Hajameelsed või väsinud inimesed panevad vahel kindaid külmkappi, unustavad äsjaostetud hambaharja poodi, valavad kohvi tassi asemel alustassile ... ja midaiganes veel. Mina suutsin eile ära kaotada auto bensiinipaagi keeratava korgi. Õigemini lihtsalt unustasin pärast tankimist korgi paagi avale peale keerata. Kusjuures mul oli juba bensukas tunne, et midagi on viltu. Ja nii palav laupäeval ka ei olnud, et kõike esimese kevadise päikesepiste kaela ajada. Selle korvamatu kaotuse avastasin loomulikult alles jupi jagu pärast südaööd, kui Ihastest ära sõitma hakkasin. Täna tegin pika jalutuskäigu eilse marsruudi linnasisesel osal, aga ei midagi. Nüüd ongi mu auto korgivaba.
Muidu on kõik enam-vähem normaalne. Ootamatu arvutivahetusega kaasnenud eestikeelne ohvits ajab mul juhtme endiselt kokku – asjadest arusaamiseks tuleb kõik menüüd jätkuvalt inglise keelde tõlkida. Sain oma passi tagasi, koos Hiina viisaga muidugi. Laupäevane lapsehoidmine oli mõnus. Madli jalgratta laenasin korraks Üllele välja. Millega kaasnes sadula madalamaks laskmine nr 13 mutrivõtme abil ja kummide pumpamine. Nüüd seisab mul koridoris täiesti sõidukorras jalgratas.
Ja siis püstitas Madli mulle nädalavahetuseks meilitsi päris-päris keeruka ülesande. Tema belglasest jalgpallitreener ja maailmakirjanduse õpetaja Ronny küsis tema käest ühte traditsioonilist eesti unejuttu. Kuna mina Madli väite kohaselt talle unejutte polevat lugenud (see on pooltõde, vahest tuli väikese vingumise-meelitamise tõttu seda ikka teha), siis viskas ta selle palli sujuvalt mulle edasi, lootuses, et mul on natuke vastutustundlikumad lapsevanemad olnud. Puhta vale, mu ema tunnistas ausalt, et unejuttude lugemine polnud minugi lapsepõlves tavaks (väidetavalt olin juba kolmeaastaselt tähed selgeks saanud ja iseseisvalt lugema hakanud. Ausõna, päris täpselt ei mäleta). Ainus unejutt, mis mulle osaliselt meenus, oli moori-vaari lugu. Et ikka ’elas kord moor ja mooril oli vaar’ (või vastupidi). Ja üks kahest ostis teisele punased püksid, millega püüti üle aia ronida. Lõppu ei mäleta, aga seda lugu rääkis meile tavaliselt hoopis isa. Millegipärast ei arvanud ma, et see oleks miski traditsiooniline eesti unejutt. No ja siis püüdsime terve siinse perekonnaga kunagisi tegematajätmisi heastada ja välja mõelda midagi, mis mahuks rubriiki ’traditsiooniline eesti unejutt’. Kaevasin raamaturiiulist välja õblukese raamatu pealkirjaga „Vaeslaps ja talutütar“, autoriks Juhan Kunder, välja antud Tallinnas kirjastuse „Eesti Raamat“ poolt aastal 1969, hind 19 kopikat. Vaat see on alles vahva raamat! Meeldetuletuseks paar toredat värsivormis dialoogikatket.
Muidu on kõik enam-vähem normaalne. Ootamatu arvutivahetusega kaasnenud eestikeelne ohvits ajab mul juhtme endiselt kokku – asjadest arusaamiseks tuleb kõik menüüd jätkuvalt inglise keelde tõlkida. Sain oma passi tagasi, koos Hiina viisaga muidugi. Laupäevane lapsehoidmine oli mõnus. Madli jalgratta laenasin korraks Üllele välja. Millega kaasnes sadula madalamaks laskmine nr 13 mutrivõtme abil ja kummide pumpamine. Nüüd seisab mul koridoris täiesti sõidukorras jalgratas.
Ja siis püstitas Madli mulle nädalavahetuseks meilitsi päris-päris keeruka ülesande. Tema belglasest jalgpallitreener ja maailmakirjanduse õpetaja Ronny küsis tema käest ühte traditsioonilist eesti unejuttu. Kuna mina Madli väite kohaselt talle unejutte polevat lugenud (see on pooltõde, vahest tuli väikese vingumise-meelitamise tõttu seda ikka teha), siis viskas ta selle palli sujuvalt mulle edasi, lootuses, et mul on natuke vastutustundlikumad lapsevanemad olnud. Puhta vale, mu ema tunnistas ausalt, et unejuttude lugemine polnud minugi lapsepõlves tavaks (väidetavalt olin juba kolmeaastaselt tähed selgeks saanud ja iseseisvalt lugema hakanud. Ausõna, päris täpselt ei mäleta). Ainus unejutt, mis mulle osaliselt meenus, oli moori-vaari lugu. Et ikka ’elas kord moor ja mooril oli vaar’ (või vastupidi). Ja üks kahest ostis teisele punased püksid, millega püüti üle aia ronida. Lõppu ei mäleta, aga seda lugu rääkis meile tavaliselt hoopis isa. Millegipärast ei arvanud ma, et see oleks miski traditsiooniline eesti unejutt. No ja siis püüdsime terve siinse perekonnaga kunagisi tegematajätmisi heastada ja välja mõelda midagi, mis mahuks rubriiki ’traditsiooniline eesti unejutt’. Kaevasin raamaturiiulist välja õblukese raamatu pealkirjaga „Vaeslaps ja talutütar“, autoriks Juhan Kunder, välja antud Tallinnas kirjastuse „Eesti Raamat“ poolt aastal 1969, hind 19 kopikat. Vaat see on alles vahva raamat! Meeldetuletuseks paar toredat värsivormis dialoogikatket.
Kõigepealt halli kardinali Hiir III õpetussõnad saunanurgast:
„Üksi, üksi, õeke!“ (et aega võita, esita oma nõudmised ükshaaval).
Või Vanapagana bravuurne soolo (I can handle it, tüüpilisel alfaisase moel):
„Jookse poega, jõua poega,
heida jalga enese pärast,
naise saad sa nalja pärast!
Too kodunt kuldakörti!“
„Jookse poega, jõua poega,
heida jalga enese pärast,
naise saad sa nalja pärast!
Too kodunt kuldakörti!“
Ja vaeslapse viisakas äraütlemine kosilastele (narris teisi tükk aega, lastes endale jupikaupa hilpe ja kulinaid kokku kanda ning lõpuks tahtis kabrioleti asemel jeepi – öelnud siis kohe, et hoopis iseloomud ei sobi!):
Nüüd olid vaeslapsel kõik ehted käes. Astus saunast välja uhkeis riideis nagu kuningatütar, läikis kuu paistel nagu kuld ja hõbe. „Astu aga tõlda, tütreke!“ meelitas vanapagan.
Vaeslaps vastas: „Kuhu ma istun? Tõld on tühi!“
Vanapagan vastu:
„Sees on, sees on siidisuled,
sees on padjad paremad!“
„Ei ole ma harjunud siidisulil ja pehmeil padjul istuma; tooge heinu tõlla põhja!“
No ja vanapagan saatiski seepeale pojad Riia kanti heinte järele. Aga siis kires kukk ja teispoolsete kosjaskäigul oligi ots käes.
Järgmisel ööl talutütrega oli neil rohkem õnne. See tahtis kõike, kohe, palju ja korraga. Ja saunanurgas kobiseva hiire saatis konkreetselt pikalt:
Järgmisel ööl talutütrega oli neil rohkem õnne. See tahtis kõike, kohe, palju ja korraga. Ja saunanurgas kobiseva hiire saatis konkreetselt pikalt:
„Mis sa, mudanukk, seal pirised! Pea suu kinni!“
Loost võib jääda mulje, et talutütar põrguperesse naitudes just kuigi õnnelikuks ei saanud. Aga mine sa tea – võib-olla oli tegemist puhta mõistuseabieluga ning elavad sääl õnnelikult tänase päevani. Mis aga vaeslapsest edasi sai, pole teada. Aga ma arvan, et sellise kuulamisoskuse ja emotsionaalse intellektiga lõi ta hiljem elus läbi küll. Nii et igati õnneliku lõpuga lugu.
Tekst ise on ka tore. Kõik need paganad, kördid, vöötatud heinakuhjad ja tulihännad ühes jutus sees, riimis ja riimitult. Madli peab selle kõik muidigimõista inglise keelde tõlkima, et Ronny loost üldse midagi aru saaks.
Ja lõpuks valik Jutta Maisaare poolt jutu juurde joonistatud piltidest:
Tekst ise on ka tore. Kõik need paganad, kördid, vöötatud heinakuhjad ja tulihännad ühes jutus sees, riimis ja riimitult. Madli peab selle kõik muidigimõista inglise keelde tõlkima, et Ronny loost üldse midagi aru saaks.
Ja lõpuks valik Jutta Maisaare poolt jutu juurde joonistatud piltidest:
Tõld on ees
Vaeslaps kuulab vanapagana meelitusi.
Hiir vaeslast õpetamas-manitsemas).
Kust sa sellised riided said - uurib talutütar (paremal) vaeslapselt
Just married!
2 kommentaari:
Küll vanasti olid alles veidrad hiired, et sedasi juttu mõistsid ajada.. või oli see paganama vaeslaps niivõrd näljas, et kuulis ja nägi luulusid.. mine sa võta kinni.. peretütar sai omale kiirete jalgadega mehe vähemasti, vaene vaeslaps peab õhtuti patja vaid nutma... kes taolist luulude käes vaevlevat tegelast ikka tahab ju :)
Hmmm ... võib-olla olid nad mõlemad peretütrega eelnevalt lihtsalt liiga palju joovastavaid jooke pruukinud?
Aga kiirete jalgade jutul on igati iva sees - kui selline mees tänapäeval transporditeenust pakuks, siis saaks lennukipiletite pealt kõvasti kokku hoida. Sõltub muidugi kodaniku kandevõimest ja lennukiirusest.
Postita kommentaar