Offline. Inventuur.

Mullusui samal ajal sai mööda Eestit ringi rännatud.

Kivistunud kaunitar

Muuga mõis.

Lihtsalt Rakveres

Tarvas. Tumeda taeva taustal.

Leebe loomuga koduloom.

Tütrikud tule ääres

Sel aastal tuleb jaan teisiti. Telefoni lülitasin juba eila välja. Enne kui koristama hakkasin. Nüüdseks on isegi kõik tõugutõugu sallid (kirevad ja karvased) pesujärgselt teise tuppa saunalina pääle sirutatud.
Seoses koristus- ja korrastustöödega likvideerisin sellise tagasihoidlikuma kuhja vanu ajakirju. Tuleb välja, et ajakiri Anne alustas ilmumist Eesti Ekspressi lisana. Igatahes aastast 1997 on (olid) mul mõned numbrid olemas. Aga Stiil eksisteeris juba aastal 1991. Ja selle vahel olid õige mitu aastat isegi lõikelehed – viimsed vist sellelsamuselgi 97-ndal. Need lõiked olid küll sellised lihtsad (viisakalt väljendudes klassikalised, aga otsesõnu igavavõitu). Hiljem on need millegipärast ajaloo igavikku kadunud. Noh eks see ole vist seletatav ajakirja sihtgrupi selgema defineerimisega.

Välja arvatud need 90-ndate alguse ja keskpaiga Stiilid, jäigi enamus rekvireeritud naistekaid aastatesse 1997-2001. Mõned üksikud eksemplarid ehk ka natuke hilisemast ajast. Sellest ajast saadik lakkasingi vist naine olemast? (Ongi saladus lahendatud).
Natuke sai neid žurnaale enne lõplikku lahkuminekut lehitsetud-rehitsetud ka. Jätsin alles pihutäie toiduretsepte ja veidi virgutavaid kehalisi harjutusi. Kahe kuhja võrdlemisel hakkas silma, et trennikuhi jäi toidukuhjale kõvasti alla. Vanematest Stiilidest ja uuematest Annedest oli lehti kergem välja rebida. Mida aeg edasi, seda isukamalt vormistatuks muutus toidurubriik. Trennilehtede kohta seda teps mitte öelda ei saa. Millegipärast kardan, et päris uutes naistekates on viimased asendatud hoopis spordiklubide reklaamartiklitega (oh öelge, et need on vaid mu luulud). Aga no mis kritiseerija nüüd mina olen. Ma ei ole ju isegi sihtgrupp. Kogu sellest keldrikuhjast leidsin veel paar ajakirja pealkirjadega Anna ja Annabella ning vähemalt ühe Eesti Naise. Selle vahel oli samuti lõikeleht. Ja siis oli mu keldris mingil põhjusel veel terve kuhi Artereid. Kes veel mäletab, need olid vanasti Postimehe laupäevalisad. Kuna mul Postimeest ei käi, siis ma ei tea, kas Arter täna üldse enam eksisteerib. PM veebiväljaandest on see igatahes kadunud.

Artikleid lugeda ma eriti ei viitsinud. Aga. Vähemalt pealkirjadega oli viitsitud tunduvalt rohkem vaeva näha kui tänapäeval. Eriti köögirubriigis, kus Hildur Sokk alias Maire Suitsu sõna võttis. Kui ma kunagi vana ja rikas olen, siis proovin kindlasti mõnda kogutud retseptidest päriselus ka järgi teha.

Kolmat’ sületäit ajakirju vanapaberikonteinerisse viies kohtasin trepikojas seda vene vanahärrat, kes mind alati viisakalt tervitab. Ta tundis elavat huvi mu paberisülemi vastu, aga kui ma selgitasin, et need on eestikeelsed naisteajakirjad, vangutas ta kahetsevalt pead. Aga õues, juba suisa konteineri juures kõnetas mind samuti vene aktsendiga rääkiv naine. Talle seekordne kotitäis loovutatud saigi. Kui need vanad ajakirjad veel kellelegi rõõmu pakuvad, siis minugi poolest. Ega mul kahju pole. Kui suuremat tuult ja vihma tulemas pole, jätan vist viimased ka konteineri varju kuhja. Praegu on need veel mu toapõrandal hunnikus.

Nõnda hõlpsalt ongi asjade likvideerimisega algus tehtud. Kõigepealt kelder, siis korter. Polegi seda mammonat vaja. Ja kui keegi annaks mulle nüüd veel võimaluse end oma kohustustest vabaks osta, siis teeksin seda hommepäev. Ja läheksin seejärel kõigi nelja tuule poole.