Reedel võeti mul kips maha. Natuke kahju oli ka, sest see tõmbas tähelepanu ja inimesed tundsid mind selle järgi ära ja tervitasid juba kaugelt. Rääkimata hilisõhtustest romantilistest sidumismängudest Raekoja platsil.
Nõudsin traumas korduvkülastusel endale ortoosi ja see mulle ka välja kirjutati. Küsisin, kas on OK, kui ma sellega ujuma lähen. Tohter arvas, et see saab ju märjaks. Mina mõtlesin - aga ta ju kuivab pärast ära! Peamiselt silmas pidades seda, et kips oleks vette sattudes ilmselt varem või hiljem lihtsalt lagunenud. Päev hiljem, Võrtsjärves, kusagil Tondisaare ja Limnoloogia vahel, ma sellelt ortoosilt siis ka süütuse võtsin.
Kuigi ma olen vist peaaegu leppinud sellega, et mu hooaeg on selleks aastaks lõppenud, ei tee see enesega hakkamasaamist oluliselt lihtsamaks. Spordi aseaine on sport kipsis või ortoosis käega. Ja tore on kõrretoidult üle minna mõnevõrra tahkema ainese manustamisele. Homme võetakse hammastelt lahas ka maha.
Ja siis sa näed seestpoolt seda projektipõhist maailma, mille tänapäeva inime loonud on. See on tegelikult päris küüniline. Kõigel on hinnasildid küljes. Elu kui konveieril, silmipimestavalt efektiivne. Jah, ma jäin ellu. Ma tean, et kõik, mida raha eest saab, on odav. Tean, et minu ratas on karbonist, aga ma ise ei ole. Teadsin seda varem ka.
