Uss hallis udus

Vahel on hea, kui esmaspäevad on sinised (pilvitule taevale mõeldes). Kuigi värskelt juunikuine Hiina peaks mandriosas suhteliselt kuiv olema, õnnistatakse meid nimelt sel mälestusväärsel päeval, kui Suurele Hiina Müürile suundume, külma ja lõppematu vihmasajuga. Lisaks veel äratus kell kuus hommikul (kõige paremini äratas Madli ühine äratamine), et mõistlikul ajal kohale jõuda. Puht sportlikust huvist lähtume seekord sihtpaika jõudmisel Leslie detailsetest juhistest umbkeelsetele (et katsetada vahelduseks ka midagi muud lisaks China LP-le ja Anna-Madli hiina keele oskusele). Pekingi pardile me muidugi ei kvalifitseeru. Üldjoones toimivad asjad justnimelt nii nagu Leslie poolt kirja pandud on. Ainult roheliste busside rõhutamine on natuke liiast. Seda põhjusel, et eranditult KÕIK õiget numbrit kandvad, nii linnaliine sõitvad kui ka müürile suunduvad bussid on rohelist (õigupoolest rohe-valget) karva. Tähtsaim olnuks rõhutada õigete busside väljumiskohta, mis on vahetult Deshengmeni värava kõrval. Ja seda, et tegemist ei ole linnaliini- vaid kõrgete seljatugedega väiksemat sorti reisibussidega. Metroovärk on lihtne nagu tavaliselt. Aga praktiliselt kohe pärast väljumist näed teeservas ootamas kolossaalselt hulgal rohe-valgeid busse, mis kannavad vajalikku numbit 919. Need on väljuvad linnaliinibussid, mille peale ei maksa leili minna. Edasi tulevad saabuvad bussid. Ja päris-päris lõpus, tõepoolest otse värava kõrval on õiged sõiduvahendid. Mingil hetkel olime igatahes tõsiselt hämmingus. Valede õiget värvi busside rohkusest. Niisiis, umbkeelsed – põhirõhk Deshengmeni väravale. Ärge üritagegi kusagilt mujalt bussi peale ronida.

Sõit kestab umbes tunnikese. Reisijad pannakse maha nö alumises parklas, et kõik saaksid enne müürile ronimist ikka nännimüüjate tunneli läbida. Otse loomulikult pakutakse võimalust müürile jõudmiseks takso võtta (ärge seda tehke, sest jalutuskäik sissepääsu juurde on tegelikult õige lühike). Vihm läheb kohati õite tugevaks ja jalad on ammu märjad. Aga Shanghai vihmavarjud ja Leedu keebid aitavad alat hädast.

Midagi head on halvas ilmas ka – vähe turiste. Me võtame müürile jõudes ette vasakpoolse suuna, sest seal tundub veel vähem inimesi olevat kui paremal. Hoolimata halvast nähtavusest (ei mingeid lummavaid vaateid, sest kõik sumbub kusagil silmapiiril uttu) on müür tõeliselt grandioosne. Kuidas seda omal ajal ehitati, võib ainult oma tumedamates fantaasiates ette kujutada. Kohati kõrge, kohati madal, vahel kitsas, siis jälle lai. Ja järsematel käänakutel vahitornid, mõnele neist katuski peale tehtud. Väga järskudel tõusudel on trepiastmed. Meie jaoks ei olnud probleemi päris lõppu välja minna (sinna, kus ava edasiminekuks oli kinni müüritud ja algas rekonstrueerimata müüriosa), aga nii mõnedki pöörasid tüki maad varem tagasi. Eriti väsinutel on vahepeal võimalus ka mingi köisraudtee tüüpi asjaga (vist) tagasi alla saada.

Lisaks kummalised kivid, peaaegu musta värvi, mis jalge all on, imavad kõik vee endasse ja ei muutu vihma käes libedaks. Ma ei tea, mis kivim see on, üksikud kivid olid ka ’tavalised’ ja need läksid ohtlikult libedaks. Aga viimased on õnneks silmaga selgelt eristatavad ja järsematel langustel (see oli rohkem tagasi tulles) tuleks neid võimalusel vältida. Igatahes teatud kohtades toimus liikumine ülima ettevaatusega ja suhteliselt aeglaselt.

Almost Hollywood

Teekonna algus

Shanghai vihmavarjud

Taoliste masinatega võtsid mongolid Hiina müüri

Lõpupoole läks pisut valgemaks

Kusagil teel kõrgustesse (või sealt tagasi) sattusime ühte jalga astuma mormooni perekonnaga. Teate, selline tüüpiline vestlus ’tere, kust pärit olete’, mis jõudis lõpuks pereväärtuste emotsionaalse propageerimiseni (esineja umbes viiekümnendates pereema, suurepärase väljanägemisega ja ülimalt vitaalne, ohjas vääramatult endaga kaasasolevaid pere meesliikmeid).
Teisele poole enam ronida ei viitsinud. Tulime kenasti alla, võtsime kerge eine praktiliselt tühjas söögikohas ja otsustasime tagasi pealinna sõita. Mis ei kulgenud paraku üleliia libedalt. Teoreetiliselt on bussidel ka mingid väljumisajad, aga reaalses elus ei liigu ükski buss enne, kui ta reisijaid täis on. Nii me siis passisimegi parkimisplatsi-äärses varjualuses senikaua, kui keegi arvas, et nüüd on piisavalt rahvast kogunenud ja buss võib ette sõita. Pole päris kindel, aga tund-poolteist võttis see passimine kokku aega küll.

Tegelikult saab minna ka rekonstrueerimata müüriosale. Meiegi hostelis reklaamiti reise nimega ’Secret Wall’, 180RMB per nägu. Tavaline, turisti ’wall’ maksis poole vähem (ausalt öeldes antud juhul andis omapäi minek kokkuhoidu vaid 20RMB, aga see ei olnud ju ka eesmärk. Nii et, kes eksperimenteerida ei viitsi, võib selle raha eest vabalt võtta ka orgunnitud tripi). Fotodelt võis aimu saada, mismoodi see asi sealpool välja näeb – põõsastesse kasvanud (pikad püksid kohustuslikud, sõltumata ilmast), lagunenud müüritis ja ei mingeid klantspilte. Seekord jäi proovimata. Esiteks seetõttu, et me üritasime võimalikult vältida nn ’grupireise’ ja teiseks oli meil Pekingis loetud päevade jooksul ka palju muud huvitavat vaadata. See on see suurlinnades liikumise võlu – punktist A punkti B jõudmine võtab parasjagu aega ja kui sa ei taha kõigist kohtadest lihtsalt linnukese kirjasaamise nimel läbi tormata, siis pole mõeldavgi liigtihedat ajakava koostada. Naudingu saamise eelduseks on piisav aeg kohapeal viibimiseks.

Loomulikult ei läinud me linna tagasi jõudes kohe tagasi hostelisse magama. Aga Lama Temple’sse jõudsime siiski sedavõrd hilja, et sisse minna polnud enam mõtet. See-eest avastasime sealsamas lähedal suurepärase söögikoha temaatilise nimega ’Lama Temple Restaurant’. Kristlikult leppisime kokku, et igaüks valib ühe toidu. Hiinas ongi igasugu restoranikülastuse juures parim see, et mitte iga tüüp ei telli endale oma maitse järgi nö praadi, vaid tellitakse erinevaid roogi ja neid saab siis kaaslastega jagada (nojah, kui me Madliga viimati Creppi liharestoranis käisime, siis me vahetasime oma praade poole söögikorra pealt ja keegi ei pannud pahaks). Toit (ja seda on palju!) tuuakse vaagnal ühistarbimiseks lauale ja igal sööjal on veel oma totsikud, kuhu enda maitse ja mõõdu kohaselt toitu tõsta saab. Lisandina loomulikult soovi korral riis. Osades toidukohtades on menüü juures ka fotod, seega lisaks suulistele selgitustele (need on võimalikud muidugi ainult keeleoskuse olemasolul) saad valiku teha ka selle järgi, mis silmale ahvatlevam tundub. Lõunasöök, mis meil kolmekesi õnnestub komponeerida, on igatahes fantastiline. Teenindus on super ja see, mida me ära süüa ei jõua, pakitakse kenasti karpidega kaasa (järgmisel päeval Summer Palace’t külastades läheb täie raha eest loosi). Jätame tippi ka, mis sest, et see Hiinas eriti kombeks pole. Hiina toit on imehea, tõsiselt.

Kaks kolmandikku meie hilisest lõunast (igas mõttes)

Siis teeme veel tiiru hutongis. See on traditsiooniline Pekingi elurajoon, madalate majade, kitsaste tänavate ja müüridega piiratud sisehoovidega. LP kohaselt peaks Lama Temple’ kõrvalasuv linnaosa olema üks tüüpilisemaid hutonge Pekingis, aga siingi on osaliselt vanu ehitisi juba lammutada jõutud ning selle asemele korruselamuid püstitatud. Puhkame jalga prantsuse-hiina segastiilis kohvikus. Madli leiab malelaua ja nad peavad Annaga kohvi-tee-kakao kõrvale maha mitu malematši. Madli on males muidugi hävitavalt hea, kuigi ta seda kusagil spetsiaalselt õppinud pole. Ma ei tea ühtki inimest, kel teda males võita oleks õnnestunud.

Malelahing a'la Beijing

Hostelisse laekume loomulikult taas pimedas. Senikaua kui Anna-Madli netis surfavad, lobisen Ameerika tüdrukuga, kes pool aastat Hiinas rännanud. Ta lahkub lähipäevil Pekingist ja lendab tagasi koju. On lõpetanud Ohio University (mis kokkusattumus, et ka Madli Ohiosse läheb) bakalaureuseõppes ja tulnud siia hiina keelt õppima. Ja värskelt just maniküürist ja pediküürist (lohutav kuulda, et esimest korda oma elus) tulnud ning jagab lahkelt oma muljeid. Meil oli ka see salaplaan, kui aega peaks üle jääma. Siis kõneleb ta veel ’nightmarketist’, kuhu ta täna öösel minemas on ning on üllatunud selle peale, et Forbidden City’s ISIC-kaarte ei tunnistata. Tundub, et ta on jõudnud pea terve Hiina läbi käia. Aga koduigatsus ajab tedagi tagasi Ameerikasse. Ja poole aastaga hiina keelt päriselt ikka selgeks ei pidavat saama. Sedaviisi siis.

Ja õhtused vaated meie koduteelt: