Kõige alumine raamaturiiul

Inspiratsiooni andis mu vennanaine. Mu vennatütar käib nimelt teises klassis ning neile tilgutatakse jupikaupa kohustusliku kirjanduse loetelu. Nii tuligi mu meilile nimekiri (tervelt!) kolmest raamatust, mida vajalik lugeda on. Tuvastasin kiirelt, et need kõik peaksid kusagil olemas olema – aga kus täpselt, polnud halli aimugi. Maal on meil hästi palju raamatuid, linnas ka omajagu. Olen mina neid ühest kohast teise tassinud, ja Madli niisamuti. Isegi ei mäleta täpselt, mis kuskohas asub. Kuna esmakordne riiulite läbilappamine osutus suhteliselt tüütuks, siis arvasin, et võiks vähemalt Tartu-korteris asuvad üllitised miskitmoodi katalogiseerida. Alustasin altpoolt. Valge raamaturiiuli alumist rida pole keegi arvatavasti pikemat aega liigutanud. Seal on mul sellised õhukesed pehmete kaantega lasteraamatud, kõik erinevas formaadis, alates imepisikestest, märkmiku suurustest ja lõpetades sellistega, mis A4-stki suuremad. Ja neid on palju. Lugesin kokku täpselt 126 üllitist, pluss veel pihutäis (5-7cm) Miki-Hiire ja Muumi koomikseid. Ja Viking Line’ tax-free kaupluse hinnakiri aastast 1994. Kaks viimatinimetatud kategooriat leiavad oma järgmise kodu arvatavasti vanapaberikonteineris – juhul muidugi, kui mu vennalapsed koomiksitest huvitet ei ole.

Kõige vanem raamat on Harri Jõgisalu „Sass ja Jass“ aastast 1968. Ja kõige uuem Madli enda kirjutatud lugu – puhta käsitsi, pildid ka sees ja kenasti kõvade pappkaante vahele köidetud – aastast 1999. Ühe kümneaastase kohta on see igatahes tasemel raamat, kena keelekasutus ja praktiliselt veatu tekst. See jääb kindlasti sinna riiulisse. Ühegi kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas seda muidugi pole.
Väga armas sari oli omal ajal välja antud „Saja rahva lood“ erinevate rahvaste muinasjuttudest. Esimesed raamatud aastast 1973. Seda vist antakse praegu ka välja?
Ja päris palju on luuleraamatuid. Osa neist olen ostnud oma ülikooliajal. Raamatutega oli siis suhteliselt kitsas, valida polnud suurt midagi. Aga lasteraamatuid ilmselt siiski oli. Isegi ei mäleta täpselt, miks neid ostetud sai.
Ning Kalju Kanguri „Kuningalinna lood“ olen saanud auhinnaks kooli lauluvõistluse kolmanda koha eest. Täpselt 22.oktoobril 1973. Seda kooligi – Paala 8-klassilist – pole ammu enam olemas. Rääkimata sellest, et ma mingi eriline laulumees oleksin.
Lapsena meeldis mulle hirmsasti lugeda. See oli igati sobiv asendustegevus näiteks toakoristamisele. Viimases ei olnud ma just mingi etalonlaps. Ja kui ma ka koristamisega juhtumisi hoogsalt alustasin, siis hääbus mu ind kohe, kui selle käigus sattus näppu mingi huvitav raamat. Nii ma siis istusingi kesk segadust ja lugesin. Väidetavalt oli seda alailma juhtunud.
Madli armastas ka lapsena lugeda. Suhteliselt võõras oli tema klassi lapsevanemate koosolekul kuulda nõudeid, et peaks rohkem kohustuslikku kirjandust olema, et lastel lugemisharjumus tekiks. Sest minu omal oli see nagunii olemas.
Ning nüüd peaks taas asjalikuks hakkama. Mõne raamatu taga mu alumise-riiuli-nimekirjas seisab märkus ’kaaned lahti’ või ’tagakaas kadunud’ või miskit muud, mis näitab, et raamatu füüsiline keha on pika elu jooksul pisut kannatada saanud. Õnneks ei ole selliseid raamatuid palju. Natuke kleeplinti ja kogu hunnik alumisse riiulisse tagasi. Esialgu.

Tõde tervelt 20%

You Are A Weeping Willow Tree

You are a dreamer, and you're into almost any kind of escapism. Restless and capricious, you love to travel to exotic places. You are easily influenced by others, as long as they don't pressure you. You tend to suffer in love until you find that one loyal, steadfast partner. An empathetic friend, you love to make others smile and laugh.

What's Your Celtic Horoscope?

Aga tegelikult meeldis mulle see pilt.

Kuidas giljotineerida konna?

Konnade teema kerkis päevakorrale esmaspäeval. Meie sekretär olla nädalavahetusel konnadega koos uisutanud (jaanuaris!). Ei, konnad ei uisutanud, vaid ujusid. Tiigijääle kogunenud vees. Igatahes kinnitas ta, et uisutas äärmiselt ettevaatlikult ja konnad selle protseduuri käigus kannatada ei saanud. Nii et postituse verine pealkiri on hetkel lihtsalt minupoolne liialdus.

Kõik muu on aga hetkel äärmiselt segane. Eriti minu spontaanne projekt ’uus töökoht’.

Imede öö

Selliseid asju ei juhtu. Või juhtub ainult filmides ja unenägudes (aga mitte minu omades). Reede pärastlõunal helistas mu ülikooliaegne toakaaslane ja teatas, et on Eestis käimas. Õigupoolest pidi ta selleks hetkeks juba Tartus olema – et meid kõik aastalõpuüllatusena jalust rabada -, aga nagu paljulapseliste emmedega aeg-ajalt ikka juhtub, tuli tal tulenevalt ühe suurema ja ühe pisema tite tervislikust seisundist aastavahetuseks siiski Tallinna jääda. Peale esmast ahnet hapnikusõõmu taolise ootamatu telefonikõne peale suutsin küsimusele, kas mul aastavahetuseks mingeid plaane on, täiesti spontaanselt välja öelda vastuse – kuni sinu helistamiseni EI OLNUD – ja nii see läks. Laupäeva õhtul oli firma aastalõpupidu Volga restoranis, pühapäeval püüdsin oma majapidamist kuidagipidi joone peale saada ning endalegi üllatuseks ei olnudki esmaspäevane 5:30 äratus tavapäraselt uimane ja väsinud. Sest ühe juulikuise titega oli vaja juba ennelõunal Harkusse mudimisele jõuda. Miski fenomen oli sel teekonnal rongidega (mitte autorongidega, sest esmaspäeva varahommikune Tartu-Tallinn maantee oli üllatavalt rahuliku liiklusega). Aga ei mäleta, et oleks kordagi varem rongi oodates seisnud Vorbuse raudteeülesõidukohal, rääkimata raudruuna passimisest Järvevana teel. Aga seekord näisid just nimelt rongid mu hommikust sõidugraafikut mõjutavat. Ja ilmselt tänu sellele jõudsin kohale punktipealt kokkulepitud ajaks. Hetke jõudsime hingegi tõmmata, seejärel pakkisime kokku kõik väiksed tited (kaks tükki), kõikse suurem pakkis end ise. Harku perearstipunkti õde (või oli see nüüd arst) oli erakordselt armas inimene ning pühade-eelne päev meeldivalt rahulik. Osalesime kõik rõõmsalt Aleksi masseerimise õppusel (välja arvatud peategelase kaksikvend, kes arsti ooteruumis seljakotis õndsa und magas) ning püüdsime pingsalt mällu talletada kõiki vajalikke protseduure (kustkohast mudida, mis suunas ja missuguse jõuga). Ürituse lõpus tervitas rahulolev patsient oma emmet rõõmsa fontääniga, õigustades selle tegevusega tagavaraks kaasavõetud kostüümi kohest kasutuselevõttu. (Ja ma olen nüüd tittede jalataldade masseerimise spetsialist :)).

Pärast pisikest arutelu otsustasime suunduda sisseostude tegemiseks edasi Laagri Maksimarketisse. Meie põhieesmärgiks oli: omandada Potteri-raamatu kolmanda (või oli see nüüd neljas) osa eestikeelne eksemplar, ökomähkmed (2 pakki, kummalegi titele üks komplekt), optimaalne kogus õlut vana-aastaõhtu sauna tarbeks (8 purki), kaks pudelit vahuveini (üks Hiina, teine Eesti uusaasta jaoks) ja minimaalses koguses esmaseid toiduaineid hommikusöögiks. Selleks tuli muidugi (järjekordselt!) seista ühe rongi taga, leida parkimiskoht (mis ei olnudki teab-mis-probleem) ja sooritada hiiglapikk jalutuskäik supermarketi lettidevahelises labürindis. Aunel üks titt traksidega kõhul, minul teine seljakotiga seljas. Ja Piibe omal jalal toimetamas. Tegime hulga põnevaid avastusi. Esiteks, et mähkmed on miskipärast paigutatud letivahesse pealkirjaga ’lõngad ja mingid asjad veel’ (ja need muud asjad ei olnud kindlasti mähkmed!). Teiseks, et Maksimarketi raamatuletis on märkimisväärselt ka HUVITAVAID raamatuid. Kolmandaks, et kaubad on suurpoodides paigutatud täpselt sedaviisi, et vajaliku kraami kokkusaamiseks oled sa sunnitud läbima ABSOLUUTSELT MITTEVAJALIKU kraamiga palistatud lõputu teekonna, mis kulmineerub lõõgastust lubava alkoholiosakonnaga (ja ärge nüüd imestage, et kõik eestlased joovad – pärast taolise kadalipu läbimist lihtsalt peabki kõigil normaalsetel inimestel tekkima sügav depressioon). Ja seda saab kõige kiiremal moel leevendada justnimelt alkohol, mida väsitava retke lõpul vabalt pakutakse. OK, meie olime oma valikut tehes siiski suhteliselt pragmaatilised. Teades, et peame kogu vedelsöötme omil õlul ja ühistranspordi abiga Harkust Nõmmele vedama (lisaks tittedele, koos kandekonstruktsiooniga a’ 10 kilo tükk), korjasime oma saunaõlled kokku plekkpurkide kastidest. Vahuveini osas tuli loomulikult väikseid mööndusi teha, aga hakkama saime. Küsimus suurele ringile – mitu õllepurki mahub käekotti? (Õige vastus – sõltub sellest, mitu šampusepudelit samas käekotis enne juba on).

Buss nr 27 oli edasisel teekonnal meie parim sõber. Senini minu seljas turvaliselt tukkunud poisslaps tegi bussi oodates aga äkki oma mõlemad silmad lahti ja hakkas tungivalt tissi nõudma. Keerukas protseduur (kaks näljast titte komplektis) sai võimalikuks alles teel bussis linna poole. Lisaks jõudsime tee peal mängida veel seda mängu – teate, üks ütleb elusolendi nime ja järgmine selle lõputähega algava nime jne jne – eesti ja saami keeles vaheldumisi, mis oli äraütlemata lõbus, mis sest, et ma aeg-ajalt tõlki vajasin ... nii me kohale jõudsimegi. Aune emal oli juba laud kaetud ja Esko komandeeriti sauna kütma. Mmm ... need kodused verivorstid ja kõrvitsasalat, millest ma töiste jõulude tõttu loobuma pidin. Ja küdev ahi. Kõik oli siin olemas, isegi sügiseselt hall ilm kustus meelest. Saun oli mõnus, iseäranis siis, kui natuke kaasasolevat õlut tulikuumale kerisele pritsida ...

Teiseks roaks oli hani ja killuke kaugelt põhjast kaasatoodud põdrakintsust (nüüd te siis teate, miks jõuluvana taksoga sõitma peab – aga mina pole selles ju süüdi!). Enam-vähem kell seitse õhtul avasime esimese vahuveini. Madli terviseks, kelle jaoks kaugel Hiinas sel hetkel uusaasta saabus.

Harkusse sõitsime selle aasta viimase bussiga, väljus kell 23 kopikatega. Venelased lasid juba rakette, Moskvas oli uusaasta saabunud. Tühi tänav. Või peaaegu tühi. Taevast langeb hõredat märga lund (lõpuks ometi!). Kusagilt sealt kaugemast tänavaristist lähenemas kolmeliikmeline seltskond - üks mees ja kaks naist - täpipealt diagonaalis üle tee meie suunas, laternate sumbuvas valguses. Meie aga isegi ei mõtle sellele, kas viimane buss vana-aastaõhtul sõidab või mitte. Maa muutub langevas lumes tasapisi valgeks. Kui võõrad öös meieni jõuavad, pöörab üks neist korraga pead ja soovib meile reipal häälel head vana aasta lõppu. Rõõmsalt vastame samaga, kui korraga ... SEE HÄÄL ON MULLE NII TUTTAV! Kolmik kõnnib tagasi vaatamata oma teed. Ma tean mis toimub, kuigi see tundub olevat võimatu. Lihtsalt, suvalisel hetkel (ei mitte suvalisel hetkel, vaid mööduva aasta viimasel tunnil) kohtuda suvalises kohas armsa inimesega, keda pole niiiiii ammu näinud. Äratundmine ainult hetkeks ja mõte, et see EI OLE JU VÕIMALIK! Õigupoolest ei jõuagi kõik mulle tol hetkel päriselt kohale. Mitu inimest seal kilulinnas nüüd elabki? Ja kui paljud neist jalutavad vähem kui tunnike enne aastavahetust kusagil Nõmmel raudtee servas? Ja paljud neist jalutajatest on minu sõbrad? Ja kui tihti ma ise Tallinnas käin? Üleüldse, selles maakera punktis viibisin ma esimest korda oma elus.

Muuseas, buss saabus täiesti õigeaegselt ja esmalt olid meie seitsmeliikmelise seltskonna liikmed selle ainsad reisijad. Loomulikult lõbustasime end taas sõnamänguga (tited sellest osa ei võtnud). Ja reisi lisaboonus oli see, et buss peatus täpselt meie väravas. Aga ilma üllatusteta ei lõppenud seegi reis. Pärast õnnestunud kokkupuudet maapinnaga tuvastas Aune, et muidu täiuslikust komplektist on puudu Esko arvuti, mille ta pika vaidlemise peale päeval Nõmmele oli kaasa vedanud (lihtsalt liiga palju kompse!). Tõenäoline tõde oli päris valus – kõnealune aparaat koos väärtusliku infoga ootas ilmselt bussipeatuse pingil oma paremaid päevi. Hoovis seisis küll auto, aga meie seas polnud ainsatki kainet autojuhti. Variant B – takso – oleks sellisel kellaajal võtnud aega .... ilmselgelt liiga palju. Aga Õismäel elav hää sõber võttis telefonikõne peale vajaliku teekonna ette ja päästis eksinud arvuti läheduses hängiva vene noorte kamba käest. See juhtus enam-vähem kümme minutit enne südaööd. Kerge südamega korjasime külmkapist cava ning katsime pidulaua hoovis lumisel kaevukaanel. Kõik mured jäid mööduvasse aastasse. Värvilised raketid aiva lendasid kõrgustesse ja Õismäe suunast kostuvad hääled meenutasid gigantse rongi rataste häält. Nii see tuligi. Jalad märjas lumes ja tehisvirmalised taevalaotuses. Koos parimate sõpradega.
Mu kängunud sisetunne ütleb, et lahkuv 2007 püüdis ennast viimsel hetkel parimal võimalikul moel rehabiliteerida. Mis minusse puutub, siis töötas täielikult. Äkki ma usungi alanud aastal natuke rohkem imedesse? Ja kui isegi mitte, siis üllatusi ootan ikka.
Ja kuna mu aastaalgus on juba jõudnud ootamatusi pakkuda, siis viimase 23 rea kirjutamine sellest tekstist võttis aega tervelt 12 päeva. Tulevikus püüan tublim olla.