea kunagi, kui teravad kivid sind seal vee all oodata võivad. Teiseks on troopikas mõistlik kinnist jalanõud kanda justnimelt kõiksuguste roomajate tõttu, kes tavapäraselt pärastlõunasel ajal oma pelgupaikadest väljuvad ja toidujahile suunduvad (Belize 2007).

Ülejäänud killuke kiitust viidatud postituse autorile on avaldatud sealses kommentaariumis.

I have a dream

See on iseenesest imelihtne.

Ööl vastu 13.juunit astun ma majast välja, käivitan oma Ferrari ja sõidan Ülenurme lennujaama, vastu Madlile, kes tuleb EA hilisõhtuselt Tallinn-Tartu lennukilt. Kõlab hästi, kas pole?

Eile pärastlõunal tegin katse osta tuntud odavlennufirma Air Baltic lehelt lennupiletit marsruudil Peking-Kopenhaagen-Riia. Kui Pekingist Kopenhaagenisse lennutab SAS, mille piletihinda mahub 23 kilo checkin pagasit ja 1 käsipagas, siis Kopenhaagenist Riiga lendab AB ise. Lennukompanii, mis näib arvavat, et kontinentidevahelistelt lendudelt tulevad inimesed reeglina kaks kätt taskus ja taskurätt rahakoti vahel. Põnev süsteem, mille nad kehtestanud on, võtab 15EURi pagasiühiku eest ja veel lisaks 50EURi kuni 10 lisakilo eest. No loomulikult tekivad "lisakilod" kui ühe lennufirma valupiir on 23 kilo ja teise oma 20 kilo. Ja kui käsipagas koosneb raamatukohvrist (normaalsed lennufirmad ei hakka tähte närima ka sel juhul, kui sellele lisaks võetakse salongi kaasa ka käekott), siis antud juhul tähendaks see piletihinnale hoobilt 80 EURi lisa. Pea 1300 krooni vanas vääringus AINULT selle eest, et pagas Kopenhaagenist Riiga sõidutada? Mu käsi ei tõusnud selle peale enam broneeringut lõpetama. (Kaval mõte ühendada seljakott ja raamatukohver üheks tükiks ja hoida kokku 15 raha pagasiühiku arvelt tuli natuke hiljem. Ja ega's ma teagi, kas seda manöövrit reaalsuses olnuks võimalik teha.)

Nüüd ma siis püüangi lende mitmes jupis kokku sobitada. Kuna mul selleks eriti aega pole olnud, ei saa veel ka tulemusi ette näidata. Aga oleks ju ilus lennata Aasiast kusagile Euroopa transiidikeskusesse ja sealt edasi omamaise lennufirmaga läbi Tallinna otse Tartusse? Mul oleks vähemalt teadmine, et mu raha läheb ettevõttele, mille ärifilosoofia sobib märksa paremini kokku minu arusaamadega selle businessi põhimõtetest. Ainult üks pisikene lisatingimus on ka - hinnanumber võiks vanas vääringus siiski neljakohaliseks jääda.

Ja Ferrari ei puutu hoopiski asjasse.

Vahet pole

Ujumistrenn mõjub stimuleerivalt mõttetegevusele.

Mõned näited koos kommentaaridega:

Vahet pole, kas on ujumise- või jooksutrenn, jalad on mõlemal juhul nagunii kogu aeg märjad. No viimasel ajal on ju pidevalt mingi suurejooneline sula õues!

Mõnikord tahaksin ma olla mees. Näiteks teisipäeva või neljapäeva õhtul Auras, kui naistel algab meiega täpselt ühel ajal basseinis mingi peene pealkirjaga muusikaline trenn ja mulle ei jätku enam laia garderoobikappi. Ma käin trennis seljakotiga ja selleks, et see kitsasse kappi ära mahuks, tuleb ta enam-vähem algosakesteks lahutada. See võtab aega ja aega on mul alati vähe.

Kaks ja pool tundi madalal sagedusel

Treeningpäevikus seisab tänase päeva kohal „Pikk suusatamine 2:30-45“. See oli eile veel isegi täiesti plaanis, aga ... välja tuli nagu alati. Ehk tuli olla loominguline. Kui ma öösel kella ühe paiku koju jõudsin, otsustasin ilmastikuolusid arvestades jätta keerulisemad manöövrid järgmiseks päevaks. Suure valgega selgus küll, et mu tavapärasel parkimiskohal - sellel kolmandal, mille ma oma jõududega lahti kaevasin, sest kaks esimest auku hõivati pea koheselt kiiremate kaaselajate poolt – pole iseenesest ju midagi viga, aga ristmikul selle ees on hiiglaslik pudine lumehunnik. Ja selle all muidugi jää. Seega tuli enne talvist vigursõitu tegeleda kaevamistöödega. Ja nagu õige sportlane kunagi, tuleb enne trenni süüa korralik annus kaerahelbeputru vanaema vaarikamoosiga, panna peale pulsikell, riietuda sobivalt – ja tuld!

Ei saa salata, ettevõtmine kujunes päris meeleolukaks. Kõiksepealt nägin, kuidas terve perekond lükkas üht vanemat tõugu Hondat, mis iga 30 meetri järel regulaarselt kaapima hakkas. Lõpuks said vist ikka minema, igatahes viimane stoppamine, mida minu silm nägi oli veel meie pisikese ringtee peal. Seejärel tuli tüüp tumesininse Passatiga, kes leidis, et minu värskelt lahtikaevatud kanal on parim koht oma auto parkimiseks ja ühtlasi minu oma kinniparkimiseks. Küsimise peale ütles, et läheb uurib, kas lasteaia juures on mõni plats, kuhu masinat kannatab panna. Soovitasin tal sinna igaks juhuks jalgsi minna. Plats vist leidus, sest igatahes undas ta mul oma autoga jalust ära.

Siis jäi kiirabiauto selle maja juurde, mis meil nurga taga asub, kinni. Ilmselt oli see ka kiirabi sihtpunkt, sest senikaua kui tohtrid toas oma tööd tegid, liigutas juht tänaval usinalt labidat. Kedagi igatahes sealt kaasa ei viidud.

Siis tuli vanem mees kleenukese valge-pruunikirju minikoeraga. Peni pani lumehange nii, et ainult kõrvad paistsid. Aga tundub, et ise nautis asja täiega.

Madala kliirensi ja 14-tolliste rehvidega autod tegid endiselt tänavat läbides koledat häält ja jäid aeg-ajalt halvematesse kohtadessse natuke kinni. Neliveolised mõmisesid suhteliselt probleemideta mööda. Üks Hyundai ajas ainult väga musta tossu tagant välja.

Kõrvaltrepikojas elava tumepunase Passati omanik toimetas suuremat sorti lumalabidaga oma tänavaäärsesse taskusse pargitud masina ümber. Lükkas tagumise otsa lahti, külje pealt vist ka nõndapalju kui hädavajalik ja tuli siis rismikule uurima, kas olukord kannatab ümberpööramist. Vist ei kannatanud, sest tüüp toppis labida autosse ja kobis tuppa tagasi. See, et mina üksinda oma minilabidaga ristmikku rookisin, jättis ta täiesti ükskõikseks. Aga ega ta igaks juhuks väga lähedale tulnud ka.

Olin vist alla tunni aja mütanud, kui vilkurite säras saabusid meie auuli linnavalitsuse tellitud lumesahad. Läbis meiegi tänava korra üks sümboolne traktor. Tõsi, minu meelest sahka ta alla ei lasknud ja tee läbitavus oluliselt pärast seda ka ei paranenud (kui sügavamate rööbaste sissesõitmine juhtivate linnamajandusasjatundjate arvamuse järgi teeolude parandamise alla ei kvalifitseeru) . Rääkimata ristmikust, millelt eelmist lundki polnud korralikult ära lükatud. Seda nimetatakse vist demonstratsioonesinemiseks – etendus on antud, aga punktide pärast pole mõtet muretseda? Või oli see hoopis kokkuhoiupoliitika kõrgeim vorm, millest minusugune lihtsurelik ei peagi aru saama?

Seejärel sisenes kaadrisse tumesinine Ford Focus. Pööras ninapidi minu auto suunas, juht pani ohutuled vilkuma ja tuli välja olukorda uurima. Küsisin kohe, kas tal on plaanis pikemalt pidama jääda. Aga oh imet – juhtus olema tegus tüüp. Ja lumelabidas oli tal tunduvalt suurem kui minu oma. Nõnda me seal seltsis tööd jätkasime – mina pusisin oma kühvliga ristmikku puhtaks lükata, tema süvendas oma Fordile minu masina seltsi teispoole teed parkimiskohta. Ja see polnud tal teps mitte esimene kord. Kõigepealt oli tal olnud endakaevatud parkimiskoht maja ees. Nagu õige mees kunagi, kühveldas lume ära ja pani seejärel sinna oma auto numbriga posti püsti. Siis olla tulnud ühistu esimees, viibutanud etteheitvalt näppu ja öelnud, et selline teguviis on äärmiselt ebaeetiline. (Mina nägin siinkohal muidugi võimalust kahetiseks tõlgenduseks ja oleksin kodaniku asemel parkimiskoha taas lund täis lükanud.) Ühesõnaga, mees jäi oma parkimiskohast ilma, sest seda oli vahepeal kellelegi teisele vaja. Õnneks oli tal veel garaaž! Aga see õnn kestis eilseni, kui taas tuiskama ja lund sadama hakkas. Täna hommikul oli tal juba õnnestunud lahti kaevata läbipääs garaažist kvartalisisese teeni, aidata seejärel liikuma mõned teepeale kinnijäänud sõiduautod ning kõige lõpuks leida uus koht, kuhu oma masinaga kaevuda. Nõnda me seal siis kahekesi lund viskasimegi. Mina oma väikese, tema oma suure labidaga. Mõni mööduja soovis isegi jõudu tööle. Enne kui Fordi-omanik platsilt lahkus, soovitas ta soojalt minulgi oma parkimispaik ära tähistada. Asjalik mees oli.

Mina aga ei jätnud enne jonni kui ristmik viisakalt puhtaks oli roogitud. Ei julge just öelda, et ma nüüd oma küla kõvem lumesahk olen, aga kindlasti olen üks väheseid, kelle tööst päris palju kasu on. Oleks ju ilus arvata, et kõik need meie maja autoomanikud ja nende sõbrad ja tuttavad ja taksojuhid ja kõik muud inimesed, kes tavaliselt selle ristmiku peal oma autosid ümber pööramas käivad, mõtlevad heldimusega sellele idioodile, kes nende heaks selle platsi puhtaks lükkas. Aga ilmselt nad seda ei tee. Ja jumal nendega. Maailm jaguneb ka pärast tänast kolmeks – esiteks need, kes lund lükkavad, teiseks need kes istuvad lumes kinni, virisevad, aga lund ei lükka, ja kolmandaks koeraomanikud. Nii lihtne see ongi.

Aega kulus kokku 2:24, keskmine pulss 111. Eks ma vist pean oma kolmetunnise suusatamise homme järele tegema, sest nii madalaid sagedusi ei saa vist isegi taastavasse tsooni kirjutada.

Olukorda kirjeldab täiuslikult tsitaat Delfi kommentaaride kullafondist:

„Pomerants pidi täna Padaorus piparkooke jagama - esimesed 500 autot saavad tasuta“.

Sellega on tänavused jõulud päästetud.