Enam-vähem täpselt kaks nädalat tagasi (paari tunniga võin eksida) oli põhjust mõtiskleda peoloomade raske elu üle. Väga hea põhjus oli, muuseas. Alustasin tantsupõrandal umbes kell üheksa reede õhtul ja lõpetasin viie paiku laupäeva varahommikul. Siis, kui meid Maasikast välja visati. Löntsisime jalgsi läbi lörtsise linna koju, jalad loomulikult läbimärjad. Kõigest eelnenust tulenevalt leidis hommikusöök aset umbes kell neli õhtul. Ning mitte keegi ei tuletanud mulle meelde, et minu parempoolsele põlvele ei mõju kestvad koormused just eriti toniseerivalt. Nõnda ma siis hommikukohvi juues endamisi arutlesingi, et kuidas nende tüüpide tervis vastu lööb, kes pidevalt klubitamas käivad. Äkki nad teevad seda kuidagi mõõdukamalt? Või olen mina klassikalise peoloomaga võrreldes lihtsalt ülemäära kirglik (koos kõigi kaasnevate tagajärgedega)?
Ja nüüd juhtus see taas. Ega ma ei oskagi miskit kosta. Jalg sedakorda õnneks ei valuta, auto tõin kontori juurest ka juba ära (tänud Annelile, kes mu poole ühe paiku üles äratas). Järeldus: vorm on paranemas.
Ülehomme hakkan korralikuks.
Ahjaa, uudishimulikud võivad ka pealkirjal klikkida :P
