Tänase Tartu Postimehe artiklis oli link ühele vahvale kalkulaatorile. Näpud sügelesid ja siin see sooritus on:
Maailma keskmise tulemusega - mis on tundmatute, aga autoriteetsete allikate arvates 2,1 globaalset hektarit ühe persooni kohta - kõrvutamisel on mu saavutus üüüü...sna kole. (Sest selles võistluses suurema punktisumma eest kõvemat aplausi ja medalit ei teeni). Eesti keskmisega - 6,5 hektarit - võrreldes on aga arenguruumi omajagu. Ja lõpuks ma lihtsalt PIDIN selle ankeedi demonteerima.
Kodu. Ilma süvaanalüüsitagi on selge, et üksinda elavad inimesed on üks suurimaid potentsiaalse ökokatastroofi algallikaid. (Seda ütles koheselt mu sisetunne. Ja mul on enamasti õigus.) Tõestus: kodu-rubriigist teenisin ausate vastustega 1.39 hektarit. Kahekesi elades oleksin teeninud sama asja eest ainult 0.73 hektarit ehk pea poole vähem. Katse-eksituse meetodil tegin kindlaks, et nimelt leibkonna arvukus mõjutas enim lõpptulemust. -0.66 punkti kujutletava kaaselaja eest.
Ja repliigi korras noriv küsimus ankeedi koostajale - mis vahe on paneelil ja betoonil?
Transport. Katastroof number kaks või tulemust vaadates siiski number üks. Esialgu panin rongisõidu kilomeetrite koha peale nulli. Seejärel meenus, et Hiina-reisil sai selle transpordivahendiga pea 5000 kilomeetrit läbitud. Kahjuks ei mõjutanud 9km tinglikku rongisõitu nädalas mitte sajandikugagi minu jalajälje suurust. Ei tea, kas nad taipasid, et ma ei sõitnud Eestis?
Auto. Taas oli oluline see, mitmekesi tavaliselt masinas istutakse. Kahe reisija korral vähenenuks sama läbisõidu korral jälg -0.29 hektarit.
Tähtsaks osutus ka kütusekulu. Märkisin enda omaks 7-8 liitrit sajale, sest valdavalt sõidan linnas. (Usun siiski, et maanteel jääb kulu alla 7 liitri). Kui ma sõidaksin väikeautoga ja põletaksin 100km läbisõidul 5-6 liitrit kütust, oleks mul võimalus teenida -0.14 punkti.
Oh. Last but not least. Lendamise osas sain küll pisikese pettusega hakkama. Vaatasin neid lennutunde, lõin enda viimase kahe aasta omad kokku ... ja tundsin, et ma ei ole seda kuidagi ära teeninud. Nii hindasingi oma aastased lennutunnid vahemikku 16-20. Järgmise, 21-50 lennutunniga oleksin hoobilt teeninud 0.94 lisahektarit. Seevastu vahemikuga 11-15 tundi oleks tulemus olnud -0.28 hektarit. Luban, et käesoleva kalendriaasta lennud jäävad tegelikult ka sinna kuueteistkümne ja kahekümne vahele. Ja ma loen ainult neid tunde, mil ma õhus olen :)
Ülejäänud kaks sektorit - söök ja jook ning kaubad ja teenused ei vääri nende väikese osakaalu tõttu erilist tähelepanu. Pealegi ei avastanud ma ainsatki punkti, milles uuritud harjumuste muutmine oleks OLULISELT lõpptulemust mõjutanud.
Iseenesest mulle meeldib, et taoline kalkulaator on välja mõeldud. Ja mäng teemal "mida ma peaksin tegema, et mu jalajälg pisem oleks", meeldis mulle ka. Kuigi ... mida väiksemale pinnale survet avaldada, seda SÜGAVAM jälg tekib. Kuidas seda mõõta? Samas tean ma ka seda, et küsimuste püstitus testides lähtub alati mingi statistilise piigi ('peak') harjumustest ja tavadest. Ja kui sa juhtumisi nimetet' kogumisse ei kuulu, siis tuleb tulemuste tõlgendamisel abiks võtta kas terve mõistus või katkine huumor.
Ning alternatiiv on alati ka. Kolimine metsa kännu otsa või kännu kõrvale ja sellega kaasnev looduslähedane eluviis. Ma muuseas ei välista, et ma ühel hetkel seda teengi. Kõigepealt on vaja leida sobivaim känd.
Teise variandina torkas mulle pähe liitumine mõne Ohio amišite kogukonnaga. Lendamine ja autod jääks sel juhul kohe arvestusest välja ehk siis -2.98 punkti ainsa hoobiga. Sellel on küll üks pisike miinus - ma ei kvalifitseeruks enam Eesti ökotesti täitmiseks. Ja ma ei ole üldse veendunud, et amišid mind väga kergekäeliselt endi hulka vastu võtaksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar