Nädal aega ilma

Kui täpne olla, siis suisa üks nädal ja üks päev. Eile kiikasin ka, mida kohalikud veebilehed suitsetamise mahajätmisest kõnelevad. Tunduvad kuidagi varjusurmas olevat. Ühte siin põgusalt tsiteerin.
Ettevalmistus ja esimene päev. Õeldakse: tohutu planeerimine ja iga liigutuse kirjapanek. Minu arust tekitab see lisastressi. Spontaanselt on etem, isegi kui põhjus on vale (valesid põhjuseid ei ole tegelikult olemas). Suhtlemine mõne tüübiga, kes suitsetamise on maha jätnud - ikka kõik selleks, et sa mingil juhul ei saaks unustada, mis on hetkel su elu mõte.
Teine päev. Õeldakse: halb enesetunne ja soovitus nikotiiniasendusraviks. No ei ole halb olla. Öeldagu mis tahes, mu meelest on suitsetamise juures oluline rituaal kui selline, mitte nikotiini arutu sisseahmimine. Ja ma küll ei tunne vajadust doteerida ravimifirmasid mingite nikotiiniplaastrite ostmisega. Ootan vaid seda, et saaks õhtusele metsajooksule minna.
Kolmas päev. Väidetavalt otsitakse ettekäändeid jätkamiseks. Ja paari päevaga ei muutu keegi ka pahuraks. Või mõni siiski muutub? Ebaõnn on see, et on puhkepäev. Selle tegevuse otsimisega on täpipealt nii nagu on.
Neljas päev. Rõõmsad hõisked - võite end pidada juba mittesuitsetajaks. Kui see tõepoolest nii lihtne oleks, siis suudaksid arvatavasti kõik suitsetajad sellest harjumusest loobuda.
Ja mõned nõuanded, mis minu arust päriselt vett ei pea.
Esiteks alkoholist loobumine. Kuna organism on siiski seoses suitsust loobumisega natuke stressis ja sellest tulenevalt on uni häiritud, siis väike õhtune punane vein teeb ainult head. Eriti kui te nagunii olete harjunud veini jooma. Keegi ei käse ju joomist ja suitsetamist ühekorraga maha jätta.
Sport. Aktiivse sportimisega võiks alustada tegelikult juba enne suitsust loobumist. Ehk siis tuleks üks sõltuvus asendada teisega. See, et näiteks metsasjooksmine mõnusaks muutuks, võtab umbes nädalat kolm aega.
Nikotiini asendusravi. Unustage ära. Ma pole veel kuulnud, et see kedagi aidanud oleks. Kõik on ikka rohkem kahe kõrva vahel kinni. Kui teil pole muidugi plaanis oma rahakotil aadrit lasta, aga see ei kuulu siia teemasse.
Ärge sööge magusat. Sööge ikka. Ma küll ostan igal lõunal endale lisaks supile poest jäätise (varem ma seda ei teinud). Jumalast hea on. Milleks end piinata ja hiljem kilo šokolaadikomme näost sisse vuhkida?
Ülejäänud kaasnevad nähud. Ma pole (veel) muud kogenud kui päevane uimasus ja unehäired. Normaalsete inimeste kohta ei oska sõna võtta, aga minu vererõhk on nagunii anomaalselt madal ja seetõttu võiks ju mulle olla suitsetamine lausa näidustatud (Eestis ei loeta madalat vererõhku haiguslikuks seisundiks ning kui rõhk ohtlikult alla peaks minema, on ainus abivahend haigla ja tilgutid - olen selle ise läbi teinud). Ja nagu juba eelpool öeldud, siis unehäirete vastu aitab mõõdukas annus punast veini.
Põhjust mahajätmiseks mul õieti nagu polnudki. Ajend oli see-eest küll. Kui ma läinud pühaba Selverisse läksin ja avastasin, et paki sigarettide eest küsitakse juba kolmega algav rahanumber, siis viskas üle küll. Mingite ebapädevate poliitikute ebaõnnestunud mängu pealkirjaga "meie olemegi Eesti Vabariik" ma küll vabatahtlikult toetama ei hakka. Üle pingutasite, poisid. Ja need tüübid, kes minust rohkem vaeva viitsivad näha, tõmbavad nagunii juba salasigarette.
OK, ja ärge lootkegi, et must nüüd üleöö mingi suitsuvihkaja saab. Igasugused täielike eitustega kaasnevad hälbed ei ole lihtsalt minu teema. Sest misiganes fanatism on mu meelest tervisele kahjulikum kui ükskõik milline mõõdukas pahe (loe: nauding). :)
Mõned pildid ka, eranditult tervete närvidega inimestele (arvake ära, mis linnaga on tegu!);