Jooksjate jumal oli täna mulle armuline

Tartu kohal oli ammu juba taevas tume ja sooja kollakat tooni. Külm helesinine laotus jäi sootuks selja taha kusagile Aovere kanti. Selle kevade esimene äike algas hääletult ja üksikute eredate välgunooltega. Vihm hiilis aga vaikselt ligi. Suurem sahmakas jõudis pärale just hetkel, kui ma teiselt Kõrveküla tiirult naastes jalakäijate tunnelisse jõudsin. Pulsikell näitas 1:01. Tegin turvaliselt varju all venitusharjutusi, taustaks tõeline lahing koos kõuemürina ja valgusefektidega. Seitsme minutiga sai suurem valing otsa. Kevadveed asfaldil aga voolavad vist siiamaani, kui nad veel ära kuivanud pole. Nagu ikka ühes õiges muinasjutus.