Tegelikult ei olnud mul plaanis sinna võssa ronima minna. See lihtsalt juhtus nii. Nimelt kui töötegemisest kõrini saab, on iga ettekääne sellest kõrvalehiilimiseks hea, isegi nõudepesemine. Seda ma aga juba eile tegin, mis tähendab, et polnud enam midagi pesta. Ja ilm oli isegi läbi määrdunud aknaklaasi vaadates hingematvalt ilus.
Igatahes arvasin ma välja minnes, et käin kiirelt kontorist ja poest läbi ning alles siis lõpetan oma tabeliga. Riidesse panin ka vastavalt, ühesõnaga seelik selga ja kontsaga kingad jalga. Õnneks ei olnud need kontsad kuigi kõrged. Fotoka võttis tegelikult kaasa minu teine mina. Ja seesama teine mina pööras ristmikult vasakule, kuigi oleks tulnud hoopis otse sõita. Nii see läkski. Üritasin esialgu Emajõe äärde välja jõuda. Ei jõudnud. Tartu linn on üle oma servade vajunud ja kõiksuguseid maju on tekkinud sinna, kus oli varem puutumata maa. Oleks nende seas mingeid vaatamisväärseid, annaks ma selle neile andeks. Aga ei ole ju! (Õnnetu. Ja lisaks kõigele reostavad need tegelased oma ümbrust süüdimatult kõiksugu olmeprahiga. Vihkan.) Nii ma Kabina tee peale tagasi pöörasingi. Ja kohe esimesest teeotsast jälle metsa vahele. Lihtsalt ei jaksanud enam paremat paika otsida. Natuke lodumetsa, kuivenduskraavi kallast, palju päikest ja rähn eemal toksimas. Üritasin ikka kimalast püüda. Tegelikult oleks pidanud maha istuma ja ootama, kuni kimalane minu juurde tuleb. Või hoopis näiteks kiil. Aga mätas oli märjavõitu ja konts jäi mutta kinni. Nii ma siis pildistasingi sellist loodust, mis minu eest põgeneda ei saanud, ise teise käega seelikusaba hoides.
Metsa vahelt välja tulles avastasin, et mu üksiolemine oli paljas illusioon, piiratud inimese neljarattalise sõbra liikumisvõimega. Paarike tumesinises Golfis oli mu ilmumisest ilmselgelt hämmingus. Paras neile (no ei suutnud muiet tagasi hoida, aga see oli vastastikune), sellise ilmaga tuleb veinipudel ja tekk kaasa võtta ja omal kahel jalal autost võimalikult kaugele minna. Eriti kui isegi sääski ei ole. Võib-olla mõni puuk oli, aga mina nendega igatahes ei kohtunud.
Tagasi sõitisin ringiga. Ma ei armasta tuldud teed pidi tagasi minna. Mitte kunagi, kui on vähegi võimalik mingi muu valik teha.
