Kas eesliga oled ratsutanud

Just sellise pealkirjaga sõnumi leidsin oma hot'i postkastist, kui olin pühapäeva õhtul oma piduselt nädalavahetuselt Tartusse tagasi jõudnud. Mitte et kedagi oleks huvitanud, kas ma seda tegelikult teinud olen või mitte, tegemist oli hoopis reisiveebi bookinghouse.net reklaamikampaaniaga. Ja sõnumi oli mulle edastanud vana hea sõber, kellega oma senise elu jooksul üht koma teist jaganud oleme. Kampaania peavõiduks oli reis Tbilisisse. Mõtlesin, et kui ma peaksin sellele kirjale vastama, siis võiks see välja näha umbes nii:

Kallis sõber!

Tbilisisse tulen hea meelega. Aga ma olen juba registreerunud kasutaja nii Bookinghouse's, Oasises, Aerofloti Boonusprogrammis ja kurat teab veel kuskohas (ükski normaalne inimene ei suuda kõiki neid paroole ja kasutajatunnuseid enam meeleski pidada). Peale selle olen veel Columbus Travel'i ja Travel In'i potentsiaalne püsiklient. Minu elu mõte viimase poole aasta jooksul ongi seisnenud selles, et ma pidevalt ostan mingeid lennukipileteid, mida ma ise tegelikult ei kasutagi. Püüan ette kujutada, kuidas on mõistlik jõuda Stanstedist Gatwicki lennujaama, aga tegelikult valin vahemaandumiseks siiski Heathrow. Ning juurdlen selle üle, kas Londonisse on mõistlik lennata vahemaandumisega Frankfurt'is, Kopenhaagenis, Stockholmis, Amsterdamis või hoopis Prahas. Sest millegipärast on jaanuaris British Airways'iga soodsam Hong Kongi lennata kui Finnairiga.
Ja eile hommikul tuli mu telefonile tellimata äratus ELS Ekspressist, kes arvas, et büroo aadressile tellitud lennukipileteid on mõistlik kohale toimetada laupäeva hommikul kell kümme (hea, et see ei juhtunud kell kaheksa). Tegelikult oligi mul aeg ärgata ja pakkima hakata, nii et lõppkokkuvõttes pean neile isegi tänulik olema. Ühtlasi leppisime kokku, et lennukipiletid saan kätte esmaspäeval. Ja mul oli väga vahva nädalavahetus. Hoolimata tihedast udust Võrtsjärve ääres.

PS Tbilisiga seoses meenus sellesügisene Nani Bregvadze erakordselt emotsionaalne kontsert Vanemuises. Gruusias ma polegi veel käinud.

Tõestisündinud päkapikulugu

See kõik juhtus veel siis, kui Madli oli väike ja personaalne päkapikk käis talle jõuluajal sussi sisse maiustusi toomas. Ühesõnaga, päris ammu.

Madli päkapikk oli selline heatahtlik, ainus tõsisem hoiatus, mis mulle meenub, on see, et kui tüdruk ei peaks õhtul õigel ajal magama minema, pidi päkapikk talle maiustuste asemel hommikuse võileiva sussi sisse tooma. See ei olnud loomulikult kuigi hea mõte, sest sedaviisi oleks suss võiga kokku saanud. Ja pealegi sai võileiba hommikul ka ilma päkapiku abita.

Madli kirjutas päkapikule usinasti sellest, mida ta järgmisel hommikul sussi sisse ootab. Vahel tõigi päkapikk täpselt soovitu, mõnikord aga midagi sootuks muud. Ehk oli temalgi vahel majanduskriis, jalad märjad või teed umbe tuisanud ja libedad. Ühesõnaga, päkapiku toimetamistesse suhtuti meie kodus väga mõistvalt.

Ühel ilusal päeval tekkis aga selline küsimus:

"Emps, miks päkapikk sulle kunagi midagi ei too?"

"Mul on liiga suured soovid, päkapikud ei saa neid täita." (Minu meelest oli see päris leidlik vastus)

"Missugused on suured soovid?"

"Tahaksin endale autot saada. Päkapikk ei saa ju seda tuua! Pealegi ei mahuks see aknalauale ära."

Rohkem mulle küsimusi ei esitatud ja sellega lugesin asja lahendatuks.

Järgmisel hommikul leidsin sussi seest järgmise sõnumi:

"Kallis päkapikk! Palun too empsile auto! Auto jäta akna alla, autovõtmed pane aknalaua peale."