Jumalat ei olnud täna kodus

Kuidas see nüüd oligi - kui inimene peab plaane, siis jumal naerab. Mina joonistasin endale selle nädalavahetuse MTB-matkaks enda arust täitsa toreda teekonna maha, kokku umbes 83 kilomeetrit. Ja oligi tegelikult tore, väikeste lisanditega muidugi. Üllatusi peakokalt, kui kulinaarses keeles öelda. 

Eesmärk oli jõuda Mosina vesiveskisse ja sealt pärast koju tagasi ka. Aga muidugi mitte otse, vaid ikka ümber igasugu huvitavate nurkade. Ja no roads, if possible! 

Kodunt Nõgiaruni kulges kõik kenasti. Siis aga magasin muidugi maha selle koha, kust oleks pidanud esimest korda metsa keerama. Mis kehvasti, see uuesti! Ületasin Rõhu-Tõravere tee ja jätkasin metsas. Kaardi järgi oli seal TEE. Või noh, teelaadne toode. Päriselus oli kõik ja rohkemgi veel. Mingist kohast olid harvesterikangelased üle käinud. Siis tuli kõrges heinas sõita. Paar korda läksin valesti ka. Sest see tee oli kohati ikka suhteliselt kujuteldav. Lõpuks, kui teoreetiliselt oleks pidanud kohe-kohe suurest jamast pääsema, käisin veel korda kolm erinevaid rohtu- ja rämpsukasvanud radu proovimas. Ja andsin loobumisvõidu. Tulin maanteele tagasi ja läksin järgmisest kruusakast paremale. Mul oli ju ometigi vaja sinna Keeri järveni jõuda! Alguses oli kõik ilus. Siis oli mingil hetkel teel ees silt "Eravaldus". Aga kuna sellega ei kaasnenud mingeid muid keelavaid märke, sõitsin sealt läbi. Kuni järgmise tähiseni, mis teatas vägagi ühemõtteliselt "Sõidu keeld". Jalgrattaga jalutama hakata ei olnud veel tahtmist. Ei vedanud. Pöörasin otsa ümber ja krõbistasin vaikselt suure tee peale tagasi. Elasin üle esimese koerarünnaku (minu suurim hirm üksi rattaga sõites ON KOERAD). Varem või hiljem pidi see juhtuma. Õnneks oli isend pigem väiksemapoolne ja mul kergelt allamäge minek ja otsustasin, et seekord kinni pidama ei hakka. Koer andis mõne aja pärast alla. Pulsi sain üles, lõigutrenni tehtud. 

Esimene peatus: Meeri mõis. Nukralt hüljatu, evakuatsiooniredel katuseservast eemale turritamas. Juurdeehitus - valgest silikaattellisest võimla - oli veelgi kurvemas seisus. Varisemisohtlikud kohad lintidega piiratud, ümbrus klaasikildude ja naadiväljaga palistatud. 

Edasi sai natuke allamäge sõita. Esimene Elva jõe forsseerimine toimus kusagil Tabuli kandis. Purdeni jõudmiseks oli vaja jupike mööda heinamaad sõita. 

Pärast jõeületust oli tee vormistatud sellise mõnusa jämeda ja lahtise killustikuga. Siin ei olnud muud varianti, kui lihtsalt hoog sisse ja võimalikult suure kiirusega jamast läbi sõita. On helgemaid hetki olnud.

Aga sihtmärk polnud enam kaugel. Austa detsembrimatkadega olen korduvalt Mosinal käinud, nii et tee, kuigi seekord vastupidises suunas, oli tuttav. Perenaine õgvendas mootorsaega sirelipõõsast ja uuris, kas peaks rattamatkajatele midagi pakkuma ka. Olin üllatunud ja oletasin, et see oleks tore, kuigi inimestel on ilmselt matkale tulles söök-jook kaasas. Turnisin üle purrete (ma ei ole veel nii osav, et nendest astmetest rattaga üle sõita), sõin pool hematogeeni ja tegin mõnes suvised klõpsud vahusest veest ka, sedakorda ILMA jalgrattata:

Edasi oli teekond tuttav, aga metsarajale pööramise magasin otse loomulikult jälle maha. Preemiaks sain peotäie lisa-tõusumeetreid. Enne Vapramäele jõudmist - sama! Lisaks oli emake loodus rajale mõned männid langetanud, mida minu kaardil jällegi ei olnud:

Ja laskumise lõpp oli ikka väga-väga äkilise nurga all. Ei hakanud hüppeid sooritama, tulin jälle kombekalt rattalt maha. Teisel pool silda olid koroonaikkest vabanevad rahvahulgad kogunenud vete pääle einestama:

Ma ei ole veendunud, et see viimane rajalõik mu teekonnale eriti lisaväärtust andis. Peale teadmise, et kui ikka rajal on puud ees, siis pigem eeldatakse, et sa sealt läbi ronima ei hakka. 

Vapramäelt tiiruga läbi, üle Valga maantee ja tagasitee läks kiira-käära ja üles-alla mööda erineva suurusega kruusateid. Kauneid vaateid oli külluslikult, mõne koha peal oli ilusti kinnisõidetud tee - ainult vajuta, siis jälle lahtine jämeda kiviga kruus ja mõne koha peal trepistüles -trepistalla reljeefi ka. Ükski koer mind enam ei rünnanud. Ühel hetkel ületasin Elva-Karijärve tee ja sealt edasi oli pikk sirge ja vääga tüütu lahtise kruusa lõik, mis viis välja Elva-Puhja vahelisele teele. Esimene Kavilda ürgoru ületus sel hooajal sai ka tehtud! Enne Puhja jõudmist pöörasin uuesti paremale, sest Garmin käskis. Kiitus rajameistrile, kes selle lõigu välja valis! Kitsas käänuline säästuasfaldiga lõik oli peale "raputamerandmeidhoolimataamordist" kruusa puhas lust ja lillepidu. 

Ja siis jõudsin hüljatud Kavilda õigeusu kiriku juurde. See paistab Viljandi maanteel sõites ka hästi ära, aga ma ei ole varem kordagi veel sinna sisse pööranud. Sildid hoiatavad varingute eest ja kaks puidust kuplit lagunevad külitsi kiriku tagumisel küljel. 

Kiriku katus on nii hõre, et päike paistab sealt rõõmsalt läbi. Kellegi käsi on lävepakule asetanud üksiku  küünla. Aga tundub, et jumalat ei ole vist täna kodus.

Kiriku juurest saadab rajameister mind mööda Vana-Kavilda teed otsejoones alla. Nii suure hooga, et vaevu saan enne silda pidama. Et seejärel ennast taas teistpidi orupõhjast üles pressida. 

Aga ega see retk veel sellega läbi olnud. Üle Viljandi maantee ja edasi Rämsile. Siis Ulilasse - alla jõe äärde, kus on värske moega paadisadam ja sealt edasi katsun endiselt kella-kaardi järgi mööda jõekallast sillani jõuda. Jällegi on eraomanik just-just enne sihtmärgini jõudmist raja kinni pannud. Ja silla on tõkkepuuga sulgenud Tootsi Turvas! No sealt hiilisin hoolimata turvakaamerast ikka läbi. Päris maailmalõppu ehk sohu sõitma ei hakanud. Polnud piisavalt huvitav. Ulila suveaiast põikasin pärast ka läbi ja seejärel ei olnudki eriti rohkem valikuid, kui see üks ja ainus suure maantee lõik kuni Rõhuni, kust sai jälle kergendatult kruusale keerata. 

Kokku sai 91,4 kilomeetrit igasugu teid ja radu, asfaldist võsa ja risuni, suurima rõõmuga. Tõsusmeetreid tuli 560. Mingil arusaamatul hetkel olin suutnud oma roomiktraktorist isegi 42,3 km/h välja vändata. Mis seal ikka, uus isiklik! Õhtuse Cava Aparaaditehase hoovis teenisin igatahes sajaga välja. 

Äikesevarju

 

Veider maailm, veidrad inimesed sees. Või siis ka mitte nii väga veidrad. Sotsiopaadid, sitapead, sarisõimajad. Õnneks nad ei domineeri. Ja endiselt kehtib reegel - las klähvib, ära tee väljagi. Hammustada ta nagunii ei julge.

Esmaspäeval tõi kuller mulle paki. Ma ei olnud päris kindlasti midagi tellinud. Aga siis tuli mulle meelde - need on Madli raamatud, mis ta eelmise aasta novembris laevaga Hiinast Belgiasse saatis. Eestisse ei saanud saata, sest need oleksid saatja kohapealsel puudumisel be default kõikide maksude alla läinud. Maksud oleks tulnud ära maksta ja kunagi, kui Madli ise oleks Eestisse jõudnud ja hunniku pabereid täitnud, tõestamaks, et tegemist on tema isikliku pruugitud varaga, oleks selle raha ka kunagi ehk tagasi saanud. Isiklike asjade saatmisel Hiinast Belgiasse selliseid asju inimestega ei tehta. Ja Belgiast Eestisse saatmisel samuti mitte, sest mõlemad riigid kuuluvad Euroopa Liitu. Nii et see oli win-win situatsioon, mis sest, et pool aastat hiljem. 

Üks raamatutest, mis selle pakiga tagasi tuli, oli "Serafima ja Bogdan", mille ma kunagi Madlile kinkisin ja Hiina saatsin. Järgmisel päeval tuli uudis, et Vahur Afanasjev on surnud. 

Nädal oli muidu ka kuidagi hektiline. Meie majale paigaldati uus välisuks. Pioneerijuht pasundas listis iga piuksu puhul ja lõpuks tuli "meremeeste nali" ka ära, nagu üks headest naabritest tabavalt täheldas. Päris aastat selle ukse vahetusega ei läinudki. Isegi "kasutusloa saamiseks mittevajalikud tööd", mille hulka kuulusid näiteks vana ukseava suuremaks tegemine, uksele luku ja sulguri paigaldamine, avaümbruse taastamine ja viimistlustööd, said tänu kaasomanike jõupingutustele ja rahalisele toetusele tehtud. Ahjaa, mis puudutab ava suuremaks tegemist, siis ainus põhjus, miks ukse vahetamist nõuti, oli see, et vaba ava ei olnud nii lai, kui evakuatsiooni väljapääsu ava pidanuks olema. Nagu kõik taibukad inimesed eelneva teksti põhjal on juba mõistnud, ei olnud ava suuremaks tegemine laiema ukse paigaldamiseks tegelikult vajalik. Pioneerijuhi arvates vähemalt mitte. 

Teisipäeva õhtul oli mul viimane soome keele tund. Meil oli hästi tore noor õpetaja. Kuna grupp oli pisike, oli kõigil võimalik päris palju rääkida. Mis oli hea. Päris keeleoskuseni on muidugi pikk tee minna. 

Reede hommikul pingutasin jooksmisega üle. Nädala sees olid hirmus palavad ilmad, kolmapäeva õhtul käisin Dendropargis jooksmas ja jaksu ei olnud mitte üks raas. Tegin siis 5+5, jooksulõigud tempokamad ja kõnnipausid vahele. Ilmselt oli ka nädalavahetus omajagu jalgades - 25 km maastikujooksu ja pea 80 km baigiga erinevatel teedel. No ja reede hommikul olin kuuest üleval ja arvasin, et teeks siis juba natuke pikema tiiru kui tavaliselt. Mis oli viga. Sest esimeses pooles oli päris korralik vastutuul. Ja siis ma tundsin, et parema jala sisekülje lihaste kinnituskohad on ka valulikud. Kokku tuli pea 13 km jooksu ja pärastlõunane peavalu. 

Täna võtsin ilma suuremate süümekateta puhkepäeva. Taevas oli taamal kogu aeg ähvardavalt tume. Windy ütles, et tuleb ida poole suunduda, siis on väiksem tõenäosus vihmaga pihta saada. Sõitsin Järvseljale. mis on Tartu poolt vaadates ikkagi suhteliselt maailma lõpus. Seal oli küll mingi üritus käimas, aga inimesi oli ikkagi väga-väga vähe, võiks öelda, et neid peaaegu polnudki. Nii ma siis matkasingi, suvises äikese-eelses lämbes tuulevaikuses, kaugelt kostmas kõuekõma. Ihuüksinda. Mitte siiski päris, linde-loomi oli ikkagi liikvel. Sääski muidugi ka, need saatanad ei lasknud kusagile pikemalt peatuma jääda. Ja kägu kukkus nii, nagu elaksin ma igavesti. Keset 230-aastaseid mände.

Muud ei olnudki öelda. Seekord. Homme on uus päev.