Lugemissoovitus vähemalt viie hüüumärgiga !!!!!

Kõigile neile, kel aeg-ajalt tekib soov nautida "midagi head". Lugege Madli Hiina-blogi viimast postitust. Varasemaid muidugi ka :)

Ma ise olen seda viimast lugenud juba kolm korda ja iga kord tekivad mul sellega seoses mingid uued tunded ja mõtted, mis on lihtsalt kommentaariumi kirjapanemiseks pisut pikavõitu.

Kevadine veepritsimisfestival. Kui me vanasti Leningradi maantee (tänapäeval tuntud kui Narva maantee) tagumises tornis elasime, siis oli samuti tavaks kevadet märja meelelahutusega vastu võtta. 35 kraadist tselsiuse skaalal jäid meie kevaded küll õite kaugele, aga ega seepärast nalja vähem saanud. Ühikasse kuiva nahaga sissesaamine oli mingitel perioodidel ikka suhteliselt õnnemäng. Hmm, ja vahel lendas kraanivee asemel ka petipiim. Autosid oli toona vähe ja ületee asuvast pargist sai värskelt niidetud muru koguda ning rõdule sellest pehme magamisase meisterdada. See oli siis vana-aja bio-geo tudengitele väliööbimise aseaine.

Hiinlaste reisipakettide hind. Üks vähestest (vähe=2) kordadest, mil meie monoliitne reisiseltskond Hiinas aastal 2008 pooldus, oli see, kui meie Annasilviaga suundusime Pekingis Drum Towerisse ja hutongi ning Madli otsustas Mao maosoleumi kasuks. Hutongi-asi toimis enam-vähem nii, et retke hind ehtsasse hutongi sellesamusegagi (Indias on see rikša, aga Hiinas - ei teagi õiget nime - kondimootoriga liikuv turistikäru igatahes), mis eeldatavasti pidigi sisaldama retke hutongi, sisaldas tegelikult ainult selle tüübi vahendustasu, kes selle geniaalse idee välja suutis mõelda ning selle eest, et traditsioonilises hutongi majapidamises ringi vaadata, oleks pidanud lisa maksma ja veel oleks pidanud maksma sellele mehele, kelle kondiauru jõul meid neil kitsastel tänavatel ringi veeti .... Ühesõnaga, peamiselt tänu Annasilvia meelekindlusele ja keeleoskusele keeldusime me tookord lisa maksmast, sest see, kuidas meie tripp oli välja reklaamitud ja kuidas see tegelikult toimus, olid kaks eri asja. Vedajast oli muidugi natuke kahju ka. Aga loo moraal - kui Hiinas tundub alghind odav, siis on kusagil alati mingi konks.

Teine kord kui me hargnesime, juhtus Xi'anis. Anna läks kohalikku salongi tattoo'd tegema ja meie Madliga Suure Metshane Pagoodi (Big Wild Goose Pagoda). See viimane oli muuseas remondis.

Termiidid. On hapu maitsega sitikad. Mina krõbistasin neid mõned aastad tagasi Belize's. Oli kah troopika. Kõhtu täis igatahes ei saanud.

Jooksusussidega vees. Ääretult mõistlik tegu. Esiteks ei tea kunagi, kui teravad kivid sind seal vee all oodata võivad. Teiseks on troopikas mõistlik kinnist jalanõud kanda justnimelt kõiksuguste roomajate tõttu, kes tavapäraselt pärastlõunasel ajal oma pelgupaikadest väljuvad ja toidujahile suunduvad (Belize 2007).

Ülejäänud killuke kiitust viidatud postituse autorile on avaldatud sealses kommentaariumis.

I have a dream

See on iseenesest imelihtne.

Ööl vastu 13.juunit astun ma majast välja, käivitan oma Ferrari ja sõidan Ülenurme lennujaama, vastu Madlile, kes tuleb EA hilisõhtuselt Tallinn-Tartu lennukilt. Kõlab hästi, kas pole?

Eile pärastlõunal tegin katse osta tuntud odavlennufirma Air Baltic lehelt lennupiletit marsruudil Peking-Kopenhaagen-Riia. Kui Pekingist Kopenhaagenisse lennutab SAS, mille piletihinda mahub 23 kilo checkin pagasit ja 1 käsipagas, siis Kopenhaagenist Riiga lendab AB ise. Lennukompanii, mis näib arvavat, et kontinentidevahelistelt lendudelt tulevad inimesed reeglina kaks kätt taskus ja taskurätt rahakoti vahel. Põnev süsteem, mille nad kehtestanud on, võtab 15EURi pagasiühiku eest ja veel lisaks 50EURi kuni 10 lisakilo eest. No loomulikult tekivad "lisakilod" kui ühe lennufirma valupiir on 23 kilo ja teise oma 20 kilo. Ja kui käsipagas koosneb raamatukohvrist (normaalsed lennufirmad ei hakka tähte närima ka sel juhul, kui sellele lisaks võetakse salongi kaasa ka käekott), siis antud juhul tähendaks see piletihinnale hoobilt 80 EURi lisa. Pea 1300 krooni vanas vääringus AINULT selle eest, et pagas Kopenhaagenist Riiga sõidutada? Mu käsi ei tõusnud selle peale enam broneeringut lõpetama. (Kaval mõte ühendada seljakott ja raamatukohver üheks tükiks ja hoida kokku 15 raha pagasiühiku arvelt tuli natuke hiljem. Ja ega's ma teagi, kas seda manöövrit reaalsuses olnuks võimalik teha.)

Nüüd ma siis püüangi lende mitmes jupis kokku sobitada. Kuna mul selleks eriti aega pole olnud, ei saa veel ka tulemusi ette näidata. Aga oleks ju ilus lennata Aasiast kusagile Euroopa transiidikeskusesse ja sealt edasi omamaise lennufirmaga läbi Tallinna otse Tartusse? Mul oleks vähemalt teadmine, et mu raha läheb ettevõttele, mille ärifilosoofia sobib märksa paremini kokku minu arusaamadega selle businessi põhimõtetest. Ainult üks pisikene lisatingimus on ka - hinnanumber võiks vanas vääringus siiski neljakohaliseks jääda.

Ja Ferrari ei puutu hoopiski asjasse.

Vahet pole

Ujumistrenn mõjub stimuleerivalt mõttetegevusele.

Mõned näited koos kommentaaridega:

Vahet pole, kas on ujumise- või jooksutrenn, jalad on mõlemal juhul nagunii kogu aeg märjad. No viimasel ajal on ju pidevalt mingi suurejooneline sula õues!

Mõnikord tahaksin ma olla mees. Näiteks teisipäeva või neljapäeva õhtul Auras, kui naistel algab meiega täpselt ühel ajal basseinis mingi peene pealkirjaga muusikaline trenn ja mulle ei jätku enam laia garderoobikappi. Ma käin trennis seljakotiga ja selleks, et see kitsasse kappi ära mahuks, tuleb ta enam-vähem algosakesteks lahutada. See võtab aega ja aega on mul alati vähe.

Kaks ja pool tundi madalal sagedusel

Treeningpäevikus seisab tänase päeva kohal „Pikk suusatamine 2:30-45“. See oli eile veel isegi täiesti plaanis, aga ... välja tuli nagu alati. Ehk tuli olla loominguline. Kui ma öösel kella ühe paiku koju jõudsin, otsustasin ilmastikuolusid arvestades jätta keerulisemad manöövrid järgmiseks päevaks. Suure valgega selgus küll, et mu tavapärasel parkimiskohal - sellel kolmandal, mille ma oma jõududega lahti kaevasin, sest kaks esimest auku hõivati pea koheselt kiiremate kaaselajate poolt – pole iseenesest ju midagi viga, aga ristmikul selle ees on hiiglaslik pudine lumehunnik. Ja selle all muidugi jää. Seega tuli enne talvist vigursõitu tegeleda kaevamistöödega. Ja nagu õige sportlane kunagi, tuleb enne trenni süüa korralik annus kaerahelbeputru vanaema vaarikamoosiga, panna peale pulsikell, riietuda sobivalt – ja tuld!

Ei saa salata, ettevõtmine kujunes päris meeleolukaks. Kõiksepealt nägin, kuidas terve perekond lükkas üht vanemat tõugu Hondat, mis iga 30 meetri järel regulaarselt kaapima hakkas. Lõpuks said vist ikka minema, igatahes viimane stoppamine, mida minu silm nägi oli veel meie pisikese ringtee peal. Seejärel tuli tüüp tumesininse Passatiga, kes leidis, et minu värskelt lahtikaevatud kanal on parim koht oma auto parkimiseks ja ühtlasi minu oma kinniparkimiseks. Küsimise peale ütles, et läheb uurib, kas lasteaia juures on mõni plats, kuhu masinat kannatab panna. Soovitasin tal sinna igaks juhuks jalgsi minna. Plats vist leidus, sest igatahes undas ta mul oma autoga jalust ära.

Siis jäi kiirabiauto selle maja juurde, mis meil nurga taga asub, kinni. Ilmselt oli see ka kiirabi sihtpunkt, sest senikaua kui tohtrid toas oma tööd tegid, liigutas juht tänaval usinalt labidat. Kedagi igatahes sealt kaasa ei viidud.

Siis tuli vanem mees kleenukese valge-pruunikirju minikoeraga. Peni pani lumehange nii, et ainult kõrvad paistsid. Aga tundub, et ise nautis asja täiega.

Madala kliirensi ja 14-tolliste rehvidega autod tegid endiselt tänavat läbides koledat häält ja jäid aeg-ajalt halvematesse kohtadessse natuke kinni. Neliveolised mõmisesid suhteliselt probleemideta mööda. Üks Hyundai ajas ainult väga musta tossu tagant välja.

Kõrvaltrepikojas elava tumepunase Passati omanik toimetas suuremat sorti lumalabidaga oma tänavaäärsesse taskusse pargitud masina ümber. Lükkas tagumise otsa lahti, külje pealt vist ka nõndapalju kui hädavajalik ja tuli siis rismikule uurima, kas olukord kannatab ümberpööramist. Vist ei kannatanud, sest tüüp toppis labida autosse ja kobis tuppa tagasi. See, et mina üksinda oma minilabidaga ristmikku rookisin, jättis ta täiesti ükskõikseks. Aga ega ta igaks juhuks väga lähedale tulnud ka.

Olin vist alla tunni aja mütanud, kui vilkurite säras saabusid meie auuli linnavalitsuse tellitud lumesahad. Läbis meiegi tänava korra üks sümboolne traktor. Tõsi, minu meelest sahka ta alla ei lasknud ja tee läbitavus oluliselt pärast seda ka ei paranenud (kui sügavamate rööbaste sissesõitmine juhtivate linnamajandusasjatundjate arvamuse järgi teeolude parandamise alla ei kvalifitseeru) . Rääkimata ristmikust, millelt eelmist lundki polnud korralikult ära lükatud. Seda nimetatakse vist demonstratsioonesinemiseks – etendus on antud, aga punktide pärast pole mõtet muretseda? Või oli see hoopis kokkuhoiupoliitika kõrgeim vorm, millest minusugune lihtsurelik ei peagi aru saama?

Seejärel sisenes kaadrisse tumesinine Ford Focus. Pööras ninapidi minu auto suunas, juht pani ohutuled vilkuma ja tuli välja olukorda uurima. Küsisin kohe, kas tal on plaanis pikemalt pidama jääda. Aga oh imet – juhtus olema tegus tüüp. Ja lumelabidas oli tal tunduvalt suurem kui minu oma. Nõnda me seal seltsis tööd jätkasime – mina pusisin oma kühvliga ristmikku puhtaks lükata, tema süvendas oma Fordile minu masina seltsi teispoole teed parkimiskohta. Ja see polnud tal teps mitte esimene kord. Kõigepealt oli tal olnud endakaevatud parkimiskoht maja ees. Nagu õige mees kunagi, kühveldas lume ära ja pani seejärel sinna oma auto numbriga posti püsti. Siis olla tulnud ühistu esimees, viibutanud etteheitvalt näppu ja öelnud, et selline teguviis on äärmiselt ebaeetiline. (Mina nägin siinkohal muidugi võimalust kahetiseks tõlgenduseks ja oleksin kodaniku asemel parkimiskoha taas lund täis lükanud.) Ühesõnaga, mees jäi oma parkimiskohast ilma, sest seda oli vahepeal kellelegi teisele vaja. Õnneks oli tal veel garaaž! Aga see õnn kestis eilseni, kui taas tuiskama ja lund sadama hakkas. Täna hommikul oli tal juba õnnestunud lahti kaevata läbipääs garaažist kvartalisisese teeni, aidata seejärel liikuma mõned teepeale kinnijäänud sõiduautod ning kõige lõpuks leida uus koht, kuhu oma masinaga kaevuda. Nõnda me seal siis kahekesi lund viskasimegi. Mina oma väikese, tema oma suure labidaga. Mõni mööduja soovis isegi jõudu tööle. Enne kui Fordi-omanik platsilt lahkus, soovitas ta soojalt minulgi oma parkimispaik ära tähistada. Asjalik mees oli.

Mina aga ei jätnud enne jonni kui ristmik viisakalt puhtaks oli roogitud. Ei julge just öelda, et ma nüüd oma küla kõvem lumesahk olen, aga kindlasti olen üks väheseid, kelle tööst päris palju kasu on. Oleks ju ilus arvata, et kõik need meie maja autoomanikud ja nende sõbrad ja tuttavad ja taksojuhid ja kõik muud inimesed, kes tavaliselt selle ristmiku peal oma autosid ümber pööramas käivad, mõtlevad heldimusega sellele idioodile, kes nende heaks selle platsi puhtaks lükkas. Aga ilmselt nad seda ei tee. Ja jumal nendega. Maailm jaguneb ka pärast tänast kolmeks – esiteks need, kes lund lükkavad, teiseks need kes istuvad lumes kinni, virisevad, aga lund ei lükka, ja kolmandaks koeraomanikud. Nii lihtne see ongi.

Aega kulus kokku 2:24, keskmine pulss 111. Eks ma vist pean oma kolmetunnise suusatamise homme järele tegema, sest nii madalaid sagedusi ei saa vist isegi taastavasse tsooni kirjutada.

Olukorda kirjeldab täiuslikult tsitaat Delfi kommentaaride kullafondist:

„Pomerants pidi täna Padaorus piparkooke jagama - esimesed 500 autot saavad tasuta“.

Sellega on tänavused jõulud päästetud.

Alternatiivid välistatud

Viis ja pool tundi tutvumist Toulouse’ lennujaamaga on ilmselgelt liiga palju. Aga kui blondiin kohvriga Lufthansa teenindusleti juurde jõudis, oli check-in kell 10:00 väljuvale Frankfurti lennule juba lõppenud. Brünett neiu teispool letti võttis telefonitoru ja vadistas rõõmsalt midagi omas keeles. Seejärel kiikas üle leti mu kohvrit ja arvas, et selle saaks vabalt ka käsipagasisse võtta ja nõnda jõuaksin ma siiski oma lennule. Mispeale mina arvasin, et turvakontrollile ei pruugi meeldida mõned veinipudelid mu kohvris. (Tol hetkel teasin, et kuus veini ja üks floc, aga pärast lahtipakkimist selgus, et veine oli kokku hoopis seitse.) Tema leidis, et veinid võiks ju kohvrist välja võtta. Igatahes tolereeris ta mu emotsionaalset „no way’d“ elegantse professionaalsusega, kuigi ma ei usu, et ta päriselt aru sai, miks keegi oli valmis maksma 50 EURi, kui valida oli broneeritud lennule jõudmise või mõne pudeli veini ja poolepäevase lennujaamas konutamise vahel. Prantslased :). Ta ju ei teadnud, MIS veinidest täpselt jutt käis ja kui palju neid pudeleid oli (pudelite arv on siinkohal õigupoolest teisejärguline).

Chàteau d'Yquem Sauternes 2007

Minu õnn algas varahommikul kell 5:43 Bordeaux St Jeani raudteejaamas. Mitte eladeski ei oleks osanud ette kujutada, et varahommikune Bordeaux-Toulouse rong, mis väljub täiesti õigel ajal, suudab poolteist tundi hilineda. Ja keegi isegi ei streikinud. Paraku on raudteeliiklus üksiküritaja vaatevinklist vaadates justkui force majeure, mis võib mitte meeldida, aga rongi pealt mahahüppamisest või planeerimata paanikahoogudest ei ole sellistel puhkudel kopika eestki kasu. Prantsusmaa raudteejaamad on väga rataskohvrivaenulikud. Ehk siis aeg-ajalt tuleb oma tinaraske kohver lihtsalt sangapidi kätte võtta ja treppidest üles-alla joosta. Võib-olla on see ka mujal nii, aga kuna ma tavaliselt reisin seljakotiga, mis reeglina ei sisalda ka veinipudeleid, ei ole ma seda pisiasja kordagi varem tähele pannud. Ja kuidas neil seal ratastooliinimesed üldse liikuda saavad?

Otse loomulikult ei olnud raudteejaama ees AINSATKI taksot, see-eest oli aga päris arvestatav elav järjekord taksot ootavatest inimestest. Neid lisandus kogu aeg. Paari ootaja käest üritasin paluda, et nad mu ette laseksid, kuna olen oma lennust maha jäämas, aga tundus, et igasugune humanism oli sel ajahetkel siitilmast kadunud. Mingi mehe käest sain (vist?) sõimata ja üks tütarlaps ütles mulle suht-koht korralikus inglise keeles, et ka tema näiteks kooli hiljaks jäämas ja miks peaksin mina miskitmoodi parem olema, et mind järjekorras ette lasta. Viis, kuidas seda öeldi, oli silmnähtavalt vaenulik. Ei saaks öelda, et ma seepeale väikeses hämmingus poleks olnud.

Taksojuht see-eest suutis prantslaste mainet kõvasti parandada. Kuigi tema inglise keel suurem asi polnud (tõtt-öelda ei saa minagi oma prantsuse keele oskusega eriti kiidelda), mõistsime teineteist kohati suurepäraselt ja ta tegi oma parima, et mind võimalikult kiiresti lennujaama viia. Mitte lihtsalt lennujaama, vaid täpipealt selle ukse juurde, kust joonelt Lufthansa checkinni pääses. Ta vist oleks maandumisrajale ka sõitnud, kui seee võimalik olnuks :). Meist kummastki sõltumatutel põhjustel ei olnud sellest ponnistusest aga kuigivõrd abi. Aga minu pikas päevas oli see küll esimene helgem hetk.

Edasi läks kõik rutiinselt, ehk tehes seda, mida tavaliselt lennujaamades passimise ajal tehakse – lüües aega surnuks eranditult kõigis poodides, lugedes sisserändajatele mõeldud turismibrožüüre, süües ja juues veini ja tehes seda veel kord ja veel kord. Magamine oleks iseenesest samuti kõne alla tulnud, aga selle jaoks olin ma hommikust saadik juba natuke liiga erutatud. No ja lõpuks sõbralik taaskohtumine oma reisikaaslastega, kes olid valge inimese kombel kella seitsmeni maganud, hotellis rahulikult hommikusööki nautinud ja seejärel alles Toulouse’ poole teele asunud. Jällenägemisrõõm oli suur.

Nüüd on Lufthansa kiitmise koht. Esimest korda lendasin nendega ja arvan, et tulevikus lendan kindlasti veel. Minnes oli meil Münchenis suhteliselt lühikese ajavahega ümberistumine jätkulennule, ja kuna meie lend hilines, oli Tallinnast tulnud lennul minibuss vastas ning kogu meie kaheksaliikmeline seltskond ja pagas transfeeriti joonelt mööda lennuvälja ühelt lennukilt teisele. Ja mitte ainuski kohver ei jäänud selle kiirsiirdamise käigus kaduma või ei saanud viga, nagu juhtus pea eranditult kõigi nendega meie seltskonnast, kes lendasid kongressi ajaks otse Bordeaux’sse ja olid endale valinud teised operaatorid. Aga rändamine ongi alati natuke loterii, kus alati päris kõik valikud sinust endast ei sõltu. (Rubriik Siiri, valge vein ja šokolaad jääb rosinana veel siseringi infoks – kes teab, see teab, kes ei tea, see küsib).

Aga lõpuks siis rohmaki ka reaalsesse ellu. Kõik meie seltskonna tartlased, välja arvatud mina (ja nagu kõik me teame, pidin ma Tallinnasse jõudma oluliselt varem kui umbes kell 23:00 või sama suurusjärk kopikatega ning seetõttu polnud mul olnud vajadust mõelda sellele, kuidas Tartusse saada), olid veendunud, et on olemas kesköine Tallinn-Tartu buss, mis alustab oma sõitu sadamast ja peatub ka lennujaamas ning millega on ka hilistel reisijatel kenasti võimalik koju jõuda. Selline buss on tõepoolest olemas ja sõidab nimetet’ marsruuti pidi ilmselt tänapäevani, kui vedaja veel pankrotti pole läinud. Aga teeb seda vaid neljal tagumisel nädalapäeval. Kõik esmaspäevased, teisipäevased ja kolmapäevased reisijad peavad ise vaatama, kuidas hästi saavad. Ja juhtumisi oli parasjagu esmaspäev. Arvestades seda, kui väga me juba mõtetega kodus olime, ei olnud tekkinud olukord enam eriti naljakas. Müncheniga samal ajal saabub ka viimane Kopenhageni lend. Viimane buss Tallinnast Tartusse väljub bussijaamast aga 23:00 ja viimased saabujad ei jõua selle bussi peale ka parima tahtmise juures (siinkohal tahaks taustaks üht tuntud sloganit tsiteerides natuke tigedalt tatti pritsida, oi kuidas tahaks). Ega eriti valikuid pole - võtame endale hotelli Narva mnt ja Kreutzwaldi tänava nurgal. Sellest ma ei taha enam edasi rääkida. Sest ma ei saa aru, kuidas NII kliendivaenulikud ettevõtted täna üldse veel elus on. Ükskord kui mul rohkem aega on, pühendan sellele teemale eraldi pisut pikema jutu. Täna vaid sedapalju, et tegelikult olnuks õige sellest hotellist lihtsalt sirge seljaga joonelt välja astuda. Kuna me olime lihtlabaselt väga väsinud ja vajasime keset südaöist Tallinna kõigest voodit, kus hommikuni magada, siis seda me lõppkokkuvõttes ka tegime. Kõigest hingest tahaks aga uskuda, et see kogemus oli ainult halb unenägu (aga ei olnud ju!).

Lumetuisk teel kella seitsmese täistunni ekspressiga Tallinnast Tartusse oli kuldsete viinapuuväljade kõrval küll väga masendav vaatepilt, aga selline see elu juba kord on. Lahtiste kingadega lumehanges.

Veinigurmaanidele luban kübeke reisijuttu ka, aga ilmselt mitte enne kui pärast laupäevast põdrajahti.

Linn särab öistes tuledes

Kui ma reedel Tallinnas kliendikohtumisel olin, õnnestus mul skaibivestlus Madliga kuidagi sedaviisi pooleli jätta, et tema vastus minu viimasele repliigile jõudis minuni tegelikult alles pühapäeva pärastlõunal. Päike oli aga selleks hetkeks otsustanud teispoole pilve pugeda ja seetõttu polnud mul enam mõtet neid kõige värvikamaid vahtralehekaadreid püüdma minna. Mõtlesin, et teen selle täna tasa, sest kuidas sa ikka Pekingisse mulluseid või lausa tunamulluseid sügispilte saadad. Kui ma siis täna umbes kolmveerand seitsme paiku õhtul kaameraga linna läksin (no ei õnnestunud tööpäeva jälle õigel aja  lõpetada), oli päikeseloojang koos kõigi oma verevate värvidega täisjõus. Aga viie minuti jooksul, mis mul kulus kodunt jõe äärde jõudmiseks, oli leegitsev taevavõlv juba igavikku kadunud. Ja pimenes väga kiiresti. Nagu ikka ühes õiges põhjamaa linnas - vähemalt kaks silda kaheksa minuti jooksul.

 Emajõe tänav ilma vahtraalleeta.

Laterna all.



Jaani kirik paremal. Edasi läks juba nii pimedaks, et peale valgustäppide oli raske midagi muud jäädvustada.

Aga homseks lubas juba lumelörtsi.



Jäätis ja kõik tema sõbrad

Lihtsalt repliigi korras. Tervelt kaks päeva üritasin overlock-õmblusmasinat hooldusesse viia. Ikka masinakast järjekindlalt koos muu kolaga hommikul tööle minnes auto peale (kusjuures parematel päevadel kuuluvad kolakomplekti minu keskmisest suurem käekott, sülearvuti ja seljakott trenniasjadega), õhtul jälle nukra tõdemusega – täna ei õnnestunud – tuppa tagasi. Kolmapäeval lõpuks pigistasin vajaliku pooltunni oma tihedast päevast välja ja toimetasin masina kuhu vaja. Väike ohver tuli selle nimel siiski tuua. Lõunakeskuse kohviku Nobel asemel läksin tagasiteel lõunale Maaülikooli peahoone söögikohta. Ma olen seal korra varem ka käinud. Arvestades asukohta, võiksin sagedasemgi külaline olla. Aga ei ole ja niipea ei kavatse hakata ka. Ma ei ole sugugi mingi ärahellitatud maitsemeelega esteet, kes iga kolmanda roa juures nina krimpsu tõmbab ja kõrvale vaatab. Samas loobusin läinud talvel käimast ühes itaaliahõngulises toidukohas, kui keegi otsustas sealsetelt pastaroogadelt ära korjata garneeringuks olnud basiilikulehe. Seepeale tundsin end petetuna.

Mis Maaülikooli kohvikut puudutab, siis nende toidud on kuidagi iseloomutud. Ja nagu ketikohvikutele tavaks, on näiliselt võimalik erinevatest komponentidest kokku panna endale meelepärane kooslus ... aga nagu tavaliselt, maksab see lõppkokkuvõttes rohkem kui mõnes muus kohas komplektina pakutav ja kenasti serveeritud praad (vägisi tuleb siinkohal meelde Air Balticu lipp-lipi-peale-lapp-lapi-peale piletihinnapoliitika). Ei saa sugugi öelda, et sealne toit on halb, aga kindlasti saab öelda, et sel puudub isikupära. Ka külastajate kasin arv kinnitab, et midagi on selles kaadris kõveriti. Kuigi kohvik ise on suisa miljonivaatega – ühes küljes kipuvad kirevais sügisvärves vahtrad suisa aknast sisse ning teisal, üle terrassi ja oru roheluse püüab pilku uue spordihoone dünaamiline klaasfassaad. Silm puhkab ja kiidab arhitekti. Sisekujundusele pole ka midagi ette heita - rahulikud põhitoonid, mida ilmestavad üksikud kerged värvilised toolid ja mõned pildid seintel. Kirev teeninduslett mõjub selle kõrval nagu värvipimeda disaineri unine eksitus, aga selle poole võib vabalt ka selja pöörata.

Kergelt kurb tunne jääb pärast seda külastust. Hästi õnnestunud vormi on millegipärast sattunud natuke küündimatu sisu. Ja kõhtu ma sealsest päevapraest ka täis ei saanud.

Ahajaa. Kes teada tahab, mis loomad (või hoopis inimesed?) need jäätise sõbrad on, peab kohapealt küsima minema. Pakun välja, et mingi gurmeeklubi, kes sööb silmadega kaunist vaadet, säästes seeläbi jäätise vältimatust hävingust.