Peking põleb!

Proloog:
Allpool kirjeldatud sündmused leidsid aset käesoleva aasta 2.juunil. Loos nimetatud paigad ja isikud eksisteerivad ka päriselt ning varjunimesid pole kasutatud. Olümpiamängudega ei ole järgneval postitusel mingeid seoseid.

Pekingisse jõuame varahommikul. Leo Hostel on oma broneeringu kinnitusele lisanud detailsed juhised, kuidas suurimatest transpordikeskustest nende juurde kohale jõuda (kõik viimseni kirjas, kaasa arvatud metroo- ja bussipiletite hinnad!) Meie laekume punkti, mille nimetus kõlab Main Beijing Train Station ning hostelisse jõudmine sujub tõepoolest täpipealt nii nagu juhistes kirjeldet. Väike tagantjäreletarkus ka: kui vähegi võimalik, eelistage Pekingis liikudes bussile metrood. See maksab küll tervelt 2RMB rohkem (bussipilet raudteejaamast Qianmeni maksab täpselt 1RMB), aga kohale jõuab märksa rutem.
Meie hosteli asukoht on parim, mida ihaldada võiks – vaid 10-15 minuti jalutuskäiku Tiananmen Square’le (Taevase Rahu väljak) ja väljaku läbimise jagu veel lisaks Forbidden City’sse (Keelatud Linn) jõudmiseks. Ega me oma ööbimispaika päris lambist ka ei valinud, suisa soovitati. See kitsas põiktänav koos kohalike kaupmeeste ja üle tänava asuva söögikohaga, kus me igal hommikul sümboolse raha eest traditsioonilist hiina hommikusööki naudime, saab meile Pekingi-päevade kestel päris-päris koduseks. Ja kuna meie toa aknad avanevad kusagile sügavasse sisehoovi, on soovi korral ka rahu ja vaikus garanteeritud.

Mugavad nagu me oleme, otsustame esimest päeva ’kergelt võtta’. Ehk siis alustame lähiümbrusest. Peking suudab meid muidugi üllatada. Jalakäijate tunneli kaudu Tiananmen Square’le sisenedes tabab meid ootamatu turvakontroll. Passi just ei küsita, aga kotid valgustatakse küll läbi. Südalinnas, keset päist päeva. Päike lõõskab. Mingid pioneeriealised lapsed on pandud küürima väljaku sillutiskive (!). Forbidden City ees on hulganisti turiste tiirlemas, enamasti ikka siseriiklikku päritolu. Meie pisike seltskond osutub taas erakordselt populaarseks – kui oleme andnud esimest korda nõusoleku hiinlastega koos fotole jääda, koguneb kohe terve hulk järgmisi pildisoovijaid. Mis seal ikka, tõelise kaanestaari tunne hakkab tekkima.

Legendaarne Forbidden City on õnneks niipalju suur, et ülerahvastatuse tunnet ei teki. Esimesed paar ’löövi’ on rahvale tasuta avatud. Teises neist on parasjagu käimas mingi sõjaväeosa riviõppus. Laigulises vormis noored poisid marsivad uljalt iidse keisrite linna kivisillutisel, hulk uudishimulikke pilke seiramas. Paljudel hiinlastel on käes väikesed rahvuslipud (Madli tegi neist koguni terve fotoseeria).
Piletitega tekib meil esialgu pisike probleem. Hiinas kehtivad vaatamisväärsuste külastamisel enamasti tudengisoodustused (ja need on tõepoolest soodustused, mitte mingi sümboolne 10% letihinnast). Forbidden City piletikassas aga miskipärast rahvusvahelisi ISIC-kaarte tunnistada ei taheta. Seejärel läheb töösse variant B – Hong Kongi õpilaspiletid. Ja see toimib häireteta! Linna sisenemisel turvakontrollitakse meid taas. Ehk siis valgustatakse jälle kotid läbi (oleks aeg juba harjuma hakata).

Forbidden City on hiiglaslik. Tüdrukud võtavad endale audio-guide’d (mis on mõistlik, kui on valida emakeelne variant nagu Annal), mina eelistan lugeda tahvlitele kirjapandud infot. Sest seda kõike on nagunii rohkem, kui meelde jätta võimalik. Me ei kavatsenud siin tegelikult kuute tundi veeta (praktiliselt sulgemiseni), aga välja kukkus nagu tavaliselt :). Korraks saame kokku linna tagumises kolmandikus asuvas restoranis, mille menüü on häbematul kombel mugandatud rahvusvahelisele maitsele ning pulkade asemel antakse pihku plastkahvlid; seejärel trehvame uuesti juba teispool väravaid. Meie Madliga oleme vahepeal ühe maali võrra rikkamaks saanud. Jah, ma tean küll, et Forbidden City ei ole just kõige odavam koht kunsti soetamiseks, aga ... Galeriis, kust oma pildi ostsime, müüdi ühe Pekingi kunstikooli õpilaste ja õppejõudude töid. Tütarlaps, kes meiega rääkima hakkas, oli ise pärit Inner Mongolia’st (Hiina põhjaosa) ning saanud riigilt stipendiumi kunstiõpingute jätkamiseks pealinnas. Ta tutvustas meile tõelise kirega oma kooli väljapanekut ja selgitas traditsiooniliste hiina aastaaja-maalide tausta. Spring is hope, summer is happiness, autumn – ’is something I don’t remember any more’ and winter is peace. See pilt, mille me lõpuks välja valisime – otsustada oli tõsiselt raske – on omamoodi lakooniline, aga see-eest erakordselt meeleolukas. Aastaaeg on sügis. Kenasti rullikeeratuna elas taies mu seljakotis üle kõik ülejäänud rongi- ja lennureisid ning ripub nüüd suure toa seinal, kohe vanaisa kella kõrval.

Et meie energia veel täiesti otsa polnud saanud, siis võtsime pärast Keelatud Linnast väljumist ette veel väikese mäkkeronimise ehk siis suundusime joonelt üle tänava asuvasse Jingshan Parki. Mis on tore koht mitme asja poolest. Esiteks on park õhtuti kauem külastajatele avatud kui muud vaatamisväärsused. Teiseks maksab sissepääs sinna ainult kaks raha (mis on Pekingi kohta erakordselt odav). Kolmandaks on seal lohutavalt vähe turiste, vähemalt õhtusel ajal. Sai vist päris palju pragmaatilist laadi punkte üles loetud?

Tegelikult on paiga võlu hoopis selles, et mäeharjale on püstitatud kolm paviljoni/templit – üks, suurim, päris tipus ja kaks pisemat naabrit natuke madalamal -, kust avaneb imeline vaade Forbidden City kollakaspunastele glasuuritud katustele. Ülejäänud linnale, niikaugele kui silm ulatub, muidugi ka. Hoolimata hallist põuavinest, mis horisondi uduseks muudab. Ja kusagil seal, kus pilvelõhkujad kõrguvad, on puhkenud tulekahju. Lahtised leegid käivad ühe maja kõrgema korruse akendest hoogsalt välja ja tume tossupilv sulab kõrgustes sudusse. Peking põleb.