Vahepeal on nõnda palju tegemist olnud, et Hiina reisimälestuste kirjapanekuks pole sugugi mahti saanud (palun ühte vaba nädalavahetust!).
Hoolimata poolehelikiirusel kihutavast rongist jõuame Nanjingi alles hilisõhtul. Ja meie taksojuht üritab meid esmalt maha panna mingi udupeene tärnihotelli juures. Ei lähe läbi. Nõuame järjekindlalt oma Sunflower Hostelit. Kuni pääle mõningast kesklinnas ringitiirutamist mõistame, et käimasoleval kalendripäeval kohalejõudmiseks tuleks hoopis taksot vahetada. Keha kinnitame vahepeal ka. Uus taksojuht on tüki maad taibukam - helistab hostelisse ja sealt antakse talle vajalikud juhised kohalejõudmiseks. Igatahes jõuame end checkinnida siiski enne südaööd. Sunflower on selline klassikaline noortehostel - mõnus baar 'ajastu jalajälgedega' ülemisel korrusel, seda sisustamas valdavalt rahvusvaheline seljakotiseltskond, piljardilaud, kitarr diivani najal, kaks arvutit ja metallist keerdtrepp katusele - neile, kes privaatsust armastavad. Meile hakkab siin kohe meeldima. Raudselt. Aga hetkel oleme lihtsalt liiga väsinud.
Nanjing, Hiina endine pealinn, maandus meie reisiplaani kui Anna must-visit-place. Anna oli ses mõttes täielik õnnistus, et tema võttis oma Hong Kongi koolis vaevaks läbida ajalookursuse. Madli ei seda ei teinud, sest otsustamise aegu tekitati tas eelarvamusi stiilis 'ajalugu on siin väga Hiina-keskne' (no mille keskne ta siis peaks olema? Eestiski ei õpita ju süvendatult näiteks Nigeeria ajalugu?). Õnneks ei kuulanud ta samalaadseid - oi-see-on-väga-raske - hoiatusi hiina keele suhtes. Ja HK hariduse kiituseks peab ütlema, et see on Hiina ajaloo suhtes üsna objektiivne. Anna oli meile muidugi hindamatuks infoallikaks, eriti selliste lähiajaloo sündmuste suhtes, mille puhul ametlik info suhteliselt kallutatud oli. Mina tunnistan siiamaani oma absoluutset võhiklikkust Hiina ajaloos, sest pärast kogu seda reisilt saadud infolaviini olen suuremas segaduses kui enne. Nii et ajalooga tutvumiseks soovitan soojalt pöörata oma pilgud objektiivsemate allikate poole.
Esimene paik, kuhu maandusime, oli Taiping Heavenly Kingdom Museum. Tüüp nimega Hong Xiuquan otsustas 19-nda sajandi keskpaiku tekitada 'väikese' revolutsiooni Qingi dünastia vastu. Ikka õiglasema ja parema tuleviku nimel. Tema ettevõtmine paisus tegelikult päris suureks ning üsna suur osa Lõuna-Hiinast oli mingil hetkel tema kontrolli all. Riik, mille ta rajas, kandis nime Heavenly Kingdom ja Nanjing oli selle pealinn. Nii et sotsialistliku revolutsiooni algallikaid ei tuleks teps mitte ainult Euraasia mandri läänepoolsest servast otsida. Paraku ei kestnud see kuningriik kuigi kaua. Qingi väed - ja otse loomulikult ei saadud siin läbi prantslaste ja inglaste 'sõbraliku' abita (väljamaalastele pühendet' stend oli ka muuseumi väljapanekute hulgas) - purustasid taevaliku kuningriigi maiste jõudude abil. Väga palju originaalmaterjali kohalikus muuseumis näha ei ole, enamus kraamist asub väidetavalt Pekingis. See-eest ümbritseb muuseumihooneid traditsiooniline hiina aed, mille rahus ja vaikuses saadud infot rahulikult seedida võib:
Seejärel jääb rändajate teele konfutsiaanlaste tempel. Kuna see näeb juba kaugelt välja nagu klassikaline turistilõks, siis me sinna igaks juhuks ei sisene.
Järgmine peatuspaik on Memorial Hall of the Nanjing Massacre. Taas Anna soovil (kui tore on, et meie seas leidub inimesi, kes kindlalt teavad kuhu nad minna tahavad). See lugu on aga hoopis teisest ooperist. Tabava võrdluse loomiseks on mu mälu paraku liiga auklik, aga neile, kes on juhtunud käima kunagise NSVL võimsates Teise Maailmasõja (või oleks siin hoopis paslik öelda Suure Isamaasõja) memoriaalides, pakub koht kindlasti üllatavat äratundmisrõõmu(?). Kuigi sündmused, mille mälestusele see rajatis pühendatud on, leidsid aset enne teise ilmasõja algust, täpsemalt 1937.aasta teises pooles. Nimelt alustas Jaapan tol ajal sõda Hiina vastu. Kuigi väide, et sõda alustas Jaapan kui riik, ei ole päris ühetähenduslik. Initsiaatoriks oli hoopis Jaapani sõjaväe ladvik ning valitsusel ei jäänud pärast kindralite tegusid muud üle, kui vaikides asja pealt vaadata - et tegelikult ei alustatud rünnakuid Hiina vastu sugugi Jaapani valitsuse heakskiidul. Asi aga arenes (jaapanlased vallutasid lõpuks ka Pekingi), aga mitte päris nii tempokalt nagu jaapanlased eeldanud olid. Vallutajad jõudsid Nanjingi 1937.aasta detsembriks. See, mis siin toimus - mõrvad, vägistamised - ühesõnaga rahuliku elanikkonna massiline hävitamine, on Hiina-Jaapani suhetele tänini jälje jätnud. Väidetavalt tapeti ligi 300 000 rahulikku elanikku. Fakti- ja fotomaterjal muuseumi saalides on muljetavaldav. Ja tiksuv metronoom viib mõtted tagasi ... teadagi kuhu. Must marmor, koolilaste ekskursioonigrupid ja paranoline turvakontroll (KÕIK asjad tuleb pakihoidu ära anda ja selle 'võimaluse' eest küsitakse veel raha ka). Põnev, aga suhteliselt depressiivne paik. Kuna kogu story jookseb kaasaega välja, siis mida ajas lähemale, seda enam tekib tunne, et kogu ammust tragöödiat kasutatakse ainult ja üha enam Jaapanile 'ärapanemiseks'. Seda väga must-valges stiilis Hiina hea - Jaapan halb. Kui veel taustast rääkida, siis tänasel päeval on taolise suhtumise põhjuseks peamiselt vaidlused Jaapaniga rahalise kompensatsiooni üle ohvrite järeltulijatele. Ning veel üks 'rosin' poliitilisest kompotist on väide, et lõpuks ikkagi Hiina võitis sõja Jaapani vastu. Minu piiratud ajalooteadmiste põhjal võiks selle fakti sõnastada siiski natuke teistviisi - Jaapan kaotas II Maailmasõja ning sellest tulenevalt oli sunnitud oma väed ka Hiinast välja viima. Aga tunne, et olen sattunud ajas vähemalt 20 aastat tagasi, ei lahkunud must hetkekski ...
Reaalsusesse tagasi. Vähemalt kaks taksojuhti ei taha meid memoriaali juurest linna tagasi sõidutada (me sõidame üldse kuidagi LIIGA palju taksoga - see on siin üle mõistuse odav). Päeva lõpetame streetfood'i ja shoppamisega. Mina taas assisteerin.
Ja siis ei suuda me oma hostelit üles leida. Kuigi see peaks ju ometigi imelihtne olema - 10 minutit jalutuskäiku Taipingi muuseumi juurest. Ilmselt tekitab segadust see viie tänavaga ristmik, mille ääres hostel asub.
Hommikusööki naudime hotellikatusel. Jah, täpselt seal, kuhu keerdtreppi pidi minna saab. Jogurt ja üliküpsed mangod, mida on võimalik kubistlikus stiilis serveerida. Ülevalt ja valges ümbrusele vaadates ei suuda me sugugi aru saada, kuidas me eile ei osanud joonelt õigesse kohta tulla.
Seejärel selgub, et Anna fotokas on vahepeal oma teed läinud ja keegi ei tea, kuhu. Käime läbi viimased õhtused peatuspaigad (supermarket hosteli läheduses, metroojaam), aga mida pole, seda pole. Meie päevale vajutab see igatahes valusa pitseri. See ei tähenda lihtsalt kaotsiläinud ASJA, see tähendab kaotsiläinud mälestusi. Sest fotokas olnud mälukaardil olid ka Anna koolilõpupildid ... (me veel vaatasime neid Shanghais). Kõigil on kurb ja lohutada ei oska kuidagi.
Kirjutame end hostelist välja ja paneme seljakotid piljardilaua alla päevahoiule. Ning läheme mäkke. Ehk siis Purple Mountain on paik, kus näeb natuke teistsugust, rohelist ja ilma linnakärata Nanjingi. Loomulikult peab siingi valikuid tegema, sest kogu ala läbikammimiseks oleks täispäeva vaja. Juhuse tahtel nopime välja Ming Tomb'i. Ajalugu ei tule, rohkem tuleb pilte:
Õhtuks sätime end Pekingi rongile. Selle luksusvagunist oli juba eespool juttu. Niisiis, ühest pealinnast teise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar