Tere troopika

Eestimaad üle pika aja tabanud soojalaine (külma on alla KÜMNE kraadi) on lubanud mul viimase nädala jooksul teha tervelt kaks lühikest (tund-poolteist) suusatrenni dendropargis ja ühe pika (üle kahe tunni) Vooremäel. Kuna ma võistlustele minna ei plaani, on suusasõit puhas lõbu ja meelelahutus. Mida enam ma suusatan, seda rohkem see mulle (taas!) meeldima hakkab. Vooremäel armastan ma pikka rada, kus rahvast tavaliselt vähem. Üksikud jõulised meesuisutajad tuiskavad aeg-ajalt mööda, aga üldiselt valitseb rajal rahu ja vaikus. Sõida ühtejutti või viimsepäeva laupäevani. Tegelikult saab sõita küll vaid senikaua, kuni hämarus metsa all võimust võtab ning silm enam suusarada muust lumevalgest foonist enam ei erista.

Dendropark on tavaliselt rahvarohkem. Eile õhtu hakul keerutas veel väheke tuisku, laskumistel võttis esialgu silmad vett jooksma (esimest korda tundsin, et äkki peaks ikka mingid prillid muretsema), rahvast oli aga ilmselt värske tuisulume tõttu vähem kui tavapäraselt. Kolm ringi möödus märkamatult. Püüdsin keskenduda eelkõige tehnikale, mis tähendas rahulikku sõitu ja tõusudest suusajäljes ülesminekut.

Minu uued suusad pole mulle siiani pettumust valmistanud. Saabastega on see väike jama, et päris hooaja alguses (mis oli detsembris) otsustas parempoolne jalavari nii kanna ja pahkluu kohale villi hõõruda. Õnneks jäi see ka üheks ja ainsamaks korraks ja saapaid ma välja vahetama ei pidanud. Aga tänu haavatud labajalale (ja ka vihmasajule) olin sunnitud detsembri lõpus tegema puhta paaristõuketrenni (1:20 Supilinna ovaalil). See oli äärmiselt uudne ja ekstreemne koormus mu õlavööle. Aga ma sain sellest alles natukene hiljem aru :)

No ja jaanuaris saabus juba selline külmalaine, mis isegi meie jooksutrennid lumeväljadelt TÜ kergejõustikuhalli ajas. Kokku korda neli olime sunnitud sealt külmavarju otsima. Aga sel nädalal jätkasime Raadil taas lumesjooksu hooaega. Lumes ON raske joosta. Sõltub natuke lumest ka. Kõige närusem on teha tõusvaid lõike ülepõlve tuisulumes, kus kunagi ei tea, kas jalg vajub läbi tiheda kihi või mitte. Asja teeb veel iseäranis lõbusaks see, et kunagi ei tea ette, kas jalg vajub läbi siis, kui ära tõukad või hoopis siis, kui maandud :). Kui on lihtsalt äsjasadanud põlvini lumi, siis on muidugi palju hõlpsam joosta. Ausõna. Tänane värske kogemus oli 45 minutit rahulikku (!!) jooksu lahtilükkamata kergliiklusteel, kus mõned jalakäijad enne meid ilmselt siiski liikunud olid. Pulss ei roninudki erilistesse kõrgustesse, aga püstipüsimiseks tuli joosta suisa meremehestiilis, pinnas jalge all oli niipalju ebakindel.

Pühapäeval oli Auras pikk rada. Seda saab nii harva, et need üksikud päevad peaks lausa riigipühadeks kuulutama. Kaasliiklejad osutusid õnneks viisakateks inimesteks ja andsid kiiremale kenasti rada. Mis lubas mul omas rütmis ujuda ja tegi meele rõõmsaks. Seda õnne ei ole alati teps mitte.

Ühesõnaga, jooksen, suusatan ja ujun. Või vastupidises järjekorras. Kokku viiel päeval nädalas. Ma armastan seda talve. Kestaks see ainult kauem.

Sõltlane. Anonüümsus välistatud. Aga ise olen rahul.

Pealinlased peavad aga tänast Postimehe artikli pealkirja uskudes kõvasti püksirihma pingutama, et sellise paradiisi ukselävele jõuda. Aga sealne linnavalitsus on nende muret vististi juba mõistnud.