Emake loodus ongi tegelikult suurim kunstnik ever. Ja see ei ole isegi maitseküsimus, mille üle kaklema peaks. See lihtsalt ongi nii ja punkt.
Neid hetki, mil tahaks valju häälega hüüda - #issandkuiilus -, on viimase aasta jooksul olnud lugemata arv kordi. Mul oleks vist hääl püsivalt ära, kui ma tegelikult ka sellele ilule nii häälekalt reageeriksin. Hääl on aga alles, järelikult olen oma tunded enam-vähem vaka all hoidnud.
15.aprill.
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Tali jäi ikka üldiselt taevasse ja suusad kuuri.
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Tali jäi ikka üldiselt taevasse ja suusad kuuri.
10.mai ehk lugu sellest, kuidas ma toidukullerit üritasin minema saata. Ta oli õnneks järjekindel. Nii jõudis emadepäeva tort ka minu lauale. Otse Hiinast.
25.mai.
Õunapuud õitsevad.
Jaanipäeva kuumus. Ida-Virumaa 2.0.
4.juuli.
Ma tean küll, kes neid oravaid kasvatas. Aga ei ütle :)
... ja läheb edasi ...
