Tsitaadi allikas: Arkadi Vaksbergi elulooromaan „Aleksandra Kollontai. Revolutsiooni valküür“. Leidsin selle mõni aeg tagasi Rahva Raamatu poest allahinnatud teoste hulgast. Samast saadud Benjamin Franklini elulugu on veel lugemata.
Minu teadmised Kollontaist enne selle raamatu lugemist olid .... minimaalsed. Üks väga paljudest nimedest, mis nõukaaegsetest ajalooõpikutest vilksamisi läbi libises. Maailma esimene naissuursaadik. (Isegi seda MAAILMA-tiitlit ma tegelikult ei mäletanud. Suursaadiku staatust küll.) Erakordne naine, erakordne elu. Ning selle taustal hargnev lugu sellest, mis sündis kuuendikul maakerast läinud sajandi esimesel poolel. Ohtralt tsitaate kirjadest ja päevikutest, lisaks teadaolevat ajaloolist tausta ning selle puudumisel paaris kohas ka pisut spekulatsioone. Jah, paljudel tema hilisematel tegudel oli tugevasti küljes ellujäämissoovi hõng (aeg-ajalt mõtlen, et hilisemad põlvkonnad ei saa toonastest hirmudest kunagi päriselt aru). Ilmselt niivõrd mitte iseenda, kui oma ainsa lapse ja lapselapse pärast. Kuigi kusagilt pole aru saada, et tal kummagagi neist väga lähedased suhted oleksid olnud. Oli see süütunne oma kunagiste valikute pärast? Või unustatud vana naise püüd veel mingilgi viisil vajalik ja nähtav olla? Aidata oma lähedastel üle elada aegu, mis olid ebameeldivad, aga ei saanud olla ju igavesed? Raske öelda. Aga kindla peale pidi ta endalt nii mõnelgi hetkel küsima, kas see on see elu, mida ta on elada tahtnud. Ning elu teises pooles olid tema ees arvatavasti ainult halvad valikud. Valus teadmine. Aga – Kollontai oli siiski kellegi arvates oma näilisest riigikuulekusest hoolimata süsteemile ohtlik (vaikiv tunnustus riigi poolt, mis teda kunagi päriselt omaks ei pidanud). Režiim oli sedakorda siiski kannatlik ja ootas ära tema surma, et ta siis lihtsalt unustada. Kollontai järeltulijatele raamatu autor paraku sõna ei anna või ei ole nad ise tahtnud oma kuulsast eellasest kõneleda.
Loetagu seda raamatut. Pea 500 lehekülge kõige ehtsamat elu.
Siis juurde ei tahakski nagu muud muljetada. Kui ehk – 666 aastat tagasi toimunud Jüriöö ülestõusu meenutuseks sai neljapäeva õhtul Toomemäel tõrvikutega joostud. Ehtsat tulelõõma asendas ohutuse mõttes patareitoide. Autasustamistseremoonia leidis aset Püssirohukeldris, kuhu, nagu selgus, masu veel jõudnud ei ole. Selle jooksuga võib 2009.aasta välihooaja avatuks lugeda. Eriti arvestades seda, et ma jooksin esimest vahetust. Ning reedel lõpetasime sulgpallihooaja.
Lõpetuseks tahaks .... ma ei tea .... ropendada? (Sest mehed ju ei nuta.) 60% tööaeg määramatuks ajaks tähendab minu eelarves arvestatavat igakuist miinust. Mis oleks tugeva motivatsiooni olemasolu korral päris pikka aega talutav. Mõistusega võttes olen ma üsna kindel, et ettevõte, kus ma töötan, on ellujäämiseks tüki maad turvalisem koht kui enamus teisi Eestis tegutsevaid ehitusettevõtteid. Ja et me tuleme kriisist välja varem kui teised. Aga see ei ole praegu argument, sest kui ma küsin endalt, kas ma tunnen oma praegusest tööst kuidagi rõõmu ja tahan seda teha, siis .... vastus on kindel EI. Olen ehk võitnud mõned kuud, et vaadata ringi ja otsida enda jaoks paremat paika. Ei välista, et see paik võiks asuda sootuks väljaspool Eestit.
Kokkuvõtteks tsiteeriks veelkord postituse ajatut pealkirja. Väljendi "sotsialistlik realism" võib vabalt kohasemaga asendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar