Kleepuva õhuga maailmalinn

Täpipealt nii võiks öelda Hong Kongi kohta. See maailma-osa jõudis küll päriselt kohale alles teistkordsel, Hiina reisi järgsel kohalviibimisel. Aga kleepuvast, niiskest ja soojast õhust sain aimu koheselt pärast lennuki konditsioneeritud õhuga salongist väljumist. Vajalikud riiki sisenemise ja muud kaasnevad protseduurid võtsid tunduvalt vähem aega kui näiteks JFK-s. Ja seejärel võisid kõik kohalviibijad olla tunnistajateks kahe blondiini emotsionaalsele puntratantsule varahommikuses Hong Kong Internationalis.
Võtsime esimese Centralisse suunduva bussi. Teatavasti asub Hong Kongi lennujaam Lantau saarel, Central (nüüd ja edaspidi tähistatud metroojaama nimetusega) hoopistükkis Hong Kong Islandil. Ja Madlil oli vaja minna südalinna oma Hiina viisat üles korjama. Minu seljakott jäeti rahulikult bussi alumisele korrusele selleks ettenähtud alusele, ise suundusime joonelt üles, et võtta sisse avaraima vaatega kohad bussi esiistmel (kohustuslik osa rollimängust 'ma olen turist, ma ei ela siin'). See seljakoti valveta jätmine viis mind esiotsa hämmingusse. Aga nii see just ongi: 'Halloo, sa oled ju Hong Kongis', oli Madli mu kahtluste peale omakorda üllatunud. Sellise enesekindluse peale ei jäänudki muud üle, kui oma väärtuslikust kandamist loobuda. Kaduma mu pagasist igatahes midagi ei läinud. Seega - usaldage kohalikke. Ja nüüd siis rida bussiaknakaadreid teel lennujaamast Centralisse (ilma pärast ei vabanda, sest see mäetipud-ja pilvelõhkujad-udus on antud hooajal Hong Kongi kohta vägagi normaalne):

Kahekorruselised bussid ja valepidine liiklus on Hong Kongi puhul muidugi täiesti normaalne nähtus. Edasi vaatasime üle hiigelpika järjekorra kohaliku Hiina saatkonna ees (õnneks toimus viisade kätteandmine väljaspool SEDA järjekorda), siis loovutas Madli mulle oma Fodor'si Hong Kongi reisijuhi (tasuta linnakaardi võtsin ise juba lennujaamast), andis juhised metroo kasutamiseks, võttis mu seljakoti ja jättis mu omapäi täiesti iseseisvalt Centrali linna avastama. Mitte et see kuidagi üle mõistuse oleks käinud. Hong Kongis liikumine on tegelikult imelihtne. Ja veel kergemaks teeb asja see, et inglise keelega on võimalik vabalt hakkama saada (ma tean, mida ma räägin, sest järgmised kaks nädalat veetsime me Hiinas :P). Enne lahkuminekut leppisime kokku järgmise kohtumisaja Tsim Sha Tsui metroojaama (Kowloon) väljapääsu A 1 juures.
Kuna selle kohtumiseni oli hiigelpikk aeg, siis võtsin asja rahulikult. Uudistasin kaldapealset, lubasin endale lõunasöögiks kerge kreeka tüüpi jogurti (paks maitsestamat jogurt peal, moos all ... mmm) ja alles siis pöörasin oma pilgu võimalike vaatmisväärsuste suunas. Ehk siis ülevaade HK Island'st, mis koosneb sõidust Peak Tram'iga Victoria Peak'i. Trammipeatusse läksin jalgsi mööda Battery Road'i:




Protest Hiina Kommunistliku Partei kuritegude vastu Battery Road'il.




St John's Church


Beijingi olümpiamängude reklaam (ratsutamisvõistlused toimuvad teatavasti Hong Kongis)


Killuke kiriku läheduses asuvast aiast.

Teekond Victoria Peak'i ja tagasi:










Sky Terrace









Tegelikult ostis üks taibukas tüdruk Victoria Peak'i üheotsapileti ja üldjoontes ei tulnud tal seda kahetseda. Välja arvatud see, et teekond alla osutus tunduvalt pikemaks, kui arvatud. Ja seda äikesevihma tagasiteele ma ka tegelikult ei tellinud. Kui vihmasadu tervistkahjustavalt tihedaks muutus, mähkusin Eestist kaasavõetud tibukollasesse keepi. Ning siis korraga, ühel paljudest teekäänakutest, peatus mu kõrval üks džiibitüüpi auto, mille roolis olev naisterahvas oli ilmselt otusustanud Barker Roadilt üles korjata kõik vihma kätte jäänud jalakäijad (ei kujuta hästi ette, et midagi taolist juhtuks mõnes Eesti suuremas linnas). Igatahes jõudsin suhteliselt kuivana tagasi St Johns'i kiriku juurde.

'Noored ja ilusad' jäid kokkulepitud kohtumisele Tsim Sha Tsui metroojaama A1 väljapääsu juurde umbes kolm akadeemilist veerandtundi hiljaks. Mis tähendas, et ma pidin kogu selle aja täiesti iseseisvalt ja põhjamaa inimesele omast diskreetsust säilitades võitlema kõigi nende tõmmude meestega, kes üritasid mulle või midagi müüa või tegid lihtsalt niisama muid siduvaid ettepanekuid. Igatahes õnnestus mul sellest katsumusest elusalt väljuda.

Meie järgmine sihtpunkt oli legendaarne Chungking Mansion. Tegemist on tõelise rahvaste paabeliga - tsipa maiku tegelikust olukorrast ja ka hoone ajaloost leiab näiteks siit.
Igatahes A-bloki 13.ndal korrusel asuvas Ashoka Guest House's maksis öömaja kolmele 250HKD. Enne seda oli muidugi hiline õhtusöök sama hoone esimesel korrusel asuvas India restoranis koos (vähemalt) 10 värske LPC UWC lõpetajaga. Olude sunnil kulges tee ööbimispaika läbi ühe kurikuulsatest CM trepikodadest. Seljakottidega 13-ndale korrusele ronimine ei olnud muidugi algselt plaanis, aga lifti juures oli lihtsalt liiga pikk järjekord. Kes viitsib Youtube' kaevuda, siis nendestsamadest trepikodadest ripub üleval päris mitu videot.
Hostel, muuseas, oli täiesti puhas ja viisakas. Mina igatahes tüdrukute valiku üle ei kaeba. 'Vaadet merele' asendas vaade kõrvalasuvale ehitusplatsile.