Suurlinna tuled. Suurlinna tuled?

Millal ma viimati "just for fun" Tallinnas käisin? Eelmise aasta novembris David Garretti kontserdil äkki? Kuigi see oli pigem sinna-kontsert-tagasi (meeleheitlikult unega võideldes) ja Saku Suurhallist kusagile kaugemale ei jõudnudki. Küllap vist.

Nüüd on siis mingis mõttes ring täis saanud. Pärast juulikuist rattaõnnetust oli selge, et Emilia-Romagna IM jääb minust sel aastal tegemata. Ehk on järgmisel aastal vähem ebaõnne ja hooaeg ei lõppe enne põhivõistlusi. Orienteerusime siis kiirelt ümber ja plaan B kõlas nagu Tiibet. Ehk siis taaskord tuli ette võtta Hiina viisa hankimise okkaline teekond. Bussiga Tallinna, omal kahel jalal Kadriorgu. Kümme aastat tagasi läbisin täpselt sama teekonna. Ja kui viisa ankeedis küsiti minu käest, mis kuupäeval mu eelmine Hiina viisa väljastati, siis oli faktiotsingul põhjus väike ajarännak teha. Täna oli vaade pargi poolt saatkonna tagaküljele tunduvalt kontrastsem - ühest majast oli saanud restoran. Lähemal naabril nõnda hästi ei olnud läinud - see ehitis oli suisa varisemisohtlikuks tunnistatud.

Saatkonna värava taga oli ootel vähemalt 30+ inimest. See tekitas minus kerge stardiärevuse, sest Tiibeti loa tõttu ei olnud mul mitte mingit varianti taotlus mõnel järgmisel korral (loe:järgmisel teisipäeval) sisse anda. Selgus, et tegu oli turismigrupiga, kellel -erinevalt kõigist ülejäänuist, keda elava järjekorra alusel pidi teenindatama-, oli olemas broneering. Wechattisin jooksvalt Madliga, kes andis nõu sissesaamiseks küünarnukid mängu panna. Kaudselt ma seda tegingi. Grupp kutsuti sisse, teistele anti korraldus värava taha ootama jääda. Kuna keegi konkreetselt sisenejaid üle ei lugenud, otsustasin kindluse mõttes ikkagi ka grupi lõpus siseneda. Riske tuleb võimalusel minimeerida. Majja esialgu muidugi ei mahtunud, sest seda ei olnud viimase kümne aasta jooksul sugugi suuremaks ehitatud. Toetasin end trepimademele ja ootasin. Ilm oli õnneks mõnus. Midagi nad seal sees toimetasid, sest üksikuid inimesi hakkas vaikselt välja tilkuma ja trapimademe asemel sain peagi välisukselt tuge otsida. Mingil ajahetkel tuli G4S turvamees ja avas väravad ka ülejäänud ootajatele, kes ennast hoovi peal korratusse rivvi võtsid.
Kui ma juba koridori jõudsin, oli eespool tunda draama hõngu. Ühe naise dokumente ei võetud vastu. Õnnetu oli häälekalt endast väljas ja kaaslased tõttasid teda lohutama. Jutust selgus, et foto ei sobinud. Mingi hetk hiljem tuli järgmine naine, kes kuulutas, et kõigil, kel tukad on, tuleb minna uut pilti tegema. Mismõttes nagu? Üks oranžis pluusis grupijuht võttis tagasilükatud sappa ja koos mindi fotograafile. Teine jäi luugi juurde asjatama. Ja siis saadeti järgmine naine tagasi. Jällegi tukk. Kiilaspäisusele kalduvad mehed said kiiresti luugi eest läbi - iirise ja foto skänn, sõrmejäljed, ja tehtud see oligi. Järgmine tütarlaps. Ilma tukata, blond. Foto skännimisel selgus, et liiga blond. Asjaosalise hämming - aga ma olengi ju blond, mismõttes liiga hele? Teine grupijuht tuli tagasi, et järgmised modellid auto peale võtta. Need, kes piltidega tagasi, astusid loomulikult uuesti luugi ette järgmisele katsele. Ja aeg venis ja venis. Järjekord ei liikunud. Üks naine, kes oli kinnipandud tukaga uue pildi teinud, osutus liiga tumedaks (ei olnud mustanahaline, ausõna). Poisid minu selja taga rääkisid, et neil on juba kolmas katse pabereid sisse anda. Eelmistel kordadel oli lihtsalt aeg enne otsa saanud, kui järg nendeni jõudis. Täna, tundus, oli vähemalt võimalus, aga sellise tempoga hakkas lootus vaikselt hääbuma. Igasugu imelikke mõtteid tikkus pähe. Näiteks: ma olen blond. Mul on tukk. Juba kaks põhjust, mille pärast muretseda. Küsisin tagasitulnud grupijuhi käest, kus Tallinnas see koht on, kus Hiina viisa jaoks pilte osatakse teha. Nii igaks juhuks, et teaks, kuhu tormata, kui vaja. Siiski, otsustasin, et enne ei torma, kui minu foto ametlikult viisakõlbmatuks tunnistatakse. Ja uskumatu - jõudsingi ära oodata hetke, mil mind luugi juurde kutsuti. Näppepidi sõrmejäljelugejas, püüdsin ette aimata küsimusi, mis dokumente lehitseval naisel tekkisid. Ei, mul ei ole hotellibroneeringut. Mu tütar elab ja töötab Pekingis. Kutse ja dokumendid on pakis olemas. Ja edasi läheme Tiibetisse. See pitsatiga on turismifirma tõend. Nemad korraldavad kõik. Ma ei pannudki tähele, millal mu foto skännerist läbi käis. Mees küsis veel üle, kas ma tahan ekspressviisat - jah! ja ütles, et selle saab kätte teisipäeval. See kõik kestis umbes paar hetke. Pass ja paberid läinud, astusin saatkonnast välja. Tunne oli küll selline, et huhh, läbi sai! Nagu oleks vähemalt poolmaratoni jooksnud. Ahjaa, tuttavaid inimesi oli ka liikvel. Karl Martin Sinijärv, keda ma pärast ülikooli lõpetamist "looduses" polnud enam kordagi kohanud, oli viisa järel käimas. Ja Kaia Kanepi astus läbi. Küllap on tal Hiinas mingi turniir tulemas. Tagasiteel kogunes rahvas Kadrioru staadionile Gerd Kanteri lahkumisetendust vaatama. Ma sinna seekord ei jäänud, oli vaja minna Ülemiste Matkasporti matkasaabaste otsingule. See selleks.
Kui ma siis lõpuks, seljakott "An Adventure for Your Soul" saapakarbiga täidetud, bussijaama jõudsin, oli kella kaheksane Tartu buss juba vägagi välja müüdud. Kui ma seepeale raskelt ohkasin "veel poolteist tundi Tallinnas - nuuks", arvas piletimüüja, et jõuan Ülemistest kella kaheksase rongi peale, kui kohe minema hakkan. Sain talt kaasa juhised "tramm nr 4 väljub Tartu maanteelt, pileti saab sularaha eest osta trammijuhilt, Ülemiste jaam on kohe sealsamas, trammist väljudes näha". Ja ta oskas isegi öelda, et trammi väljumiseni on 5 minutit. Täielik success! Kappasin trammipeatusesse ja sõitsin 4 peatust jänest, sest minu väiksem sularaha oli täiesti juhuslikult 20 euri - sorry!. Jaama jõudmiseks tuli küll mingite ehitusplatside vahel rallida, aga mõned inimesed läksid ees ja ega eriti mujale minna ei olnudki. Perrooni valikuga oli ka hetkeline kõhklus, aga loogika ütles, et küllap tuleb sinna minna, kus rohkem inimesi ootel. Rongide puhul ei saa ju selles kunagi kindel olla, millise külje pealt nad parasjagu oma uksi avavad.
Raudteejaamast tuli muidugi veel läbi linna autoni kõndida, sest see ootas mind teispool Turu silda. Ülikooli raamatukogu ees toimus mingi suuremat sorti helkurvestides ebakainete noorte kogunemine, isegi kiirabi oli kohale kutsutud. Muidu oli teisipäeva õhtune Tartu vaikne ja rahulik. Nagu üks väike puust, klaasist ja betoonist linn olema peabki.

Teine reaalsus

Oojaa. See kõik on siin alles, aga miski pole enam endine. Sest kõik võib muutuda vaid hetkega.
Reedel võeti mul kips maha. Natuke kahju oli ka, sest see tõmbas tähelepanu ja inimesed tundsid mind selle järgi ära ja tervitasid juba kaugelt. Rääkimata hilisõhtustest romantilistest sidumismängudest Raekoja platsil.
Nõudsin traumas korduvkülastusel endale ortoosi ja see mulle ka välja kirjutati. Küsisin, kas on OK, kui ma sellega ujuma lähen. Tohter arvas, et see saab ju märjaks. Mina mõtlesin - aga ta ju kuivab pärast ära! Peamiselt silmas pidades seda, et kips oleks vette sattudes ilmselt varem või hiljem lihtsalt lagunenud. Päev hiljem, Võrtsjärves, kusagil Tondisaare ja Limnoloogia vahel, ma sellelt ortoosilt siis ka süütuse võtsin.
Kuigi ma olen vist peaaegu leppinud sellega, et mu hooaeg on selleks aastaks lõppenud, ei tee see enesega hakkamasaamist oluliselt lihtsamaks. Spordi aseaine on sport kipsis või ortoosis käega. Ja tore on kõrretoidult üle minna mõnevõrra tahkema ainese manustamisele. Homme võetakse hammastelt lahas ka maha.
Ja siis sa näed seestpoolt seda projektipõhist maailma, mille tänapäeva inime loonud on. See on tegelikult päris küüniline. Kõigel on hinnasildid küljes. Elu kui konveieril, silmipimestavalt efektiivne. Jah, ma jäin ellu. Ma tean, et kõik, mida raha eest saab, on odav. Tean, et minu ratas on karbonist, aga ma ise ei ole. Teadsin seda varem ka.

Kärsa sild, juuli 2013

Esimene puhkusepäev, aga uni lahkus mu juurest varakult. Kuna peatreener pole mulle motiveerivat treeningplaani veel valmis meisterdanud, mõtlesin, et sõidaks vahelduseks natuke rattaga. Marsruudi osas oli inspiratsiooniks Raiko hiljutine üleskutse nädalavahetuse Lõuna-Eesti tuuriks ja kursuse kokkutulek 2 nädalat tagasi. Sai vist piisavalt segane kirjeldus?

Ühesõnaga, plaanis oli rahulik kulgemine, soovitavalt enamasti aeroasendis. Räpina suunal linnast välja, väike ling läbi Luunja ja siis juba suund edasi Põlvamaa poole. Mõtlesin, et sõidan enesetunde pealt, kui enam ei viitsi, pööran otsa ringi ja tulen linna tagasi. Mõttes oli ca 50 km ots pluss-miinus natuke siia-sinna. Aga noh, välja tuli nagu tavaliselt ....

Mõnisada meetrit pärast Põlvamaa piiri ületamist, sirge lõik, kiirus üle 30 (ei vaadanud küll parasjagu kompuutrit, aga arvan, et kusagile sinna 33-34 kanti). Ragin paremal selja taga. Kiire pilk maantekraavi poole ja sealt sööstab minu poole - metskits! Hetk hämmingut ja - minu autojuhistaaž on õnneks kordades pikem kui maanteeratturi oma  - kiire asendivahetus aerobarilt pidurilinkidele. Kits on selgelt parema kiirendusega kui mina. Diagonaalis maantekraavist välja ja otse esiratta eest teisele poole teed põlla pääle. Heakene küll, see napikas oli küll umbes meetrine, aga isegi pärast pidurilinkide vabastamist näitas kompuuter ratta kiiruseks 28 km/h. Ja kes teab, kumb meist kokkupõrke korral rohkem oleks viga saanud?'

Kollased viidad ristmikel näitavad, et remondiks ruletud Kärsa sild on järjest lähemal. Enesetunne on jätkuvalt hea. Ja korraga olengi Ahjal! Liiklus on praktiliselt välja surnud. Teesuluni ainult 3 km. Ja siin see siis ongi:

Ongi täielik déjà vu. Vinni kevadlaager 2011. Pilt Helenilt:

Põhimõtteliselt veendusin, et Raiko "rattasutsakas" oleks hoolimata silla puudumisest täiesti teostatav. Kes ei usu, vaadaku veelkord viimast fotot.

Uut sadulat oleks ka hädasti vaja. Viimased 20 km häiris pidev võimalikult valutu asendi otsimine sõidurütmi märgatavalt. Oma osa andsid muidugi "veenilaiendid" teeservas, mis istmiku vaevaga leitud talutavast asendist järjekindlalt välja viskasid. Kokku sai siis 75 km ja koju jõudsin ka enne keskpäevast kuumalainet.

Tabamata ime

Alles eile oli Tartu südalinn päikeseline ja kärarikas. Punased vaibad asfaldil, telgid üleval pargis ja palju rõõmsaid inimesi. Täna õhtul töölt koju sõites oleks justkui ootamatult keset sügavat juulikuud sügis saabunud. Vihm, tuul ja tühjus. Kaks päeva ja pisut rohkem Tartu linnatriatloni tundus olevat olnud nagu ainult üks ilus unenägu. See on ikka uskumatu, mida ühisel jõul suudetakse korda saata. Vaadates mööda sõites seda tühja parki tundus eilne kõik väikese imena.

Tartu kesklinn laupäeva keskpäeval. Laste stardini on natuke rohkem kui neli tundi.

Ega ma ise päris võistlusmelu nautida ei saanudki, sest olin rattaga jooksurajal kohtunik. (Rääkimata sellest, et mul on ikka veel raske leppida mõttega, et see hooaeg triatlonis jääbki mul vahele). Kui ma eelmisel aastal ise Võrus olümpiadistantsi tegin, jätkus pärast võistlust veel ka pidutsemiseks powerit, sedakorda oli aga pühapäeva õhtuks toss täitsa väljas. Päev oli eile muidugi jupi pikem kui keskmise mehe ironman. Ja selgus, et KÕIGE raskem on kohtunikutöö juures see, et võistlejatele kaasa elada ei tohi. Reeglid on reeglid ja need kehtivad ka kohtunikele.

Congratulations!

Palju õnne, Madli!

magna cum laude,

Modern Languages and Literatures,

Asian Studies

 Praegu valitseb campuses veel rahu

 Kõik on tseremooniaks valmis

Eesti lipp 

 Lõunasöögi ala

 Rongkäik mööda Kenyoni kuulsat Middle Path'i

 Yukiha

 Madli (natuke udune)

 Professorid tulevad kõige lõpus

Doc Locke

muusikaprofessor

Külalised on kogunenud tseremooniaks

 President peab kõnet. Lipu ees seisab viipekeele tõlk.

 Phi Beta Kappa ühingu värskete liikmete austamine (Madli seisab keskel)

 Diplomite kätteandmine toimub tähestikulises järjekorras. Grupp lõpetajaid tõuseb korraga oma toolidelt ja koguneb lava kõrvale järjekorda. Pärast nime väljahõikamist ja diplomi kättesaamist lähevad kõik lava teiselt küljelt maha ja tagasi oma kohale. Lõpetajaid on kokku üle neljasaja.

 Madli järjekorras

 Enne lavale minekut pannakse igale lõpetajale kaela kolledži värvides kapuuts.

 Helen, nimekirjas viimane. Tema sai suurima aplausi.

Mütside õhkuloopimise magasin muidugi maha.

 Professorid on püsti tõusnud ja hakkavad lahkuma,

 Kiirabiauto maja tagaküljel. Õnneks ei läinud nende abi vaja. Kuumuse vastu olid kõik - nii lõpetajad kui külalised varustatud joogivee ja lehvikutega.

 Catherine ja Madli Rosse' Halli (muusikamaja) ees.

 Madli ja Lily

 Madli ja Laura (eelmise aasta lõpetaja, Uus-Meremaalt)

 Joe, "auntie" Michelle ja Madli

Veel natuke lõpetajaid!

Nüüd tuleb pisike paus. Hakkame kohe Columbusesse minema, et endale auto rentida.

Blonds have more fun

Seosed pealkirja ja postituse sisu vahel on:

• abstraktsed
• meelevaldsed 

Lugesin hiljuti Heleni mõtteid jooksususside, taldade ja jalgade keemiast. Mind liigutas iseäranis tema põgus märkus parema säärelihase valu kohta. Öelge mulle sõna "säärelihased" ja mu silmades süttib hetkega palavikuline säde. Sest säärelihased, täpsemalt nende kinnituskohad on olnud minu jaoks juba pikka aega probleem number üks. See takistab mul jooksmast seal, kus ma tahan, nii kiiresti, kui ma suudan ja nii palju, kui vaja on. Ja see ei ole teps mitte olukord, millest ma terve oma pika elu jooksul unistanud olen.

Mul on kaks paari korralikke (ja mitte odavaid!) jooksutosse, spetsialistide abiga hoolikalt valitud. Eelmisel aastal käisin TÜ Kliinikumis käimislindil, et aru saada, millised on mu jalataldadele liikumise ajal langevad koormused. Ma tegin seal oluliselt rohkem kordusi kui tavaliselt, sest tulemused ajasid tohtri suhteliselt segadusse. Ega sealt mingeid väga konkreetseid vastuseid ja soovitusi ei tulnudki. Vähemalt paar asjatundjat on välja toonud minu puhul ühe ühise nimetaja - väga liikuv labajalg, millega ma jooksmise ajal pidin "mängima". Jooksujalatseid on erinevad eksperdid mulle pakkunud servast serva. Reaalses elus mul muidugi vähemalt Eestis erilisi valikuvõimalusi ka pole, sest naiste tossude, eriti väiksemate suuruste valik on leebelt öeldes enam kui ahtakene. Mis tähendab, et jalga proovida pole eriti midagi. Ma olen jooksnud regulaarselt peaaegu neli aastat. Pikemad trennid on praegu tavaliselt umbes 2-tunnised, kilometraažiga ca 20, natuke siia-sinna sõltuvalt trenni spetsiifikast ja tuule suunast. Võistlushooajal on mu kehakaal alla 50 kg. Aga ometi olen oma säärelihaste hädadega võidelnud juba kolm aastat. Miks on mul iga uut sussi jalga proovides tunne, et mu jala pikivõlv on praktiliselt ilma toeta ja mu kand on madalamal kui päkk? Ja juba tunnengi, kuidas kannakõõluse kinnituskohast "kisub". See ei ole igal juhul hea algus. Muuseas, mu massöör ütleb, et mu lihased on heas konditsioonis ja kannakõõlus EI OLE jäik. Säärelihaste venitusi teen trenni lõpus tavaliselt kusagil 5 kordust. Müstika?

Puht kogemuslikult on selged seosed olemas ainult jooksutossu ja jalavalu vahel. Mina olengi see, kes vahepeal jookseb, ühes jalas Asics, teises Adidas. Ja septembrikuise poolmaratoni soovitud tulemus jäi mul kusagile sellesse hetke 4-5 km enne lõppu, mil säärelihased keeldusid nii töötamast, nagu mulle vaja. Eks see ole must-valgel lõpuprotokollist ka näha. Teisel jõulupühal jooksin Otepäält Tartusse 4 aastat vanade jooksutossudega, mis peaksid ammu olema prügikastis, ainult sel põhjusel, et kindel olla, et mu jalad nii pika jooksu kenasti kestaksid. Kestsid ka, ja järgmisel päeval isegi ei mäletanud, milline maa läbitud sai.
Käesoleval aastal on kogu mu sääretemaline saaga kenasti Sportlyzeris dokumenteeritud. Olen meelega järjekindlalt jooksnud kõik sellekevadised pikad jooksud asfaldil, kuigi ma ei ole eriti veendunud, et seos jalgealuse pinnase ja valutavate säärelihaste vahel üldse olemas on. Olen endale muretsenud soojendava kreemi, laenanud Anneli käest kompressioonsäärised, teinud läbi ravimassaaži kuuri ja ehmatan oma valulikke jalgu regulaarselt jääprotseduuride ja jalatalla massaažiga. Pikem soojendus ja venitused - otse loomulikult! Tulemusi veel ei ole. Hirmsasti tahaks öelda, et sel aastal jooksen oma esimese maratoni, aga mida sa praalid, kui jalad ei luba. Aga kaua võib?

Maanteede hirm ehk kaks on juba grupp

Lase naised omapäi ratastega maanteele ja kohe hakkavad kihutama. Meie rahulik pikk trenn jõudis ühel hetkel paratamatult sinnamaani, et gaas keerati põhja ja kiirus keriti 45 peale. Nõnda mõjus meile Viira tee sile mustkate kohe peale krobelist säästuasfalti. Pidu! Red Bull ikka tiibu ei anna, aga ideaalne teekate seevastu annab küll.

Ja nagu proffidel kombeks öelda - lõpuks kerge jooks ka peale.