Tabamata ime

Alles eile oli Tartu südalinn päikeseline ja kärarikas. Punased vaibad asfaldil, telgid üleval pargis ja palju rõõmsaid inimesi. Täna õhtul töölt koju sõites oleks justkui ootamatult keset sügavat juulikuud sügis saabunud. Vihm, tuul ja tühjus. Kaks päeva ja pisut rohkem Tartu linnatriatloni tundus olevat olnud nagu ainult üks ilus unenägu. See on ikka uskumatu, mida ühisel jõul suudetakse korda saata. Vaadates mööda sõites seda tühja parki tundus eilne kõik väikese imena.

Tartu kesklinn laupäeva keskpäeval. Laste stardini on natuke rohkem kui neli tundi.

Ega ma ise päris võistlusmelu nautida ei saanudki, sest olin rattaga jooksurajal kohtunik. (Rääkimata sellest, et mul on ikka veel raske leppida mõttega, et see hooaeg triatlonis jääbki mul vahele). Kui ma eelmisel aastal ise Võrus olümpiadistantsi tegin, jätkus pärast võistlust veel ka pidutsemiseks powerit, sedakorda oli aga pühapäeva õhtuks toss täitsa väljas. Päev oli eile muidugi jupi pikem kui keskmise mehe ironman. Ja selgus, et KÕIGE raskem on kohtunikutöö juures see, et võistlejatele kaasa elada ei tohi. Reeglid on reeglid ja need kehtivad ka kohtunikele.