Taliharja Vanakuri Ugandi, Pehmo versioon

 

Mõtlesin, et panen sedakorda mõned asjad kirja, rohkem enda tarbeks - no et ei peaks järgmisel korral pikalt mõtlema: milline suss jalas oli, millal põlv valutama hakkas, kas riietega panin üle või mitte .... ja muid puhtpraktilisi märkmeid.

Esimest korda käisin Taliharjal selle va Kurjaga kohtumas Viitnal. Aasta oli 2021, koroonaaeg täies õies ja kuna Harjumaal ei lubatud ca 150 osalejaga massiüritusi (!) korraldada, pidid korraldajad raja ümber tegema, nii et start ja finiš olid Viitnal. Algselt pidi start olema Hara sadamast. 

Kui ma nüüd varustust valides mõtlema hakkasin, siis ei suutnud kuidagi meenutada, mis toona täpselt seljas-jalas oli. Kuna läksime ka siis pigem jooksma või midagi 5+5 laadset tegema, oleks noist meenutustest kõvasti abi olnud. 

Vahepeal on selle Taliharjaga nõnda läinud, et Hiiumaa ja Haanja tegime matkates, kahel korral olime Eestist ära - 2022 istusime samal ajal Buenos Aireses koroonavangis ja läinud aastal olime Colombias - Mr Google meeldetuletustele tuginedes Jardinis, Antioquias. Lõuna-Ameerika talv konkureerib Eesti omaga viimasel ajal päris tugevalt. Selle aastaga sai seis 4:2 Eesti ja Vanakurja kasuks. Kui mitte arvestada seda, et 2022. aasta pika raja matkasime juba enne Argentiinasse lendamist peaagu tervenisti läbi. Korraldajad olid siis veel nõnna lahked, et rajad olid piisavalt vara väljas.

Seekord oli plaanis jälle joosta. Minu kehale sobib jooksmine liikumisviisina paremini kui kõndimine. Eesmärgiks hea enesetundega lõppu jõuda. 

Jooksususs oli Inov-8 Arctic Claw, naastudega. Sokid Injinji varvassokid, see lühema säärega versioon (mul on pikad ka, aga nende säärepikkus on midagi soki ja põlviku vahepealset ja nii nad kipuvad jooksmisel alla vajuma). Spordipesu pikad püksid ja ISC tuuletõkkega murdmaapüksid peale. Ja loomulikult Icebugi gaiters'id jooksususside peale, et lumi, jää ja muu jama pahkluu juurest sussi sisse ei tuleks. Üles läks võrksärk ja pika käisega spordisärk, natuke paksem versioon, mida külmemate ilmadega suusatamisel alussärgina kasutan. Tõstsin seda ikka natuke aega edasi-tagasi, sest tundus, et on natuke paks. Lisaks on selle suurus S-M (no lihtsalt väiksemat sel ajal ei tehtud, kui selle ostsin), mis tähendab, et nii särk ise kui ka selle varrukad on kõvasti pikemad kui minusugusele vaja. Liiga pikad varrukad on jama, sest kahjuks koguneb see liigne pikkus põhiliselt randmepiirkonda ja moodustab seal pusalaadse olluse. Sest pealmisel jakil on lisaks varrukale veel soonik, kella jaoks on randmekaitse ja kinnas peab ka lõpuks kätte mahtuma. Keeruline. Ainult väikesed inimesed saavad sellest päriselt aru :)

Pealisjakkide osas oli ka kaks kuni kolm valikut. Kuna alumisi kihte tundus piisavalt, valisin lõpuks oma iidvana Salomoni suusajaki, millel on ees kaks lukku. Kui välimine lahti jätta, siis on ees võrkkangast pilu, kust õhk sisse pääseb. Pean ütlema, et see töötas, jooksin lõpuni ainult sisemise lukuga. Ainus, mille üle nuriseda võis, oli et sellel jakil ei ole sisetaskut, kuhu pealambi aku panna. 

Kaks buffi - üks ainult kaela ja teine osaliselt mütsi alla - ja Bjorn Daehlie suusamüts pähe. Oli OK. Võrksärk on õnneks kõrge kaelusega, nii et sellest oli ka kõvasti abi. 

Sel aastal tegin ka natuke näputööd. Õmblesin telefonile, mis pidi jääma jaki tagumisse välitaskusse, eraldi soojenduskoti. Seesmine kiht fooliumkattega termokangast (Abakhan) ja väline fliisise sisuga tuuletõkkekangast (Ilvese-ISC tootmisjäägid kodustest varudest). Samasugune kott sai ka pealambi akule, sest ka see pidi paraku minema jaki välitaskusse. Aku kestvuse pärast ma tegelikult väga ei muretsenudki, sest jooksmisel on kiirus väike ja suur valgustugevus pole vajalik. Lampi oli vaja umbes neli pool tundi ja akust oli pärast neli pool pulka veel alles. Mul on Lupine Piko lamp, millel vanust üle viie aasta. 

Lisaks nikerdasin kellakäele soonikust randmekaitse, avaga pulsimõõturi jaoks. Sellega oli natuke keeruline, just materjali tõttu. Kompromiss-sooniku jupp tuli Abakhanist. Kell ise pidas ilusti vastu, milles ma ei kahelnudki. Kasutan Garmin Instinct Solar 2 Tactical kella. GPX jooksis kogu aeg (ca 9 tundi kokku) peal. Unustasin õhtul vaadata, aga järgmisel hommikul oli akut järel 70%. 

Kindad on mulle kõige tundlikum teema, sest mu käed kardavad hirmsasti külma. Alguses läksid kätte Swixi kahesõralised paksud suusakindad; poolel maal, Kastolatsis, vahetasin need Decathlonist pärit mäesuusa labakute vastu. Sinna oleks olnud hea õhukesed sõrmikud veel alla panna, sest nende kõige väiksem suurus on mulle liiga suur ja otstesse jääb omajagu tühja ruumi. Aga sain ilusti hakkama.

Mis veel? Kogu kohustusliku varustuse jaoks on mu 8L Salomoni jooksuvest natuke liiga väike. Pealegi, mulle ei meeldi tegelikult, kui mingid asjad eraldi koti küljes ripuvad. Suures plaanis on see OK, aga igasugu risutakistustest läbipugemisel pead ekstra tähelepanelik olema. Teine teema selle Salomoni jooksukaga on, et termos(ed) ei mahu esitaskutesse hästi ära. Seega oli mu valik Black Diamond Distance 15. Sinna mahtus kohustuslik varustus lahedalt ära. Sulejopet mul ei ole, tagavaraks võtsin H&M matkajope, mis lihtsalt võttis kokku pressituna kõige vähem ruumi. Siis rullikeeratud  fooliumiga termokangas, õhuke BIV, tulepulk ja tampoonid. Ja muidugi tagavarakindad ja -sokid. Igaks juhuks võtsin ühes ka Moomoo regeni, sest see ei võta suurt ruumi, aga abi võib tast palju olla. Ette öeldes - sellest varustusest peale kinnaste midagi vaja ei läinud. Ahjaa - küljetaskusse viskasin ka orienteerumisprillid - juhuks kui tekkinuks vajadus kas kaarti lugeda või siis silmi tuisu eest kaitsta. Kumbki variant siiski töösse ei läinud. 

Toit ja jook. Söömise ja joomisega on mul kehvasti. Ma mõtlen sportimise ajal, normaalolukorras pole probleemi, võin elevandi ka nahka pista, kui on hästi valmistatud ja piisavalt palju aega antakse. Microlite 500 ml termos tulise teega läks ühte seljakoti taskusse, teise panin pehmes 250 ml pudelis puhta joogivee, mille sai kenasti rajakaartide sisse keerata. Toidust oli kaasas kolm Decathloni pirnimarmelaadi, üks hematogeen ja siis veel mingi vähetuntud päritolu soolakaramelli batoon. Toit läks kõik jaki taskusse. Sõin ära hematogeeni ja peaaegu kaks marmelaadi. Soolakaramelli batoon oli äka, proovisin otsast ja kodus läks biojäätmetesse. Huvitav on see, et pikkadel suvistel rattasõitudel lähevad need marmelaadid hästi peale, nüüd hakkas see teine kuidagi eriti teravalt vastu. Hematogeeni oleks võinud rohkem olla, see sobis hästi. Ja tark tüdruk lõikab selle järgmisel aastal suupärasteks tükkideks ka, eksole. Maaritsa kesklaagris võtsin pool Komeeti, Kastolatsis mõned tükid vorsti ja umbes 5 cm pikkuse jupi Siiri kaneelisaia keerust. Laibakuuris lonksu Pepsit. Nii Kastolatsis kui ka laibakuuris lisasin termosesse kuuma (vastavalt teed ja vett, kuidas parasjagu joogikaart lubas). Igal juhul oli lõpus termoses veel jooki alles. Nii et ma tõenäoliselt liitrit ära ei joonud. Joogivesi külmus lihtsalt ära. Oli tasakaalustav element, kui nii võib öelda. Aga janusse ma ilmselt jäin, sest esimese asjana läks söögisaalis ohtralt jõhvikatega rikastatud joogivett. Ja kohe palju. 

Esimest korda elus proovisin soorituse ajal magneesiumipulbrit ja võtsin ka ühe ibuka. Hea, kui sul on kaaslane, kes on hästi varustatud :). Mul on nimelt teema vasaku põlvega, mis kipub pikemal ja/või intensiivsemal pingutusel endast märku andma. See on tõenäoliselt seotud mu labajala ja halluxiga ja ma pole sellele veel head rohtu leidnud (ei proovinud seekord teipi ka). Olin suht kindel, et kuni 30 kestan kenasti ära, kui mingeid suuremaid lollusi ei tee, ja umbes nii läks ka. Igatahes Katolatsist kuni Vitipalu matkarajani oli taas suht normaalne joosta. Hiljem tuli ikkagi laskumistel ennast rohkem jälgida, tõusudel oli kõik hästi. Ja tundub, et magneesium toetas ka natuke juba kangestuma hakkavaid lihaseid. Järgmise aasta listi need kaks asja igatahes lisanduvad. 

Peatused ja liikumine. Maaritsas tegime vetsupeatuse. Sellega läks aega, sest oli ainult üks WC ja meid oli siis veel kokku kolm. Stardist oli nii vähe aega möödas, et tegelikult poleks vaja olnud peatuda. Kastolatsi kirikus oli toidupunkt ja riiete vahetamine, kemmergut seal ei olnud (vähemalt mina ei märganud). Vahetasin ainult kindaid ja panin lambi pähe. Sõime ja täiendasime veevarusid. Tegelikult oleks võinud lambi aku kohe algusest peale taskusse panna ja piirduda ainult kinnaste vahetusega. Isegi reflektoriga telgis tõmbusid näpud kiiresti kangeks ja keha jahtus maha. Taas liikuma hakates tuli endale alguses sisendada, et nüüd ei tohi kihutada, mis sest, et kolekülm oli. Sörkisime ennast rahulikult soojaks ja jõudu ei kaotanud. Laibakuuri oleks võinud üldse vahele jätta või kui, siis kuum vesi kiirelt termosesse ja finiši poole. Pikemad peatused on sellisel teekonnal saatanast - või peaks ütlema (Vana)kurjast. 

Kas oli raske? Tegelikult ei olnud. Mingil salapärasel põhjusel õnnestus tempo nii hästi rihtida, et kannatas ühtlaselt lõpuni minna ja koolemise kohta ei tulnudki. Jooksime kogu aeg ja kus ei kannatanud joosta, seal tegime alternatiivina jooksulaadseid liigutusi. Nojah, võib-olla oli abiks seegi, et lõpp sai joostud koduradadel. Kõige ilusam kompliment tuli poisilt, kellest jooksime mööda ühel tõusul kusagil laibakuuri ja Vitipalu matkaraja parkla vahel. See kõlas umbes nii - "ma plaksutan teile sügaval oma südames". Sest päriselt enam ei jaksanud. 

Ja ma isegi ei imestanud, kui järgmisel hommikul telefoni võttes oli Messengeris küsimus: "Hommik! Kas teeme lõdvestuseks Sõgeda sõõri ka?" 

Poriärevus

 Viisin oma uue kullakese metsa jalutama. Tunne oli - nagu iga uue seikluse eel - ärev, natuke pelutav ja selline habras.

Esimese jalutuskäigu tegime Tartu Maratoni rajal, algusega Elvast. See algus oli ikka päris hull (minu peas) - nagu istuks päris esimest korda sadulasse. Kuidas ma need maastikuklotsid kinni saan ... ja nad on hoopis teises kohas .... ja siis on vaja pidurilinki vajutada, kui tegelikult oli vaja raskemat käiku ... oot-oot, kas need amordid on nüüd sees või väljas? Ja üleüldse, kuidas ma korraga nii kõrgel istun? 

Ja siis on veel suur poriärevus. Mis siis, kui ma ei suuda mülkast läbi sõita ja kukun lihtsalt pori sisse külili? Ja laskumistel on sõrmed ikka ärevalt pidurilinkidel (reminder: Eestis ei ole ju mägesid!) .

Mis siis päriselt oli? Paar porikohta olid jah, ebameeldivad. Aga selle ratta kummid on nii laiad ja sügava mustriga, et päriselus kukkumisohuga võidelda ei tulnud. Jalgades niipalju jõudu veel ilmselt ei ole kui tavaliselt, aga nendest aukudest läbivajutamiseks piisas. Tagumiku sain igatahes mudaseks. 

Muidu oli tore. Erakordselt palju liblikaid, mitte liiga palju inimesi ja mitte ainsamatki kurja koera. Paisu juures jäi mu teekond pooleli. Otsustasin, et ei hakka kohe esimesel korral rattakingadega ümarpalgil turnima. Ma tulin ju jalutama!

Tegelikult mõtlesin juba eilsel jooksuringil, et miks ma näsiniint veel näinud ei ole. Hirmsasti tahaks, ta peaks ju juba õitsema. Õitsebki, täna siis nägin:

Nüüd on mul uus soov - homseks oleks vaba päeva vaja ....

Liigume loogeldes loojangu poole

Esimest korda oma elus olen sattunud ENNE SOORITUST rambivalgusesse. Jah, mõistusega võttes, ma tean, et see on tavaline turundusvõte - kuigi konkreetsel juhul ei ole tegemist millegi TAVALISEGA, aga siiski ..... 

Nüüd siis, detailidesse süvenemata, seisus kohustab. Laupäeva hommikul seisin esikus ja kaalusin ühes käes naeltega, teises tavalisi maastikususse. Mõistus ütles - võta naelad! Süda ütles - sa saad tavalistega ka hakkama, kui hull see ikka olla saab!

Ehk siis tavaline laupäev ja Elva jõe ürgoru matkarada, joostes. Oli igatahes pigem jäärada, vahel ka veerada, nende kahe vahel mudarada ja juurikarada. Näiteks:

 

Või siis: 

Aga sellest hoolimata - või justnimelt tänu vaheldusrikkale rajakattele, mis kiiruse maha tõmbas - oli väga mõnus jooks. Metsas ongi lihtsam joosta kui asfaldil. Üllatusena läks lõpp tõusvas tempos. 

Pühapäevaks tõsisemaid plaane polnud. Kuna ilm oli soe, siis õhtuks sobis jalutuskäik Emajõe ääres:

Aga naelad pesin puhtaks, talvesaapad ka. Panin karpi ja suveks hoiule. Loodetavasti saavad Hawaii poisid mu maastikuratta ka nädala alguses ära seadistatud. Peale seda ma enam metsast välja ei tule. 

Oma jalgu ei leia ma üles

Tänase rattaringi saak:

1) põder, üks tükk, Ilmatsalu ja Rõhu vahel metsas. Õnneks teele ei tulnud;
2) sookured, kaks komplekti, kokku 4 tükki. Esimesed kaks kusagil Karijärve kandis, teised kaks Unipiha ja Nõo vahel;
3) Nissan pickup, üks tükk, tumepruun, tegi napika möödasõidu Peedu ja Tamsa vahelisel teelõigul;
4) valge reisibuss, tellimussõit, möödus Rõhu ja Pihva vahel peaaegu puutes;
5) hulk viisakaid autojuhte, kes õnneks ratturit ka liiklejaks pidasid, Aitäh!
6) lugematu hulk pisemaid tiivulisi, kõiki nägupidi ära ei tundnud ja lugeda ei jaksanud;
7) ratas, mis nägi ringilt tulles välja, nagu oleks sellega offroad'i sõidetud. Ju siis oligi aeg põhjalikumaks rattapesuks;
8) pea 90 km ja 500 tõusumeetrit. Keskmine kiirus annab lootust, et hooaja lõpuks äkki leian oma rattajalad ka üles;

Ja seekord jäin jälle ellu.

Paar aastat tagasi oleksin ilmselt sellise vihmaga, nagu laupäeval, läinud kips-klõps spordiklubisse ja kütnud 3+ tundi Wattbike' või spinniratta sadulas. Sel kevadel vaatasin vesisesse taevasse ja lükkasin rattasõidu järgmisele päevale.

Mis vanasõna selle kohta õieti käis?

Kärsa sild, juuli 2013

Esimene puhkusepäev, aga uni lahkus mu juurest varakult. Kuna peatreener pole mulle motiveerivat treeningplaani veel valmis meisterdanud, mõtlesin, et sõidaks vahelduseks natuke rattaga. Marsruudi osas oli inspiratsiooniks Raiko hiljutine üleskutse nädalavahetuse Lõuna-Eesti tuuriks ja kursuse kokkutulek 2 nädalat tagasi. Sai vist piisavalt segane kirjeldus?

Ühesõnaga, plaanis oli rahulik kulgemine, soovitavalt enamasti aeroasendis. Räpina suunal linnast välja, väike ling läbi Luunja ja siis juba suund edasi Põlvamaa poole. Mõtlesin, et sõidan enesetunde pealt, kui enam ei viitsi, pööran otsa ringi ja tulen linna tagasi. Mõttes oli ca 50 km ots pluss-miinus natuke siia-sinna. Aga noh, välja tuli nagu tavaliselt ....

Mõnisada meetrit pärast Põlvamaa piiri ületamist, sirge lõik, kiirus üle 30 (ei vaadanud küll parasjagu kompuutrit, aga arvan, et kusagile sinna 33-34 kanti). Ragin paremal selja taga. Kiire pilk maantekraavi poole ja sealt sööstab minu poole - metskits! Hetk hämmingut ja - minu autojuhistaaž on õnneks kordades pikem kui maanteeratturi oma  - kiire asendivahetus aerobarilt pidurilinkidele. Kits on selgelt parema kiirendusega kui mina. Diagonaalis maantekraavist välja ja otse esiratta eest teisele poole teed põlla pääle. Heakene küll, see napikas oli küll umbes meetrine, aga isegi pärast pidurilinkide vabastamist näitas kompuuter ratta kiiruseks 28 km/h. Ja kes teab, kumb meist kokkupõrke korral rohkem oleks viga saanud?'

Kollased viidad ristmikel näitavad, et remondiks ruletud Kärsa sild on järjest lähemal. Enesetunne on jätkuvalt hea. Ja korraga olengi Ahjal! Liiklus on praktiliselt välja surnud. Teesuluni ainult 3 km. Ja siin see siis ongi:

Ongi täielik déjà vu. Vinni kevadlaager 2011. Pilt Helenilt:

Põhimõtteliselt veendusin, et Raiko "rattasutsakas" oleks hoolimata silla puudumisest täiesti teostatav. Kes ei usu, vaadaku veelkord viimast fotot.

Uut sadulat oleks ka hädasti vaja. Viimased 20 km häiris pidev võimalikult valutu asendi otsimine sõidurütmi märgatavalt. Oma osa andsid muidugi "veenilaiendid" teeservas, mis istmiku vaevaga leitud talutavast asendist järjekindlalt välja viskasid. Kokku sai siis 75 km ja koju jõudsin ka enne keskpäevast kuumalainet.

Tabamata ime

Alles eile oli Tartu südalinn päikeseline ja kärarikas. Punased vaibad asfaldil, telgid üleval pargis ja palju rõõmsaid inimesi. Täna õhtul töölt koju sõites oleks justkui ootamatult keset sügavat juulikuud sügis saabunud. Vihm, tuul ja tühjus. Kaks päeva ja pisut rohkem Tartu linnatriatloni tundus olevat olnud nagu ainult üks ilus unenägu. See on ikka uskumatu, mida ühisel jõul suudetakse korda saata. Vaadates mööda sõites seda tühja parki tundus eilne kõik väikese imena.

Tartu kesklinn laupäeva keskpäeval. Laste stardini on natuke rohkem kui neli tundi.

Ega ma ise päris võistlusmelu nautida ei saanudki, sest olin rattaga jooksurajal kohtunik. (Rääkimata sellest, et mul on ikka veel raske leppida mõttega, et see hooaeg triatlonis jääbki mul vahele). Kui ma eelmisel aastal ise Võrus olümpiadistantsi tegin, jätkus pärast võistlust veel ka pidutsemiseks powerit, sedakorda oli aga pühapäeva õhtuks toss täitsa väljas. Päev oli eile muidugi jupi pikem kui keskmise mehe ironman. Ja selgus, et KÕIGE raskem on kohtunikutöö juures see, et võistlejatele kaasa elada ei tohi. Reeglid on reeglid ja need kehtivad ka kohtunikele.

Blonds have more fun

Seosed pealkirja ja postituse sisu vahel on:

• abstraktsed
• meelevaldsed 

Lugesin hiljuti Heleni mõtteid jooksususside, taldade ja jalgade keemiast. Mind liigutas iseäranis tema põgus märkus parema säärelihase valu kohta. Öelge mulle sõna "säärelihased" ja mu silmades süttib hetkega palavikuline säde. Sest säärelihased, täpsemalt nende kinnituskohad on olnud minu jaoks juba pikka aega probleem number üks. See takistab mul jooksmast seal, kus ma tahan, nii kiiresti, kui ma suudan ja nii palju, kui vaja on. Ja see ei ole teps mitte olukord, millest ma terve oma pika elu jooksul unistanud olen.

Mul on kaks paari korralikke (ja mitte odavaid!) jooksutosse, spetsialistide abiga hoolikalt valitud. Eelmisel aastal käisin TÜ Kliinikumis käimislindil, et aru saada, millised on mu jalataldadele liikumise ajal langevad koormused. Ma tegin seal oluliselt rohkem kordusi kui tavaliselt, sest tulemused ajasid tohtri suhteliselt segadusse. Ega sealt mingeid väga konkreetseid vastuseid ja soovitusi ei tulnudki. Vähemalt paar asjatundjat on välja toonud minu puhul ühe ühise nimetaja - väga liikuv labajalg, millega ma jooksmise ajal pidin "mängima". Jooksujalatseid on erinevad eksperdid mulle pakkunud servast serva. Reaalses elus mul muidugi vähemalt Eestis erilisi valikuvõimalusi ka pole, sest naiste tossude, eriti väiksemate suuruste valik on leebelt öeldes enam kui ahtakene. Mis tähendab, et jalga proovida pole eriti midagi. Ma olen jooksnud regulaarselt peaaegu neli aastat. Pikemad trennid on praegu tavaliselt umbes 2-tunnised, kilometraažiga ca 20, natuke siia-sinna sõltuvalt trenni spetsiifikast ja tuule suunast. Võistlushooajal on mu kehakaal alla 50 kg. Aga ometi olen oma säärelihaste hädadega võidelnud juba kolm aastat. Miks on mul iga uut sussi jalga proovides tunne, et mu jala pikivõlv on praktiliselt ilma toeta ja mu kand on madalamal kui päkk? Ja juba tunnengi, kuidas kannakõõluse kinnituskohast "kisub". See ei ole igal juhul hea algus. Muuseas, mu massöör ütleb, et mu lihased on heas konditsioonis ja kannakõõlus EI OLE jäik. Säärelihaste venitusi teen trenni lõpus tavaliselt kusagil 5 kordust. Müstika?

Puht kogemuslikult on selged seosed olemas ainult jooksutossu ja jalavalu vahel. Mina olengi see, kes vahepeal jookseb, ühes jalas Asics, teises Adidas. Ja septembrikuise poolmaratoni soovitud tulemus jäi mul kusagile sellesse hetke 4-5 km enne lõppu, mil säärelihased keeldusid nii töötamast, nagu mulle vaja. Eks see ole must-valgel lõpuprotokollist ka näha. Teisel jõulupühal jooksin Otepäält Tartusse 4 aastat vanade jooksutossudega, mis peaksid ammu olema prügikastis, ainult sel põhjusel, et kindel olla, et mu jalad nii pika jooksu kenasti kestaksid. Kestsid ka, ja järgmisel päeval isegi ei mäletanud, milline maa läbitud sai.
Käesoleval aastal on kogu mu sääretemaline saaga kenasti Sportlyzeris dokumenteeritud. Olen meelega järjekindlalt jooksnud kõik sellekevadised pikad jooksud asfaldil, kuigi ma ei ole eriti veendunud, et seos jalgealuse pinnase ja valutavate säärelihaste vahel üldse olemas on. Olen endale muretsenud soojendava kreemi, laenanud Anneli käest kompressioonsäärised, teinud läbi ravimassaaži kuuri ja ehmatan oma valulikke jalgu regulaarselt jääprotseduuride ja jalatalla massaažiga. Pikem soojendus ja venitused - otse loomulikult! Tulemusi veel ei ole. Hirmsasti tahaks öelda, et sel aastal jooksen oma esimese maratoni, aga mida sa praalid, kui jalad ei luba. Aga kaua võib?

Vahet pole

Ujumistrenn mõjub stimuleerivalt mõttetegevusele.

Mõned näited koos kommentaaridega:

Vahet pole, kas on ujumise- või jooksutrenn, jalad on mõlemal juhul nagunii kogu aeg märjad. No viimasel ajal on ju pidevalt mingi suurejooneline sula õues!

Mõnikord tahaksin ma olla mees. Näiteks teisipäeva või neljapäeva õhtul Auras, kui naistel algab meiega täpselt ühel ajal basseinis mingi peene pealkirjaga muusikaline trenn ja mulle ei jätku enam laia garderoobikappi. Ma käin trennis seljakotiga ja selleks, et see kitsasse kappi ära mahuks, tuleb ta enam-vähem algosakesteks lahutada. See võtab aega ja aega on mul alati vähe.

Kaks ja pool tundi madalal sagedusel

Treeningpäevikus seisab tänase päeva kohal „Pikk suusatamine 2:30-45“. See oli eile veel isegi täiesti plaanis, aga ... välja tuli nagu alati. Ehk tuli olla loominguline. Kui ma öösel kella ühe paiku koju jõudsin, otsustasin ilmastikuolusid arvestades jätta keerulisemad manöövrid järgmiseks päevaks. Suure valgega selgus küll, et mu tavapärasel parkimiskohal - sellel kolmandal, mille ma oma jõududega lahti kaevasin, sest kaks esimest auku hõivati pea koheselt kiiremate kaaselajate poolt – pole iseenesest ju midagi viga, aga ristmikul selle ees on hiiglaslik pudine lumehunnik. Ja selle all muidugi jää. Seega tuli enne talvist vigursõitu tegeleda kaevamistöödega. Ja nagu õige sportlane kunagi, tuleb enne trenni süüa korralik annus kaerahelbeputru vanaema vaarikamoosiga, panna peale pulsikell, riietuda sobivalt – ja tuld!

Ei saa salata, ettevõtmine kujunes päris meeleolukaks. Kõiksepealt nägin, kuidas terve perekond lükkas üht vanemat tõugu Hondat, mis iga 30 meetri järel regulaarselt kaapima hakkas. Lõpuks said vist ikka minema, igatahes viimane stoppamine, mida minu silm nägi oli veel meie pisikese ringtee peal. Seejärel tuli tüüp tumesininse Passatiga, kes leidis, et minu värskelt lahtikaevatud kanal on parim koht oma auto parkimiseks ja ühtlasi minu oma kinniparkimiseks. Küsimise peale ütles, et läheb uurib, kas lasteaia juures on mõni plats, kuhu masinat kannatab panna. Soovitasin tal sinna igaks juhuks jalgsi minna. Plats vist leidus, sest igatahes undas ta mul oma autoga jalust ära.

Siis jäi kiirabiauto selle maja juurde, mis meil nurga taga asub, kinni. Ilmselt oli see ka kiirabi sihtpunkt, sest senikaua kui tohtrid toas oma tööd tegid, liigutas juht tänaval usinalt labidat. Kedagi igatahes sealt kaasa ei viidud.

Siis tuli vanem mees kleenukese valge-pruunikirju minikoeraga. Peni pani lumehange nii, et ainult kõrvad paistsid. Aga tundub, et ise nautis asja täiega.

Madala kliirensi ja 14-tolliste rehvidega autod tegid endiselt tänavat läbides koledat häält ja jäid aeg-ajalt halvematesse kohtadessse natuke kinni. Neliveolised mõmisesid suhteliselt probleemideta mööda. Üks Hyundai ajas ainult väga musta tossu tagant välja.

Kõrvaltrepikojas elava tumepunase Passati omanik toimetas suuremat sorti lumalabidaga oma tänavaäärsesse taskusse pargitud masina ümber. Lükkas tagumise otsa lahti, külje pealt vist ka nõndapalju kui hädavajalik ja tuli siis rismikule uurima, kas olukord kannatab ümberpööramist. Vist ei kannatanud, sest tüüp toppis labida autosse ja kobis tuppa tagasi. See, et mina üksinda oma minilabidaga ristmikku rookisin, jättis ta täiesti ükskõikseks. Aga ega ta igaks juhuks väga lähedale tulnud ka.

Olin vist alla tunni aja mütanud, kui vilkurite säras saabusid meie auuli linnavalitsuse tellitud lumesahad. Läbis meiegi tänava korra üks sümboolne traktor. Tõsi, minu meelest sahka ta alla ei lasknud ja tee läbitavus oluliselt pärast seda ka ei paranenud (kui sügavamate rööbaste sissesõitmine juhtivate linnamajandusasjatundjate arvamuse järgi teeolude parandamise alla ei kvalifitseeru) . Rääkimata ristmikust, millelt eelmist lundki polnud korralikult ära lükatud. Seda nimetatakse vist demonstratsioonesinemiseks – etendus on antud, aga punktide pärast pole mõtet muretseda? Või oli see hoopis kokkuhoiupoliitika kõrgeim vorm, millest minusugune lihtsurelik ei peagi aru saama?

Seejärel sisenes kaadrisse tumesinine Ford Focus. Pööras ninapidi minu auto suunas, juht pani ohutuled vilkuma ja tuli välja olukorda uurima. Küsisin kohe, kas tal on plaanis pikemalt pidama jääda. Aga oh imet – juhtus olema tegus tüüp. Ja lumelabidas oli tal tunduvalt suurem kui minu oma. Nõnda me seal seltsis tööd jätkasime – mina pusisin oma kühvliga ristmikku puhtaks lükata, tema süvendas oma Fordile minu masina seltsi teispoole teed parkimiskohta. Ja see polnud tal teps mitte esimene kord. Kõigepealt oli tal olnud endakaevatud parkimiskoht maja ees. Nagu õige mees kunagi, kühveldas lume ära ja pani seejärel sinna oma auto numbriga posti püsti. Siis olla tulnud ühistu esimees, viibutanud etteheitvalt näppu ja öelnud, et selline teguviis on äärmiselt ebaeetiline. (Mina nägin siinkohal muidugi võimalust kahetiseks tõlgenduseks ja oleksin kodaniku asemel parkimiskoha taas lund täis lükanud.) Ühesõnaga, mees jäi oma parkimiskohast ilma, sest seda oli vahepeal kellelegi teisele vaja. Õnneks oli tal veel garaaž! Aga see õnn kestis eilseni, kui taas tuiskama ja lund sadama hakkas. Täna hommikul oli tal juba õnnestunud lahti kaevata läbipääs garaažist kvartalisisese teeni, aidata seejärel liikuma mõned teepeale kinnijäänud sõiduautod ning kõige lõpuks leida uus koht, kuhu oma masinaga kaevuda. Nõnda me seal siis kahekesi lund viskasimegi. Mina oma väikese, tema oma suure labidaga. Mõni mööduja soovis isegi jõudu tööle. Enne kui Fordi-omanik platsilt lahkus, soovitas ta soojalt minulgi oma parkimispaik ära tähistada. Asjalik mees oli.

Mina aga ei jätnud enne jonni kui ristmik viisakalt puhtaks oli roogitud. Ei julge just öelda, et ma nüüd oma küla kõvem lumesahk olen, aga kindlasti olen üks väheseid, kelle tööst päris palju kasu on. Oleks ju ilus arvata, et kõik need meie maja autoomanikud ja nende sõbrad ja tuttavad ja taksojuhid ja kõik muud inimesed, kes tavaliselt selle ristmiku peal oma autosid ümber pööramas käivad, mõtlevad heldimusega sellele idioodile, kes nende heaks selle platsi puhtaks lükkas. Aga ilmselt nad seda ei tee. Ja jumal nendega. Maailm jaguneb ka pärast tänast kolmeks – esiteks need, kes lund lükkavad, teiseks need kes istuvad lumes kinni, virisevad, aga lund ei lükka, ja kolmandaks koeraomanikud. Nii lihtne see ongi.

Aega kulus kokku 2:24, keskmine pulss 111. Eks ma vist pean oma kolmetunnise suusatamise homme järele tegema, sest nii madalaid sagedusi ei saa vist isegi taastavasse tsooni kirjutada.

Olukorda kirjeldab täiuslikult tsitaat Delfi kommentaaride kullafondist:

„Pomerants pidi täna Padaorus piparkooke jagama - esimesed 500 autot saavad tasuta“.

Sellega on tänavused jõulud päästetud.

Jooksjate jumal oli täna mulle armuline

Tartu kohal oli ammu juba taevas tume ja sooja kollakat tooni. Külm helesinine laotus jäi sootuks selja taha kusagile Aovere kanti. Selle kevade esimene äike algas hääletult ja üksikute eredate välgunooltega. Vihm hiilis aga vaikselt ligi. Suurem sahmakas jõudis pärale just hetkel, kui ma teiselt Kõrveküla tiirult naastes jalakäijate tunnelisse jõudsin. Pulsikell näitas 1:01. Tegin turvaliselt varju all venitusharjutusi, taustaks tõeline lahing koos kõuemürina ja valgusefektidega. Seitsme minutiga sai suurem valing otsa. Kevadveed asfaldil aga voolavad vist siiamaani, kui nad veel ära kuivanud pole. Nagu ikka ühes õiges muinasjutus.

Saagem tuttavaks – mu nimi on Ave-Rein!

Rangelt kronoloogilises järjekorras peaks olema hoopis Rein-Ave, aga miskipärast tundus teistpidine kombinatsioon mõnusam mõtelda olevat. Või peaksin klassikuid parafraseerides hoopis kinnitama, et olen kiip ja inimene?

Seda juttu sellisel kujul ei peaks siin praegu üldse olema. Seniavaldamata teoste nimekirjas on mul fragment sootuks teistsuguse meeleoluga story’st. Praegune lugu on aga 39.Tartu Maratonist, kus tuleb väga vähe juttu maratonist, aga sellevõrra rohkem sellest, mis juhtus enne ja pärast maratoni. Hakka või uskuma, et mu maratonidebüüt oli selge märguanne, et jätaksin oma kestvamad ja kiiremad liud endiselt Vooremäe kaheksakilomeetrilisele ringile või argipäevaõhtusesse dendroparki ning ei üritaks enam kunagi trügida massiüritustele.

Esialgu ei kavatsenudki ma maratonile minna. Osa jooksutrenne sai suusatamisega asendatud lihtsalt sellepärast, et oma vigastustest piinatud liikumisaparaadile - põlvehädad 2009.aasta hilissügisel ja lihaserebend (mis ei olnud tingitud sportimisest!) täpselt aasta hiljem – natuke hõlpu anda. Pealegi olnuks suisa patt sellise talvega MITTE SUUSATADA! Kusagile kolmesaja alla tuli neid kilomeetreid enne maratoni kokku ära. Pikale distantsile ma iseenda silmis sellise läbisõiduga ei kvalifitseerunud. Kuradile sai aga siiski näpp antud hetkel, kui veebruarikuist treeningplaani koostasime ja ma otsutamise kohal leidsin, et igaks juhuks koostame selle nii, nagu ma ikka läheksin maratonile. Registreerimisega ma ei kiirustanud, justkui lootes, et miski vääramatu jõud otsuse minu eest lõpuks siiski ära teeb. Tegigi. Kui ma viimsepäeva reedeõhtul igaks juhuks maratoni kodulehele kiigates avastasin, et umbes seitsme minuti pärast lüüakse nimekiri lukku, ei olnud enam valikut. End juba kirja pannud, ei tulnud hiljem mitte mõtetki oma stardikohta kellelegi maha müüa.

Tegelikult oli mu kõhklustel üksainus ja päris proosaline põhjus. Raske on alustada võistlust puhta lehena tagareast, kui tead, et võimed lubaksid stardikoridoris tunduvalt eespool olla. See tagumisest grupist alustamine on isegi jooksmises päris piinarikas ning ma kujutasin vististi liiga elavalt ette, kui kole see veel suusarajal olla võib. Nõnda ma siis küsisingi endalt, kas ma ikka olen nõus seda taaskord tegema. Tuleb välja, et olin.

Äpardused algasid juba maratonieelsel reedel. Kõigepealt anti mulle vale mehe stardiümbrik. Sellist asja suutsin ma õnneks ette näha (järgnev näide on illustreeriv ja kasutatud nimed on muudetud).

-Tere. Soovin oma stardimaterjale. Minu nimi on Bond. James Bond.- (rõhuga nimel James).

Sulle ulatatakse ümbrik ja palutakse anda allkiri, et oled oma materjalid kätte saanud.

Sa tead, et nimekirjas on veel vähemalt kaks sinu perekonnanimekaimu. Kes õnneks on teisest soost, mistõttu peaks oht materjale segi ajada olema minimaalne. Seejärel vaatad ümbrikku ja tõded, et su eesnimi on James’i asemel nüüdsest hoopis näiteks Elisabeth. Palud ümbriku ümber vahetada.

Tegijatel juhtub.

Stardipäeva hommik. Otsustan igaks juhuks püüda 9:45 väljuvaid busse. Esimesele kahele peale ei mahu. (Mahuks, aga ei taha enne võistlust püstijalu stardipaigani sõita). Järgmist bussi oodates hakkab varvas natuke külmetama ja tuleb kohapeal hüpetega sooja teha. Pole hullu. Saan kolmandas bussis kenasti istekoha. Minu teekaaslased, nagu selgub, on kogenud maratoonarid. Kaks naist Eesti Posti Spordiklubi rõivis; mees nimega Aare, kes on tegelikult orienteeruja ja teeninud medali kahel Vasaloppetil (tervis ei luba pikka maad sõita) ja Eha Suija (no see nimi peaks ka kommentaaridetagi kõnekas olema). Tagantjärele tunnistades on bussisõit võistluspaika tänu mu toredatele kaasreisijatele igas mõttes värvikaim osa minu esimesest maratonist. Ja vähemalt stardini on mul hea meel, et valisin seekord just lühikese distantsi. Ahjaa, ka üks mu ülikooliaegne kursaõde sõidab minuga samas bussis. Staažikas maratoonar, nagu selgub, on temagi.

Edasi ei ole enam nii lõbus. Viis võistluseelset peldikut on sellele rahvahulgale ilmselgelt liiga napilt. (Äkki oleks aeg rakendada presendiga piiratud pissialasid eraldi meestele ja naistele ning hinnalised rendikemmergud jääksid tõsisemateks tegudeks? Kollane lumi sulab ju kevadeks ära ja loodusele sellest tõsist kahju ei tohiks tulla?).

Ühesõnaga, kui ma oma positsiooni stardikoridori viimases reas sisse võtan ja suusad alla panen, ei tea ma isegi päris täpselt, kas stardipauk on juba antud või mitte. Lülitan pulsikella sisse ja roomamisõppused stardikanga suunas võivad alata.

Hullem ootab veel ees. Esimesel tõusul sisuliselt seistes tsiteerin iseenese rahustuseks ühte katuse-Karlssoni kuulsamatest sloganitest. Minna pole kusagile, sest raja kõrval on lumi enam kui põlvini. Tuleb oodata ja kannatada, peaasi, et külm ei hakkaks. Laskumistel üritan siiski liigseid trikke tegemata eessõitjatest mööda manööverdada - alternatiiv oleks sahka sõita, milleks ruumi ei ole, või kepid maasse lüüa, mis ei ole kuigi efektiivne meetod kiiruse alandamiseks. Sest paraku libisevad mu suusad tunduvalt paremini kui kaasvõistlejatel. Mul tuleb hakkama saada kahe probleemiga – esiteks kuhu panna see power, mida tõusudel kasutada ei saa (treenituse ja kiire taastumisvõime võib selles tropis kohe korstnasse kirjutada) ning teiseks, kuidas langustel teistele tagant mitte sisse sõita. Kõik see, mis parema stardipositsiooni korral andnuks mulle selge eelise – lisaks mu väike kehakaal -, on selles sõidus täiesti mõttetu ballast. Pika rajaga liitumisel pulsikella vaadates tõden, et kaks pool tundi ei ole pärast sellist algust enam kindlasti saavutatav lõpuaeg. Vähemalt mulle mitte. Edasi võtan asja väga rahulikult. Peatun toitlustuspunktides, vaatan, kus eessõitjatest möödumiseks on mönusam rada vahetada ja tõusudel enam igasse kitsasse prakku ei trügi. Rada ei ole eriti raske, kuigi jah, lõpuosa tüütule lauskmaale eelistanuksin pigem tõuse-langusi. Tõden üllatusega, et selles seltskonnas, kus sõitu lõpetan, paaristõukajaid peale minu eriti ei olegi. Kuigi just nii on võimalik kiiremini edasi liikuda. Ilmselt on suusatajad lihtsalt liiga väsinud. Olen natuke pettunud, sest lootsin vaikselt, et just lõpus leian mõne võistleja, kelle tuules oleks hea finisi poole kulgeda. Aga nad kõik liiguvad pisut aeglaselt (või olen mina distantsi teises pooles liiga palju puhanud).

Lõpetan, saan medali kaela, rohelise kilekoti vahetusriietega kätte, seejärel vabastan end suuskadest-keppidest ja suundun riietumistelki. Kui ma pulsikella käelt maha võtan, näitab see 3:09. Mis pole hetkel minu jaoks üldse oluline number (vale vastus!).

Siis annan oma suusad hoiule, manustan ühe kuuma meeõlle (sest muud vedelikku paraku ei pakuta) ning lähen sekretariaati oma diplomi järele. Mida aga (veel) ei ole. (Sündmustest ette rutates – mudugi ei ole, sest korraldajate andmeil pole ma selleks ajaks veel võistlust lõpetanudki.) Lähen võtan rahulikult oma hernesupi, kukliku ja tee (isu küll suurt ei ole) ning leian söögiplatsi päris finišikoridori servas. Igast karvaseid-sulelisi lõpetajaid on päris meeleolukas vaadata. Tuletab meelde sedagi, et pärast esimest SEB Sügisjooksu mõtlesime korraks koos Anneliga jooksurajal kabareestiilis kostüümidraama korraldada. Mõtteks see esialgu jäänud ongi. Aga noh, pensionini on veel mõned aastad aega, küll jõuab tsirkust ka teha. Esiti tuleb tulemusi parandada.

Toidualalt lahkudes kohtun veelkord oma kursaõega, kes just sööma asutab. Ajame nii minutit kümme-viisteist juttu ja saan talt ühtlasi juhatust bussile jõudmiseks. Ning kuulen, et meie kursuselt sõitis lühikest distantsi veel kaks inimest.

Viiesele bussile jõudmine on napikas. Saan miljonivaatega seisukoha praktiliselt bussijuhi kõrval. Jook, mis hommikul kaasa sai pakitud (boržomm koos Aura kirsinektariga) kulub tee peal kiirelt.

Õige elu algab aga esmaspäeval. Valusate lihaste või sportlike traumadega pole sel aga midagi pistmist. Esialgset protokolli lugedes leian oma nime järelt lõpuaja 4:01 .... millegagi. Leebelt öeldes olen nendest numbritest totaalses hämmingus. Selle asemel, et silmapilk minestada, saadan korraldajate e-mailile kirja väitega, et nad on umbes tund aega eksinud ja palun viga parandada (viisakas kiri, stardinumbri, nime ja eksimuse suurusjärguga). Ma ei ole päris kindel, kas see on klassikaline protest, aga kusagil ei ole ka mingit juhendit selle kohta, kuidas protesteerima peaks. Õnneks jääb korraldajate kontor otse mu koduteele, nii et teisipäeva õhtul hüppan sealt läbi ja uurin ettevaatlikult, et kas ja millal midagi protestide osas toimub. Mulle kinnitatakse, et kui olen kirja saatnud, siis sellega ka tegeletakse. Ja et nad koguvad veel proteste (Ametlikult võib kaebusi esitada 24.veebruari õhtuni).

Kui keegi nüüd arvab, et esitatud protesti peale hakatakse kohe kontrollima, millal protestija tegelikult lõpetas/või ei lõpetanud, siis nii ei ole see teps mitte. Mina sain oma sõbraliku loomuga kirjale neljapäeval vahva vastuse, kus oli kõigepealt taasesitatud minu „esialgse lõpuprotokolli tulemus“ ning seejärel kinnitus, et see tulemus on korrektne:

- Paraku kiibiaja järgi on tulemus selline. Millel põhjal väidate vale lõpuaja olevat? -

Võibolla saavad korraldajad tuhandeid proteste ja see ongi täiesti normaalne vastus. Kuigi kõlas sedamoodi, nagu oleksin ma kindlasti püüdnud kellelgi eksimatul nahka üle kõrvade tõmmata. Number neli finišiprotokollis minu nime järel oli niigi peaaegu et isiklik solvang ja sellise tooniga kirjavastus ajas mu üsna pöördesse. Mis seal salata, oleksin tõepoolest oodanud konkreetsemaid juhendeid oma süütuse tõestamiseks. Koostasin päris põhjaliku vastuse, alustades oma pulsikellaga ja lõpetades tuttavate inimestega, keda kohtasin ja kes võinuksid tõestada, et olin päris kindlasti hulga varem võistluse lõpetanud. Enne vastuse teelesaatmist rookisin sealt ka liigse sarkasmi ja emotsioonid välja. Lohutasin end sellega, et isegi kui mu aega lõpuprotokollis ei parandata (selline tunne tekkis tõtt-öelda küll), olen kindlasti kolme kiirema hulgas, kui kõne alla tuleb kombineeritud teatevõistlus, mis koosneb viiest kohustuslikust võistlusjärgsest alast (riiete vahetamine, meeõlu, suusahoid, sekretariaat, supisöömine) enne bussile jõudmist. Arvestades seda aega, mille kulutasin kursaõega lobisemiseks, suutsin oma kiibiaja järgi kõik muud toimingud mahutada ca 15 minuti sisse. Ja ma ei valanud oma hernesuppi eelnevalt valmispandud kilekotti, ausõna! Kui see ei vääri eriauhinda, siis mis üldse väärib?

Pinge püsis õhus kuni neljapäeva õhtuni. Hakkasin just trenni minema, kui mulle helistati. Olime jõudnud punkti, kus hakati finišisalvestusi vaatama (sellised asjad on maratoni korraldajatel täiesti olemas). Ainuüksi numbrist aga minu isiku tuvastamiseks ei piisanud, sellele lisaks pidin veel kirjeldama oma välimust. Õnneks on mul unikaalsed suusapüksid kenade kollaste triipudega külgedel ja nõnda mind siis lõpuks üles leitigi. Reede pärastlõunal protokolle uuesti vaadates (viimane refresh oli toimunud neljapäeva hilisõhtul) selgus, et mu lõpuaeg oli jätkuvalt üle nelja tunni. Saatsin teele uue e-kirja küsimusega, kas mu tulemus ikka parandatakse. Jaatav vastus tuli kiirelt ja laupäevaks oli õiglus tõepoolest jalule seatud. Selgus ka eksituse tegelik põhjus – minu kiibiga sõitis hoopis Pärnust pärit naine nimega Ave. Ja mina sõitsin järelikult tema omaga. Erinevalt eelmainit’ Reinust olid meil Avega vähemalt erinevad perekonnanimed.

Mis seal salata, minu tunded Tartu Maratoni suhtes on hetkel üpris vastuolulised. Põhimõtteliselt on ju õiglus jalule seatud ja mul on vähemalt teoreetiliselt järgmiseks aastaks korralik stardikoht päris oma sõidu tegemiseks. Et siis edaspidi juba pikale distantsile üle kolida ja teada saada, mida see päris kannatamine tähendab.

Sest seekord oli kõike muud rohkem kui maratoni. Vähemasti Vooremäe tõusud-laskumised on mul hulga selgemalt mälus, mis sest, et neid radu viimati kolm nädalat tagasi mõõdetud sai.

(Kummardus nendele, kes viitsisid lõpuni lugeda).

Viiekas

Treeningplaanis oli tänase päeva kohal kirjas, et suusatamine 1:50, pulss pole oluline. See viimane muidugi ei tähendanud, et pulsi võib südamerahuga taevasse sõita. Pigem seda, et tõuse tuleb siiski rahulikult võtta. Mis on tegelikult pagana keeruline.

Alla kahetunnise treeningu pärast ei hakanud Vooremäele sõitma. Nädala sees oli korraks uitmõte, et põrutaks seekord hoopis Elvasse ja katsuks otsast Tartu maratoni rada. Aga see ju sama kaugel, nii et jäi ka ära.

Esimest korda siis valgel ajal dendropargis. Pealegi nädalavahetusel. Täitsa põnev oli. Silmipimestavalt päikeseline talveilm ja väga ilus suusajälg. Uskumatult ilus võrreldes viimase tuisujärgse õhtuga samas paigas. Ja ei mingeid jõuliselt uiskavaid mehi, kes tavaliselt must nagu kakivast kassist mööda vuhisevad. See eest nägin Tibi Telefoni, kel oli õnnestunud laskumise lõpus suusajälge kleepuda ja end seal häirimatult mobiiliga rääkima unustada (kiire manööver ja sujuv möödumine paremalt) ning mõni aeg hiljem astus väärikalt kusagilt võsast rajale Tädi Dünamo Suusavabrik. Kes kõigepealt seisatas raja ääres, vaatas kombeka liiklejana vasakule ja paremale ning siis astus joonelt mulle ette. Peaaegu oleks kokkupõrge olnud. Mina kui potentsiaalse konflikti nõrgem osapool pidin möödumiseks loomulikult taas kõrvale astuma.

Päevikusse sai kirja viis ringi ajaga 1:55, keskmine pulss 147. Lumes on suusatada siiski parem kui joosta. Kas ma juba ütlesin kusagil, kuidas ma seda talve armastan?

Tere troopika

Eestimaad üle pika aja tabanud soojalaine (külma on alla KÜMNE kraadi) on lubanud mul viimase nädala jooksul teha tervelt kaks lühikest (tund-poolteist) suusatrenni dendropargis ja ühe pika (üle kahe tunni) Vooremäel. Kuna ma võistlustele minna ei plaani, on suusasõit puhas lõbu ja meelelahutus. Mida enam ma suusatan, seda rohkem see mulle (taas!) meeldima hakkab. Vooremäel armastan ma pikka rada, kus rahvast tavaliselt vähem. Üksikud jõulised meesuisutajad tuiskavad aeg-ajalt mööda, aga üldiselt valitseb rajal rahu ja vaikus. Sõida ühtejutti või viimsepäeva laupäevani. Tegelikult saab sõita küll vaid senikaua, kuni hämarus metsa all võimust võtab ning silm enam suusarada muust lumevalgest foonist enam ei erista.

Dendropark on tavaliselt rahvarohkem. Eile õhtu hakul keerutas veel väheke tuisku, laskumistel võttis esialgu silmad vett jooksma (esimest korda tundsin, et äkki peaks ikka mingid prillid muretsema), rahvast oli aga ilmselt värske tuisulume tõttu vähem kui tavapäraselt. Kolm ringi möödus märkamatult. Püüdsin keskenduda eelkõige tehnikale, mis tähendas rahulikku sõitu ja tõusudest suusajäljes ülesminekut.

Minu uued suusad pole mulle siiani pettumust valmistanud. Saabastega on see väike jama, et päris hooaja alguses (mis oli detsembris) otsustas parempoolne jalavari nii kanna ja pahkluu kohale villi hõõruda. Õnneks jäi see ka üheks ja ainsamaks korraks ja saapaid ma välja vahetama ei pidanud. Aga tänu haavatud labajalale (ja ka vihmasajule) olin sunnitud detsembri lõpus tegema puhta paaristõuketrenni (1:20 Supilinna ovaalil). See oli äärmiselt uudne ja ekstreemne koormus mu õlavööle. Aga ma sain sellest alles natukene hiljem aru :)

No ja jaanuaris saabus juba selline külmalaine, mis isegi meie jooksutrennid lumeväljadelt TÜ kergejõustikuhalli ajas. Kokku korda neli olime sunnitud sealt külmavarju otsima. Aga sel nädalal jätkasime Raadil taas lumesjooksu hooaega. Lumes ON raske joosta. Sõltub natuke lumest ka. Kõige närusem on teha tõusvaid lõike ülepõlve tuisulumes, kus kunagi ei tea, kas jalg vajub läbi tiheda kihi või mitte. Asja teeb veel iseäranis lõbusaks see, et kunagi ei tea ette, kas jalg vajub läbi siis, kui ära tõukad või hoopis siis, kui maandud :). Kui on lihtsalt äsjasadanud põlvini lumi, siis on muidugi palju hõlpsam joosta. Ausõna. Tänane värske kogemus oli 45 minutit rahulikku (!!) jooksu lahtilükkamata kergliiklusteel, kus mõned jalakäijad enne meid ilmselt siiski liikunud olid. Pulss ei roninudki erilistesse kõrgustesse, aga püstipüsimiseks tuli joosta suisa meremehestiilis, pinnas jalge all oli niipalju ebakindel.

Pühapäeval oli Auras pikk rada. Seda saab nii harva, et need üksikud päevad peaks lausa riigipühadeks kuulutama. Kaasliiklejad osutusid õnneks viisakateks inimesteks ja andsid kiiremale kenasti rada. Mis lubas mul omas rütmis ujuda ja tegi meele rõõmsaks. Seda õnne ei ole alati teps mitte.

Ühesõnaga, jooksen, suusatan ja ujun. Või vastupidises järjekorras. Kokku viiel päeval nädalas. Ma armastan seda talve. Kestaks see ainult kauem.

Sõltlane. Anonüümsus välistatud. Aga ise olen rahul.

Pealinlased peavad aga tänast Postimehe artikli pealkirja uskudes kõvasti püksirihma pingutama, et sellise paradiisi ukselävele jõuda. Aga sealne linnavalitsus on nende muret vististi juba mõistnud.

Lootusetuks tunnistatud

Nõnda on kirja pandud. Kõigis nois graafikuis ja tabeleis, mille koormustestilt kaasa sain. Desorienteeruvast pealkirjast hoolimata võeti kõik näitajad kokku ülivõrdes. (Välja arvatud kehakaal ja vererõhk, mis jäid vaevu normi alumisele piirile.) Maksimaalse hapnikutarbimise numbri resümeeris tohter lausega "kui te veel mõned aastad sama taset suudate hoida, siis kvalifitseerute juba rahvusvahelisele tasemele". Ma peaksin vist selgest rõõmust särama nagu keskööpäike pilvitul ööl teispool polaarjoont. Aga teistpidine tõdemus, mis graafiku kõveraid vaadates kohale jõudis, kõneles hoopis sellest, et mu füüsilise keha arengu kõrghetked on juba ammu möödas. See keha on vanaks saanud ning need maagilised numbrid, millega tema vastupidavust mõõdetakse, ei kasva enam kunagi. Kui see lootusetult ei kõla, siis mis kõlab? Kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata.

Järgneva looga lohutan kõiki "best before" tähtaja ületanud tüüpe, kes kõigest hoolimata pole treenimisest loobunud.

(Klipi sain täna töökaaslaselt, minu vabandused autori või autorite kollektiivi ees, keda pole kahjuks au nimepidi tunda.)

Eriti moodne viievõistlus,

rõhuga sõnal ERITI. Kestab vähemalt kaks päeva ja koosneb järgmistest (spordi)aladest:

Esimene päev

Üks kuni kolm on triatlon. Kõigepealt 250 meetrit ujumist Peipsi järves, seejärel 14 kilomeetrit jalgrattal ning lõpuks 3,2 kilomeetrit jooksu. Elu esimese triatloni jaoks täiesti piisav kombinatsioon. Lisaks sain ma teada hulganisti põnevaid asju. Näituseks seda, et kui lasta ühekorraga vette kakskümmend seitse inimest, kes peavad ujudes läbima kolmnurgakujulise marsruudi, siis vähemalt juhul, kui läbitav vahemaa on ainult 250 meetrit pikk, ei saa miskist korralikust ujumisest rääkidagi. Märjaks sain küll suisa täiuslikult. Ja hooaja esimene avaveeujumine on ka kirjas.
Siis avastasin, et meestega on jalgrattasõidus üsna keeruline konkureerida. Enamus neist lihtsalt on rattal paremad. Lisaks on mõnel ka paremad rattad. Nojah, oma ratta rehvirõhku tuleks ka enne võistlust kontrollida, isegi sellistel jalgratastel, mis vaid nädal aega uued on. Ja sadul võiks järgmine kord natuke kõrgemal olla.
Kolmas kurb tõde kõlab, et kui rattasõidus venib vahe eelmise võistlejaga pea paariminutiseks, siis on kolm kilomeetrit jooksu liialt napp, et sellega midagi tagasi võita. Kaks totaalselt kustunud meest ei lähe siinjuures arvesse.

Viimasest lõigust tuleks soovitavalt välja lugeda seda, et jooksus puudus mul motivatsioon igasuguseks pingutuseks. Nõnda ma siis olengi nüüd aasta otsa „naine number 2“. Aga hea uudis on see, et nii kõrget kohta pole ma ühelgi võistlusel veel saavutanud (keskkooliaastad ei tule arvesse).

Ala number neli oli tantsumaraton, mis kestis umbes kella kaheni öösel. Aega ei võetud ning medaleid ka millegipärast ei jagatud. Muidu oli vahva. Ja mina seekord laua peal ei tantsinud, ausõna. Aga venituse unustasin enne magamaminekut tegemata – sestap vist ka väike kangus tantsulihastes :D

Teine päev

Järgmine elik viies ala oli lihvimine ja lakkimine. Seda mõõdeti ruutmeetrites (suvila laudpõrand umbes nelikümmend ning vana lauaplaat üks ruutmeeter). Asi toimus viitstardiga ja lakkimise etapile naisi üldse ei lastudki. Me tegelesime siis vabal ajal nii rohkem hingeharimise ehk sisalikuvaatlusega. Suisa kolm sisalikku sai ära vaadeldud.

Nojah. Nüüd on siis viis ala juba kokku loetud. Aga nagu loo alguses rõhutatud, on tegemist ERITI moodsa viievõistlusega, mis tähendab, et pärast kojujõudmist tuleb osalejaile väikese üllatusena ka paar lisapala, mida algses programmis polnud. Kirsikorjamine kolmelt puult, mille käigus on suurim oht lisaks redelilt allakukkumisele võrku kinnijäämine. Sõbra abistav käsi paljastel jalasäärtel õhtuoodet võtvate sääskede tapmiseks on legaalse abivahendina täiesti lubatud (klassikaline näide heast tiimitööst).

Kui suurem osa küpseid kirsse on puudelt kätte saadud, selgub, et korjenaiskond on ühtlase kihina kaetud pisikeste mustade täidega, kes tavaliselt toituvad puulehtedest. Ja ei jäägi muud üle, kui kõige täi(d)ega taas sauna suunduda. Täitõrjetöid alustame kerge kuumtöötlusega saunalaval, eriti visa hingega elukad leiavad oma lõpu täiuputamise etapis. Lõppeks oleme omadega nii otsas, et isegi laipu lugeda ei viitsi. Sedapsi siis.

Finišiprotokolli võib esialgu näha ainult Margo talus. Pjedestaalipilte ka praegu veel pole. Ja tegelikult kirjutasin ma siia ainult sellepärast, et Anneli piirdus oma blogis millegipärast vaid kolme esimese alaga. :)

Kas teie olete juba ümber Viljandi järve jooksnud?

Ja õige vastus on variant a - JAH! Teisi võimalusi ei hakka kirja panemagi. Kuna Urmas tõi juba eelmisel päeval ümbrikud meie rinnanumbritega Viljandist ära, saime suhteliselt hilja sõitma hakata. Peldikupeatus võsa vahel vahetult enne Viljandit, sest kohapealsetele kemmergutele pole mõtet loota - neid on alati liiga vähe. Kuna hommikune ilm tõotas palju päikest, vähe äikest ja mõõdukalt põhjakaarte tuuli, sai otsustatud lühema-vähema riietuse kasuks. Auto jätsime targu kilomeetri kaugusele staadionist. Stardipaika jõudsime alles minutit viis enne algust, lisaks lähenesime valelt küljelt ning jäime rahvamurrus suhteliselt sabaossa. Aega stardipaugu hetkest stardijooneni jõudmiseks kulus natuke alla minuti. Jooksmist meenutavaid liigutusi oli võimalik tunduvalt varem sooritama hakata kui SEB sügisjooksul, samas oli edasiliikumise tempo esialgu ... noh, suhteliselt aeglane ja hüplik. Huntaugu mäel sattusin korraks kõrvuti mehega, keda julgelt enam kui viisteist aastat kohanud pole. Vahetasime paar lausetki, aga seejärel läksin ma oma teed. Anneli kaotasin ka kusagil sealkandis silmist. Tallinnas õnnestus meil pea kaheksa kilomeetrit koos joosta, aga seal olid ka natuke laiemad ja siledamad rajad. Päälinna värk. Päike hakkas üsna ruttu liiga tegema ja tuletas kohe meelde, et hommikune värskendav SPF-kuur oli tegemata ununenud. Ja respiraator oleks nii mõneski kohas ära kulunud, sest selline mass jooksjaid suutis kuivanud maapinnalt kõvasti tolmu üles keerutada. Otsejoones hingamisteedesse. Joogipunktid olid erakordselt õigetel kohtadel. Ja mis ime - raskeid hetki sedakorda ei olnudki. Ilmselt ei ajanud ma ka pulssi kuigi kõrgele (täpselt ei tea, sest kell oli küll randmel, aga paela jooksu ajaks ümber kere panna ei tahtnud - see ahistab mind alati). Kiidan Viljandi publikut - pea iga posti juures oli keegi häälekalt ergutamas (mõned väga põllupealsed piirkonnad välja arvatud). Ja see naisterahvas, kes lubas teisel ringil kõigile õlut pakkuda - järgmisel aastal tuletame seda kindlasti meelde :)

Nojah. Tulemustest. Väga halvasti ju välja ei kukkunudki. Selle, et ma rajal umbes kolm minutit soovitust kauem olin, saab jooksul valitsenud toreda õhkkonna kaela ajada (raske oli heast seltskonnast lahkuda). Tund ja kaheksa minutit andis oma vanuseklassis 20-nda koha, mis on parem kui sügisjooksul - seal oli mu positsioon 32. Perekondlikus arvestuses olin kindlalt esikolmikus. Urmase liidripositsiooni ei kõiguta niipea ilmselt mitte keegi, aga teise-kolmanda koha peal käib selline Vestmanni-Piibelehe värk. Igamees sai muidugi medali ja verivärske Jooksja-ajakirja. Seesamunegi kilekotis olnud pooleliitrine Aura jook auras ainult kuidagi väga kiiresti ära. Tagasiteel auto juurde tegime väikestviisi lõdvestavat sörkjooksu ning ergutasime vastutulevaid keppareid. Eriti neid kiivritega ühekepilisi tüüpe (kes ütles, et hokikepiga peab ainult uisutama?).

Ma vist ei pea enam ütlemagi, et igavesti tore oli. Kannatadasaanud (kergelt kõrbenud) kehaosad on - nina, põsenukid ja õlad. Aga muidu on tervis korras. Järgmisel pühapäeval oleme jälle rajal.