Ma ei ole praegu teps mitte Majakovski luulelainetel. Kuigi ma armastan tema loomingut, eriti originaalis. Ja Jesseninit armastan ma ka (kõike seda tänu oma põhikooliaegsele vene keele õpetajale). Luban, et kunagi tsiteerin mõnd oma lemmikluuletustest noilt autoreilt originaalkeeles.
Vete pääl käisin läinud nädalavahetusel küll. Õigemini vete ääres, sest pühapäeva hommikul oli Peipsi põhjarannikul juba nii sajune, et vette ei meelitanud mitte miski. Ja sellest kõigest ei peakski üldse kirjutama. Aga siiski ... Kui saad telefonikõne inimeselt, kes juba aastaid sulle tähtis olnud, siis ju väga palju küsimusi ei esita?
Ja ega ma polekski aru saanud, et ma selle õhtu staar olin, kui ta mulle seda öelnud poleks. Ma ise ei teinud selleks küll mitte midagi erilist. Lihtsalt läksin kohale ja olin kogu aeg väga kaine ja korralik. Sest joomiseks mulle aega ei jäetud - kogu aeg oli vaja tantsuplatsil olla.
No ja aurikute asemel on tänapäeva inimestel ju autod (järgmisel hommikul):
"Ma ostsin uue auto."
"Millise?"
"Eks ikka kõige suurema, mis platsil seisab."
"Ega sa ometi jeepi ei ostnud?"
"Ei, päriselt mitte. Veoauto hoopis."
"?? Kui sa Hummeri ostsid, siis ma sind enam tunda ei taha!"
"Ei ostnud Hummerit. Need mulle ei meeldi."
Kodurahu huvides ristime uue auto farmeri Cadillac'iks. Ja proovisõit läheb Vasknarva, sest see on lähedal ja ma pole seal varem käinud. Kogu see autolugu (5,6 meetrit pikkuses ja üle 2 meetri laiuses) paneb mind hiljem natuke mõtlema. Et hoolimata noist signaalidest, mida taolise masina omamine ümbrusele saadab, on mõned mehed sellise auto ka tõepoolest ÄRA TEENINUD. Selle mugavuse ja turvalisuse. Need heledad nahkistmed ja tõelise sõidumõnu. Sest mõned inimesed on oma elu jooksul jõudnud üht-teist märkimisväärset korda saata. On üksikuid, kelle puhul ei kuulu luksusliku sõiduvahendi omamine 'riistapikenduse rubriiki'. Ja mul on hea meel, et ma selliseid inimesi tunnen. Tõsiselt. You made my day, whatever it means.
Vete pääl käisin läinud nädalavahetusel küll. Õigemini vete ääres, sest pühapäeva hommikul oli Peipsi põhjarannikul juba nii sajune, et vette ei meelitanud mitte miski. Ja sellest kõigest ei peakski üldse kirjutama. Aga siiski ... Kui saad telefonikõne inimeselt, kes juba aastaid sulle tähtis olnud, siis ju väga palju küsimusi ei esita?
Ja ega ma polekski aru saanud, et ma selle õhtu staar olin, kui ta mulle seda öelnud poleks. Ma ise ei teinud selleks küll mitte midagi erilist. Lihtsalt läksin kohale ja olin kogu aeg väga kaine ja korralik. Sest joomiseks mulle aega ei jäetud - kogu aeg oli vaja tantsuplatsil olla.
No ja aurikute asemel on tänapäeva inimestel ju autod (järgmisel hommikul):
"Ma ostsin uue auto."
"Millise?"
"Eks ikka kõige suurema, mis platsil seisab."
"Ega sa ometi jeepi ei ostnud?"
"Ei, päriselt mitte. Veoauto hoopis."
"?? Kui sa Hummeri ostsid, siis ma sind enam tunda ei taha!"
"Ei ostnud Hummerit. Need mulle ei meeldi."
Kodurahu huvides ristime uue auto farmeri Cadillac'iks. Ja proovisõit läheb Vasknarva, sest see on lähedal ja ma pole seal varem käinud. Kogu see autolugu (5,6 meetrit pikkuses ja üle 2 meetri laiuses) paneb mind hiljem natuke mõtlema. Et hoolimata noist signaalidest, mida taolise masina omamine ümbrusele saadab, on mõned mehed sellise auto ka tõepoolest ÄRA TEENINUD. Selle mugavuse ja turvalisuse. Need heledad nahkistmed ja tõelise sõidumõnu. Sest mõned inimesed on oma elu jooksul jõudnud üht-teist märkimisväärset korda saata. On üksikuid, kelle puhul ei kuulu luksusliku sõiduvahendi omamine 'riistapikenduse rubriiki'. Ja mul on hea meel, et ma selliseid inimesi tunnen. Tõsiselt. You made my day, whatever it means.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar