Seosed pealkirja ja postituse sisu vahel on:
- abstraktsed
- meelevaldsed
Lugesin hiljuti Heleni mõtteid jooksususside, taldade ja jalgade keemiast. Mind liigutas iseäranis tema põgus märkus parema säärelihase valu kohta. Öelge mulle sõna "säärelihased" ja mu silmades süttib hetkega palavikuline säde. Sest säärelihased, täpsemalt nende kinnituskohad on olnud minu jaoks juba pikka aega probleem number üks. See takistab mul jooksmast seal, kus ma tahan, nii kiiresti, kui ma suudan ja nii palju, kui vaja on. Ja see ei ole teps mitte olukord, millest ma terve oma pika elu jooksul unistanud olen.
Mul on kaks paari korralikke (ja mitte odavaid!) jooksutosse, spetsialistide abiga hoolikalt valitud. Eelmisel aastal käisin TÜ Kliinikumis käimislindil, et aru saada, millised on mu jalataldadele liikumise ajal langevad koormused. Ma tegin seal oluliselt rohkem kordusi kui tavaliselt, sest tulemused ajasid tohtri suhteliselt segadusse. Ega sealt mingeid väga konkreetseid vastuseid ja soovitusi ei tulnudki. Vähemalt paar asjatundjat on välja toonud minu puhul ühe ühise nimetaja - väga liikuv labajalg, millega ma jooksmise ajal pidin "mängima". Jooksujalatseid on erinevad eksperdid mulle pakkunud servast serva. Reaalses elus mul muidugi vähemalt Eestis erilisi valikuvõimalusi ka pole, sest naiste tossude, eriti väiksemate suuruste valik on leebelt öeldes enam kui ahtakene. Mis tähendab, et jalga proovida pole eriti midagi. Ma olen jooksnud regulaarselt peaaegu neli aastat. Pikemad trennid on praegu tavaliselt umbes 2-tunnised, kilometraažiga ca 20, natuke siia-sinna sõltuvalt trenni spetsiifikast ja tuule suunast. Võistlushooajal on mu kehakaal alla 50 kg. Aga ometi olen oma säärelihaste hädadega võidelnud juba kolm aastat. Miks on mul iga uut sussi jalga proovides tunne, et mu jala pikivõlv on praktiliselt ilma toeta ja mu kand on madalamal kui päkk? Ja juba tunnengi, kuidas kannakõõluse kinnituskohast "kisub". See ei ole igal juhul hea algus. Muuseas, mu massöör ütleb, et mu lihased on heas konditsioonis ja kannakõõlus EI OLE jäik. Säärelihaste venitusi teen trenni lõpus tavaliselt kusagil 5 kordust. Müstika?
Puht kogemuslikult on selged seosed olemas ainult jooksutossu ja jalavalu vahel. Mina olengi see, kes vahepeal jookseb, ühes jalas Asics, teises Adidas. Ja septembrikuise poolmaratoni soovitud tulemus jäi mul kusagile sellesse hetke 4-5 km enne lõppu, mil säärelihased keeldusid nii töötamast, nagu mulle vaja. Eks see ole must-valgel lõpuprotokollist ka näha. Teisel jõulupühal jooksin Otepäält Tartusse 4 aastat vanade jooksutossudega, mis peaksid ammu olema prügikastis, ainult sel põhjusel, et kindel olla, et mu jalad nii pika jooksu kenasti kestaksid. Kestsid ka, ja järgmisel päeval isegi ei mäletanud, milline maa läbitud sai.
Käesoleval aastal on kogu mu sääretemaline saaga kenasti Sportlyzeris dokumenteeritud. Olen meelega järjekindlalt jooksnud kõik sellekevadised pikad jooksud asfaldil, kuigi ma ei ole eriti veendunud, et seos jalgealuse pinnase ja valutavate säärelihaste vahel üldse olemas on. Olen endale muretsenud soojendava kreemi, laenanud Anneli käest kompressioonsäärised, teinud läbi ravimassaaži kuuri ja ehmatan oma valulikke jalgu regulaarselt jääprotseduuride ja jalatalla massaažiga. Pikem soojendus ja venitused - otse loomulikult! Tulemusi veel ei ole. Hirmsasti tahaks öelda, et sel aastal jooksen oma esimese maratoni, aga mida sa praalid, kui jalad ei luba. Aga kaua võib?
