Hong Kong vihmas ja pisarais

Seda kõike oli liiga palju. Ja asju oli ka liiga palju. Kui me lõpuks kogu kraami erinevatest Hong Kongi paikadest olime oma ööbimiskohta (Conduit Road, Midlevels) suutnud koguda, tekkis tunne, et me ei suuda elu seeski kõike seda olemasolevatesse kottidesse pakkida. Aga võimatu sai teoks! Enne veel käisime Tom Lee poes kitarrikotti ostmas (milline muusikariistade paradiis!). Kolm seljakotti, arvutikott, kitarr. Silmini täis materiaalseid ja emotsionaalseid väärtusi. T-särgid ja aluspesu sai enamasti Madli tossudesse topitud. Ja kõik rasked asjad ehk siis valdavalt raamatud paigutasime käsipagasisse. Ja kitarrikotti mahtus ka üht koma teist lisaks kitarrile. Pakkimine on tõeline raketiteadus (ärge püüdkegi vaielda).

Öö oli pikk. Pärast õhtusööki Nicki ja tema vanematega – Hong Kongi inimesed on täiesti fantastilised – lisaks sellele, et nad andsid meile peavarju kolmeks ööks oma sisuliselt südalinnas asuvas korteris, kutsusid nad viimasel õhtul meid välja õhtusöögile eriti nooblis restoranis (mmm ... hiina toidud oma parimas väljaandes) – suundusime õhtut jätkama Sohos asuvasse Peel Fresco Music Lounge’i. Jazzmuusika ja punase veiniga. Anna ja Madli läksid sealt otse edasi klubiringile. Ja kogu aeg sadas. Vahel vähem, vahel rohkem. Läbimärjad inimesed kogunesid baari ja need, kes sisse enam ei mahtunud, veetsid aega baariesisel terrassil, mille kitsas varikatus kedagi korralikult vihma eest ei kaitsnud. Hong Kongis igatahes öösel ei magata.
Kella ühe paiku võtsin takso (neid on Soho kitsastel tänavatel öösiti palju liikvel), et poole kolme ajal olla kodus valmis tüdrukutele ust avama. Kuigi Nicki isa oli valmis meid lennujaama viima, oleks see taolisel kellaajal tundunud külalislahkuse eriti jõhkra kuritarvitamisena. Ööbuss N11 toimetas meid läbi vihmase linna HK Internationali. Ja nagu korralikus komöödiafilmis tavaks, selgus loetud hetked pärast kohalejõudmist, et meie lennuk väljub tegelikult kaks tundi arvatust hiljem (keegi oli broneeringut diagonaalis lugenud – arvake ära, kes :P). Üritasime kohaneda konditsioneeridest puhuva jäise õhuga ning lubasime endale terminali esimesel korrusel viimase hiina hommikusöögi.

Lahkumine oli kurb. Kallistused, palju pisaraid ja lennujaama klaaseintelt allavoolav lõputu vihm. Selles linnas võiksin ma küll elada. Vaatamata vihmale.