Teekond mitte-alati-helesinistes vagunites

Hiina rongiliiklus väärib eraldi peatükki. Põhiliselt sellepärast, et pikkade vahemaade läbimisel oli rong meie põhiliseks sõiduvahendiks. Rääkimata muidugi metroorongidest, milles sõidetud kilomeetreid on puhttehnilistel põhjustel lihtsalt keeruline kokku lugeda.

Läbitud vahemaadest lühikokkuvõte siin:

Shenzhen-Shanghai: 1684 kilomeetrit ja ligi 18 sõidutundi (hard sleeper)
Shanghai-Suzhou: 81 kilomeetrit ja alla 1 tunni (hard seat - vist?)
Suzhou-Nanjing: 220 kilomeetrit ja 1 tund ja 40 minutit sõiduaega (soft seat)
Nanjing-Beijing: 1463 kilomeetrit ja natuke üle 9 sõidutunni (soft sleeper);
Beijing-Xi'an: 1200 kilomeetrit ja umbes 13 sõidutundi (hard sleeper).

Viimase otsa Xi'anist tagasi Shenzheni võtsime lennukiga, sest pea 30 tundi rongis tundus natuke liiga palju. Ja hinnavahe ei olnud ka märkimisväärne. Aga sellest edaspidi.
Rongide esmasel valikul kasutasime travelchinaguide veebilehe abi - seal on kirjas graafikud, vahemaad ja sõiduajad (praegu millegipärast see otsing enam ei toimi). Piletid ostsime loomulikult kõik kohapealsetest raudteejaamadest, välja arvatud esimene ots Shenzhenist Shanghaisse, mis oli ostetud Hong Kongist ja maksis sellevõrra rohkem.
Hiina rongid on täiesti usaldusväärsed liikumisvahendid. Kes vähegi viitsib, võiks Hiinas reisimisel variandi lend+öö hotellis vabalt asendada öise rongiga. Väikest hämmingut tekitas muidugi raudteejaamade turvamine. Asi nägi laias laastus välja järgmine: jaama sisenedes kontrolliti pileti olemasolu ja kogu pagas valgustati läbi nagu lennujaama turvakontrollis. Ühesõnaga, sisened tsooni ja väljumisvõimalust ei ole (või kui on, siis taas läbi turva- ja piletikontrolli - ise seda ei proovinud). Seega neil tüüpidel, kes reisida ei kavatse, raudteejaama üldse asja ei ole. Ootesaalid jagunevad ronginumbrite järgi - umbes samuti nagu lennujaamas suundud pärast turvakontrolli läbimist väravasse, kust konkreetne 'lend' väljub. Seal sa siis kükitad hetkeni, mil õige rong välja kuulutatakse. Kui stardid alguspunktist, on see minimaalselt pool tundi enne rongi väljumist, kui mingist vahepeatusest, siis vähem. Mingit perroonil passimist ei ole siin ette nähtud. Pileteid kontrollitakse veelkord enne perroonile lubamist ja seejärel enne vagunisse laskmist. Öörongidel on lisaks veel üks kiiks - vagunis vahetatakse su paberpilet plastikust kaardi vastu, viimane korjatakse enne lõpp-peatust jälle ära ja asemele antakse taas paberpilet. Seda ei tohi teps mitte ära visata, sest lõpp-peatuses raudteejaamast väljumisel tahetakse seda piletit taas näha. Ma ei teagi, mis juhtub, kui see pilet ära kaotada, sest meil õnnestus nad kõik alles hoida (koos kohustusliku ajutise ja äreva kadumisetapiga).
Üldiselt on kõige soodsam variant öisteks reisideks 'hard sleeper'. Kes veel nõukogude aega mäletab, siis on see mingil määral võrreldav platskaardiga. Ainult et narid on mitte kahe-, vaid kolmekorruselised. Alumise platsi piletid on kõikse kallimad, hinnalt järgneb keskmine ja odavaim on kolmas korrus. Sealt ei ole loomulikult mingit vaadet ümbrusele (öösel on nagunii pime, seega pole see mingi oluline kaotus). Kõrgeima platsi pluss on veel see, et üle vahekäigu asuvale pagasiriiulile on sealt kõige mugavam ligipääs. Miinuseks on aga vaguni laes asuva konditsioneeri lähedus - nimetet aparaat tekitab oluliselt rohkem müra kui rong ise. Keskmine magamiskoht tundus mulle isiklikult kõige mõnusam - vaade aknast oli vajadusel olemas, konditsioneeri müra püüdis kõrgem korrus kinni ja privaatsust oli tunduvalt enam kui kõige alumisel asemel. Platskaardi pisike lisaboonus on veel võimalus tutvuda kaasreisijatega. Näiteks noormees Nepaalist marsruudil Shenzhen-Shanghai või prantsuse tüdruk teekonnal Beijingist Xi'ani. Ka hiinlased ise võivad osutuda suhtlemisaltiteks reisikaaslasteks, isegi siis, kui nende inglise keele oskus piiratud või praktiliselt olematu on. Välismaalasi üldiselt nois vaguneis väga palju ei kohta - ainsad, keda meie nägime, on juba eespool peaaegu personaalselt kirja pandud.
Eriti karm elamus (lisaks piletihinnale) oli teekond 'soft sleeper'is ehk kupeevagunis Nanjingist Beijingi. Et ehk me ise selles kõiges süüdi - oleks pidanud koheselt Shanghaisse saabumisel need piletid ära ostma, siis olnuks ehk lootust ka platskaardikohad saada. Kupee (ehk siis soft sleeper) oli ootuspäraselt mugav - konditsioneer, hambaharjad, toasussid ja 'brokaadiga' kaetud riidepuud. Lisaks sai sümboolse raha eest tellida traditsioonilise hiina hommikusöögi. Puht kogemuslikult võtsime kaks hommikusööki kolmele ja sellest oli enam kui küll. Ja veetsime mõnusa öö kolmekesi neljale mõeldud kupees.
Veidi veel lühemate vahemaade läbimiseks kasutatud variantidest. Hard seat näeb välja nagu tavaline rong Eestis - mõlemal pool vahekäiku kolm kõrge seljatoega istet, jalaruumi kujundades ei ole paraku eurooplastele mõeldud. Soft seat - kaks istekohta kummalgi pool vahekäiku ja lisaks piisavalt ruumi ka pikematele jalgadele. Ning rong võtab üles kiiruse, mis kisub sinna 250+ kilomeetrit/tunnis kanti. Linnade läbimisel muidugi mõnevõrra vähem.
Sõiduaeg sõltub eelkõige sellest, palju teekonnal peatusi on. Meil õnnestus järgi proovida T-, D- ja Z-rongid. Erinevused on kenasti lahti seletatud wiki põhjal ülesehitatud chinatravelguide lehel (mitte segi ajada ülalpool viidatud sarnase nimega lehega!).
Tudengisoodustused Hiina rongides ei kehti. Hinda mõjutab vaid see, millisele kohale täpselt õnnestub pilet osta. Ja kui teil kunagi peaks olema juhust sattuda Beijing West' raudteejaama, siis pange tähele - see on hiiglaslik (ja vähemasti praegu sinna metrooga paraku ligi ei pääse)!
Kogu selle ilu eest Shenzhenist Xi'ani maksime alla 1200 kohaliku raha inimese kohta. Kuna rongid liikusid valdavalt öösel või siis liiga kiiresti, siis hingematvaid rongiaknavaateid selle postituse lõppu ei tule.

Siiras rõõm Hiina toidust Shenzheni raudteejaamas


Idüll 'kolmandal korrusel' - hard sleeper teekonnal Shenzhen-Shanghai






Ehtsad rongiaknavaated teel Shanghaisse.


Kolmandik 'rikastest valgetest inimestest' teel Nanjingist Beijingi (rong Z6, soft sleeper).

Kleepuva õhuga maailmalinn

Täpipealt nii võiks öelda Hong Kongi kohta. See maailma-osa jõudis küll päriselt kohale alles teistkordsel, Hiina reisi järgsel kohalviibimisel. Aga kleepuvast, niiskest ja soojast õhust sain aimu koheselt pärast lennuki konditsioneeritud õhuga salongist väljumist. Vajalikud riiki sisenemise ja muud kaasnevad protseduurid võtsid tunduvalt vähem aega kui näiteks JFK-s. Ja seejärel võisid kõik kohalviibijad olla tunnistajateks kahe blondiini emotsionaalsele puntratantsule varahommikuses Hong Kong Internationalis.
Võtsime esimese Centralisse suunduva bussi. Teatavasti asub Hong Kongi lennujaam Lantau saarel, Central (nüüd ja edaspidi tähistatud metroojaama nimetusega) hoopistükkis Hong Kong Islandil. Ja Madlil oli vaja minna südalinna oma Hiina viisat üles korjama. Minu seljakott jäeti rahulikult bussi alumisele korrusele selleks ettenähtud alusele, ise suundusime joonelt üles, et võtta sisse avaraima vaatega kohad bussi esiistmel (kohustuslik osa rollimängust 'ma olen turist, ma ei ela siin'). See seljakoti valveta jätmine viis mind esiotsa hämmingusse. Aga nii see just ongi: 'Halloo, sa oled ju Hong Kongis', oli Madli mu kahtluste peale omakorda üllatunud. Sellise enesekindluse peale ei jäänudki muud üle, kui oma väärtuslikust kandamist loobuda. Kaduma mu pagasist igatahes midagi ei läinud. Seega - usaldage kohalikke. Ja nüüd siis rida bussiaknakaadreid teel lennujaamast Centralisse (ilma pärast ei vabanda, sest see mäetipud-ja pilvelõhkujad-udus on antud hooajal Hong Kongi kohta vägagi normaalne):

Kahekorruselised bussid ja valepidine liiklus on Hong Kongi puhul muidugi täiesti normaalne nähtus. Edasi vaatasime üle hiigelpika järjekorra kohaliku Hiina saatkonna ees (õnneks toimus viisade kätteandmine väljaspool SEDA järjekorda), siis loovutas Madli mulle oma Fodor'si Hong Kongi reisijuhi (tasuta linnakaardi võtsin ise juba lennujaamast), andis juhised metroo kasutamiseks, võttis mu seljakoti ja jättis mu omapäi täiesti iseseisvalt Centrali linna avastama. Mitte et see kuidagi üle mõistuse oleks käinud. Hong Kongis liikumine on tegelikult imelihtne. Ja veel kergemaks teeb asja see, et inglise keelega on võimalik vabalt hakkama saada (ma tean, mida ma räägin, sest järgmised kaks nädalat veetsime me Hiinas :P). Enne lahkuminekut leppisime kokku järgmise kohtumisaja Tsim Sha Tsui metroojaama (Kowloon) väljapääsu A 1 juures.
Kuna selle kohtumiseni oli hiigelpikk aeg, siis võtsin asja rahulikult. Uudistasin kaldapealset, lubasin endale lõunasöögiks kerge kreeka tüüpi jogurti (paks maitsestamat jogurt peal, moos all ... mmm) ja alles siis pöörasin oma pilgu võimalike vaatmisväärsuste suunas. Ehk siis ülevaade HK Island'st, mis koosneb sõidust Peak Tram'iga Victoria Peak'i. Trammipeatusse läksin jalgsi mööda Battery Road'i:




Protest Hiina Kommunistliku Partei kuritegude vastu Battery Road'il.




St John's Church


Beijingi olümpiamängude reklaam (ratsutamisvõistlused toimuvad teatavasti Hong Kongis)


Killuke kiriku läheduses asuvast aiast.

Teekond Victoria Peak'i ja tagasi:










Sky Terrace









Tegelikult ostis üks taibukas tüdruk Victoria Peak'i üheotsapileti ja üldjoontes ei tulnud tal seda kahetseda. Välja arvatud see, et teekond alla osutus tunduvalt pikemaks, kui arvatud. Ja seda äikesevihma tagasiteele ma ka tegelikult ei tellinud. Kui vihmasadu tervistkahjustavalt tihedaks muutus, mähkusin Eestist kaasavõetud tibukollasesse keepi. Ning siis korraga, ühel paljudest teekäänakutest, peatus mu kõrval üks džiibitüüpi auto, mille roolis olev naisterahvas oli ilmselt otusustanud Barker Roadilt üles korjata kõik vihma kätte jäänud jalakäijad (ei kujuta hästi ette, et midagi taolist juhtuks mõnes Eesti suuremas linnas). Igatahes jõudsin suhteliselt kuivana tagasi St Johns'i kiriku juurde.

'Noored ja ilusad' jäid kokkulepitud kohtumisele Tsim Sha Tsui metroojaama A1 väljapääsu juurde umbes kolm akadeemilist veerandtundi hiljaks. Mis tähendas, et ma pidin kogu selle aja täiesti iseseisvalt ja põhjamaa inimesele omast diskreetsust säilitades võitlema kõigi nende tõmmude meestega, kes üritasid mulle või midagi müüa või tegid lihtsalt niisama muid siduvaid ettepanekuid. Igatahes õnnestus mul sellest katsumusest elusalt väljuda.

Meie järgmine sihtpunkt oli legendaarne Chungking Mansion. Tegemist on tõelise rahvaste paabeliga - tsipa maiku tegelikust olukorrast ja ka hoone ajaloost leiab näiteks siit.
Igatahes A-bloki 13.ndal korrusel asuvas Ashoka Guest House's maksis öömaja kolmele 250HKD. Enne seda oli muidugi hiline õhtusöök sama hoone esimesel korrusel asuvas India restoranis koos (vähemalt) 10 värske LPC UWC lõpetajaga. Olude sunnil kulges tee ööbimispaika läbi ühe kurikuulsatest CM trepikodadest. Seljakottidega 13-ndale korrusele ronimine ei olnud muidugi algselt plaanis, aga lifti juures oli lihtsalt liiga pikk järjekord. Kes viitsib Youtube' kaevuda, siis nendestsamadest trepikodadest ripub üleval päris mitu videot.
Hostel, muuseas, oli täiesti puhas ja viisakas. Mina igatahes tüdrukute valiku üle ei kaeba. 'Vaadet merele' asendas vaade kõrvalasuvale ehitusplatsile.

Hong Kong vihmas ja pisarais

Seda kõike oli liiga palju. Ja asju oli ka liiga palju. Kui me lõpuks kogu kraami erinevatest Hong Kongi paikadest olime oma ööbimiskohta (Conduit Road, Midlevels) suutnud koguda, tekkis tunne, et me ei suuda elu seeski kõike seda olemasolevatesse kottidesse pakkida. Aga võimatu sai teoks! Enne veel käisime Tom Lee poes kitarrikotti ostmas (milline muusikariistade paradiis!). Kolm seljakotti, arvutikott, kitarr. Silmini täis materiaalseid ja emotsionaalseid väärtusi. T-särgid ja aluspesu sai enamasti Madli tossudesse topitud. Ja kõik rasked asjad ehk siis valdavalt raamatud paigutasime käsipagasisse. Ja kitarrikotti mahtus ka üht koma teist lisaks kitarrile. Pakkimine on tõeline raketiteadus (ärge püüdkegi vaielda).

Öö oli pikk. Pärast õhtusööki Nicki ja tema vanematega – Hong Kongi inimesed on täiesti fantastilised – lisaks sellele, et nad andsid meile peavarju kolmeks ööks oma sisuliselt südalinnas asuvas korteris, kutsusid nad viimasel õhtul meid välja õhtusöögile eriti nooblis restoranis (mmm ... hiina toidud oma parimas väljaandes) – suundusime õhtut jätkama Sohos asuvasse Peel Fresco Music Lounge’i. Jazzmuusika ja punase veiniga. Anna ja Madli läksid sealt otse edasi klubiringile. Ja kogu aeg sadas. Vahel vähem, vahel rohkem. Läbimärjad inimesed kogunesid baari ja need, kes sisse enam ei mahtunud, veetsid aega baariesisel terrassil, mille kitsas varikatus kedagi korralikult vihma eest ei kaitsnud. Hong Kongis igatahes öösel ei magata.
Kella ühe paiku võtsin takso (neid on Soho kitsastel tänavatel öösiti palju liikvel), et poole kolme ajal olla kodus valmis tüdrukutele ust avama. Kuigi Nicki isa oli valmis meid lennujaama viima, oleks see taolisel kellaajal tundunud külalislahkuse eriti jõhkra kuritarvitamisena. Ööbuss N11 toimetas meid läbi vihmase linna HK Internationali. Ja nagu korralikus komöödiafilmis tavaks, selgus loetud hetked pärast kohalejõudmist, et meie lennuk väljub tegelikult kaks tundi arvatust hiljem (keegi oli broneeringut diagonaalis lugenud – arvake ära, kes :P). Üritasime kohaneda konditsioneeridest puhuva jäise õhuga ning lubasime endale terminali esimesel korrusel viimase hiina hommikusöögi.

Lahkumine oli kurb. Kallistused, palju pisaraid ja lennujaama klaaseintelt allavoolav lõputu vihm. Selles linnas võiksin ma küll elada. Vaatamata vihmale.