Martlaaripaus, teokanüül ja kõik muud eriskummalised maailmaasjad

Madli andis suurusnumbrikombinatsioonile S-M uue tähenduse ja dimensiooni: sado-maso. Sellised kenad mõtted tulevad muidu normaalsetele inimestele pähe päälinnas. Tõlgendage kuidas soovite, minul isiklikult on selle numbrini veel kõvasti kasvuruumi. (Eelmine sõnavõtt oli seotud minu unistuste triatlonikostüümiga, millesse ma kindlasti enne pensionile minekut investeerida kavatsen. Muidugi juhul, kui nad toovad selleks ajaks turule ka suurusnumbri XS.)

Agu Sihvka kombel aru andes olid Tallinna-sõidu esmaseks eesmärgiks põhutõstmistalgud Tinni roo-maja (pange tähele, mitte roomaja!) ehitusel. Kuna aga vanajumal oli sedakorda vist lätlane või rootslane ja õnnistas meid (loodetavasti objektiivsetel põhjustel) nädala sees korralikult vihmaga, ei jõudnud põhupallid objektile ja ettevõtmine lükkus teadmata ajaks edasi. Aga mina olin muidugi jõudnud meid juba pühapäevasele Olümpiajooksule kirja panna, mistõttu oli tarvilik ikka Tallinna jõuda.

Meie imelised juhtumised Tallinna linnas algasid laupäeva lõuna paiku. Esiti käisime natuke poes, aga ei ostnud millegipärast midagi. Seejärel üritasime südalinnale natuke lähemale saada. Mitte liiga lähedale, sest mu varasem elukogemus sosistas mulle varakult kõrva, et parkimisega võib kas keeruliseks või kalliks minna. Madli mäletas veel viimaselt Yonex Openilt, et Kalevi spordihalli läheduses asus Säästumarket, mille parklasse saaks auto tasuta jätta. Ilmselt oli aga keegi enne meid seda võimalust korduvalt kuritarvitanud, sest tasuta parkimise aeg oli seal piiratud ühe tunniga. Meil oli aga päris kindlasti rohkem aega vaja. Sõitsime siis edasi Liivalaia suunas, kuni viit näitas paremale Europarklat. Selle tagumises nurgas, enne väljumist, oli ka infotahvel, kust sai parkimise hinna teada – ainult 15 krooni ühe tunni eest. Mis ei sobinud sugugi meie säästurežiimi ja liikuva eluviisiga. Pärast hetkelist mõttepausi tegime elegantse vasakpöörde tagasi Tartu suunas ja ennäe – vahetult Keskhaigla ja spordihalli naabruses oli ka täiesti tavaline linnaparkla, kus laupäeviti alates kella kolmest pärastlõunal lubati isegi tasuta parkida. Ainult et ükski silt tänava servas sellele paigale küll ei viidanud. (Savisaare tähelepanukontroll tulnukatele?)

Siis läksime kinno. Mae soovitusel muidugi. Sõpruse kino ees toimusid mingid kaevetööd ja peasisepääsude kasutamise au ja ilu oli ette nähtud ainult neile, kes otsustanud kasiinot või ööklubi külastada. Maja külje pealt leidsime õnneks ka selle ukse, mille kaudu kinno pääses. Nähtud film oli igatahes meie eksirännakuid väärt. Prantslaste „Séraphine“, tõsieluline lugu kahe ilmasõja vahel Prantsusmaal elanud naiskunstniku nukrast ja ilusast loost. Mindagu seda kindlasti vaatama. Esmalt põhjusel, et ainuüksi taoliste filmide olemasolu võiks olla kinokunsti eksistentsi õigustuseks. Ehk siis pildi, süžee ja heli kooskõla, just täpselt nimetatud järjekorras ja võtmes. Ning midagi jääb ka kaadri taha, mis sest, et tõsielulise taustaga lugu filmis kangelanna surma faktiga kokku tõmmatakse. Dailymotion’i tutvustus mu meelest päris õiget tunnet edasi anda ei suuda, aga midagi siiski:

Bande-annonce Seraphine
Uploaded by le_distributeur - Classic TV and last night's shows, online.

Sõpruse kino hoone peasissekäikude piirkonnas võiksid lisaks punastele vaipadele olla väikesed viited sellele, et kusagilt tagauksest ka kinosaali pääseb (noile, kes maalt ja hobusega) ning sõbralikumad piletihinnad meelitaksid kindlasti rohkem potentsiaalset publikut ligi. Sest kurb oli vaadata, et ilusal laupäevasel pärastlõunal hiiglaslikus kinosaalis vaid paar-kolmkümmend huvilist väärt ilmi vaatas. Mul oli küll heameel, et popkornilõhna kannatama ei pidanud J

Pärast järjekordset kommertspausi (Kaubamaja Humana ja paar Viru Keskuse kingapoodi) korjasid onu Raul ja Piret meid sappa ja juhtisid joonelt Rotermanni kvartalisse TULP-i lõppkontserdile. Ja seejärel Raekoja platsi. Ning sealt edasi Vanalinna majja Indigolaste kontserdile. Kus pileti eest võis tasuda südametunnistuse ja rahakoti paksuse kohaselt.

Ma ei ole kunagi varem Indigolapsi live’s kuulanud. Mul oli ettekujutus, et see muusika võiks mulle meeldida. Ja ma ei ole tänaseni päris kindel, missugune (kunsti)teos minu hallidest ajukäärudest moodustunud kujuteldavale siledale valgele horisontaalprojektsioonile sedakorda maaliti. Või tabas neidsamuseid määramata sügavusega kurdusid kahepooletunnine määramata amplituudiga maavärin. (See viimane oli liialdus).

Kontsert algas igatahes sellega, et katusekambri esinemisruumi kogunenud muusikud paigutasid kõik külalised sujuvalt kas iste- või muidu lebokohtadele. Arvestades sealjuures traditsiooniliste viisakusreeglitega. Mõtlesid kuuldavalt esinemiskavast. Mille käigus läks lendu väljend „martlaaripaus“. See ei olnudki nagu päris kontsert. Pigem tulid kokku vanad sõbrad, istusid korraks maha – toolidele ja põrandale – ning rääkisid elust ja armastusest. Millest iganes. Ja martlaaripaus tähendas tegelikult seda, et punkt kell üksteist pii-emm avati katusekorruse uugiaken ning lauldi tervituslaul kõigile hoovi kogunenud öisele vanalinnaretkele minejatele. Mart Laar oli sedakorda giidi rollis. Aga kontsert läks omasoodu edasi. Küsiti soovilugusid ja lauldi kaasa. Ja oli ka üks lugu, mida publik hiirvaikselt kuulas. Ma sõnu täpselt ei mäleta, aga selle laulu tekst oli ülejäänust tunduvalt rafineeritum, ruja-efektiga. Väga täiskasvanulik ja paljude alatoonidega. Kõneles sellest, kuidas kahesaja aasta pärast on kogu meie tänane maailmavalu vaid aimatav pintslitõmme ühel suurel lõuendil. (Nüüd on koht enam kui kolmele punktile.)

Õismäele tagasi sõitsime öösel, külmas ja kinnastega. Pühapäeval jooksime Madliga Pirita jõe orus Olümpiajooksu. Rada oli üllatavalt vaheldusrikas – pinnakate vaheldus jalasõbralikust metsarajast konarliku lahtise paekillustiku ja sumbuva paksu liivakihini ning paar tõusu suutsid isegi Viljandi järvejooksu läbinut meeldivalt üllatada (mina mõtlesin naiivselt, et Tallinnas peale nende betoonlinnaosade muid mägesid ei olegi ning jooksurajal tuleb peljata ainult mättalist mikroreljeefi). Põlv pidas seekord küll õnneks jooksu lõpuni vastu. Aga seda, kuhu kogu mu jõud ja energia kadunud on, ei oska ma ikkagi seletada. Selle eest tegi Madli oma esimeses jooksus väga hea tulemuse.

Muudest maailmaasjadest ei ole muud head kosta, kui et teel Tallinna jõudsime samaaegselt liiklushuligaanitsemisega (teisisõnu küll kehtivaid liikluseeskirju järgides, kuid mitte üleliia ühtlase kiirusega sõites) paljude asjade üle vaielda. Näiteks selle üle, miks mind teeb murelikuks viimases Ekspressis avaldatud Hvostovi arvamus, et lapsevanematele tuleks valimistel anda hääli proportsionaalselt laste arvuga. Madli luges ajalehte ja tsiteeris teatud asju. Mina ei saanud arusaadavatel põhjustel lehte lugeda – pidin autot juhtima -, aga see-eest vehkisin diskussiooni käigus aeg-ajalt päris aktiivselt mõlema käega. Ja vaatasin vahel ka tahavaatepeeglisse, sest mingi Hansabussi nime kandev killer-buss sõitis meil pidevalt sajaga ja olematu pikivahega tagumikus ning vilgutas kaks korda kannatamatult tulesid, kuigi ta pidi minust paremini nägema, et mul sellise nähtavusega eessõitvast Mercedesest erilisi möödumisvõimalusi polnud. Muid sädelevaid sõnaväänamisi sündis sel teekonnal veel, aga nende presenteerimine nõuaks akustilist tuge. Eesti keel on keeruline.

PS:Teokanüül on seesama mis diagonaal. Sobib tarvitamiseks loomingulises seltskonnas ja mitte ilmtingimata Tallinna linnas Olümpia hotelli taga kell üks öösel.